Neljapäevasel õhtul oli noor peremees üksi kodus; kes teab, kus pererahvas oli. Noormees tegi oma õhtuse toimetuse ja talituse ning heitis siis magama.
Arvata poole öö ajal ärkas mees üles ning kuulis, kuidas keegi ukse kõrvalt oherdi-august sisse tuli ning siis kambrit mööda ümber luusima hakkas. Mees sai aru, et siin enam õige lugu ei võinud olla.
Tõusis ruttu üles ning tegi kadakase kepiga kolm risti oherdi-augu peale ja pistis kepi otsakese augu ette.
Süütas nüüd peeru põlema ja hakkas kambrit silmitsema.
Ennäe, kesk kambrit seisis noor tüdruk, ilus kui pilt, ja vaatas nagu paludes noormehe peale, et see ta jälle välja laseks.
Noormees küsis: „Kes sa oled? Kust sa siia said?
Mis sa otsid?”
Tüdruk ei lausunud musta ega valget.
„Hea küll,” ütles peremees, „ma sind ka välja ei lase!”
Enne ei saa aga keegi vilbus ära minna, kui kinni-panija teda ise ei luba.
Mõne aja pärast läks see noor neiu peremehe meelest nii armsaks, et see ennast temaga laulatada laskis ja uhked pulmad pidas.
Noorik oli ja jäi sellegi pärast tummaks.
Alles mõne aasta pärast, kui noorikust juba mitme lapse ema oli saanud, nägi peremees kirikus, et tema naine endamisi naeratas.
Kodus hakkas mees järele pärima, miks naine kirikus naernud. Päris ja päris ning ei jätnud naist enam rahule.
Ja vaata, naine ütles: „Kui sa mulle ütled, kust ma siia sain, siis ma sulle ka ütlen, mispärast ma kirikus naersin!”
Mees põikles küll vastu, aga ütles viimaks ometi:
„Räägi sina enne, küll ma siis ka ütlen!”
Naine rääkiski: „Ma vaatasin kesk jutluse ajal üles kiriku lakke ning nägin, kuidas vanapagan seal lamas ja nende kirikuliste nimesid, kes jutluse ajal magasid, suure toore hobusenaha peale üles kirjutas. Viimaks sai nahk juba nimesid täis, ning nüüd katsus vanapagan teda hammastega laiemaks venitada. Seal katkes korraga nahk ning verised koivad käisid vanapaganale plaksti! vastu nägu… Sellepärast ma naersingi.”
Nüüd ei pääsenud ka mees kuhugi, vaid pidi oma lubamise täitma.
„Vaata, siit sa sisse tulidki!” näitas mees sõrmega oherdi-augu peale ja võttis kepi otsakese augu seest välja… Naine oli kui maa alla kadunud.
Küll otsis ja hõikus mees teda kõigilt poolt, nuttis ja kutsus jälle, aga mis kadunud, see kadunud!
Mõnikord öösiti aga, kui väike tütreke nuttis, siis kuuldi naise hella häält teda kussutamas ja vaigistamas.
Hommiku leiti siis voodi eest mitmesugust maiuse-toitu, raha ja ilusaid riideid. Ning kui tütreke kord mehele läks, siis leiti ühel hommikul tütre voodi eest päratu hulk kulda, hõbedat ja kalleid riideid.
Toojat ennast ei ole aga kellegi silm näinud.
Üks ainus kord silmanud mees linnas oma endist naist suures uhkes tõllas.