Mees läheb laadale, tahab hobust osta. Kõnnib terve päeva laata mööda ümber, ei leia hobust, mis meelt mööda oleks.
Aga just äraminekul nägi hobuseostja võõrast meest uhke ratsu seljas enese poole sõitvat.
Pidas mehe kinni ja küsis: „Külamees, kas hobune müüa?”
„Müüa jah!” vastas võõras mees.
„Katsume kaupa sobitada, hobu on mu meele järele!” ütles ostja.
Rääkisid kaubad kokku, ja võõras mees andis hobuse uue omaniku kätte. Lisas aga juure: „Ära anna hobusele muud kui heinu ja vett! Annad sa talle jumalavilja katsuda, siis jääd loomast ilma; heinte ja vee varal jääb ta aga ikka nii ilusaks ja priskeks, nagu ta praegu siin on.”
Mees võttiski nõuks müüja õpetust täita ja sõitis koju.
Hobune aga oli üle küla kõige ilusam ning keegi ei saanud aru, kuidas heinal ja veel üksi niisugune jõud võis olla.
Nääri-laupäeva õhtu tuli kätte.
Sel õhtul ja ööl antakse aga maja elajatele kõigil pool leiba ja soola.
Meie mees arvas: „Viin ometi oma hobusele ka meelehead; ega need paar leivapalukest teda ära tapa.”
Pani hobusele peakotiga leivapalukesed ette ja läks jälle tuppa.
Teisel hommikul leidis aga mees tallist ilmamaa-ime. Hobune oli kadunud ja päitsed olid ühe saksiku peas. Küll küsis mees: „Kust sa siia said? Kuhu mu hobune läks?”
Aga saksik ei lausunud musta ega valget. Mees aga sai aru, et siin mitte enam õige lugu polnud, ning läks kirikumõisa ja palus kirikhärrat asjalugu vaatama tulla.
Kirikhärra tuli ning luges mitu palvet ja õnnistas vangi, ning vaata – nüüd hakkas teine rääkima! Kirikhärra aga ei lubanud teda enne lahti päästa, kui ta on ära seletanud ja rääkinud, kuidas ta hobuseks saanud ja kes see tema nõid olnud.
Vang rääkis nüüd ära, kuidas vanapagan teda mitu aastat teeninud, ning kui ta siis tema vastu oma lubamist ei pidanud, mille järele ta iga aasta ristimata lapse pidi vanatühjale muretsema, siis moondanud see tema hobuseks. Enne ei olnud tal pääsemist loota, kui keegi talle jumalavilja oli annud. See sündinud aga mineval ööl.
Nüüd päästis kirikhärra vaese mehe lahti ja saatis minema.