Väitekirjana esitan 1995. aastal “Ilmamaa” kirjastamisel ilmunud “Šamaaniraamatu”. Kuna teos on adresseeritud laiemale lugejaskonnale, on selles rakendatud mitmeid populaarse stiili elemente (huviäratavad pealkirjad, motod, lugema ärgitav sisukord, intrigeeriv eessõna). Samas on säilitatud teaduslikule kirjandusele kohane süstemaatiline materjali esitusviis ühes täpse viitamisega.
Et seni puudus igasugune eestikeelne šamanismi käsitlev kirjandus, tuli arusaadavuse huvides anda ülevaade šamanismiga seotud uskumustest ja ettekujutustest ning selgitada võimaluste piires nende psühholoogilist ja usundilist tausta. Samas on silmas peetud ka seda, et üksikasjalikumat valgustamist leiaksid need šamanismi tahud, mida seniilmunud muukeelsetes uurimustes on vähem kajastatud. Selle tõttu on suhteliselt vähem tähelepanu pööratud rituaalitehnikale (mida M. Eliade ja A.-L. Siikala on käsitlenud suure põhjalikkusega), rohkem on vaadeldud šamaanikssaamise eri aspekte ja seda, kuidas pärimuse ja individuaalse kogemuse interaktsiooni tulemusel sünnivad šamaaninägemused. Hingekujutelmadest ja maailmaga seotud ettekujutustest räägitakse vaid šamanismi mõistmiseks hädavajalikul määral.
Aine ja allikad. Antud juhul on Siberi šamanismist rääkides mõeldud šamanismi Põhja-Euraasia geograafilises ruumis. Ent arvestades, et tegemist on siiski eelkõige Siberi ja sellega külgnevate aladega ning toetudes traditsioonile, julgen seda eelistada pikemale ja kohmakamale Põhja-Euraasia šamanismile. Olulisem on põhjendada, miks just Siberi šamanism, aga mitte Põhja-Ameerika või kogu maailma oma. Eelkõige sellepärast, et vaatlusaluse piirkonna šamanism moodustab mitmete omapäraste joontega (valdavalt passiivne šamaaniande ilmnemise viis, ettekujutused šamaani kehasse sisenevatest abivaimudest, trummi olulisus ekstaatilise seisundi saavutamisel, laulu ja tantsu suur osa šamaanirituaalidel) üsna selgesti ühendatava terviku. Teiseks seetõttu, et selle piirkonna kultuuride (ning šamaanidega) on autoril olnud ka isiklikke kontakte. Kolmandaks sellepärast, et kuigi Siberi rahvaste šamaanirituaalid on maailma mastaabis üsna omapärased, leidub suuremale osale selle piirkonna šamanismis väljenduvatele uskumustele paralleele ka mujal maailmas. Mõnekümne rahva lisamine suurendaks küll töö välist kirevust, kuid ei annaks midagi juurde asja olemuse paremaks mõistmiseks.
Allikate valikut on raskem põhjendada. On ju vaadeldava piirkonna šamanismigi kohta ilmunud tuhandeid suuremaid või väiksemaid ülevaateid ja uurimusi. Näiteks sisaldab kakskümmend aastat tagasi koostatud burjaadi šamanismi bibliograafia umbes pooltuhat kirjet. Nii ongi töötades liigutud põhiliselt viitelt viitele ja otsitud autentsemat materjali. Kui mõned põhjapanevad teoreetilised käsitlused (eelkõige A. Ludwigi “Altered States of Consciousness”, M. Gilli ja M. Brenmani “Hypnosis and Related States: Psychoanalytic Studies in Regression”, S. Walkeri “Ceremonial Spirit Possession in Africa and Afro-America. Forms, Meanings and Functional Significance for Individuals and Social Groups”, A.-L. Siikala “The Rite Technique of the Siberian Shaman” ning “Tarina ja tulkinta”) välja arvata, on kasutatud peamiselt neid töid, kus on publitseeritud võimalikult rohkem šamaanide endi suust pärinevat teksti. Lisaks šamaanirituaalide välise külje kirjeldamisele on eriti käesoleval sajandil üles kirjutatud ka šamaanide endi jutustusi ja kommentaare. Esimesi on kahte liiki – 1) šamaan jutustab oma šamaanikssaamise lugu, mis koosneb peamiselt traditsioonilisse jutuvormi surutud pärimuslikult kontrollitud nägemustest ja elamustest, mida ta väidab end kogenud olevat initsiatsiooniperioodi ajal; 2) šamaan esitab (traditsioonilises jutuvormis) seda, mida väidab end nägevat, tundvat ja tegevat šamaanirituaali ajal. Mis kommentaaridesse puutub, siis on need nii sisu kui vormi poolest väga mitmesugused. Ent kogutud on ka palju muistendeid šamaanidest. Olgu öeldud, et nende ja šamaanide endi poolt traditsioonilises vormis esitatud autobiograafiliste lugude vahel pole selget piiri. Sageli sisaldavad šamaanide autobiograafiad ja “rännakukirjeldused” tekke- või usundiliste muistendite motiive. Memoraat on avaraks raamiks, kuhu traditsiooni poolt vormitud individuaalsete kogemuste vahele põimitakse viited asjade alguse ja omavaheliste seoste (maailmakorra) kohta. Muistendid omakorda sisaldavad šamaanibiograafiate ja “rännakukirjelduste” elemente.
Anna-Leena Siikala eeskujul lähtun kirjutamisel Arnold Ludwigi poolt sõnastatud teadvuse muutunud seisundi määratlusest ja üldistest tekkepõhjustest ning Sheila Walkeri poolt esitatud seestumuslike seisundite analüüsist. Merton Gilli ja Margaret Brenmani hüpnoosikäsitlust appi võttes nendin tõsiasja, et hüpnoosi ja seestumuse puhul on meil tegemist ühe ja sama nähtuse – ego huvides toimuva regressiooni – eri vormidega. Koos Walkeriga jõuan järeldusele, et paljudes kultuurides ei pea hüpnotisööriks olema persoon: indiviidile mõjuv väline surve ning tema enda teadlikud või alateadlikud motiivid loovad mitmesugustele religioossetele kujutelmadele toetudes ego allsüsteemi, mis ongi inimest valdav üleloomulik olend. Ent Siikalast erinevalt ei rakenda ma sellelt aluselt lähtudes rolliteooriat, vaid pöördun šamanismi endaga seotud uskumuste ja ettekujutuste poole.
Šamaanikssaamislugude motiive analüüsides jõuan järeldusele, et ühed neist väljendavad tulevase šamaani isiksuse muutumist, selle sobitumist traditsiooni raamesse, teised aga näitavad seda, kuidas initsiatsiooniperioodi kogemused allutatakse pärimuslikule kontrollile. Koos Siikalaga laenan Roland Shorilt üldise reaalsusorientatsiooni mõiste, ent võtan seestumust võimaldava orientatsiooni tähistamiseks kasutusele termini muistendite reaalsus. See on teadvuse muutunud seisundi korral üldist reaalsusorientatsiooni asendav süsteem, mis lähtub pärimuslikul teel edastatavatest usundilistest kujutelmadest. Kuna vaadeldavate kultuuride puhul on meil tegemist peamiselt suulise pärimusega ning suure osa uskumusi kujundavaid narratiive võib liigitada muistenditeks, püüan terminiga rõhutada just muistendite osa religioossete kogemuste vormimisel.
Enne šamaanimaailma kujundavatest uskumustest ja ettekujutustest ülevaate andmist väidan, et tulevane šamaan viib oma nägemused traditsiooniga kooskõlla kahes etapis toimuva protsessiga: kõigepealt tõlgib ta oma visioonid sõnade keelde (nimetab või mõistatab need ära), seejärel aga annab neile veelgi traditsioonilisema vormi neist laulmise või jutustamise teel. Aktiivne pärimuslik kontroll šamaanimaailma üle kestab ka pärast initsiatsiooniperioodi lõppemist. Kogenud šamaanide puhul on selle väljendusteks rituaalide ajal toimuvad äraarvamised ehk nn õige tee otsingud, mille abil šamaanitoimingutest elimineeritakse ebatüüpilised või ebasobivad elemendid. Ka nõuanded, mida šamaanid rasketes olukordades küsivad traditsiooni hästi tundvate inimeste käest, on pärimusliku kontrolli osaks.
Šamaani abivaimudest kirjutades rõhutan, et vaatlusaluses regioonis mõisteti šamaaniväge mitte üla- või allilmast lähtuva abstraktse jõuna, vaid kaitse- ja abivaimudest koosneva väe(hulga)na, kus ülesanded eri vaimude vahel on jaotatud vastavalt nende oskustele ja võimetele.
