Lõputöös on püütud leida vastust küsimusele setu lüroeepilise regilaulu võimaliku baasstruktuuri kohta, kusjuures regilaulu on vaadeldud kui narratiivi.
Töö esimeses osas on vaadeldud laulutüüpi "Imeline koda" Vladimir Propi muinasjutumorfoloogia taustal. Selleks on variantides leiduvast koostatud fenomenaalne lugu ning välja toodud ka mütoloogiliselt kõnekas materjal. Selle fragmentaarse loo episoode on võrreldud Propi morfoloogia elementidega.
Oma teoorias tõi Propp välja 31 funktsiooni, mille järgnevus imemuinasjutus on sama. Nii lõi ta universaalse metatüübi iga üksikjutu suhtes. Propp tõi välja ka seitse rolli – imemuinasjutu seitse metategelast. Vaatamata kõigele jääb lugu kui selline "Imelises kojas" meile mõistetamatuks ja motiveerimatuks erinevalt imemuinasjutust, kus kõik on nii või teisiti "põhjendatud". Laulust võime siiski välja tuua järgmised funktsioonid (Propi vastavate sümbolitega):
- kangelase lahkumine kodunt (^),
ning järgmised rollid: kangelane, valekangelane, abiline ja (sõltuvalt kojakujutelma tõlgendusest ka) kinkija.
Seega võime küll leida ühisjooni imemuinasjutu struktuuri ja "Imelse koja" vahel, kuid viimases puudub konflikt ning jääb põhjendamatuks miks kangelane kodunt lahkub, miks ta järgneb teejuhatajaile, miks käitub kojas just nii. Parema selguse saamiseks on järgnevalt vaadeldud populaarsemaid setu regilaulutüüpe just kangelase käitumise ja konflikti kui sündmustiku käivitaja seisukohalt.
Võime märgata, kuidas regilaul on eemaldunud sellest, mida me mõistame narratiivse või jutuliku all. Seega ei põhine sarnasused imemuinasjutu morfoloogia ja "Imelise koja" vahel mitte niivõrd sarnasel baasstruktuuril, kuivõrd pigem üksikdetailide ja atribuutika kokkulangemisel – kuna nii laul kui jutt pärinevad ühisest universaale sisaldavast müüdiainesest. Minimaalne keskendatus konfliktile, eriti aga kangelase-kontseptsiooni nõrkus pole loonud tingimusi müüdilise ümberloomiseks lineaarse süzheega narratiiviks. Naistelaulu domineerimise ja ajaloolise eripära tõttu pole tekkinud kangelaspoeesiat ja lauluaines on allunud meile tundmatule muutumisprintsiibile või -printsiibitusele kuni uuema ballaadliku esteetika pealetulekuni.
Lüroeepiline regilaul on sisuliselt väga mitmetasandiline nähtus – konglomeraat müüdiosadest (ja vastavast ainekäsitlusest), jutust (koos selle moodustajate, rollide, funktsioonidega), ballaadiloogikast (tees – antitees – süntees) ja veel paljust muust, mis kõik on läbi põimunud erinevatest strateegia(alge)test, sellest, mida lauluga on laulus öelda tahetud – kas manifesteerida kellegi või millegi olukorda või seisundit (jõukust, masendust), eelistada üht teisele (näiteks võõrast klannile või vastupidi), kirjeldada mingil moraliseerival eesmärgil tüüpsituatsioone (kosimist) jne. Väga esiletungiv laulude kogumassis on ka poeetiline pretensioon kuni "kunstini kunsti pärast". Samas ei kujuta regilaul endast läbinisti sünteetilist ainevalda, nähtust, mille kõigis üksikavaldustes on kõike. Pigem on see mingisuguse kunagise hüpoteetilise sünkretistliku vormi- ja sisuühtsuse pideva taandumise protsess koos pidevalt uue leidmisega ja vana kõrvaletõrjumisega ning sealsamas vanast kinnipidamisega
