Regilaulu terviktekstide uurimine viib traditsiooni piirkondlike erinevuste olemasolu esiletoomiseni.¹ Regilaulu seotus kitsa maa-alaga ilmneb ka kujundidetaile uurides, hoolimata sellest, kas lokaalsuse selgitamine on eesmärgiks või mitte. Võib väita, et lokaalsed erijooned domineerivad muude kujundit loovate tegurite üle (nagu näiteks laululiigi või -teema üle), seda nii kujundidetaili-, lauluosa- kui ka laulutasandil.

Regilauludetailide tasandil põimuvad erinevad kujundielemendid: värsireas on nii algriimist kui ka lause struktuurist ja semantikast tulenevaid sõnaseoseid, mis võivad, kuid ei pruugi kattuda. Näiteks värsis: vahterast saab valge naine on alliteratsioonivormeliks vaher - valge; värvisõna valge regilaulutähendus inimese kirjelduses seostub positiivsuse märkimisega (selles laulus loodetakse vahtrapuust tahuda parim naine, mis küll ei õnnestu); valge on selles lauses naise epiteediks. Taolistes põimumistes domineerib regilaululik vormel muude märksõnade (nagu värvisõna, epiteet, metafoor, sünonüüm) üle.

Traditsiooni lokaalsus ja (stereotüüpne) vormel – need on kaks olulist märksõna edaspidise regilaulu kujundi uurimise teoreetiliseks lähteks.

1.

Miks on regilaulu kujundi uurimisel vaja arvestada traditsiooni lokaalsust?

Regilaulu kujundi uurimisel tuleb silmas pidada kaht näiliselt vastandlikku lähtekohta:

1) regilaulul on kujundilt ühtne: see tähendab, et regilauludel on üldomased tunnused nii sõnastuse-, struktuuri- kui ka stiilitasandil; sel puhul uuritakse regilaulu kui loomingu üht vormi, mis erineb kindlate tunnuste poolest rahvalaulu teistest kihtidest, näiteks lõppriimilisest rahvalaulust;
2) regilaulutraditsioonis eneses on erinevad ajakihid ja lokaalsed iseärasused, mistõttu uuritakse traditsiooni sisemisi erijooni.

Kuigi traditsiooni lokaalsed erijooned on alliteratsiooni, parallelismi, kõnekujundite ja teiste detailitasandiliste tunnuste uurimisel olnud tagaplaanil, viivad uurimistulemused siiski lokaalsete erijoonte selgepiirilise ilmnemiseni. Meenutagem või Juhan Peegli märkust seoses poeetilise sünonüümikaga: üldiselt on regilaul eriliselt sünonüümiderikas, kuid seda idapoolses traditsioonis. Lääne-Eesti ja eriti Saaremaa laule poeetilise sünonüümika rikkus ei iseloomusta (Peegel 1997: 119²). Alliteratsiooniuurimustest selgus, et Lõuna-Eesti regilaulu alliteratsioon ei sõltu laululiigist (lüüriline või lüroeepiline laul) samavõrra kui Põhja-Eesti laul. Parallelismi ja värvisõnade analüüsimaterjali valik oli regionaalne: Alviine Kubjas kirjutas oma parallelismiuurimuse Jakob Hurda kogu "Vana Kannel" I põhjal (Põlva laulud) ja kõrvutas tulemusi Aino Koemetsa tööga, kus uuriti valikuliselt Põhja-Eesti laule; ja Ina Tammekandi tööga, kes uuris Kihnu laulik Liis Alasi repertuaari. Selle võrdlustöö tulemusena jõudis Kubjas järeldusele: "/---/ et parallelism ei ole antud juhul kindlas sõltuvuses laulude sisu laadist, vaid oleneb rohkem vormitraditsioonist, mida teatavais piirides modifitseerib lauliku maitse ja kunstimeisterlikkus" (Kubjas 1957: 204). Eitava parallelismi kui vormivõtte kasutuse levikupiirkonna uurimine Paul Hagu poolt viis taas lokaalsete erijoonte väljajoonistamiseni: eitav parallelism on eriti levinud Setus ning lähikihelkondade traditsioonis, ka Mulgimaal, Viru- ja Järvamaa lauludes, haruldane aga Lääne-Eestis (Hagu 1980: 61). Värvisõnade analüüs näitas, et regionaalsed erinevused on seotud nii murdeiseärasustega kui ka värvisõna ülekandelise tähendusega. Ka regilaulu värsimõõdu analüüsis rõhutatakse selle mitmekihilisusest ja regionaalsusest (Kuusi; Tedre 1987).

Peamiselt 19. sajandil kogutud vana rahvalaulu stiil ei ole üle Eesti ala ühtne. See peegeldub detailide tasandil niisamuti nagu kõige üldisemal regilaulustiili tasandil. Lauluainese analüüsist ilmneb, et need laulud kujundati suhteliselt liikumatus ühiskonnas ja piirkonniti erinevas loomevõtmes. Sellel on omad ajaloolised põhjused, mis seostuvad eelkõige asustusajaloo ja kultuurimõjudega 18. sajandil. Ometi tugines see laul varasemale traditsioonile, mis kaudselt peegeldub ka meile kättesaadavates tekstides. Millised on regilaulu kujunemise seaduspärad? Miks see traditsioon on ühelt poolt nii ühtne ja teisalt siiski nii kitsa maa-alaga piiritletud? Et mõista regilaulu kui traditsiooni ühtsust ja laulude seoseid üle Eesti ala või laiemalt (horisontaalne kultuuritelg), ja et mõista 19. sajandi regilaulu aluseks olnud varasemaid laulukihte (vertikaalne kultuuritelg), on vaja kõigepealt analüüsida lokaalse traditsiooni ühtsust.

2.

Mida kõnelevad uurimused kujundidetailidest, kui analüüsis on lähtutud lokaalsest traditsioonist?

Lokaalse traditsiooni uurimiseks on kaks võimalust: uurida ühe lauliku repertuaari või kogu kihelkonna laulumaterjali. Lauliku repertuaari uurimisel on vajalik siiski ka traditsioonitausta tundmine, sest vastasel korral ei selgu, kuivõrd stereotüüpne on lauliku repertuaar, mil määral tema laulmine iseloomustab traditsioonilist laulmisviisi. Käsitlesime eelnevalt üht osa Ülo Tedre 1964. aastal avaldatud Karksi rahvalaulude stereotüüpsuse uurimusest. Tedre analüüsis pöördumisvormeleid ehk kõnetlusi; algusvormeleid ja värsistruktuuri. Regilaulu kõnetlus on märkimisväärne stereotüüpsuse näide. Karksi lauludes on stereotüüpseid pöördumisi 91,5% ja mittestereotüüpseid 8,5% ulatuses. See tähendab, et mittestereotüüpseid esineb üksikuna ja sageli vaid ühes variandis. Teine stereotüüpsust näitav ala on laulude algused, mis osalt küll kattuvad pöördumisvärssidega. Ligi pooltes Karksi lauludest on algusvormelid korduvad. 68-st algusvormelist peab Ülo Tedre stereotüüpseiks 20, kuivõrd need esinevad vähemalt nelja laulutüübi variantide alguses. Iseloomulik on, et neil stereotüüpsetel vormelitel on oma tuumne osa, mida esineb oluliselt rohkem kui teisi stereotüüpseid vormeleid (Tedre 1964b: 83). Traditsioonis esinevad kinnistunud vormelite kõrval ka unustamisfaasis olevad või alles kujunevad vormelid.

