Kommentaar |

Kaitsja hunt

Ennemuiste läks noor noorik ilusal sügisesel õhtul naabrikülasse emale käima. Kergejalgne, nagu ta oli, lippas ruttu edasi, põlle äärt kinni hoides, mille sisse ta mune oli pannud, mis ta eidele meeleheaks oli keetnud.

Teel tunneb noorik, nagu liiguksid munad põlles. Ei pannud seda aga suuremat tähelegi, sest ta arvas mune rutulisest sammumisest liikuvat.

Läks ikka ruttu edasi.

Korraga hakkas Pikker kangesti müristama, ja vihma voolas maha nagu oavarrest. Vahetevahel põrutas aga Pikker nii, et maapõhi all värises, ning välgud jooksid nagu tulised ussid pilvist maha.

Väsinud ja ehmatanud, jäi viimaks noorik suure kuuse alla seisma.

Müristamine läks ikka valjumaks ja välguheitmine sagedamaks. Noorik ei julgenud enam silmigi lahti teha.

Ta tunneb nüüd selgesti, kuidas munad põlles veerevad, nagu hõõruks neid keegi üksteist vastu.

Ei julge vaenekene ka põlle sisse vaadata. Lööb viimaks silmad üles ja näeb, et suur hunt tema ees seisab ja üksisilmi põlle peale vahib.

Nooriku käed olid ehmatusest kui kangeks jäänud ning lasksid põlle lahti. Selsamal silmapilgul hüppas põllest must kass välja ja pani jooksu.

Hunt aga pühkis sedamaid kui tuul järele.

Veel mõni aeg kuulis noorik hundi sammude müdinat, ning siis jäi kõik jälle vait.

Vihm ja müristamine olid kadunud; kuu paistis jälle lahkesti, nagu ei oleks mingisugust mässu õhuriigis olnud. Imestades leidis nüüd ka noorik, et ta riided sugugi märjad ning kuski veelompe maas ei olnud. Õigelt teelt oli ta aga versta võrra ära metsa ääre tulnud. Kogus munad jälle põlle sisse ja sammus edasi.

Ta rääkis selle juhtumise emale. Vanake ütles, et kuri ise temaga olevat tahtnud oma koerustükke mängida. Hunt aga olla niisugusel korral ikka abimees, sest tema ei sallivat vanatühja ega tema tembutamisi silma otsaski.