Kui vanajumal maailma ja kõik loomad oli loonud, küsis ta kuradi käest: „Mis sa arvad, kas pole minu töö kiiduväärt? Või arvad sa, et mõni tähtis taim või kasulik loom veel puuduks? Või arvad sa, et mäed mitte küllalt kõrged, järved mitte küllalt sügavad pole?”
Niisugune lahke küsimine oli kuradile väga meelepärast. Ta võttis südame rindu ja vastas: „Ega su töö laiduväärt küll ole, aga minu arvates on ikka mõnd looma veel tarvis.”
„Missugust looma siis?” küsis vanajumal imestades.
„Noh, üht niisugust looma,” vastas kurat, „kes metsa võiks kaitsta, et vallatud karjapoisid puid ei kooriks ega oksi maha lõiguks, et jänes ega kitseke õrnu kasvusid ära ei näriks.”
„Kas ma siis ei ole vana karu ja roomaja ussi metsa pannud?”
„Oled küll,” ütles vanatühi, aga kui talv tuleb, heidavad need vahid magama, ja siis on mul ikka meel hale metsa nii kaitsjata näha nagu vaeslast.”
Vanakurat tahtis aga ise ühe kurja looma luua, kes jumala õrnu loomi pidi murdma ja kõigil pool kurja tegema.
„Missugune loom puudub siis sinu aru järele veel?” küsis jumal.
„Selle looma tahaksin ma ise luua, kui sa lubad,” palus vanatühi.
„Hea küll, mul pole selle vastu midagi,” ütles jumal.
„Aga üht asja palun ma veel. Vaata, minul ei ole mitte seda jõudu, mille läbi ma oma loomale võiksin hinge anda. Kui sa mulle niisuguse sõna annad, küll sa siis näed, et minu loom sinu omadest mitte halvem pole.”
„Jah, seda täidan ka. Kui sa oma looma oled valmis teinud, suu ja silmad õige koha peale pannud, siis ütle: Tõuse üles, söö kurat ära!”
„Ahaa, küll selle ärasöömisega on ikka veel aega!” pomises vanakurat ja läks sügavasse metsa. Siin kogus ta kive ja viisrajakaid, vitsu ja samblaid kokku. Tõi ka veel küla sepapajast kaks tulist sädet ja hulga raudnaelu.
Hakkas nüüd öösi tööle.
Selgrooks pandi jäme teivas, peaks suur puukänd; tagumine pool tehti telliskividest, esimene pool viisrajaka-test ja vitsust; sõnajalg pandi sabaks ja lepatüvikud jaluks. Südameks pandi aga päris kivi. Nüüd kaeti keha sammaldega, pandi tulesädemed silmiks, aga raudnaelad küünteks ja hammasteks.
Kui nüüd looma keha valmis oli, rõõmustas end vanakurat üliväga ja pani talle hundi nimeks.
Aga hinge ei olnud veel hundil sees.
Meistrile tulid vanajumala sõnad meele ja ta ütles sõnuti: „Hunt, tõuse üles, ja söö – – –” Seal tõstis hunt pea üles ja limpsas keelt.
Vanakurat ehmatas nii ära, et enam sõna suust välja ei tulnud.
Aga otsekohe tuli talle jälle meele kurja teha. Ta hüüdis ruttu: „Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära!”
Hunt aga ei liigutanud saba otsagi.
Küll kordas vanatühi oma sõnu kümme korda, aga hunt ei kuulnud sest midagi.
Nüüd läks kurat vanajumala juure tagasi ja ütles:
„Need sõnad ei ole õiged! Hunt ei tõuse üles.”
„Noh, kas sa siis ütlesid: „Tõuse üles, söö kurat ära?”
Vanapagan ei oodanud aga sugugi seda vastust; läks nüüd jälle häbiga ja sõna lausumata tagasi.
Küll hüüdis veel: „Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära!” Aga see ei aidanud midagi.
Läks nüüd koguni kaugele ja hüüdis: „Hunt, tõuse üles!” Ja lisas siis õige tasakesi juure: „Söö kurat ära!”
Oh sina heldeke, kuidas nüüd hunt maast üles kargas! Nagu tuul pühkis ta vanakuradile järele ja oleks ta sealsamas ära murdnud, kui see mitte poleks suure kivi alla saanud pugeda.
Sest saadik on aga hunt kõige suurem kuradi vaenlane ja otsib meelega asja vanatühja tülitada ja hirmutada. Tema selgroog on kange nagu aiateivas, millel lülisid pole. Tema hambad ja küüned on teravad kui raudnaelad, tema silmad läigivad nagu tulesädemed ja tema nahk on paksu karvaga kaetud. Aga süda on tal kivist, kui ta süütuid tallekesi röövib ja murrab. Viskad sa teda kiviga, siis saab ta vihaseks; juhtub aga karjalaps teda vitsaga lööma, siis on tal sest nii suur häbi, et ta kolmel aastal enam selle karja ligi ei tule.
Kui sa aga sügisel tema põlevaid silmi metsa ääres näed, siis luurab ta vanakurja järele.