Kommentaar |

Pääsuke

See lugu sündis sel ajal, kui vanajumal alles maa peal käis.

Rikas mees pidas poja pulmi. Pulmad vältasid mitu päeva ning külalised sõid ja jõid nagu pulmarahvas kunagi. Seal tuli ühel õhtul ka vaene sant pulmamajasse ja palus öömaja. Pulmalised pilkasid vaest meest ja pulma-isa saatis kerjaja viimaks uksest ja väravast välja ning ütles: „Meie sante ei salli! Mine oma teed!”

Noormees ja noorik palusid küll: „Andkem talle vaesele mehele kõhutäis süüagi!”

Aga teised naersid vastu: „Kas meie siis santidega ühes majas ja lauas peame sööma!”

Ja nad sõid ja jõid jälle ja unustasid sandimehe.

Vaese lesknaise saunake seisis pulmamaja lähedal. Sinnapoole läks nüüd ärapõlatud vana sant. Lesknaine võttis sandi lahkesti vastu ja käskis lõukale istuda tarretanud verd soendama ja jalgu puhkama. Vanamees toibus peagi ning palus palukese süüa. Lesel enesel ei olnud leivaeinet sel õhtul suhu pista ning ta vastas sandi palve peale kurvalt: „Ei ole meil midagi enam süüa! Küll ma muidu viimsegi palukese sinuga jaotaksin.”

„Otsi ometi! Ehk leiad midagi!” ütles sant.

„Mis ma otsin,” vastas vaene naine, „mul pole muud hingelist majas kui lehm laudas ja see poisike siin saunas.”

„Tapame lehma ära!” ütles sant.

Lesk mõtles sinna ja tänna: omal hing lõngaga kaelas, poeg nälgib niisamuti, ja lihaga saab ometi mõni aeg hinge ihus pidada. Ütles siis sandile:

„Tapame peale lehma ära! Ole hea mees ja aita ka!”

Sant oli kohe lehma kallal, ja ei läinud tundigi mööda liha käes.

„Teeme nüüd käkki ka!” ütles sant.

Lesk vastas: „Ei ole mul jahu põrmugi majas, paljalt lehmasõklaid on mõni peotäis matis.”

„Tee neistsamadest! Kui aga leemel vilja magu juures on!”

Pandi nüüd pada tulele. Aga lehma kintsud käskis sant lauta viia ja igasse nurka ühe kinni siduda. Käkid käskis sant kõik käsikambrisse viia ja põrandale maha panna. Lesk aga täitis kõik jalapealt, mis sant käskis.

Nüüd pidasid mõlemad sööma-aega nagu rikka mehe pulmalisedki.

Kui naine teisel hommikul üles tõusis, oli tal lehmast ometi kahju.

„Oli mul enne lehmgi – mis mul nüüd on! Tühi laut ja külm saun. Lähen ometi oma looma asetki vaatama,” rääkis lesk kurvalt.

Kui ta aga lauda ukse lahti tegi, seisis igas nurgas tugev lehm. Naine ei teadnud isegi, mis ta imestuse ja rõõmu pärast pidi tegema, muudkui ütles: „Oleks mul ometi eilne jahunatuke nüüd käes, ma annaksin neile sedagi, nüüd ei ole mul midagi anda!”

Kui ta jälle käsikambri ukse lahti tegi, oli tema imestus ja rõõm niisama suur: kamber oli viljakotte täis!

Nüüd lese meel rõõmus ja nälg unustatud.

Ka sant oli seni üles tõusnud ja küsis lese käest: „Kas sind pulma ei kutsutud ka?”

„Kes mind, vaest inimest, rikaste pulma kutsub!” vastas lesk.

„Saada pojast-poisike vaatama, mis need pulmalised seal teevad!”

Lesk saatis poja pulmaperesse.

Poeg tuli tagasi, sant küsis: „Mis nad teevad?”

„Lamavad lauas, pead purjus!” vastas poeg.

„Mine teine kord veel vaatama ja ütle siis, mis nad teevad!”

Poeg läks vaatama ja ütles tagasi tulles: „Nüüd roomavad kõik põrandal, muudkui noorik ja noormees on veel püsti.”

Sant jättis lese terveks ja tänas öömaja eest. Tuli pulmapere ukse ette. Siin tegi ta ukse lahti… huntideks moondatud pulmalised jooksid majast välja ja – metsa. Noorpaar aga sai pääsukesteks, kellel vanajumal saajamõõgaga saba lõhki lõi, et nad pahade inimeste seas pulmi olid pidanud.

Sestsaadik elavad pääsukesed paaris ja otsivad ikka vanad räästa-alused jälle välja.