Udo Kolk on oma uurijatee alguses regilaulu varieerumise ja stereotüüpsuse selgitamisel lähtunud ühe lauliku repertuaarist. Selleks olid Paistu suurlauliku Liisu Mäe (Puru-Liisu) laulud. "Uurimismeetodit esialgselt piiritledes näis otstarbekana varieerumisnähtuste registreerimine ja süstematiseerimine ühe suurlauliku repertuaari alusel. /---/ Juba varieerumisnähtuste esialgsel registreerimisel kerkiski esile omapärane stereotüüpsete väljenduste liik - värsisisesed vormelid" (Kolk 1962: 71). See uurimissuund viib välja vormelite selgepiirilise eristamiseni: "Variaabluse uurimisel jõudis käesolevate ridade autor /Udo Kolk/ folkloristikas varem kirjeldamata kahe stereotüüpsete sõnaühendite vormi – alliteratsiooni- ja parallelismivormeli – piiritlemisele" (Kolk 1980: 27). Vormelite olemasolu on üks põhjusi, miks epiteetide (lisandsõnade) või värvisõnade lihtregistreerimine ei kõnele regilaululu kujundist kuigi palju. Neid on küll troobina või sõnana värsist lihtne üles leida, kuid regilaulu olemuse tõttu laul nendest ei alga. Laul algab sõnade seostest, mida võib nimetada vormeliteks, sh ka alliteratsiooni- ja parallelismivormeliteks.

Regioonist või laulikust lähtuv regilaulu kujundidetailide uurimissuund viib regilaulu poeetika terminoloogia ja metoodika eemale kirjandusteadusest, lähemale folkloori spetsiifikale. Üha selgemini väljendub siin küsimus regilaululoomest. See on probleem, mille püstitas alliteratsiooni relevantsusega seoses Pentti Leino (Leino 1970).

3.

Mis on vormel ja kuidas see on seotud kujundiloomega?

Enne  – 1990-ndate aastate Eestis on uuritud stereotüüpseid vormeleid (Kolk 1962; Tedre 1964a). Stereotüüpseks vormeliks on nimetatud värsi osa; üksikvärssi või värsirühma. Erinevalt tunnusvärssidest (ehk tüübikindlatest värssidest) ei ole stereotüüpsed vormelid seotud kindla laulutüübiga; neid kasutatavad erinevad laulikud kas samast või erinevast traditsioonipiirkonnast. Stereotüüpsete vormelitena on käsitatud:

1) alliteratsioonilisi sõnapaare ehk alliteratsioonivormeleid (must – muld; valge – vahel);
2) stereotüüpseid sõnu ja sõnaühendeid (kuri; punane õlu);
3) stereotüüpseid pöördumisi (veli, hella vellekene);
4) algusvormeleid (mõistke, mehed, mõistke, naised,/ ütelge üles, tüdrukud!; võivad kattuda stereotüüpsete pöördumistega);
5) paralleelsõnu ehk parallelismivormeleid (sinine/ punane; kuld/ hõbe);
6) stereotüüpseid parallelismirühmi (eriti laulu algusvärsse).

Alliteratsioonilised sõnapaarid³ (must – muld; valge – vahel) ja paralleelsõnad (sinine/punane; kuld/hõbe) on värsisisesed vormelid (Kolk 1962). Vaatlesime neid eriti värvisõnade käsitluses. Värsisisese vormeli puhul on tegemist suurema ühikuga kui sõna ja väiksema ühikuga kui värss. Udo Kolk on alliteratsiooniliste sõnapaaride ehk alliteratsioonivormelite piirina näinud kahte värsijalga. Kolme värsijala ulatusega vormel on stereotüüpne väljend (Kolk 1962: 80). Värsisiseste vormelitena käsitleb Kolk veel traditsioonilisi epiteete ja metafoore ning stereotüüpseid sõnu (Ann oli kuri ikkemaie) (Kolk 1962: 117–122). Siin on vormeli väliseks piiriks sõna selle kõige tavalisemas tähenduses, kuid vormeliks muudab selle kõnekeelest erinev, regilaulule omane kontekst.

Värsisisesed vormelid on Udo Kolgi käsitluses regilaulu elementaarsemad ja ühtlasi universaalsemad vormid regilaulu varieerimisel. Meenutagem, et tema töö baseerub Viljandimaa Paistu lauliku repertuaarile. Vormel on väliselt piiritletud ja oma tähenduselt terviklik kujund. Olgugi, et tegemist võib olla sõnapaariga, mida saab kasutada erinevais seosteis ja mis võib suunata lauliku assotsiatsioone laulu jätkuval varieerimisel, on vormelitel siiski piiritletud kontekst. Vormelite universaalsus sõltub vormeli sisu avarusest: on selliseid, mis sobivad väga erinevatesse kontekstidesse (vask – valama sobib millegi valmistamise märkimiseks), kitsama kasutusega vormelid (mure – muu) sõltuvad vormeli komponendist tulenevast tundevarjundist (Kolk 1962: 147).

