Käesolev töö käsitles Lääne-Siberi taiga- ja tundrainimeste orienteerumisstrateegiaid. Kirjeldatud ja seletatud-tõlgendatud on põhiliselt hantide teeleidmise viise loodusobjektide abil ning puumärkide ja muude, küttide ja põhjapõdrakasvatajate poolt maastikule tehtud tähiste abil.
Hantide, manside ja neenetsite puumärkide ja muude orienteerumist hõlbustavate tähiste uurimisel põrkub etnoloog mitmetele raskustele, mis algavad juba ainest kogudes. Etnograafil on äärmiselt keeruline salvestada puumärkide jmt. seotud teavet objektiivselt, nii et fikseeritud materjal võimaldaks hiljem orienteerumise adekvaatset tõlgendamist. Traditsiooniliste orienteerumisstrateegiate teaduslikul modelleerimisel tuleb kriitiliselt suhtuda ka võrdlevasse ainesesse (arheoloogiline materjal, etnoloogilisest kirjandusest leitavad andmed). Samuti on oluline uurimise teoreetiliste lähtepunktide teadvustamine.
Ruumitõlgendamine toimub eri kultuurides erinevalt. Lisaks muutub ruumikirjeldamise paradigma aja jooksul ka ühes kultuuris. See tähendab omakorda, et suhtumine võõrastesse ettekujutustesse ruumist on samuti ajas varieeruv.
Mütoloogiliste ruumikonstruktsioonide osa teeleidmisel taigas ja tundras pole üheselt määratletav. Igapäevases praktikas käsitletakse ruumi pigem utilitaarselt. Traditsioonilise maailmapildi osa tõuseb enam esile mingite sündmuste tõlgendamisel tagantjärele.
Metsas elavad obiugrilased suunduvad puude ja teiste orienteeruva subjekti lähemas ümbruskonnas olevate silmatorkavate objektide abil. Eksimise vältimise garantiiks on hästi nähtavate aliste paljus, varieerumine. Tundras rajaneb (põhiliselt neenetsite) orienteerumine sellele, et maastik on lage ning inimene võib väga kaugelt kõike näha. Mõlemas keskkonnas pannakse hästi tähele kultuurikandjate jaoks olulisi maastikudetaile.
Küttide ja põhjapõdrakasvatajate kultuurides vajadus orienteerumisoskust seletada iseenesest puudub. Seda võetakse enesestmõistetavana. Inimesed "teavad" tuttavaid orienteerumisstrateegiaid, kuna nad kontrollivad nende kultuurilist konteksti.
Etnoloogide arvamused sellise ruumitunnetuse interpreteerimisel on üldjuhul jäänud intuitiivsele tasemele. Psühholoogid on tegelenud põhiliselt linnakeskkonnas orienteerumise uurimisega, ent vähesemal määral siiski ka traditsionaalkultuurilise teeleidmise modelleerimisega.
Evolutsiooni käigus on nägemissüsteemil tekkinud tundlikkus eelkõige ökoloogiliselt oluliste tunnuste suhtes. Ja need on metsa- ja tundrakultuurides erinevad. Ainult mingite üksikute faktoritega, näiteks traditsiooniliste ruumimudelite, majandusvormide, teatud kasvatusmeetodite või kultuurispetsiifilise soorollide jaotumisega ruumi visuaalse diferentseerimise vilumust seletada ei saa. Orienteerumisoskus kujuneb tundra- ja taigarahvastel erinevate kultuuriliste faktorite kompleksses koosmõjus. Kõikides kultuurides arendatakse orienteerumisstrateegiad välja sellises ulatuses, millises antud oludes vaja.
Taolised orienteerumisstrateegiad säilivad arhailise abstraktse kihistusena ka hilisemates heterogeensetes kommunikatsioonisüsteemides. Nende fragmendid ringlevad muutunud kultuuris vanade varjatud tekstidena.
Metsa- ja tundrakultuuride orienteerumiskeel on mõistetav ainult neile, kes seda keelt "teavad", s.t. konteksti kontrollivad. Taoline keel elab pidevas fikseerimatuses ning empiiriline tähenduste süsteem muutub permanentselt, kujundatakse kogukonna poolt igapäevaste sündmuste mõjul pidevalt uueks.
Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele