EELMINE PEATÜKK / LISA
 SISUKORD
LISA / JÄRGMINE PEATÜKK
KORDAMISKÜSIMUSED

5. VÀrvisÔnad regilaulu kujundis

1979. aastal ilmus ajakirjas “Eesti Loodus” Mikk ja TĂ”nn Sarve artikkel eesti “Loomislaulu” tĂ”lgendusega, kus muuhulgas on juttu loomisloo tunnuslikest vĂ€rvidest sinine, punane ja kuldne (Sarv 1979). Sellele jĂ€rgnesid kolm artiklit ajakirjas “Looming”. Esimene neist oli 1981. aastal toimunud etnoloogide, folkloristide ja teiste asjahuviliste mĂ”ttevahetuse kokkuvĂ”te. Arutelust vĂ”tsid osa Enn Ernits, Mikk Sarv, Ülo Tedre, Madis KĂ”iv, Vello LĂ”ugas, TĂ”nis Vint, Ants Viires, Ülo Stöör, Heino Eelsalu (VĂ€rvid
 1981). Kaks jĂ€rgmist artiklit ilmusid 1982. aasta alguses eelneva artikli kriitilise jĂ€relkajana (Allik 1982; Parmasto 1982). 1960-1980. aastatel tegelesid regilaulu vĂ€rvisĂ”nadega ka TÜ rahvaluule ĂŒliĂ”pilased.
 
 

1.

Mis regilaulu vÀrvimaailmast huvitas 1980-ndate aastate alguse eesti kultuuriuurijaid?

Eelmainitud arutelus lĂ€htuti arvamusest ja (l)ootusest, et tĂ€napĂ€eval kĂ€ttesaadavast 19. sajandi eesti rahvaluulest leitavad vĂ€rvisĂ”nad peegeldavad eriti vana ja unikaalset maailmapilti, mida on vĂ€ljendatud vĂ€rvide kaudu. Mikk Sarv pĂ”hjendab vĂ€idet unikaalsusest sellega, et teistes lÀÀnemeresoome ning pĂ”hjarahvaste loomislugudes on vĂ€rve vĂ€hesel mÀÀral, ja kui, siis on vĂ€rvideks valge, punane ja must (VĂ€rvid
 1981).
 

 
LaulunÀide
Loomine.
Risanda Kravtsov, 1969, Kuusalu.
Nii Mikk ja TĂ”nn Sarve artikkel 1979. aastast kui ka Mikk Sarve sĂ”navĂ”tt 1981. aasta arutelul sisaldavad arvestatavaid nĂ€iteid ja kommentaare, kuid vĂ€iteid on absolutiseeritud. Loomislugu kajastavates eesti regilauludes on vĂ€rvideks kĂŒll valdavalt sinine, punane ja kuldne, kuid seda vaid PĂ”hja-Eesti kindlates regioonides, LÀÀne-Eesti traditsioonis lisandub vĂ€rvikirevust, PĂ€rnumaa ja LĂ”una-Eesti lauludes aga vĂ€rvid hoopis taanduvad (Roll 1991: 131-140).1 “Loomise” vĂ€rvidel ei saa olla regilaulus ĂŒhtainsat ĂŒle Eesti tuntud sĂŒmboli tĂ€hendust.

Erast Parmasto kritiseerib ĂŒlalesitatud mĂ”ttevahetust keelajaloost lĂ€htuvalt, tĂ€psemalt 1969. aastal Brent Berlini ja Paul Kay poolt avaldatud hĂŒpoteesist, mille jĂ€rgi vĂ€rvinimetuste kujunemine lĂ€bib kĂ”ikides keeltes kindlad etapid. SeetĂ”ttu ei ole Parmasto arvates Ă”ige vĂ€ita, et eesti pĂ€rimuse vĂ€rvikirevus kĂ”neleb ĂŒhtlasi ka varasest, teiste rahvaste pĂ€rimusega vĂ”rreldes kindlapiirilisemast ja vĂ€ljakujunenumast vĂ€rvisĂŒmboolikast ning vĂ€rvilisemast maailmapildist. “Mitmed meie uurijad on vĂ€rvuste “tunnetamist” seostanud maailma kihilisusega soomeugrilaste maailmapildis. Kolm vĂ€rvust – kolmekihiline maailm (mesoliitikumis)! VĂ€ga vahva hĂŒpotees – siit tulenevad ahvatlevad vĂ”imalused edasimĂ”tlemiseks. Berlini-Kay V arenguetapil pidi maailm olema juba kuuekihiline. /---/ Maailma pilt on alati olnud vĂ€rviline, maailmapilt ei tarvitse aga ĂŒldse vĂ€rviline olla, vĂ”i siis vĂ”ib vĂ€rvustel selles ainult vĂ€ike tĂ€hendus olla.” (Parmasto 1982: 375–376.)

VĂ€rvitaju ja vĂ€rvisĂŒmboolika seoste absolutiseerimise eest hoiatab ka psĂŒhholoog JĂŒri Allik. “Huvi soomeugrilaste maailmapildi vastu ei ole sĂŒĂŒtu nĂ€htus. Selles on salasoov nĂ€ha oma mĂ”tlemise aluskihis vĂ€rvimustrit, mis teiste omast kirevam ja erinev.” (Allik 1982: 378.) Allik eraldab iseseisvate nĂ€htustena vĂ€rvitaju, vĂ€rvinimetused ja vĂ€rvisĂŒmboolika. VĂ€rvitaju on olemas ka siis, kui vĂ€rvil nimetust ei ole. VĂ€rvisĂŒmboolika on kultuuriti erinev ja konventsionaalne. VĂ€rvisĂŒmboolika universaalsus ei seisne kindla vĂ€rvi ja vastava nĂ€htuse kokkuviimises (pĂ”himĂ”ttel: sinine tĂ€hendab avarust), vaid pĂ”himĂ”ttes: kui ĂŒht vastandlikest nĂ€htustest vĂ€ljendatakse ĂŒhe vĂ€rvi abil, siis teist teise vĂ€rvi abil. “VĂ€rvisĂŒmboolika universaalseks omaduseks on see, et vĂ€rve kasutatakse ilmakaarte, maailma osade, rahvaste ja palju muu mĂ€rgistamiseks. See, millist rolli mingi vĂ€rv sĂŒmboolses sĂŒsteemis mĂ€rgib, on pigem konventsionaalne kui kindlalt fikseeritud. TĂ€htis on eelkĂ”ige, et kui ĂŒhte ilmakaart mĂ€rgitakse ĂŒhe vĂ€rviga, siis tema vastasilmakaart tĂ€histatakse mingi teise, vastandliku vĂ€rviga. Selle vĂ€ite vĂ”ib sĂ”nastada ĂŒldisemalt: ei ole niivĂ”rd oluline, millise vĂ€rviga on tĂ€histatud ĂŒks vĂ”i teine ese, tĂ€htis on see, et maailmapildi kohaselt erinevad esemed oleksid tĂ€histatud erinevate vĂ€rvustega.” (Allik 1982: 384.)

Regilaulu vĂ€rvide puhul ei saa alati rÀÀkida vĂ€rvisĂŒmboolikast. Muidugi vĂ”ib paralleelsĂ”nades sinine/punane nĂ€ha piiriolukorra kujutamist, kuid kujundi sellise tĂ€henduse avab uurijale laulutekst (kontekst). Teisal vĂ”ib see olla kasutusel mitte kui piiri semantiline mĂ€rk, vaid kui regilauluomane stereotĂŒĂŒpne vormel, kirjeldamaks sakste riidevĂ€rvi vĂ”i peksujĂ€lgi kehal (Jaago 1997). VĂ€rvisĂ”nadel on poeetiline funktsioon ja nad saavad oma ainulise tĂ€henduse kontekstis. Seega, kĂ”ik punased regilaulus ei ole tĂ€pselt ĂŒks ja seesama punane.2
 

Ülesanne 1

Eelkirjeldatud 1981. aasta arutelu kĂ€igus esitati regilaulu vĂ€rvikujundi seisukohalt kaks olulist probleemi: milline on laulu vĂ€rvikujundi semantika ja milline on vĂ€rvisĂ”nade esinemissagedus. Mikk Sarv tĂ”lgendab regilauluomaseid vĂ€rvikujundeid intuitiivselt: punane seostub elujĂ”u ja tugevusega, sinine vastandub sellele oma nĂ”rkusega. Sinine ja kollane koos tĂ€histavad nĂ”rkust ja surma. Nende vĂ€rvide kujundisemantika ei piirdu eelöelduga. Oluline on aga see, et regilaulu kontekst annab vĂ€rvisĂ”nadele mitmeid tĂ€hendusvĂ€lju, mida sĂ”nadel ĂŒksi ja tavatĂ€henduses ei ole. Veel olulisem on M. Sarve tĂ€helepanek: vĂ€rvid ĂŒksikult tĂ€hendavad midagi muud, kui nende kokkuviimine paralleelvĂ€rssidesse (sinine ĂŒksi ja punane ĂŒksi ei ole tĂ€henduselt sama, mida nad tĂ€hendavad paralleelsĂ”nadena). StereotĂŒĂŒpsete paralleelsĂ”nade valdkond seostub Udo Kolgi uurimustega parallelismivormelitest (Kolk 1962; 1980). VĂ€rvide parallelismiseos ei tĂ€henda lihtsalt kahe (meelevaldse) vĂ€rvi kokkupanemist, vaid tĂ€hendab uut terviklikku mĂ”tet (Jaago 1997: 58).
 

