Bakalaureusetöö kokkuvõte.
TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, Tartu 1997
Juhendaja prof. Ülo Valk.

Bakalaureusetöö käsikiri asub Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

C. W. von Sydow teeb olulise tähelepaneku, kui ta osutab, et suulises traditsioonis käibib uskumusteadetele sarnases vormis esitatud ütlusi, mis ometigi “tõelist” usundit ei vahenda. Ütlusi, mida von Sydow nimetab fiktsioonideks, esitatakse naljatlevalt, sageli kasvatuslikel eesmärkidel. Von Sydow rõhutab selliste ütluste fiktiivset algupära ning seeläbi ka tähendusetust “tõelise” usundi uurimisel. Siiski ei saa me välistada, et kõik pedagoogilises funktsioonis rakendatud motiivid poleks mitte kunagi olnud usundilise tähendusega. Rahvapedagoogikas kasutatakse nii mütoloogilisi kujutelmi, ratsionaalseid seletusi kui ka väljamõeldisi, kusjuures üks ei pea välistama teist ning sageli esinevad eri alged kombineeritult. Näib, et otstarbekam kui konkreetsete nähtuste sildistamine, väljamõeldiseks või mütoloogiaks pidamine, on erinevatele algetele osutamine. Kuigi von Sydowi poolt esitatud fiktsiooniteooriasse suhtuti kriitiliselt, on fiktsioon jäänud siiski folkloristlikuks oskussõnaks.

Lastehirmutisteks nimetatakse eesti folkloristikas neid olendeid, kelle ilmumise ähvardusega sunnivad täiskasvanud väikesi lapsi sõnakuulmisele. Lastehirmutised aktiviseeritakse lühikeste stereotüüpsete ütluste vahendusel, mida von Sydowi terminoloogiat tarvitades võib nimetada pedagoogilisteks fiktsioonideks. Seega on lastehirmutististe hulgas lisaks rahvausundi uskumusolenditele ka väljamõeldud ning reaalmaailma olendeid, keda rakendatakse sarnase struktuuriga vormelites. Hirmutusvormelid “mängivadki” tundmatu ja ebamäärasega – universaalne on nii täiskasvanute kui laste hirm võõra ja haaramatu ees.

Ka usundilist pärimust iseloomustab didaktilisus, mis avaldub nii usundilistes juttudes kui ka lühiteadetes. Pärimuses vahendatakse ühiskonnaelu stabiilsuse tagamiseks vajalikke norme. Hoiatusmuistendid edastavad reeglina lugu sellest, kuidas normi rikutakse ja sellele järgneb sanktsioon, mis võib olla ka üleloomulikku algupära. Samal skeemil põhineb ka laste otsesõnaline hirmutamine – kui laps ei allu vanema poolt kehtestatud normidele, siis karistajaks pole mitte täiskasvanu ise, vaid üleloomulik ja selgelt määratlemata hirmutusolend.

Lastehirmutiste uurimise initsiaatoriks eesti folkloristikas tuleb pidada Oskar Looritsat, kelle eestvõttel korraldati 1920-ndate lõpus Eestimaa koolides lastehirmutiste kogumisvõistlus. Lastehirmutiste uurijaid on köitnud ennekõike selle rahvapedagoogika valdkonna juures ilmnev “tähtis ja vana”. Kui von Sydowi asjakohaseid vaateid võib lugeda üleratsionaliseerituteks ning -psühhologiseerituteks, siis O. Loorits esindab von Sydowi vastandleeri – konstruktsioone iseloomustab liigne mütologiseeritus ning uurija meelisideede rakendamine rahvaluulematerjalide interpretatsioonil. Nii viis Loorits mitmete laste hirmutamisel kasutatud motiivide kunagise sisu tagasi esivanemate kultusele, kuid alati pole olnud sellised arengukäigud põhjendatud.

Küsimusele, kas ja kui palju tohib usaldada rahvausundi degenereerumisprotsessi-ideed, jäi siinkirjutajal eesti lastehirmutamise käsitemisel vastus leidmata. On ilmne, et hirmutamisel osutatakse usundilises pärimuses figureerivatele kujudele. Samuti sai selgeks, et teatud reaalsed inimesed või inimeste kategooriad kipuvad demoniseeruma – neid kirjeldatakse ebatavaliste ja üleloomulikena. Kõik, mis jääb osutatud algete vahele, on mitmeti tõlgendatav. Eesti pärimuse puhul ei saa kindlalt väita, et mingi hirmutusolendi või nimetuse taga oleks selgesti äratuntav “muistne” haldja või jumalakuju. Siiski joonistuvad välja üldisemad jooned, korduma kippuvad karakteristikud, mille alusel olemasolevaid lastemütoloogia olendeid kirjeldatakse ja uusi luuakse. Nii nagu nimetustestki ilmneb, kujutatakse hirmutuskujusid antropomorfsete või teriomorfsetena, nad lokaliseeritakse kohtadesse, mis on lapsele ohtlikud või mingil muul põhjusel markeeritud. Oluline tundub siinpuhul konkreetsete lapse jaoks ohtlike nähtuste isikustamine hirmutusolendeiks ning meid ümbritseva kujutamine hingestatuna.

© Ergo-Hart Västrik ja TÜ rahvaluule õppetool 1997. HTML: RJ 1998

Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele