Kass ja hiir said suurteks sõpradeks. Pidasid nõu: „Kogume omale talveks tagavara!”
Kass, kui nõukam ja jõukam mees, muretses astja ja hiir hakkas hoolega rasva sisse koguma.
Juba oli nõu täis. Aga koer oli haisu ninasse saanud ja hakkas rasvanõu nuuskima ja otsima.
Hiir ütles kassile: „Ei, sõber, see ei lähe korda, et meie rasvanõu kodus peame. Viime ta ära kindlasse kohta.”
„Seda arvan minagi,” vastas kass: „koeral on juba hais ninas.”
Viisid nüüd rasvanõu kirikusse altari alla keldrisse.
Ühel pühapäeval ütles kass: „Mind kutsuti vaderiks, pean täna kirikusse minema!”
„Mine siis peale!” vastas hiir. „Vaata ka järele, kas rasvanõu alles on!”
Kui kass koju tuli, küsis hiir: „Mis lapsele nimeks anti?”
„Natukenahas”! vastas kass.
„Imelik nimi, seda ma enne ei ole kuulnudki veel,” piiksus hiir.
Teisel pühapäeval ütles kass jälle: „Mind kutsuti vaderiks, pean jälle minema.”
„Mine peale!” vastas hiir.
Kass tuli tagasi, hiir küsis: „Mis nimi lapsele pandi?”
„Poolära”! vastas kass.
Kolmandal pühal läks kass jälle vaderiks ja lapsele pandud nimi „Väheveel”. Neljandal pühal pandud lapsele nimi „Põhipaljas”.
„Ahaa , sõber, nüüd ma tean, mis need nimed tähendavad!” ütles hiir. „Võtsid esiti natukese, siis poole ära, kuni vähe veel järele jäi ja põhi paljaks sai. Rasvanõukese oled tühjaks teinud, vana sõber! Vana libekeel, vana varas!”
„Kuidas sa, rumal loom, tohid mind teotada!” karjus kass, rabas hiire kinni ja murdis ära.
Ei otsi hiir enam millalgi kassi sõprust.