Šamaani ekstaasitehnikast rääkides peatun pikemalt rütmilise trummimängu mõjul, kuid lisan seni vähe tähelepanu pälvinud, ent Siberi šamanismis väga olulise detaili – nägemisaistingute piiramise ning väidan, et rütmilise pillimängu, laulu (tantsu), nägemisaistingute piiramise ja sageli ka meelemürkide abil saavutab šamaan teadvuse muutunud seisundi, milles üldistatud reaalsusorientatsioon enam ei toimi. Selle asemel muutub aktiivseks šamanistlikul traditsioonil põhinev ajutine orientatsioon ehk muistendite reaalsus, mis tõlgendab ümbritsevat tegelikkust ja šamaani nägemusi šamaanimaailmana.
Šamaanirituaale kirjeldades rõhutan seda, et rituaalitehnikat ei kasutatud ainult šamaanimaailma esilekutsumiseks, vaid see pidi mõjutama ka publiku teadvust. Šamaanirituaaliga pidi loitsija veenma publikut oma kompetentsuses ning selles, et olukorra parandamiseks (häda leevendamiseks või selle kordumise vältimiseks) saab midagi ette võtta.
Raamat koosneb eessõnast, kümnest peatükist, kokkuvõttest ja ingliskeelsest resümeest. Esimeses peatükis vaadeldakse šamaanikssaamise neid aspekte, mis on Siberi rahvastel leidnud väljenduse nn šamaanihaigusena. Tuuakse välja šamaanihaiguse peamised sümptoomid ja jälgitakse, kuidas need kajastuvad folklooris – šamaanide endi jutustatud autobiograafilistes lugudes. Järgnevalt seostatakse šamaanihaigus seestumusega ning selle kaudu hüpnoosiga, ühtlasi selgitatakse teadvuse seisundi muutumise põhjuseid ja viise. Teine peatükk keskendub tulevase šamaani nägemustele. Võrreldakse eri rahvaste šamaanikandidaatide visioone, tuuakse välja nende ühised motiivid ja kõrvutatakse need mitmesuguste muude religioossete nägemustega. Kolmandas peatükis selgitatakse sedalaadi kogemuste tekkemehhanismi eesti rahvaluules kajastuvate üleloomulike läbielamiste baasil. Järgnevas kolmes peatükis vaadeldakse neid uskumusi, milleta šamanismi eksisteerimine pole mõeldav: neljandas peatükis on juttu Siberi rahvaste maailmaga seotud uskumustest, viiendas peatükis tutvustatakse sama piirkonna hingekujutelmi, kuuendas peatükis räägitakse šamaani abivaimudest. Seitsmendas peatükis on vaatluse all šamaanikostüüm ja -trumm, selgitatakse nende funktsiooni ja tähendust nii tervikuna kui ka osade kaupa. Viimased kaks peatükki on pühendatud šamaanirituaalidele, kusjuures üheksandas peatükis kirjeldatakse “pimeda koja” tüüpi rituaale, kümnendas peatükis aga tutvustatakse haige inimese juures korraldatud loitsimisi.
Terminoloogiast. Lisaks eespoolmainitud muistendite reaalsuse mõistele vajab ehk kommentaari ka seestumus. Selle sõnaga tähistan seisundeid, milles viibijat eestikeelsetes piiblitõlgetes seestunuks on nimetatud. Seestumus on selline seisund, mis põhineb uskumusel, et üleloomulikud olendid võivad tungida inimese sisse ja allutada ta enda tahtele. Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse seestumuse vastena mõisteid possession, spirit possession. Šamaani rituaalset tegevust, mida ingliskeelses kirjanduses tähistatakse verbiga shamanize, venekeelses kirjanduses verbiga ‘kamlanie’, nimetan loitsimiseks sellepärast, et see on valdavalt seotud selliste tekstide esitamisega, mida loitsudeks võib nimetada (pöördumised abivaimude ning jumaluste poole jne). Pealegi ei sobi võõrkeelte eeskujul loodud sõnad šamaanima (šamaanitsema) eesti keelde, kus puudub ametit märkivatest sõnadest verbide tuletamise traditsioon. Hingekujutelmadest rääkides ei kasutanud ma W. Wundti poolt kasutusele võetud mõistete Körperseele ja Freiseele eestikeelseid vasteid ainult sellepärast, et hingushing ja varihing seostuvad mõnel määral paremini antud regiooni rahvaste hingekujutelmadega, viidates sellele, et kehas püsiv hing väljendub seal tavaliselt hingamisena, irdhinge aga nähakse sageli varjuna.
Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele