Ennemuiste anti huntidele taevast sööki. Juhtus nüüd kord, et üks hunt ilma jäi. Tema küsis vanajumala käest:
„Kust mina siis nüüd süüa saan?”
Vanajumal ütles: „Mine teele; kes sulle vastu tuleb, see söö ära!”
Hunt läkski teele. Tuli vaene, vana sant vastu.
Hunt ütles: „Mulle üteldi: „Mine teele ja kes sulle vastu tuleb, see söö ära!” Nüüd tule mulle kätte ja ära põikle enam ühtigi vastu!”
Sant paluma ja kaebama: „Mis minust, vanast inimesest, sulle süüa saab! Olen nälginud ja kuiv kui kuusepuu. Mine edasi, küll tuleb sulle parem suutäis vastu!”
Hunt mõtles ja mõtles ning ütles viimaks: „Olgu peale. Lähen edasi!”
Ja läks ka edasi.
Tuli nüüd rammus emis hulga põrsastega vastu.
Hundil hea meel, vesi jookseb suhu, ja ta ütleb: „Mind kästi teele minna ja üteldi: „Kes sulle vastu tuleb, see söö ära!” Tule nüüd mulle kätte, ära põikle midagi enam!”
Emis ütles: „Tulen küll, aga risti mu lapsed enne ära!”
„Kuidas ma seda teen?” küsis hunt.
„Viska nad üksteise järele jõkke!” ütles emis.
„Olgu tehtud!” vastas hunt ja pildus põrsad üksteise järele jõkke.
Kui ta viimse vette viskas, hüppas emis ise järele ja ujus ka jõest üle.
Hunt jäi lahtise suuga järele vahtima, sõimas emist petjaks ja selleks ja teiseks. Aga see ei aidanud midagi, teine läks naerdes oma teed.
Hunt läks nüüd jälle edasi.
Tuli tugev noormees vastu.
Hunt ütles: „Mind kästi teele minna ja üteldi: „Kes sulle vastu tuleb, see söö ära!” Tule mulle nüüd kätte, ära põikle enam midagi.”
„Söö peale,” ütles noormees, „aga lase ma mõõdan enne järele, kuidas ma su sisse lähen, kas kahe- või ühekorra.”
„Kuidas sa mõõdad?” küsis hunt.
„Toon kohe mõõdu,” vastas mees ja tõi metsast tugeva vembla välja.
Hakkas nüüd mõõtma.
Ütles suu juures: „Suuke, siit ma lähen sisse. Hambakesed, teie kisute mind lõhki.”
Hundi meel oli seda kuuldes ülihea.
Noormees rääkis edasi: „Kõhuke, siia sisse ma saan. Sabake, sabake…”
Tõmbas siis hundi sabapidi kinni ja hakkas vemblaga vaest meest aurutama. Ei kuulnud ta hundi palumisest ega ulgumisest midagi, vaid vemmeldas aga mehe moodi edasi, kuni loomakese mõlemad küljed paljad olid.
Seal katkes saba ja hunt sai plagama.
Mees aga karjus järele:
Hunt kutsus metsas ruttu teised hundid kokku ja rääkis oma õnnetust ning palus abi. Läksid nüüd kõik noormehele järele. Kui mees hundikarja tulemas nägi, ütles ta: „Ei, nüüd pole nalja! Lähen kuuse otsa.”
Ja ronis ka suure kuuse otsa.
Hundid tulid kuuse alla ja vahtisid üles, aga mehe ligi ei saanud keegi. Hakkasid nüüd nõu pidama.
Üks vana hunt ütles viimaks: „Heidame üksteise peale kihti. Küll kõige pealmine vend siis kurjategija kätte saab.”
Nõu leiti hea olevat ja võeti vastu.
Paljaskülg heitis kõige pealt maha, ja siis heitis hunt hundi peale, kuni kuhi juba meheni hakkas tõusma. Veel üks ainus hunt puudus, siis oleks mees käes olnud.
Aga kaval mees arvas just nüüd paraja aja tulnud olevat ja karjus puu otsast valju häälega:
Kui paljaskülg neid sõnu kuulis, pani ta kohe plagama ja terve hundikuhi kukkus ümber, nii et mitmed kaela- ja jalaluud murdsid ja vandudes ning põhjates paljasküljele metsa järele punusid.
Mees tuli jälle puu otsast maha ja läks oma teed.
Hunt aga mõtleb tänapäevani paljaskülje õnnetuse peale ning paneb kohe plehku, kui ta inimest näeb.