Kommentaar |

Hundi kimbatus

Hunt sai rebase karjamaal kasukatpidi kinni ning käratas: „Nüüd, vana naaber, nahk maha! Olen sind juba ammugi otsinud ja püüdnud, sina kelm!”

„Mis sa, vana onu, minust nüüd saad! Näed isegi olen kuivanud ja luine kui puutükk. Vaata ometi karja-maal ümber! Iga päev tuuakse rammus täkk sinna rohtu sööma; katsu see suutäis kätte saada! Kui ma oma armsale onule meelehead võin teha, siis aitan ma homme ihust ja hingest ka saaki kinni püüda!” ütles rebane.

„Hea küll,” ütles hunt, „ma tean, sa oled ju kaval loom, ja ma ütlen sulle: head maksu saad sa oma abi eest! Tule aga homme jälle siia, siis hakkame kahekesi nõu pidama. Ilma nõupidamiseta ei julge ma tööle minna; alles mineva sui andis mulle üks märalontrus, kelle varssa ma püüdsin, Kikerpära soo ääres tagumise kabjaga niisuguse müraka vastu pead, et kõrvad mitu kuud pärast seda pilli ajasid.”

„Ärgu kartku onu midagi! Küll mina tean, kuidas saak kindlasti onu suhu saab,” ütles rebane, jättis hundi jumalaga ja lippas metsa. Naeris ja irvitas teel nagu koer. Teisel päeval vara toodi uhke hobune metsa. Hundi suu jooksis head sööma nähes vett nagu räästas vihma.

Ei kestnud ka kuigi kaua, seal tuli rebane, teretas lahkesti ja küsis: „Noh, onu, kas hakkame nüüd peale?”

„Peame nõu!” ütles hunt.

„Mis suurt nõu seal tarvis,” ütles rebane, „ma lähen hobuse juure, valetan talle suu-silmad täis, ning siis tuleb onu ja võtab sälu ära.”

„Väga hea, väga hea, sugulane!” rõõmustas hunt.

Rebane läks hobuse juure, teretas ja ütles: „Kuule, sõber, sa tead isegi, et hunt sinu vaenlane on ning niipea kui ta mahti saab, siis sind ja sinu vendi ning õdesid maha murrab. Praegu luurab ta võsas ning ootab parajat silmapilku, mil sulle kõrisse hakata. Teeme talle natuke pussi. Ma petan ta sinu kallale ja seon ta sabapidi sinu saba külge; siis vea sina tema aga koju, kus ta pererahva käest hea nahatäie saab või veel koguni oma kurja tossugi õrrele jätab.”

„Hea küll,” vastas hobune, „lase aga vanamehel tulla peale ja köida sabad tugevasti sõlme!”

Rebane lippas hundi juure ja seletas talle kõik karvapealt ette, kuidas hobune tema küüsist siis enam ei pääseks, kui ta sabapidi käes on. Palus siis veel hunti: „Onu, mõtle siis ka minu peale, kui sul hea saak käes on!”

„Miks ei, sugulane! Pea ja jalad saavad sulle,” ütles hunt.

Läksid nüüd mõlemad hobuse kallale. Rebane sidus sabad tugevasti sõlme ja ütles siis hundile: „Onu, soovin sulle palju tuhat tervist teele. Ära sa kõhtu liia söömisega ära riku!”

Selsamal silmapilgul hakkas ka hobune hunti saba otsas kodu poole vedama. Küll karjus ja vandus hallkuub, aga see ei aidanud midagi; sai veel hobuse käest tagumiste jalgadega mitu vopsu pealegi.

Jänes vennike hüüdis võsast: „Ah, ah, Võsa-Villemit viiakse hobusega kirikusse!”

„Mis sa irvitad!” kisendas hunt. „Kes teab, kuhupoole minu kael täna veel käändakse!” Rebane aga jooksis kui koer hobuse kõrval ning irvitas: „Onu, onu! Toeta aga jalg värava tulpa!”

Kas aga onu veel eluga pääses, sellest ei räägi meie jutt midagi.