Ülesanne 2

1981. aasta meeleolukasse, muljeotsustustele tuginevasse arutellu sekkub uue nurga alt Ülo Tedre: et midagi otsustada rahvaluule vĂ€rvide ĂŒldise kujunditĂ€henduse kohta, selleks ei piisa “rohelist on regialaulus vĂ€he” stiilis vĂ€idetest. Vaja on statistikat (VĂ€rvid
 1981: 1602).

Piirdume 1980-ndate aastate mĂ”ttekĂ€ikude tutvustamisega siinkohal, sest arutelu viis vĂ€lja tulemuseni – nĂŒĂŒd teati, mida on vaja uurida. KĂŒsimuseks on: millised vĂ€rvinimed esinevad regilaulus, milline on eri vĂ€rvide esinemissagedus ja milles seisneb nende (poeetiline) tĂ€hendus. Oma pĂ”nevusega ahvatlevad, kuid nĂ€htusi absolutiseerivad seisukohad nĂ”uavad selgitust.

2.

Kuidas kujuneb vÀrvisÔnavara?

Ajakirjas “Looming” avaldatud mĂ”ttevahetuse vastukajas tugines Erast Parmasto Brent Berlini ja Paul Kay hĂŒpoteesile vĂ€rvinimede arengu universaalsusest (Parmasto 1982; Berlin & Kay 1969). Seda hĂŒpoteesi on kohandanud eesti keele uurimisel Mauno Koski (Koski 1983). Esitatud hĂŒpoteesi on vahendanud ning oma vaatenurgast tĂ€iendanud Ants Viires (Viires 1983), Huno RĂ€tsep (RĂ€tsep 1985) ja Virve Sarapik (Sarapik 1994a; 1994b; 1997; 1998). HĂŒpoteesi jĂ€rgi tulevad vĂ€rvisĂ”nad keelde teatud jĂ€rjekorras, lĂ€bides kindlad, kĂ”ikjal kehtivad arengujĂ€rgud. Esmalt tekivad vastandlikud mĂ”isted - valge ja must, jĂ€rgnevalt punast mĂ€rkiv sĂ”na, kolmandas, neljandas ja viiendas arengujĂ€rgus kujunevad sĂ”nad, mis tĂ€histavad sinist, kollast ja rohelist, kuuendas – pruun, ja seitsmendas lilla, roosa ning oranzh. Halli mĂ€rkiv sĂ”na vĂ”ib pĂ”hivĂ€rvinimeks saada ajavahemikus, mis hĂ”lmab kolmandat kuni seitsmendat vĂ€rvisĂ”nade kujunemise jĂ€rku.

Urmas Sutrop on spetsiaalselt, sh eksperimentaalselt uurinud eesti keele pĂ”hivĂ€rvinimede kujunemist (Sutrop 1995; 1996a; 1996b). Ta esitab oma töös eesti keele vĂ€rvinimede sĂŒnkroonilise ja diakroonilise pildi. JĂ€rgneval skeemil on nĂ€idatud pĂ”hivĂ€rvinimede kasutuseletuleku etapp (I - VII) koos pĂ”hivĂ€rvinimedega, mida me tunneme tĂ€napĂ€eva eesti keeles. Juhin tĂ€helepanu sellele, et tĂ€napĂ€eva vĂ€rvisĂ”nad ei kattu vanemas osas varasemate vĂ€rvinimetustega. Millised sĂ”nad on mĂ€rkinud vastavaid vĂ€rve, seda nĂ€itab vĂ€rvisĂ”nade diakrooniline pilt.3

Tabel 1: Eesti keele vÀrvinimede kujunemine.
Aluseks Urmas Sutropi uurimus (Sutrop 1996b).

I II III IV V VI VII
uurali-jukagiiri uurali-jukagiiri uurali;

soome-ugri

lÀÀnemeresoome-permi

lÀÀnemeresoome-volga; 

lÀÀnemeresoome

eesti keel eesti keel 19. saj.

II poolel 

eesti keel 1995. a.
valge
 
 

must

punane  kollane & roheline & sinine4 kollane & roheline
 
 

sinine

kollane
 
 

roheline

pruun hall
lilla
oranzh
roosa

Regilaulu seisukohalt on oluline lÀÀnemeresoome ajajĂ€rk (IV etapp), mil toimusid olulised terminite vahetused. Keelde tulid vĂ€rvisĂ”nadena valge, must ja punane, mis vahetasid vĂ€lja seniseid vĂ€rvisĂ”nu (vastavalt rekonstruktsioonile: *aĂška – ‘hahk’; *pilÂŽmэ- ‘pime’; *wire – ‘verev’).5 SĂ”na valge pĂ€rineb mĂ”istest lĂ€ige, lĂ€ikima; must – mÀÀrdunud, must; punane pĂ€rineb mĂ”istest, mida tĂ€napĂ€evakeeles tĂ€histab sĂ”na karv, karva. LĂ”unaeesti keelde jĂ€i sama vĂ€rvimĂ”istet endiselt mĂ€rkima verev, mistĂ”ttu nĂ€iteks setu regilauludes on verev kĂŒllalt levinud ja seda ei saa kĂ€sitleda punase poeetilise asendussĂ”nana. Karva esineb regilaulu vĂ€rvisĂ”nastikus ĂŒldmĂ”iste vĂ€rvus tĂ€henduses (paha ilma karva; kullakarva). Sellises sĂ”naloomes ilmneb tava esitada kirjeldatava nĂ€htuse vĂ€rv sama vĂ€rvi ĂŒldtuntud eseme vĂ”i nĂ€htuse kaudu (sellisteks vĂ€rvinimedeks on nĂ€iteks regilaulust hilisemal ajal sidrunkollane, vaarikapunane), kuid samas on sĂ€ilinud arhaism, kus vĂ€rvi sĂ”na asemel kasutatakse karva. LÀÀnemeresoome ajajĂ€rgul eraldus balti keelte mĂ”jul liitmĂ”istest ‘kollane, roheline ja sinine’ viimane iseseisvaks vĂ€rvisĂ”naks. V etapis lagunes ka allesjÀÀnud liitmĂ”iste kaheks iseseisvaks vĂ€rvisĂ”naks: kollane (vĂ”i kuldne) ja haljas. Haljas pĂ”hivĂ€rvinimena vahetus sĂ”naga roheline 17. sajandil. SĂ”na pruun (VI etapp) lisandus 18. sajandil. SĂ”nadega roheline ja pruun samal ajal vĂ”is pĂ”hivĂ€rvinimede hulka tulla hall. Lilla, oranzh ja roosa tulid pĂ”hivĂ€rvinimedena keelde kĂ€esoleval sajandil. (Sutrop 1996b.)

Eeltoodu tugineb Berlini ja Kay hĂŒpoteesile, mille esimene versioon ilmus 1969. aastal ja mida hiljem on tĂ€iendatud. See hĂŒpotees omakorda rajaneb teadmistele vĂ€rvitaju aluseks olevatest fĂŒsioloogilistest protsessidest. NĂ€gemise fĂŒsioloogia (neurofĂŒsioloogia) aluseks on soojade ja kĂŒlmade pĂ”hivĂ€rvide ning heleda ja tumeda vastandamine. Need vastanduste paarid kujundavad esimese vĂ€rvinimede liitmĂ”iste, mis hiljem laguneb iseseisvaiks pĂ”hivĂ€rvinimedeks (Sutrop 1996b: 672).

