Kalle Voolaid

Nägemusi Lurichist. Georg Lurich kirjasõnas ja rahvajuttudes

Bakalaureusetöö kokkuvõte.
TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, Tartu 1996.
Juhendaja cand. phil. dots. Tiiu Jaago

Bakalaureusetöö käsikiri asub Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.


Käesoleva diplomitöö eesmärgiks oli vaadelda Georg Lurichit läbi peegelduste temast kirjutatud monograafilistes käsitlustes (ja temast vändatud filmis), ajakirjanduses ning rahvajuttudes, edasi uurida rahvajutu-Lurichi eripära võrreldes teiste peegeldustega ning samuti käsitleda sedakaudu rahvajutu spetsiifikat.

Lurichi kohta on avaldatud kolm pikemat monograafilist käsitlust:

1) O. Langsepp "Georg Lurich" (Tallinn, 1958);
2) G. Kristjansoni artikkel teoses "Eesti raskejõustiku ajaloost" (koostaja G. Kristjanson, Tallinn, 1973);
3) V. Veedam "Lurich Ameerikas" (Toronto, 1981).

Kõiki neid olen käesolevas töös ka kasutanud. Filmi-Lurichit vaatlesin "Tallinnfilmi" mängufilmi "Lurich" (1983) lavastusprojekti (avald. 1983) kaudu.

Lurichit ajakirjanduses olen vaadelnud eestikeelses ajakirjanduses tema kohta 1896-1939 ilmunud materjalide p˘hjal.

Rahvajutud Lurichist on kogutud Kirjandusmuuseumi ERA ja RKM kartoteekidest, kirjandusest, ajakirjandusest ning minu poolt.

Lurich peegeldub monograafiates, kui rahva poolt armastatud kangelane ning võidukas jõumees. Põhjalikuma ülevaate tema elust saab O. Langsepa ning G. Kristjansoni töödest, ehkki need on mõnevõrra subjektiivsed ja peegeldavad Lurichit eelkõige vaid tema sportlikke tulemuste kaudu. Ehk see ongi üheks põhjuseks, miks Lurichist nii positiivne pilt tekib - oli ta ju väga võidukas sportlane.

Üheülbaliselt positiivset pilti Lurichist tasakaalustab V. Veedami töö, mis näitab natuke teiselaadset Lurichit. Veedam kujutab Lurichit tavalise inimesena, kellel olid oma head ja vead.

Lurichi figureerimise eestikeelse ajakirjanduse veergudel saab jagada kolme etappi:

1) nn. tutvumisetapp 1896-1904;
2) nn. põhietapp 1907-1918;
3) nn. surmajärgne etapp 1920-1939.

Esimest etappi võib teatud määral nimetada ka mängureeglitega kohanemise etapiks, st. Lurich ja ajakirjandus õppisid üksteist tundma, kohanesid. Lood Lurichist olid enamalt jaolt neutraalsed, pikemaid kirjutisi ilmus Lurichi kohta harva.

Teise etapi ajal kulmineerus ajakirjanduse huvi Lurichi suhtes. Sel perioodil kõikus kirjutiste tonaalsus sagedasti ühest äärmusest teise ning Lurich oli leheveergudel üpris sage külaline (va. tema Ameerika-perioodil 1912-1917).

Kolmas etapp. Lurichi surm oli selgeks murdepunktiks ajakirjanduse suhtumises temasse. Kadus võimalus luua Lurichist uusi lugusid ja algas olnu läbimõtlemine ning -analüüsimine. Seda perioodi võiks nimetada ka Lurichi "kuldajaks" ajakirjanduses, sest kõik, mida temast kirjutati oli valdavalt positiivse, kiitva tooniga.

Ajakirjandus peegeldas Lurichit, kui vastuolulist ja koloriitset isiksust. Lurich teadis, et avalikkuse tähelepanu on oluline ja oskas seda saavutada. Ta oli rahva seas väga populaarne, nii meil kui mujal. Eestlaste jaoks kujunes ta rahvuslikuks sümboliks. Ta ei jätnud ükskõikseks kedagi.

Nii nagu Lurich oli omaaegsetest jõumeestest rahva seas populaarseim, nii liikus (liigub) temast ka jutte kõige rohkem.

Jutud Lurichist on võimalik jagada kolmeks:

1) lood Lurichist kui konkreetsest ajaloolisest isikust;
2) lood, kus konkreetse ajaloolise isiku k˘rvale kerkib ka traditsioonilisi motiive;
3) lood Lurichist kui traditsioonilise j˘umehe-kangelase sümbolist.

Lurich on eesti rahvajuttudes suure jõuga tegelane, kes oma j˘udu kasutamast ei häbene. Iseloomult muutub Lurich hea huumorimeelega äkilisest ja nõudlikust maadlejast ja treenerist (esimene rühm jutte) abivalmis rahvakaitsjaks (teine ja eriti kolmas juttude rühm).

Niisiis peegeldub Lurich nii monograafiates, ajakirjanduses kui rahvajuttudes väga populaarse isiksusena. Lurich monograafiates (ja ka ajakirjanduses) peegeldub mitmekesisemana kui rahvajuttudes. Rahvajuttude-Lurichi muudab teistest erinevaks see, et rahva jaoks kujunes Lurich sümboliks, kaitsjaks - seega juttude Lurich muutus kindla funktsiooni kandjaks. Kui me vaatame Lurichi kujutamist läbi nende kolme rühma juttude, selgub, et kui esimeses ja osalt teises rühmas kujutatakse Lurichit ajaloolise isikuna, siis osalt teises ja põhiliselt kolmandas rühmas omandab ta traditsioonilise jõumehe jooned - teda kujutatakse kui traditsioonilist vägimeest ja kaitsjat. Kolmanda rühma jutte on pisut vähem, kui esimese ja teise rühma jutte. See võib seletuda nende liig kitsa ning üheülbalise funktsiooniga, samuti Lurichi-juttude ajaliselt lühema levikuga (taas, need viimased ideed on alles hüpoteetilised ning vajavad veel kontrollimist).

Milline on Lurichi juttudes ajaloolise tõe ja jututõe vahekord? Pole kahtlust, et esimese rühma jutte usuti, neil on tugev ajalooline taust. Teises rühmas on jutustaja poolt loodud tegelikkuse illusioon: juttudes räägitu oleks tõepoolest ka ajalooliselt võinud juhtuda, kajastub jutustaja soovtegelikkus. Kolmas rühm tugineb täielikult jututõele, mis väljendub juttude stiilis, samuti traditsioonilises Lurichisse suhtumises. Lurichis nähakse oma kangelast, kes sooritab jutustaja arvates olulisi (kangelas-) tegusid.

Töö kuulub spordiajaloo ning folkloristika ühismaale, mis annab sellele interdistsiplinaarse värvingu. Edaspidi on seda teemat ning käesolevat uurimust võimalik ühitada näiteks mentaliteediuuringutega - kuidas rahvas sobitas Lurichi kui jõumehe kuju senise traditsioonilise jõumehe kujuga. Samuti on võimalusi töö jätkamiseks ka spordiajaloolises plaanis - ajaloolise Lurichi kohal seisab endiselt terve rida küsimärke - Lurichi abielu, tema finantsasjad, reisid Ameerikas, tema surmaga seotud asjaolud jne. Ka taoliste uuringute jätkamisel on käesolevast tööst loodetavasti abi.

Töö autor tänab oma juhendajat Tiiu Jaagot asjakohaste märkuste ja nõuannete eest ning Piret Voolaidi abi eest käesoleva töö tehnilisel vormistamisel.


© Kalle Voolaid ja TÜ rahvaluule õppetool 1996. HTML: RJ 1996

Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele