Hundil oli suur nälg käes.
Läks oma hädas vanajumala juure ja palus süüa.
Vanajumal küsis: „Mis sa siis ise süüa himustad?”
„Kas ma võin selle võtta, kel kasukas seljas ja sõrad jalas?” ütles hunt.
„Ei, seda sa ei tohi võtta, see on minu kõige vagam loom.”
„Kas ma koonukat1) võin võtta?”
„Ei, ka seda ei tohi sa võtta, see on inimeste majavaht.”
„Mis ma siis ometi võtan ja mis ma söön!” ulgus hunt.
„Igalt talult, kus leiba tehakse, saad sa ühe pätsi omale,” ütles vanajumal. „Kas oled selle söögiga rahul?”
„Olen küll, olen küll!” rõõmustas hunt ja läks oma teed.
Nüüd oli Võsa-Villemil hea põlv: sõi ja magas kui laisk rikas kunagi.
Ühel perenaisel oli aga leivast kahju, mis hunt iga kord sai. Kui ta nüüd jälle tuli, andis perenaine talle leivapätsi asemel tulise kuuma kivi.
Hunt põletas suu ära ja läks ulgudes ja vandudes metsa. Sest saadik ongi tal must suu.
Ta tuli nüüd jälle vanajumala juure, kaebas ja ütles: „Anti mulle leivapätsi asemel tuline kivi. Põletasin suu ära; ei tohi enam tagasi minna! Mis ma nüüd söön?”
„Noh, kui asi nii oli,” ütles vanajumal, „siis võta, kust aga suits välja tuleb ja kus uks ees on!”
Sest saadik murrab hunt ka kõik maha, mis kätte saab.
--------------------------------