Varasemad teooriad ning Berlini ja Kay hĂŒpoteesi kriitika lĂ€htuvad vĂ€rvisĂ”nade ja kultuuriajaloo seotusest. Ants Viires, eitamata eeltoodud hĂŒpoteesi, kĂŒsib siiski: miks ikkagi tuleb keelde sĂ”na punane enne kui sinine? Ja vastab ise: keskkond tingib selle, milliseid vĂ€rvinimetusi keel vajab. On kaks mĂ”istete-nĂ€htuste ringi, mis pakuvad aluse vĂ€rvisĂ”nade tekkele: ilm (pĂ€ev – öö; suvi  – talv) ja loomade eristamine karva vĂ€rvuse jĂ€rgi. (Viires 1983.)

TĂ”estusi Ants Viirese vĂ€itele kultuuri mĂ”just vĂ€rvisĂ”navara kujunemisele vĂ”ib leida ka Urmas Sutropi kĂ€sitlusest, mis rajanes Berlini ja Kay hĂŒpoteesile. NĂ€iteks valge seotus valge (heleda) ajaga. Punase mĂ€rkimiseks on kasutatud sĂ”na *koje: ‘koit’ (II ja osalt kolmas III etapp) (Sutrop 1996b: 663–665; 673).

Teine vĂ€rvinimede kujunemisel oluline objektide ring, ilmastiku kĂ”rval, on loomad. Sellele viitab ka sĂ”na -karva. Punane tĂ€hendas enne lÀÀnemeresoome perioodi karva ja osades soome-ugri keeltes ongi see tĂŒvi seotud karva vĂ”i villa mĂ€rkimisega (Viires 1983: 292). Ka Sutrop selgitab: “Et sĂ”na *puna /---/ tĂ€hendus oli varem “karv”, siis on kĂŒllalt tĂ”enĂ€oline, et asendus verev -> punane nihutas mĂ”iste punane fokaalpunkti pruunika (hallika) spektriosa poole. VĂ”rdluseks vĂ”ib tuua eesti punast tĂ”ugu karja, punased lehmad, kes tegelikult on ju punakaspruunid” (Sutrop 1996b: 667).

Suur osa vĂ€rvinimetusi on seotud hobuse vĂ”i teiste kariloomadega. NĂ€iteks hobuse sĂŒnonĂŒĂŒm kĂ”rb mĂ€rgib ĂŒhtlasi kindlat vĂ€rvi hobust. A. T. Helle 18. sajandi grammatikas on see sĂ”na tĂ”lkevasteks saksakeelsele vĂ€rvinimetusele braun, mida me tĂ€napĂ€eval tĂ”lgime sĂ”naga pruun. Samas ei ole kĂ”rb pĂ”hivĂ€rvinimi. VĂ€rvisĂ”nad, mis seostuvad vaid kindla mĂ”istete rĂŒhmaga, ei ole pĂ”hivĂ€rvinimed. Selle nĂ€iteks ongi hobuse vĂ€rvi mĂ€rkiv kĂ”rb. Ka hall, mis tĂ€napĂ€eva keeles on pĂ”hivĂ€rvinimedeks, tĂ€hendas balti laenuna varem vaid hobuse vĂ€rvi (seda eriti kaua lĂ”unaeesti murretes). PĂ”hja-Eestis oli hall pĂ”hivĂ€rvinimeks juba 17. sajandil. PĂ”hja-Eesti mĂ”jul kujunes hall pĂ”hivĂ€rvinimeks mujalgi, kuid alles 18.–19. sajandil, viimases pĂ”hivĂ€rvinimede arengustaadiumis (Koski 1983: 175–176; Sutrop 1996b: 670).

Ants Viires arutleb: eesti keeles arenes varem ja jĂ”udsamalt karjandusega seotud vĂ€rvisĂ”navara, mitte aga mĂ”isted sinine ja roheline, mis tulevad riietusse massiliselt alles 18. sajandil. “Eestlaste omaaegset mĂ”ttelendu on vĂ€rvimaailmas ergutanud eriti must, valge ja hall, vĂ€hem punane, mĂ”nel mÀÀral veel ka sinine. See osutab ööpimeduse, sellega seotud nĂ€htuste ja elamuste suurele osale meie esivanemate kujutlusmaailma vormimisel.” (Viires 1983: 302.)

VĂ”ib nĂ”ustuda vĂ€itega, et vĂ€rvisĂ”nade ja karjanduse vahel on seos. VĂ€rvinimede roheline ja sinine kasutamisvajadust seostab Viires ainult riietusega. Ometi on meie looduses need vĂ€rvid ju nii ilmselgelt esindatud – puude rohelus, taeva ja mere sina. Regilaulus on meri sageli must, mets (salu nĂ€iteks) sinine. Vene rahvaluules on mets tume (Ń‚Ń‘ĐŒĐœŃ‹Đč). VĂ€rvisĂ”nast epiteedi valikut vĂ”ib muidugi pĂ”hjendada alliteratsiooninĂ”udega, kuid mitte ainult. Konkreetselt vĂ€rvisĂ”na roheline on uus (17. sajandist), kuid varem kasutati selle asemel teist pĂ”hivĂ€rvinimetust, mis on tĂ€napĂ€evalgi muude tĂ€henduste kĂ”rval kasutatav looduse roheluse mĂ€rkimiseks – see on sĂ”na haljas. Ja kui mets on sinine, siis ei pruugi see tĂ€hendada sedasama erksat sinist tooni, mida andis 18. sajandil riiete vĂ€rvimiseks Eestisse sissetoodud vĂ€rvaine. (Analoogiliselt punane-sĂ”naga, mis mĂ€rkis meie silmale pisut pruunikamat tooni, U. Sutrop vihjas siin punast tĂ”ugu lehma karvale.)
 
 

NĂ€ide 1

Mida lisab eelesitatule rahvaluule alal tehtu? Kas regilaulu vĂ€rvisĂ”nastikus peegeldub keeleajalugu? Kumba kĂ€sitlust (kas nĂ€gemise fĂŒsioloogiast tulenevat vĂ€rvinimetuste kujunemise hĂŒpoteesi vĂ”i kultuuriajaloost tuletatud vĂ€rvinimetuste kujunemisseletust) toetab regilaul?

3.

Milliseid vÀrvisÔnu leidub regilaulus?

VĂ€rvisĂ”nade fikseerimine regilaulus ei olegi nii kerge ja ĂŒhemĂ”tteline kui alguses paistab. Sinilill ei Ă€rgita meid Ă€ra mĂ€rkima sini- kui vĂ€rvisĂ”na, kuna liitsĂ”nana on see liialt iseseisvunud mĂ”iste. Kui aga laulikmina on sinilillede seas,/ valge lillede vahel, tekitab see teatavat kahevahelolekut – teine vĂ€rsirida oma sĂ”nastusega hakkab mĂ”jutama esimese vĂ€rsi sĂ”nastuse tĂ”lgendust. Sinilind – kas see on sama iseseisev, vĂ€rvisĂ”nast eraldunud mĂ”iste kui sinilill? Kas hobuse iseseisvana esinevad sĂŒnonĂŒĂŒmid punane, hall, kĂ”rb on ĂŒhtlasi vĂ€rvinimed vĂ”i mitte? Probleeme tekitab see, et regilaulu vĂ€rvisĂ”nad ei tĂ€hista mitte ainult vĂ€rve, vaid muudki, enamasti abstraktseid omadusi ja nĂ€htusi (Roll 1985). Need asjaolud raskendavad statistika tegemist. Kuid tĂ€htis ei olegi absoluutse tĂ€psusega vĂ€ita, mitu korda ĂŒht vĂ”i teist vĂ€rvisĂ”na on kasutatud. TĂ€htis on teada suhtearvu vĂ”i suurusjĂ€rku.

Regilaulude poeetika uurimise raames on vĂ€rvinimetustega tegeldud Tartu ĂŒlikoolis jĂ€rjepidevalt 1960-ndatel ja 1980-ndatel aastatel.6 Neis (ĂŒliĂ”pilas)töödes on vaadeldud kolme tahku:

1) millised vÀrvinimetused kuuluvad regilaulu sÔnavarasse;
2) vÀrvinimetuste esinemissagedus;
3) vÀrvinimetuste kujundiline taust.
AnalĂŒĂŒs on tehtud peamiselt vĂ€ljaannete “Vana Kannel” ja “Eesti rahvalaulud. Antoloogia” I–IV pĂ”hjal. Selline uurimisallikate valik tingib veel paar kĂŒsimust: vĂ€rvinimetuste esinemise seotus lauluregiooniga ja -teemaga. NĂ€iteks Katrin Kirsi diplomitöö teema “VĂ€rvinimetused Haljala rahvalauludes” “Vana Kannel” VI pĂ”hjal annab uurimusele vĂ€ltimatult regionaalse tagapĂ”hja. Regionaalseid erijooni vĂ”ib rĂ”hutatult esile tuua lokaaltraditsioonide vĂ”rdlemisega, nagu nĂ€iteks Tiiu Rolli diplomitöö Haljala, Helme ja Tori pulmalaulude vĂ€rvinimetuste kujundifunktsioonist. Rahvalaulude antoloogia rĂŒhmitab laule temaatiliselt. ÜliĂ”pilastöödeks on valitud mingi grupp neist temaatilistest lĂ”ikudest, Silja Baueri kursusetöös nĂ€iteks laulud tööst ja töötegijaist, elu hoolest ja murest, pĂŒhadest ja lĂ”bustustest.

Tööd annavad ĂŒldpildi sagedamini kasutatavaist vĂ€rvinimetustest ja kĂŒllalt umbmÀÀrase statistika. Statistika teeb umbmÀÀraseks see, et diplomitööd ei ole tehtud samadelt keelelistelt alustelt. EbaĂŒhtlaselt on lahendatud nĂ€iteks niisugused kĂŒsimused: kas kuldne ei ole ĂŒhelgi juhul vĂ€rvinimetus vĂ”i on selleks teatud seostes siiski; kas sine ja pune kĂŒlvamist kirjeldavates vĂ€rssides on vĂ€rvinimetused vĂ”i mitte; kas arvestada vaid tĂ€napĂ€evakeele pĂ”hivĂ€rvinimesid vĂ”i lisada ka teised vĂ€rvisĂ”nad (paha ilma karva; verilepp).

Tabel 2: Sagedamini esinevate vÀrvinimede loend ja esinemiskordade arv (osaliselt).
Aluseks ĂŒliĂ”pilastööd regilaulu vĂ€rvinimedest.
 

TÀnapÀeva keele pÔhivÀrvinimed7 VK II

KJn8

VK V

Mus9

Pulmalaulud:

Hlj, Tor, Hel10

VK VI

Hlj11

SL I12 ERlA I: 2 ja II: 1 (valik)13 ERlA (valik) ja Veske I ja II14 Kokku
valge
70
37
46+ 16+ 26
 
145
128
27
495
must
65
61
18+ 10+ 25
 
88
111
16
394
hall
49
44
45+ 11+ 10
 
42
98
24
323
punane
30
42
88+ 7+ 31
 
9 15
82
13
302
sinine
23
25
37+ 1+ 11
 
81
53
10
241
kollane
2
2
8+ 0+ 0
 
1
27
3
43
roheline
1
3
0+ 0+ 0
 
1
24
1
30
lilla
3
0
0+ 0+ 0
 
0
0
0
3
roosa
0
1
0+ 0+ 0
 
0
0
0
1
pruun
0
0
0+ 0+ 0
0
0
0
0
0
oranzh
0
0
0+ 0+ 0
0
0
0
0
0

VĂ€rvidest moodustuvad sagedusgrupid:16

1) valge, must, hall;
2) punane, sinine;
3) kollane, roheline, lilla, roosa.
Kahes esimeses sagedusgrupis loetletud vĂ€rvinimede esinemisjuhtude hulk mahub vahemikku 495 – 241, kolmandas sagedusgrupis esitatud vĂ€rvid on aga haruldased: 43-3.

Kirjeldatud ĂŒliĂ”pilastöid ei seo ĂŒhtne metoodika ega mingi omavaheline vĂ”rdlust loov moment, ja ka tulemusi ei ole seni pĂŒĂŒtud vĂ”rrelda. Ometi ilmnevad neid töid analĂŒĂŒsides jĂ€rgmised probleemid:

1) mida lugeda vĂ€rvinimetuseks – erinevate tööde lĂ€htekohad on erinevad;

2) valdavalt lĂ€htutakse tĂ€napĂ€eva keele vĂ€rvinimetustest (sinine, punane jne), mille tĂ”ttu ei analĂŒĂŒsita murdekeelt ega vana keelt (milline osa on vĂ€rvinimetustel verev, haljas regilaulus);

3) et regilaulu vĂ€rvivaramus ei leidu oluliselt pruuni ja rohelist, seda mĂ€rkavad kĂ”ik, sest see ĂŒllatab; seevastu vĂ€rvisĂ”nu roosa, lilla ja oranzh ei loodetagi regilaulust leida;

4) ilmneb, et regilaulu vĂ€rvisĂ”nastik sĂ”ltub laulu teemast ja levikualast; samuti valdkonnast, mida teatud vĂ€rviga iseloomustatakse (tabelist ei selgu, et vĂ€rvinimetusi on tegelikult vĂ€ga erinevaid, alustades kirja- ja karva-ĂŒhenditest, nĂ€iteks toomekirja; paha ilma karva ning lĂ”petades loomade sĂŒnonĂŒĂŒmidega nagu paat, linalakk jne. MĂ”ned autorid toovad need erijuhud ka statistikas vĂ€lja, mĂ”ned mitte. Ka siin ei ole ĂŒhtset alust, pigem on end lastud juhtida vaistul;

5) regilaulu vĂ€rvinimetuste funktsioonid on erinevad – mitte ainult, ja isegi mitte olulisel mÀÀral ei pea vĂ€rvinimetus esile manama kindlat vĂ€rvi; vĂ€rvi(nimetuse)d on kujundilise funktsiooniga;

6) osades töödes tuleb esile ka tÔsiasi, et vÀrvinimetusi ei kasutada massiliselt, neid vÔib leida reeglina vÀhem kui pooltest lauludest.

VĂ”rdleme ĂŒliĂ”pilastöödest selgunud vĂ€rvinimetuste esinevust vĂ€rvinimetustega rahvalaulu antoloogia “Eesti rahvalaulud” I köite 1 vihikust, kus on 772 laulu, vĂ€rvinimetusi leidub neist 175 laulus. VĂ€rvinimetusi leidub seega suhteliselt vĂ€hestes lauludes, ent kui neid esineb, siis tavaliselt ĂŒhes ja samas laulus mitu erinevat vĂ”i sama vĂ€rvinime korduvalt.

Tabel 3: VĂ€rvinimetuste loend ja esinemissagedus.
Aluseks Eesti rahvalaulud. Antoloogia I:1, Tallinn 1969.
 

VĂ€rvinimetus Esinemiskordi  VĂ€rvinimetus    VĂ€rvinimetus  
1. puna(ne) 73 14-15. tahmakarva 3 27. liedikarva 1
2-4. sinine 55 14-15. tÔrvaskand 3 28. lepakarvaline 1
2-4. must 55 16-17. veripunane 2 29. urmatsed 1
2-4. hall 55 16-17. kollane 2 30. heinakarva 1
5. valge 44 18. paat 1 31. sÔmerakarva 1
6. kirju 31 19. sĂŒsimust 1 32. liivakarva 1
7. kÔrb 19 20. tÔmmukarva 1 33. pÀÀvakarva 1
8-9. lina- 11 21. oravakarva 1 34. murukarva 1
8-9. ruuge 11 22. lÔhekarva 1 35. pÀrjekirja 1
10. verev 8 23. rauakarva 1 36. taevakarva 1
11-12. rauarooste(karva) 5 24. piimakarva 1 37. kannukarva 1
11-12. roheline 5 25. tulipunane 1    
13. hiiehall 4 26. verikĂ”rb 1    

KÔige varjundirikkam on punane toon: erepunasest-verevast rauarooste vÀrvi ja roosani (12 eri nimetust, mis moodustab 32,4% kÔikidest vÀrvinimedest):
 

punane verikÔrb kÔrb lÔhekarva
verev lepakarva ruuge  
tulipunane urmane oravakarva  
veripunane   raua(rooste)karva  

Niisamuti on sĂŒnonĂŒĂŒme mustal (4): tahmakarva, tĂ”rvaskand, tĂ”mmukarva, sĂŒsimust; valgel (2): linakarva (-lakk), piimakarva; hallil: hiiehall; ja kollasel: liivakarva, paat.

Siit loendist on vÀlja jÀÀnud kuldne, hÔbedane, vaskne, mis otseselt vÀrvinimetused ei ole, kuigi teatud kontekstis jÀÀb nende vÀrviomadus domineerima:

Meie koplis kolme pÔesast:
ĂŒks oli sinine pĂ”esas,
teine on punane pÔesas,
kolmas kullakarvaline. ERlA 1.
Omaette probleemiks on mitmetÀhenduslikud must ja valge, mis vÔivad mÀrkida teatud kontekstis ka vastavalt rÀpasust ja (pÀeva)heledust. Kui see teine tÀhendus on kontekstist tulenevalt ilmselge, siis neid sÔnu vÀrvinimedena arvestatud ei ole.

KokkuvĂ”te antoloogia 772 laulus leiduvaist vĂ€rvinimedest ja nende kasutussagedusest ĂŒhtib ĂŒliĂ”pilastööde pĂ”hjal tehtud tĂ€helepanekutega. Regilaulu vĂ€rvisĂ”navarasse kuuluvad tĂ€napĂ€eva eesti keele ĂŒheteistkĂŒmnest pĂ”hivĂ€rvinimest seitse: viis enamkasutatavat (must, valge, punane, sinine, hall) ning kaks haruldast (roheline ja kollane).

TÀnapÀeva keele sÔnastik ei kattu regilaulu keele sÔnastikuga. Viimases on murdejooni (verev, lepp) ja poeetilisi vÀrvinimesid (pÀevakarva). Erinevad ka esemekaudsed vÀrvinimed (nÀiteks: oravakarva, rauaroostekarva), kuigi pÔhimÔte anda vÀrvile nimetus eseme (nÀhtuse) vÀrvi jÀrgi, on omane loomulikult ka kÔnekeelele.

Suures osas peegeldab regilaulu vÀrvikasutus ja -eelistus vÀrvinimede keelde tuleku jÀrge: valge, must, punane. On ilmne, et sÔnad (mitte mÔisted) roheline, lilla ja eriti pruun ei ole regilaulu keelde kuigivÔrd kinnistunud. Kollase asemel kasutatakse tihtipeale kuldset. Hall ja sinine on regilaulu kujundikeeles esindatud arvukalt ja mitmekesistes seostes. Samas ei tohi regilaulu keelekasutusest teha ennatlikke jÀreldusi keeleajaloo kohta.

Regilaulu puhul tuleb alati arvestada stereotĂŒĂŒpsete vormelite olemasoluga, seda ka vĂ€rvinimetuste puhul (alliteratsioonivormelid, nĂ€iteks must – muld; must – meri; valge – vahel; valge – vaalima; parallelismivormelid punane/valge; sinine/punane). Regilaul ei kasuta mitte ĂŒksikuid keeles olemasolevaid sĂ”nu, vaid stereotĂŒĂŒpseid sĂ”naseoseid. Kui viimased ei ole vĂ€lja kujunenud, vĂ€rvisĂ”nade puhul nĂ€iteks sĂ”na pruun ei ole moodustanud selliseid vormeliseoseid, on vĂ€he lootust, et laulik neid sĂ”nu regivĂ€rsis kasutaks, sĂ”ltumata sellest, kas need sĂ”nad on tema endagi tavakeeles olemas vĂ”i mitte. Ja vastupidi. Ka juhul, kui kohalikus kĂ”nekeeles ei ole teatavaid vĂ€rvisĂ”nu, vĂ”ivad need siiski poeetikalaenuna vana rahvalaulu kujundivaramusse kuuluda. NĂ€iteks Karjalas puudub pĂ”hivĂ€rvinimena sĂ”na punane, kuid lauludes esineb vormel punainen – pursi (Koski 1983: 70–71). Niisamuti vĂ”ime leida Kuusalu lauludest kummalise fraasi, kus purjetatakse virjejĂ€dĂ€ (= rohelist, sm. k. vihreĂ€) merd mööda.

Ma miesi merimihe poiga,
kaunikane kalamihe poiga,
purjetan punasta merdÀ,
oma merdÀ oigejada,
Viru merdÀ virjejÀdÀ,
Ruotsi merdÀ ruugejada
sinisillÀ siiludella,
punasilla purjedella. VK III. 569.
Kuid meenutagem siiski ka keelajalugu. NĂ€eme, et regilaulu vĂ€rvisĂ”nastiku sagedustippu kuuluvad need vĂ€rvisĂ”nad, mis Berlini ja Kay hĂŒpoteesi ning Sutropi eesti keele vĂ€rvinimede arenguloo kĂ€sitluse jĂ€rgi ongi vĂ€rvinimedena vanemad must, valge, punane ja sinine. OotuspĂ€raselt peaksid nĂŒĂŒd jĂ€rgnema kollane ja roheline. Ometi on need vĂ€rvinimed regilaulus haruldased. VĂ”imalikuks pĂ”hjenduseks on see, et kollase asemel kasutati kuldset ja rohelist mĂ€rkiv pĂ”hivĂ€rvinimetus vahetus 17. sajandil. KĂ”rvutagem nĂ€iteks Virumaa “Loomislaule”, kus JĂ”hvi ĂŒhes variandis on kollane pÔÔsas (kĂ”lla karva), teises aga samas positsioonis kulla karva (ERl I, Vi 3 ja Vi 4). Et sĂ”na kuldne on seostatav keeleajalooliselt sĂ”na ja mĂ”istega kollane, seda kinnitab ka Urmas Sutropi uurimus (Sutrop 1996b: 674).

Kas vĂ”iksime eelneva pĂ”hjal jĂ€reldada, et 19. sajandil jÀÀdvustatud regilaulude vĂ€rvisĂ”nastik peegeldab stereotĂŒĂŒpseid vormeleid, mis on vĂ€lja kujunenud enne 17. sajandit? Regilaulus sageli kasutatav vĂ€rvisĂ”na sinine kuulub ju varasemasse perioodi, haruldane roheline – 17. sajandisse, regilaulust peaaegu puuduv sĂ”na pruun – veelgi hilisemasse, 18. sajandisse. PĂ€ris nii see ei ole. Selgituseks vaadelgem vĂ€hemalt kaht probleemi, mis seostuvad sĂ”nadega hall ja haljas.

Rohelist vĂ€rvi mĂ€rkis eesti keeles enne 17. sajandit haljas (Sutrop 1996b: 669). Kuid regilaulus haljas rohelist ei asenda. SĂ”na haljas kasutatakse laulus nii nagu tĂ€napĂ€evalgi (‘hiilgav’, ‘lĂ€ikiv’; taimede tĂ€rkamise ja puude rohelust mĂ€rkiv). JĂ€relikult, kui haljas ongi regilaulus kunagi (enne 17. sajandit) olnud pĂ”hivĂ€rvisĂ”na, siis see seos on regilaulus taandunud, nii nagu keeleski.17 TĂ”si on aga ka see, et rohelist kohtab regilaulus harva ja suhteliselt saamatutes kujundites,18 mis eeldab, et pĂ€rast 17. sajandit vormeliloome ei olnud kuigi aktiivne.

SĂ”na hall kohtame regilaulus vĂ€ga tihti: arvuliselt samas suurusjĂ€rgus vanemate pĂ”hivĂ€rvinimedega nagu punane, valge ja must. SĂ”na hall pĂ”hivĂ€rvinimena on Sutropi uurimuse jĂ€rgi (Sutrop1996b: 670) eesti keelde tulnud oletatavasti ĂŒheaegselt sĂ”naga pruun, mida regilaul ei tunne.19 VĂ”iks ju oletada, et hall regilaulus ei ole pĂ”hivĂ€rvinimi, piirdudes vaid teatud objektide rĂŒhmaga (eriti levinud on see hobuse sĂŒnonĂŒĂŒmina)? Kuid vaadates juhuslikkegi vĂ€ljakirjutusi regilaulust, nĂ€eme, et hall mĂ€rgib vĂ€rvi nagu teisedki pĂ”hivĂ€rvinimed.20 Seega, sĂ”na hall (nagu ka haljas) regilaulu sĂ”navaramus kujuneb rööbiti eesti keele arenguga ajavahemikul 17.–19. sajandini.

Regilaulu keel ei samastu vahetult laulmisaegse argipĂ€evakeelega. Laulu kujund luuakse regilauluomastest stereotĂŒĂŒpsetest fraasidest, mis kujunesid vĂ€lja teatud ajajĂ€rgul ja arenesid poeetilise keelena iseseisvlalt edasi vastavalt oma otstarbe sĂ€ilimisele vĂ”i muutumisele. VĂ€rvinimesid must, valge, hall, punane ja sinine kasutatakse regilaulus mitte ainult tihti, vaid ka mitmekesistes seostes. 17. sajandist pĂ€rit ja hilisemadki pĂ”hivĂ€rvinimed kohanevad regilaulu keeles jĂ”udsamalt, kui neil on varasem kasutuspinnas (hall). Uutele laensĂ”nadele hakatakse otsima kasutusseost, kuid tulemused jÀÀvad kujundilt algelisteks (roheline) vĂ”i ei kodune need regilaulu vormelitena ĂŒldse (pruun). Oluline on seega otsida regilaulust vĂ€rvinimetustega stereotĂŒĂŒpseid (nii alliteratsiooni- kui ka parallelismivormeleid), mitte vĂ€rvinimetusi ĂŒksi. Niisugune mitmetasandiline lĂ€henemine – vĂ€rvinimede vaatlemine vormeli osana – vĂ”imaldaks vĂ€lja selgitada kujundite ajaloolisi kihte. VĂ€rvisĂ”nad regilaulus ei erine ju ĂŒksteisest mitte ainult esinemissageduse poolest, vaid ka kujundilise mitmeplaanilisuse poolest. Laulud on kogutud peamiselt 19. sajandil ja seetĂ”ttu nĂ€eme esmapilgul vaid regilaulu ajatelje ĂŒhtainsat – viimast tasandit. Kuid jĂ€lgides regilaulu vĂ€rvisĂ”nade kujunditausta, vĂ”ime nĂ€ha ka teisi tasandeid. Mida sagedasem, vĂ€ljaarenenum ja mitmekesisem on vaadeldav kujund (nĂ€iteks parallelismivormelid must – valge; valge – punane; sinine – punane), seda vanem ja tĂ€henduslikum on ta teiste kujundite seas. Senisest enam tuleb pöörata tĂ€helepanu traditsioonipiirkonna ja selle keeletausta omavahelistele suhetele.

4.

Millistes seostes esinevad vÀrvinimetused regilaulus?

VĂ€rvinimetuste kasutus sĂ”ltub lauluteemast, laulu levikualast ja laulu kuuluvusest kas varasemasse vĂ”i hilisemasse stiilikihti. Vaatleme lauluteema mĂ”ju vĂ€rvisĂ”nade kasutusele antoloogia “Eesti rahvalaulud” I:1 pĂ”hjal, vĂ€rvinimede sĂ”ltuvust laulu levikualast ja stiili arhailisusest “Loomislaulu” baasil.

Tabel 4. VĂ€rvisĂ”nade kasutus erinevates temaatilises laulurĂŒhmades.
Veergudes jĂ€rgnevad arvud nĂ€itavad laulude ĂŒldarvu; nende laulude arvu, milles esines vĂ€rvinimetusi; sama suhet protsentuaalselt.
 

I. LĂŒroeepilised laulud  117 laulu, neist vĂ€rve 50 laulus 42,7 %
MĂŒĂŒtilise sisuga laulud 25 – 10 40%
Kosjafantaasiad, laulud naisetĂ”mbamisest, abielust 43 – 20 46,5%
Laulud igapĂ€evasest elust ja tööst 43 – 19 44,2%
Legendid 6 – 1 16,6%
II. Laulud laulust ja laulikust 254 laulu, vÀrve 30 laulus 11,8 %
Laula, suukene 27 – 5 18,5%
Kust laulud saadud 16 – 0 0
Laulu vĂ”im 25 – 4 16,7%
Palju sĂ”nu 11 – 2 18,2%
Hea ja halb hÀÀl  19 – 1 5,3%
Üksi ja koos laulmas 35 – 4 11,4%
Mis mina laulan 17 – 4 23,5%
Laulik ja laul 75 – 7 9,3%
Murelik laulik 13 – 3 23,1%
Laulu lĂ”petus 16 – 0 0
III. Laulud loodusest ja loomadest 401 laulu, vÀrve 94 laulus 23,44 %
PĂ€ev, pĂ€ike, kuu  23 – 3 13%
! Vihm, vesi, udu  33 – 20 60,6%
Tuul, kĂŒlm, talv, lumi 32 – 6 18,8%
Kevad ja suvi 5 – 0 0
Mets, puud 54 – 15 27,8%
Linnud 67 – 11 16,4%
Putukad 10 – 1 10%
Loomad 61 – 15 24,6%
Talupoja loomad 90 – 22 24,4%
MĂ”istatuslaulud 26 – 11 42,3%

VĂ€rvinimetusi eelistavad kosjateemalised, mĂŒĂŒtilise sisuga ja mĂ”istatuslaulud. Loodusteema ĂŒldiselt vĂ€rvikirevust esile ei kutsu, ometi on siin rubriigis eriti vĂ€rvirohke teema “Vihm, vesi, udu” (lauludes palutakse sageli vihma, sest kord ollakse valge, kord jĂ€lle must, kohati aga puhas ja must).
 
 

Ülesanne 3

VĂ€rvinimetuste kasutus, seostudes kĂŒll kindla teemaga, on seotud ka lokaaltraditsiooniga. Pulmalauludest nĂ€eme, et PĂ”hja-Eesti traditsioon eelistab sinist ja punast, PĂ€rnumaa traditsioonis on aga samas funktsioonis kuld, hĂ”be (Roll 1985).

“Loomislaulud” kuuluvad vĂ€rvisĂ”narohkesse teemavaldkonda: need on lĂŒroeepilised, osalt mĂŒĂŒditeemalised, osalt (samal ajal) kosjafantaasiat sisaldavad laulud. Ülaltoodud tabelist nr 4 nĂ€htub, et selles teemaringis on vĂ€rvisĂ”nadega laule ĂŒle 40%. VĂ€rvisĂ”nade poolest rikka temaatilise laulurĂŒhma sees on vĂ€iksema vĂ”i suurema vĂ€rvisĂ”nasisaldusega laulutĂŒĂŒpe. “Loomine” kuulub viimaste hulka, sest vĂ€rvisĂ”nad sinine, punane, kuldne kuuluvad laulu tunnusvĂ€rssidesse. Kogumikus “Eesti rahvalaulud” I (ilmunud Tartus 1926. aastal) on andmeid 161 teksti kohta, kuigi avaldatud on 140 laulu. (21 tekstile on vaid viidatud, sest neid on kĂ€sitatud eelnevale laulule analoogiliste variantidena.) 140 laulust on vĂ€rvinimetusi 110-s (78,6% lauludest).
 
 

NĂ€ide 2

Reeglina kohtab sinist ja kohati sellele lisanduvat punast linnu kirjelduses, sinist, punast ja kuldset koos aga pÔÔsaste kirjelduses.

Sini-kirja linnukene,
Àra pue sinise pÔesa,
Àra pue punase pÔesa,
pue kulla karvatsisse! ERl I. Loomine. Vi 10.
Nii Ă”petab laulik ilmalindu valima pesapaika. Sinine, punane ja kuldne (kollane) ongi selles laulutĂŒĂŒbis levinumad vĂ€rvinimetused.

110 laulus esineb vĂ€rvisĂ”nu kokku 566 korral. VĂ€rvisĂ”nad vĂ”ib esinemissageduselt jaotada kaheks: tĂŒĂŒbiomased ja juhuslikud. TĂŒĂŒbiomastest vĂ€rvisĂ”nadest domineerivad vastavalt regioonile kas sinine, punane ja kuldne (kollane) PĂ”hja-Eesti rannikualal ja/vĂ”i hall ning kirju, mis lisanduvad LÀÀne-Eesti saarte ja rannikuala lauludes. Esmalt nimetatud vĂ€rvisĂ”nakolmik katab vĂ€rvisĂ”nade esinemise ĂŒldarvust 85%, jĂ€ttes ĂŒlejÀÀnud vĂ€rvidele ruumi vaid 15% ulatuses. Sellise ĂŒldtulemuse tingib PĂ”hja-Eesti rannikuala tekstide rohkus ja stiililine ĂŒhtsus.21 Üksikuid kordi ettetulevad vĂ€rvisĂ”nad ei esine reeglina tĂŒĂŒbiomastes vĂ€rssides.

Tabel 5. “Loomislaulu” vĂ€rvisĂ”nade sagedustabel.
 
I II III IV
sÔna arv sÔna arv sÔna arv sÔna arv
sinine 203 hall 40 kollane 9 must  3
punane 153 kirju 1522 hÔbe 7 saksa kuue karva 3
kuld 118     valge 6 roheline 2
            vasekarva 1
            tedrekirja 1
            tinakarva 1
            linane (merelaine) 1
            tĂ”mmu 1

Tabelis ei ole arvestatud sĂ”nu kuld ja hĂ”be, kui neile paralleelvĂ€rssides ei lisandu vĂ€rvisĂ”nadest analooge. Just PĂ€rnu- ja Viljandimaal kasutatakse pÔÔsaste kirjeldamisel kĂŒll sĂ”nu kuld, hĂ”be ja vask, kuid paralleelsĂ”nad siid ja kard viivad tĂ€hendusvarjundi vĂ€rvilt materjalile.

Maakonniti on vĂ€rvisĂ”nastik kĂŒllalt erinev.
 

NĂ€ide 3

Statistika ĂŒldtulemusi kujundab PĂ”hja-Eesti traditsioon, kuid ka see ei ole seesmiselt ĂŒhtne: Kuusalu (Harjumaa) laulud on kiigelaulud ja pÔÔsaste vĂ€rvikirjeldust neis lauludes reeglina ei ole. Seevastu kuuluvad Kuusalu lauludes sinine ja punane linnu kirjeldusse – sinikirja linnukene, punapĂ€ine pÀÀsukene, kui mujal rannikualal lauldakse ainult sinilinnust. JĂ€rvamaa laulud on oluliselt vĂ€rvivaesemad rannikuala lauludega vĂ”rreldes. LÀÀnemaa lauludes on linnu kirjelduses oluline koht vĂ€rvisĂ”nadel hall ja kirju, mis mujalt PĂ”hja-Eesti laulutraditsioonist puuduvad, olles kĂŒll samaa ka PĂ€rnu- ja Viljandimaa lauludele omased vĂ€rvisĂ”nad. Vastavalt on neil aladel ka sinise kasutus vĂ€iksem (kui Virumaal on kĂ”ikidest vĂ€rvisĂ”nadest sinist 43%, hall puudub ja kirjut on 0,6%, siis LÀÀnemaa lauludes on sinist 26% kĂ”ikidest vĂ€rvisĂ”nadest, halli 12,6% ja kirjut 5%).
 
 

NĂ€ide 4

Hoopis “vĂ€rvivaesed” on Saaremaa ja Tartumaa laulud, kuid sealt on ka “Loomise” tekste jÀÀdvustatud imevĂ€he.

Üldiselt jaotub vĂ€rvivalik regilaulu kaardil:

VĂ€rvisĂ”nade kordumine vĂ”i nende asendumine uute tunnussĂ”nadega (libe lindu, siidilindu) peegeldab “Loomislauludes” otseselt laulu funktsiooni ja tĂ€henduse muutumist.
 

KokkuvÔte

VĂ€rvinimetuste kaudu edastatakse abstraktseid mĂ”isteid ja ĂŒldistusi, antakse teada seisundist vĂ”i olukorrast; esitatakse hinnanguid; luuakse visuaalseid pilte.

VĂ€rvisĂ”naga vĂ”idakse vĂ€ljendada tegelikkusele lĂ€hedast visuaalset pilti (mul oli mullu musta hĂ€rga). Selline kirjeldus vĂ”ib olla taotluslikult kas idealiseeritud vĂ”i tavaline ehk argipĂ€evane. Idealiseeritud sĂ”napiltide tagant vĂ”ib avastada usundilise tausta (nĂ€iteks: kadunud haned - need lĂ€ksid ĂŒle viie vikerkaare,/ ĂŒle kuue koidukuma,/ tagant taevaje punase; vĂ”ib oletada, et haned ei ole ette vĂ”tnud mitte poeetilist teekonda kodumetsa taha, vaid et neid ei leia enam siitilmast).

Inimeste kirjeldustes on vĂ€rvinimed kas abstraktsete omaduste kaemuslikuks tĂŒĂŒpiliseks tunnuseks (eks ole valge vastassani – noormehe ja neiu kiituses) vĂ”i seostuvad esemetega (punapĂ”lle; punapĂ€rga neiu sĂŒnonĂŒĂŒmina; halli kuube – noormehe tĂ€henduses).

VĂ€rvinimetused vĂ”ivad kinnistuda teatud laulu (“Loomine”); teatud motiivi (kosjamotiiv); kindla nĂ€htuse/objekti juurde (punane Ă”lu).

Senisest enam tÀhelepanu on vaja pöörata regilaulu vÀrvisÔnade murde- ja keeleajalootaustale.

VĂ€rvisĂ”nad ei satu laulu juhuslikult ega ka soovist tĂ€pselt kirjeldada objekti vĂ€rvust. VĂ€rvikasutus rajaneb traditsioonilistele ĂŒhenditele – vormelitele, mistĂ”ttu vĂ€rvinimetusi leidub stereotĂŒĂŒpsetes alliteratsioonilistes sĂ”napaarides ja paralleelsĂ”nades. Nii ei ole kujundist mĂ”tet otsida ĂŒksikuid vĂ€rvisĂ”nu, regilaulurepertuaar tunneb pigem sĂ”naseoseid nii vĂ€rsirea kui ka parallelismirĂŒhma piires.23 VĂ€rvisĂ”nu sisaldavate vormelite abil saab uurida regilaulu muutumisprotsesse.

  
EELMINE PEATÜKK / LISA
 SISUKORD
LISA / JÄRGMINE PEATÜKK
KORDAMISKÜSIMUSED


Kommentaarid
 

1 “Loomislaulu” vĂ€rvisĂ”nade levikupiirkonnast vt lĂ€hemalt ka kĂ€esoleva peatĂŒki lĂ”pust.

2 Vt nÀiteks vÀrvinimetuste kujundilist osa pulmalauludes (Roll 1985) ja punase regilaulutÀhendusi (Sarapik 1997; 1998).

3 Vt lÀhemalt tabel: (Sutrop 1996b: 673).

4 Tegemist on liitmÔistega, mis keele edasise arengu jÀrgus niiöelda laguneb iseseisvateks vÀrvinimetusteks. Kollase, sinise, rohelise liitmÔisteks on rekonstrueeritud sÔna *pisha umbes 6 tuhat aastat tagasi uurali keeleajajÀrgust (Sutrop 1996b: 665; 673).

5 VĂ€rvisĂ”nade asendumine uute terminitega on olnud jĂ€tkuv. Toodud on vaid ĂŒks – regilaulu seisukohalt oluline etapp.

6 ÜliĂ”pilastööd:

Silja Bauer, VĂ€rvid eesti rahvalauludes, Tartu 1981. Kt.521.
Kaie Herkel, VĂ€rvid “Vanas Kandles”, /VK II/ Tartu 1984. Kt.627.
Tiiu Kaevandi, VĂ€rvid Kuusalu lauludes, Tartu 1960. Kt133.
M.Kahju, VĂ€rvid Mustjala rahvalauludes, Tartu 1986. Kt.667.
Katrin Kirs, VĂ€rvinimetused Haljala rahvalauludes, Tartu 1991. Kt.681 ja dt nr. 195.
Aili Kolsar, VĂ€rvid eesti rahvalauludes, Tartu 1981. Kt.509 /kadunud/.
Karin Kooskora, VĂ€rvid Mustjala regilauludes, Tartu 1986. Kt. 682.
Maeve Leivo, VĂ€rvid setu rahvalauludes, /SL I/Tartu 1968. Kt. 274.
Kalli Pihlak, VĂ€rvid Kolga-Jaani rahvalauludes, Tartu 1964. Kt 211.
Elve Pung, VĂ€rvid Karksi rahvalauludes, Tartu 1962. Kt 182.
Tiiu Roll, Kujundist eesti regivÀrsilises pulmalaulus, Tartu 1983. Dt.130.
Tiiu Sinisaar, VĂ€rvuste kujundiline osa rahvalaulus, Tartu 1982. Kt. 541.


7 TĂŒhi lahter tĂ€hendab seda, et neil puhkudel puudub statistika; kui vĂ€rvinimetust ei esine, on lahtris “0”.

8 VK II KJn = Vana Kannel II. Tartu 1886. Kolga-Jaani.

9 VK V Mus = Vana Kannel V. Tallinn 1985. Mustjala.

10 Pulmalaulud Hlj-Tor-Hel = pulmalaulud Haljala, Tori ja Helme kihelkonnast, algallikad asuvad Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis.

11 VK VI Hlj = Vana Kannel VI. Tallinn 1989. Haljala.

12 SL I = Setukeste laulud I. Helsingi 1901.

13 ERlA = Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I – IV. Tallinn 1969–1974.

14 Veske I–II = Mihkel Veske. Eesti rahvalaulud. I–II. Tartu 1879–1883.

15 Punane on setu lauludes nii haruldane murde tĂ”ttu, eelistatum on siin loomulikult verev – 98 korda.

16 Esitatud vĂ€rvide sagedusgrupid on eeldatavasti ĂŒldised, sest diplomitöödes on arvestatud kĂŒll regionaalseid, kĂŒll lauluteemast tulenevaid erinevusi, ja siinne tulemus on saadud, vaadeldes kĂ”iki neid eri aspekte arvestavaid töid koos.

17 NĂ€iteks sĂ”na ‘haljas’ kontekst ERlA I:1 lauludes:
 

See mÔÔka meresta toodud,
mereliiv on haljaks teinud,
merevesi puhastanud
MĂŒĂŒtilise sisuga laul
MÔÔk merest 
laul nr 7; Suure-Jaani
Tuli hagu, haljas meesi.
“Tere, hagu, haljas meesi!”
MĂŒĂŒtilise sisuga laul
Venna otsija 
21; Saarde
Haljas raud jÀÀb arvelema,
hÔbemÔÔk jÀÀb mÔtelema.
Laulud laulust

SĂ”da jÀÀb servi seisma 
168; Halliste
Odraoras ju haljendab Laulud loodusest ja loomadest
Kevad pĂ”llul 
460; Karuse

461; Tarvastu

Arus kĂŒll kasvis haljas kaske Laulud loodusest

Kased kasvama 
474; TĂŒri
Kased karda haljendavad Laulud loodusest

Kuldne mets 
486; Harju-Jaani
Haavad haljasta hÔbeda Laulud loodusest

Kuldne mets 
487; Karksi
Haavad haljad haljendavad Laulud loodusest

Tore mets 
495; JĂŒri
Mis on halŽlas hÔÔrumata?
Hagu halŽlas hÔÔrumata.
MĂ”istatuslaul  768; Tarvastu

772 laulust esineb haljas kĂŒmnes laulus: haljas on ‘helkiv’: mÔÔk (ERlA 7; 168), hagu (ERlA 21, 768) ja hĂ”be (487); ja lehtes puud: kask ja haab vĂ”i tĂ€rkav oras (ERlA 474, 486, 495; 460, 461). ParalleelsĂ”nadeks on metallid (kuld, hĂ”be) vĂ”i lĂ€ikiv kard, aga mitte vĂ€rvid.

18 NĂ€iteks antoloogia “Eesti rahvalaulud” I:1 772 laulust leidsin sĂ”na roheline kahest laulust (ERlA 78 < Kuusalu ja ERlA 241 < Kuusalu), kus kasutati seda sĂ”na esimeses laulus kahel ja teises laulus kolmel korral. Rohelise vormeliseosed on vastavalt: roheline – roosiline (tee) ja roheline – Rootsi.

19 Seni olen leidnud sĂ”na pruun kasutusest ĂŒhe nĂ€ite ja sedagi vĂ€ga juhuslikus kontekstis: Kust sai kubjas kuue selga, /---/ mĂ”isaproua pruuni kleidi (ERlA 2796 < JĂŒri).

20 NĂ€iteks: alla musta mulla – vĂ”rdle – alla halli mulla; hauda andas halli mulla; kellel halli manteli,/ kellel valge kasukas?/---/haaval hallimanteli,/ kasel valge kasukas; joen joosi havi halli (ERlA 69 < Koeru; ERlA 119 < JĂ”hvi; ERlA 131 < Karksi; ERlA 759 < Hanila; ERlA 29 < Halliste).

21 Laulude erinevus ei ole seletatav ainult lauluregiooniga. VĂ€rvisĂ”nu ei kasutata “Loomise” uuemates stiilikihtides, mis osalt on siirdevormilised ja lĂ”ppriimilised laulud (“Siidi sulges linnukene”). Ingrid RĂŒĂŒtel jaotab loomismotiiviga laulud stiili terviklikkuse ja arhailisuse jĂ€rgi kolmeks: A-versiooni laulud kuuluvad peamiselt 19. sajandil kogutud traditsiooni vanimasse kihti; B-versioon peegeldab ĂŒleminekut vanemast traditsioonikihist uuele tasandile; C-versioon esindab uuemat kihti. B-versiooni laulud on levinud LÀÀne-PĂ€rnumaal, uue laulukihi kujunemise keskus on Mulgimaa. (RĂŒĂŒtel 1969; levikukaart lk 110.)

22 Arvestatud on vaid iseseisvat sĂ”na kirju, mitte liitsĂ”nalisi ĂŒhendeid nagu nĂ€iteks sinikirja. Viimane on taandatud sĂ”nale sinine.

23 Vt lĂ€hemalt ĂŒht nĂ€idet – sinine ja punane paralleelsĂ”nadena (Jaago 1997).
 



 

Allikad

JĂŒri Allik 1982: VĂ€rvitaju, vĂ€rvinimetused ja vĂ€rvisĂŒmboolika. Looming nr 3. 378–384.
Brent Berlin, Paul Kay 1969: Basic color terms: their universality and evolution. Los Angeles.
Tiiu Jaago 1997: “Mis sealt tĂ”useb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane?” “Sinise”&”punase” vĂ”imalikust tĂ€hendusest regilaulus. MĂ€etagused nr 5. 54-72.  Elektrooniline vĂ€ljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Udo Kolk 1962: VĂ€rsisisesed vormelid eesti regivĂ€rsilises rahvalaulus. TRÜ Toimetised nr 117. Tartu. 71–152.
Udo Kolk 1980: RegivĂ€rsi stereotĂŒĂŒpiast. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 25–48.
Mauno Koski 1983: VĂ€rien nimitykset suomessa ja lĂ€hisukukielissĂ€. Savonlinna.
Erast Parmasto 1982: MitmevĂ€rviline maailm. Looming nr 3. 375–377.
Tiiu Roll 1985: VĂ€rvinimetused ja nende kujundiline osa regivĂ€rsilises pulmalaulus. TRÜ Toimetised nr 699. Tartu. 34–58.
Tiiu Roll 1990: Epiteet eesti regivĂ€rsilises rahvalaulus. VĂ€itekiri filoloogiateaduste kandidaadikraadi taotlemiseks.  Tartu. 131–140. KĂ€sikiri TÜ Raamatukogus.
Huno RĂ€tsep 1985: LÀÀnemeresoome vĂ€rvimaailm. Keel ja Kirjandus nr 1. 58–59.
Ingrid RĂŒĂŒtel 1969: Muistne “Loomislaul” eesti uuemas rahvatraditsioonis. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VI. Tallinn. 102–132.
Virve Sarapik 1994a: Must ja valge. Loomine. Pro Folkloristica II. Tartu. 37–46.
Virve Sarapik 1994b: Must ja valge. Keel ja Kirjandus nr 11. 641–649.
Virve Sarapik 1997: Red: the Colour and the Word. Folklore nr 3. Elektrooniline vĂ€ljaanne: http://haldjas.folklore.ee/folklore/vol3/red.htm.
Virve Sarapik 1998: Punane. SĂ”na ja vĂ€rv. Sator 1. Artikleid usundi ja kombeloost.
Mikk Sarv, TĂ”nn Sarv 1979: Loomise lugu. Eesti Loodus nr 7. 449–452.
Urmas Sutrop 1995: Eesti keele pĂ”hivĂ€rvinimed. Keel ja Kirjandus nr 12. 797–808.
Urmas Sutrop 1996a. VĂ€rvisĂ”nad: ÀÀremĂ€rkusi Taani hindamisraamatu Eestimaa lehtede kohta. Keel ja Kirjandus nr 4. 225–229.
Urmas Sutrop 1996b: Eesti keele vĂ€rvussĂ”navara arengu pĂ”hijooni. Keel ja Kirjandus nr 10. 661–674.
Ants Viires 1983: Eestlaste vĂ€rvimaailmast. Keel ja Kirjandus nr 6. 290–302.
VĂ€rvid 
 1981: VĂ€rvid, arvud, kujundid. Esivanemate maailmapildist. Looming nr 11. 1600–1608.
 



 
 


 

  
EELMINE PEATÜKK / LISA
 SISUKORD
LISA / JÄRGMINE PEATÜKK
KORDAMISKÜSIMUSED