Noormees oli kuulnud, et nääriööl laka uluaugust tulukest võidavat näha. Kui teisel päeval tulukese ase läbi otsitakse, siis leitavat sealt vara.
Läks nüüd ka lakka ning pani, nagu vanarahvas talle rääkinud, rangid ehk taosed tagurpidi kaela ning vahtis välja.
Öö jõudis juba poole ligi, aga noormehe silma nähtavale ei tulnud midagi iseäralist. Ilm oli udune ja sume; ei paistnud kuu ega tähed.
Seal läks noormehe süda viimaks araks ja kartuse-värinad tikkusid peale.
Mõtles ka viimaks: „Lähen ära!”
Katsus jälle maha ronida, – aga kust võtta? Rangid olid uluauku kinni jäänud ja seisid nii liikumata, nagu oleks neid mõni salakäsi kinni hoidnud. Küll väänles ja käänles mees, aga ei midagi!
Viimaks suure jändamise järele pääses mehike piinast lahti: sai pea rangidest välja, jättis rangid uluauku ja puges tuppa, nagu oleks tal tuli taldade all olnud.
Siin nägi aga pererahvas inetu imeloo: Noormehel oli silmnägu tahapoole ja kukal ettepoole pöördud.