Bakalaureusetöö käsikiri asub Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.
Etniliste naljade üheks aluseks on oma ja võõra suhe. Teistsugune, võõras, tundmatu tähendab ühtlasi ka kardetavat ning ohtlikku. Vastandamine rahvusliku kuuluvuse pinnal pole väga vana, küll aga on ajast-aega pilgatud hõimu-, kihelkonna-, külanaabreid. Enam pole tähtsad oma hõimude erinevused, tänapäeva hea infovahetus teeb kodusemaks ka kaugemaid rahvaid ning oma koha saavad nad ka traditsioonis.
Etnilise huumori ühe funktsioonina nähakse grupisisese ülistamist ning grupivälise vihkamist. Nagu paljude rahvaste, nii ka eesti laste etnilistes naljades kajastuvad reaalsed rühmadevahelised kokkupuuted, olgu siis tegu konflikti või rahumeelse kooseksisteerimisega. Küllap on õigus ka uurijatel, kes enesekesksed etnilised anekdoodid just vähemusrahvaste repertuaari paigutavad, seejuures naljade enesekaitselist funktsiooni toonitades.
Etnilised naljad kajastavad müüti rahvuslikust iseloomust ning on seetõttu olulised rahvusliku identiteedi kandjad. Eesti laste kolme rahva anekdoodipärimus paistab silma terve hulga eestlast kiitvate lugudega, peaksime rõõmustama meie laste kindla “oma rahva” tunnetuse üle. Rahvastenaljad on tänapäeval populaarsed just laste ja noorte hulgas (Knuuttila 1983: 21), sest nad aitavad lastel kujundada ja ka kinnistada oma selleteemalisi arvamusi, viimased on olulised laste rahvusliku identiteedi formeerimise käigus (Krull 1991: 761).
Anekdooditegelasi saab rühmitada mitmest aspektist lähtudes.
Kui läheneda naljadele funktsionaalselt, siis tuleb arvestada tekstist
väljaspoole jäävaid tegureid, just rühmadevahelisi
suhteid, erinevaid etniliste gruppide tüüpe ning nende omavahelisi
suhteid. Eesti laste rahvasteanekdoote võib jagada kolmeks.
1. Konfliktsituatsiooni poolt põhjustatud
naljad. Siia kuuluvad venelaste-anekdoodid.
2. Naljad, mis kajastavad reaalset kokkupuudet
rahvusrühmadega, kellel on oma koht meie kultuuripildis. Siia kuuluvad
naabrihuumori-naljad, Eesti pärimuses üks osa nalju tšuktši kohta,
aga naabritena ka näiteks soomlased ning multinatsionaalsed vähemused
– juutide ning mustlaste kohta käivad anekdoodid.
3. Naljad nende rahvaste kohta, kes asuvad
neutraalsel positsioonil. Näiteks indiaanlased, hiinlased, neegrid,
türklased, beduiinid jt.
Etnilistes naljades võivad tegelastena esineda põhimõtteliselt kõik rahvad, kuid siiski räägitakse lugusid nendest rahvastest, kellega meie kokku puutume ning seetõttu ka tunneme, või laenatakse nalju suur- ning naaberrahvaste pärimusest. Vahendajana on seejuures oluline osa meedial ning raamatutel.
Kaks markantseimat tegelaskuju eesti laste etnilistes naljades on tšuktš ja venelane. Mõlema tegelaskuju ümber koonduvad mitmed, ka vastandlikud jooned, ning et nende kohta midagi kindlat väita on raske. Venelaste puhul tugineb eelarvamus reaalsetele kokkupuudetele vastavast rahvusest inimestega, kuid venelaste-naljadega kaasneb ka staatuse vastu suunatud poliitilist ning sotsiaalset pila. Meie jaoks esindab tšuktš eelkõige võõrast rassi ja kultuuri ning teda peetakse tüüpiliselt rumalaks, nagu võõra rühma esindajat ikka. Tšuktš on muuhulgas, kelle jaoks rohkem, kelle jaoks vähem, tegelikkusest irdunud anekdootlik tüüpkuju.
Anekdootide, sealhulgas ka etniliste naljade, kohandamisel oma rahva repertuaari viiakse läbi muutused. Anekdooditegelaste vahetus muudab anekdoodi suunatust. Märkimisväärne on, et teiste hulgas võib teiste tegelaskujudega kohti vahetada ka rumalust kehastava rahvuse esindaja, seda enamasti kolme rahva anekdootides. Individuaalsetest joontest ilmajäetud tegelaskuju omab erinevate kogemustega kuulajate/rääkijate jaoks erisugust tähendust. Anekdoodi sisemised muutused toimuvad motiivi tasandil. Mujalt pärimusest, näiteks usundist laenatud motiivid ei jää kandma endist tähendust.
Keda ning miks etnilistes naljades välja naerdakse, on küsimus,
mida neid anekdoote vaadeldes ikka esitatakse. Kuid enne naljade vaatlust
tuleb kindlaks teha, kas tegemist pole mitte pseudo-etnilise anekdoodiga,
mis tegelikult rahvusliku stereotüübi kohta mitte midagi ei ütle.
Kultuuriliselt aktsepteeritavale stereotüübile lisanduvad kasutajate
oma teadmised ning kogemused - viimast tuleb toonitada lasterepertuaari
puhul. Ehk seisneb just selles anekdoodi suurus ning võlu, et iga
ajastu, iga kollektiiv, iga inimene neist midagi iseenese jaoks leiab ning
selle üle naerda võib.
Teised
rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule
õppetooli koduleheküljele