Stereotüüpsetest vormelitest terviklikuma tasandi moodustavad stereotüüpsed motiivid – erinevalt vormelist on need tervikpildid, kuid sarnaselt stereotüüpsetele vormelitele ei kuulu nad kindla laulutüübi juurde (Tedre 1964a). Siit võime järeldada, et regilaulu-uurimustes märgib mõiste vormel üksust, mida võib piiritleda sõnast parallelismirühmani. Vormel on üks stereotüüpsuse ilminguid. Kuid ta on väiksem tervikpilti loovast motiivi tasandist (kosjamotiiv; teekäigumotiiv; loomismotiiv; piiriolukorda märkiv motiiv). Vormeleid võib kohata motiivi raames selle ühe osana. Näiteks parallelismivormel sinine/ punane; kuld/ hõbe kaasitajate kirjelduses:

Nii eesti kui ka maailma folkloriste huvitavad vormelianalüüsiga seoses laulutraditsiooni raames traditsioonilised laulu loomisprintsiibid, klisheed ja valmisvormid.⁵

4.

Kuidas on omavahel seotud regilaulu tasandid detailidest tervikuni?

Etnoloogilise suuna esindajad on regilaulu-uurimisel jälginud regilaulu selle loomulikus taustsüsteemis: laulu funktsioone, sünkretismi, laulu muutumist aja nõuetele vastavalt (näiteks: Tampere 1956–1965; 1961; Rüütel 1969; 1988; Salve 1993; Hagu 1995).

Kujundi detailitasandit on uuritud peamiselt filoloogilist suunda viljelevate folkloristide poolt. Küsimuseks on olnud konkreetsed sõnastuslikud või struktuuri iseloomustavad regilauluomased fragmendid terviklaulust.

Seega, üks uurimissuund on tegelenud rahvalaulu terviktekstide ja nende traditsioonitaustaga, teine uurimissuund on keskendunud regilaulu üksikutele tunnustele. Kuidas ilmnevad detailid tekstitervikus ja tekstid omakorda traditsiooni taustal? Kuidas laul luuakse, kuivõrd on võrreldavad laulikul mõttes ja mälus olevad skeemid uurija avastatud skeemidega? Ülo Tedre kirjutab: "Regivärsilise rahvalaulu kõik värsid näikse jagunevat kolmeks: stereotüüpsed värsid, mille kuuluvus on täiesti vaba (näiteks kõnetlused); tüübikindlad värsid, mis seostuvad ainult kindla laulutüübiga, ja improviseeritud värsid, mis esinevad varianditi ainukordselt. Viimased näikse olevat õige haruldased ja jälgitavad mõneti ka kui tüübikindlate või stereotüüpsete värsside variatsioonid. Kõlab paradoksina, ent pigemini on improviseeritav terve laul kui üksikvärss" (Tedre 1964b: 83–84). Stereotüüpne värss ei piirdu ainult ühe kasutusseosega, kuid selle kasutamisvõimalused ei ole ka hõlmamatud. Tedre lisab samas, et stereotüüpsete vormelite olemasolu on vajalik lauljale – mnemotehnilises mõttes, need annavad ka võimaluse erinevaid laule ja lauluosi üles ehitada. Kuulajale on stereotüüpseid vormeleid vaja, et lauldav oleks jälgitav ja arusaadav. Stereotüüpsete vormelite olemasolu ja rohkus näitab Ülo Tedre otsuse järgi traditsiooni tugevust. Stereotüüpsuse vähenemine laulus käib kaasas improvisatsioonide kasvuga, mida Ülo Tedre peab traditsiooni nõrgenemise tunnuseks.

"Kuldnaise" laule uurides tekitas teatavat hämmingut asjaolu, et Põhja-Eesti laulud olid detailitasandil üksteisele sarnasemad, kuid terviklauludes võis tajuda erinevaid laulikupositsioone. Detailides sarnaseid, kuid lõpptulemusena erinevaid laule saab kuulaja tõlgendada mitmeti. Seevastu Lõuna-Eesti laulud olid detailitasandil üksteisest väga erinevad, sarnanesid aga üldhäälestuse ja sõnumi tõlgendatavuse poolest (Jaago 1993: 48). Niisuguste ilmingute selgitamiseks on abiks analüüsimeetod, kus tekst jaotatakse mikro-, makro- ja supratasandiks.

Mikrotasandilt leiame kujundidetailid. Siia kuuluvad kindlad struktuurid, mis vormiliselt mahuvad parallelismi raamidesse. Makrotasand sisaldab motiive, mis on väliselt piiritletud terviklikud sõnapildid. Makrotasandil seotakse mikrotasandi elemendid ühtseks süsteemiks. Vormelid (näiteks parallelismivormel sinine/ punane) saavad sel tasandil mõistetavaks (näiteks võib see vormel viidata piirisituatsioonele inimese elus).⁶ Supratasand sisaldab laulu ülesehtust: sissejuhatust, põhiosa, kõrvalepisoode, lahendust ja ka seda, mis laadi lauluga on tegemist (lüürilisus, eepilisus).

Uurijate ees on jätkuvalt põhiküsimus: kuidas laulik omandab ja valdab neid erinevaid tasandeid.⁷ On seisukohti, mille järgi laulik õpib kõigepealt jagama laulu osadeks, seejärel omandab tegelaste ja olukordade kujutamise ning lõpuks vormub detailitasandi tundmine. See on liikumine supratasandilt mikrotasandile. Tõenäoliselt püsib selle tee valinud traditsiooniruumis paremini laulu üldsõnum, varieerumine mikrotasandil on improvisatsiooni tõttu suurem (nagu nägime Lõuna-Eesti "Kuldnaise" laulude puhul). Ja on ka vastupidiseid tähelepanekuid – laulik omandab varem mikro- ja makrotasandi ning selle kaudu jõuab ta terviklaulu taasloomiseni (mis ilmselt iseloomustab Põhja-Eesti laulikuid, kes oma tekste mikrotasandil pidevalt viimistlevad, kuid ei improviseeri, kontamineerimine on nende lauludes aga tüüpiline). Laulik ei saa selles traditsiooniruumis samavõrra improviseerida, sest ta on just niimoodi neid sõnu (vormeleid) õppinud. Tal on mälus detailid mikrotasandilt ja ta tunneb struktuuri, millele ja mis järjekorras ta detailid asetab, küll on tal aga suurem vabadus laulu sõnumit kujundades.⁸

Loomeprintsiipe on võimalik uurida nii, nagu need regilaulust meile ilmnevad, aga ka hüpoteetiliselt, ette kujutades, kuidas laulik oma laulud lõi.
 

¹ Vt näiteks Ingrid Rüütli käsitlust "Loomislaulu" regioonidest ja Tiiu Jaago käsitlust "Kuldnaise" laulude regioonidest (Rüütel 1969; Jaago 1993).

² Viidatud on artiklite kogumikule, mis ilmus küll 1997. aastal, kuid artiklid on avaldatud varem ajakirjanduses. Viidatud artikkel on varem ilmunud 1973. aastal.

³ Alliteratsiooniliste sõnapaaride varieerumine (kud dominantsena püsib, ent sellega liituvad erinevad, kuigi allitereeruvad sõnad) võib tekitada mulje, nagu oleks tegemist samade alliteratsioonivormelitega. Sellist allitereerumist vaatlesime seoses sõnaga kuu, mis, erinevalt Tuglase regilaulumuljest, ei kuulu kokku sõnaga kuldne, vaid võib olla kuulus meesi; kumerkübar; kuldaratas jne.

⁴ Sama parallelismivormel on tuttav värssidest:

⁶ Vt lähemalt vormeli sinine/ punane regilaululistest tähendustest Jaago 1997.

⁷ Vt lähemalt: Harvilahti 1992: 89–90; Peegel 1997: 164–165.

⁸ Võiks kontrollida, mida laulik teeb, kui tal ei tule sõnad meelde, kas ta siis fantaseerib ja improviseerib või tunnistab, et ta ei mäleta laulu. Fantaseerides ta lünki täita ei saa, kui see ei kuulu konkreetse traditsiooni loometehnikasse. Laulu üleskirjutus sel puhul on fragmentaarne. Vt lähemalt ja võrdlevalt ka Harvilahti 1992.
 

Allikad

John Miles Foley 1988: The Theory of Oral Composition. History and Methodology. Indiana.
Paul Hagu 1980: Eitav parallelism regivärsi stiilivõttena. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 49–68.
Paul Hagu 1995: Poeesia eksam. Setu mõrsjaitkudest kõrvutuses läänemeresoomlaste põhjapoolsema itkutraditsiooniga. Akadeemia nr 11. 2265–2288.
Lauri Harvilahti 1992: Kertovan runon keinot. Helsingi.
Tiiu Jaago 1993: Kuldnaine. Tartu.
Tiiu Jaago 1997: “Mis sealt tõuseb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane?” “Sinise”&”punase” võimalikust tähendusest regilaulus. Mäetagused nr 5. 54–72. Elektrooniline väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Udo Kolk 1962: Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. TRÜ Toimetised nr 117. Tartu. 71–152.
Udo Kolk 1980: Regivärsi stereotüüpiast. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 25–48.
Matti Kuusi; Ülo Tedre 1987: Dialogi Suomenlahden yli Viron ja Suomen vanhan runomitan suhteista. Viron veräjät. Näkökulmia folkloreen. Helsingi. 35–50.
Alviine Kubjas 1957: Parallelism J. Hurda rahvalaulude kogus "Vana kannel" I. TRÜ Toimetised nr 53. Tartu. 195–215.
Pentti Leino 1970: Alliteratsioon ja regivärsiline rahvalaul. Keel ja Kirjandus nr 9. 504–507.
Albert B. Lord 1974: The Singer of Tales. New York.
Juhan Peegel 1997: Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu.
Ingrid Rüütel 1969: Muistne "Loomislaul" eesti uuemas rahvatraditsioonis. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VI. Tallinn. 102–132.
IngridRüütel 1988: Setu rahvalaulu kihistused ja etnokultuuriline taust. Tallinn.
Kristi Salve 1993: Toone tare. Tähelepanekuid setu surnuitkude zhanridevahelistest ja geograafilistest seostest. Akadeemia nr 12. 2605–2621.
Herbert Tampere 1956-1965: Eesti rahvalaule viisidega I–V. Tallinn.
Herbert Tampere 1961: Eesti lüro-eepiliste rahvalaulude muusikalistest stiilidest. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed II. Tallinn. 235–261.
Ülo Tedre 1964a: Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. Eesti rahvaluulest. Tallinn. 7–34.
Ülo Tedre 1964b: Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes. Eesti rahvaluulest. Tallinn. 52–86.
 

 

Kordamisküsimused 1) Loe eelnevale lisaks Udo Kolgi artiklit "Regivärsi stereotüüpiast" (TRÜ Toimetised nr 528, lk 25–48) ja Juhan Peegli artikleid "Nimisõna poeetilisest sünonüümikast eesti regivärssides", "Pilk imepärasesse sõnavaramusse" ja "Riivamisi regivärsist" Juhan Peegli artiklite kogumikust "Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast" 1997, lk 49–61 (esmailmumine ajakirjas "Keel ja Kirjandus" nr 7, 1969), lk 117–121 (esmailmumine ajakirjas "Looming" nr 1, 1973) ja lk.146–165 (esmailmumine ajakirjas "Keel ja Kirjandus" nr 6, 1991). 2) Sõnasta olulised avastused ja hüpoteesid regilaulu kujundi uurimise alal 20. sajandi II poolel.