Regilaulutüüp on defineeritav kui mingi idee või väite kandja, seda tihti läbi rikkaliku poeetilise arsenali. Sõltuvalt laulutüübi iseloomust võib peategelane olla ka erinevate ideoloogiate ja esteetiliste tõekspidamiste kandja. Ta iseloom võib kõikuda heasoovlikusest nihilismini, abivalmidusest omakasupüüdlikkuseni. Jälgi pole kuigivõrd ka fenomenaalsest kultuurheerosest, hilisemast kangelasest, kes saab eeposeks muunduva müüdiainese peategelaseks. Kuigi eeposekangelane regilaulust puudub, ei kerki üldise lüriseerumise kiuste just eriti jõuliselt esile selgepiirilist lüürilist kangelast, uue esteetika kandjat ja kehastajat, kes võiks olla oma (puuduva) eelkäija väljavahetajaks. Mõtteloolisel arenguliinil müüt – eepos – ballaad võime seega aimata puuteid ennekõike müüdi ja ballaadiga ja leida regilaulu peategelasest ka vastavale kujutamislaadile omaseid jooni, mis näivad kehtivat ikkagi suuresti meie soovist neid seal näha.Mistahes kangelase-kontseptsiooni nõrkuse lüroeepilises regilaulus tingib ootuspärase jutulik-loogilise raami puudumine tema ümbert, mis aitaks mõtestada ta akte, seaks need ulatuslikumasse põhjus-tagajärglikusse süsteemi, motiveeriks kuigivõrd laulus ettetulevaid seiku ning annaks seeläbi hinnangu peategelasele. Kuigi narratiivizhanridest ei tarvitse ilmtingimata imamuinasjutt olla regilauluga lähimas haakuvuses, ilmneb Propi muinasjutumorfoloogia rakendamiskatsest küllap selgelt tõsiasi, et lüroeepiline regilaul ei ole esmajärjekorras (või üldse) jutt.
Et saada täielikumat vastust narratiivsuse võimalikkusest regilaulus, on vaadeldud ka kontaminatsioone ja üksiklaulutüüpide liitumist neis. Kui üksiktüübid olid võetavad mingite seisukohtade manifesteeringutena või aktuaalsete situatsioonide esitustene, pole selline kontseptuaalne piiritletus kontaminatsioonides enam kuigi selge. Järjest domineerivamaks saab neis ilulemispüüd, laulmine laulmise pärast. Narratiivsus kombineerimisel tungib esile vaid üksikjuhtudel ja sedagi juhuslikult. Sageli pole tegemist üldse laulutüüpide sünteesimise, vaid nende osade mehaanilise vaheldumisega. Kontaminatsioonis pääseb veelgi rohkem esile lauliku isiklik vaatepunkt , seega võib seda nähtust pidada kaduva eepika luigelauluks.
Regilaul mitmekesisus ja ebastabiilsus tõestavad ta pikka iga, On tuntav müüdirudimentide nihkumine kunstilise väljamõeldise rolli. Müüdiline ajaloolisus on laulust kadunud, pole sidet "aegade alguse" või ktoonilise minevikuga, mis on iseloomulik loomiseepikale. Jõudmine ballaadlikku väljendusse, tõestab regilaulu sisulist ebastabiilsust. Võime näha, kuidas unustamise, deaktualiseerumise ja hägustumise protsess on regilaulus aset leidnud. Samas pole see toimunud ettearvataval kujul (detailid enne ja siis enamtähtsad osad), vaid mingite "mäluaukudena".
Viies regilaule ühendava ühisosalise tekstist üle vormi, on meie ees mõnevõrra terviklikum nähtus, mida kirjeldada on lihtsam ja ühtlasem ning tema ajaloolise kulgemise seaduspära aimatavam. Ehkki trohheiline tetrameeter pole lokaalselt midagi ühtset ja kvantiteedireeglidki on rikutavad, on üsna käegakatsutav regilaulust seniavastatu – parallelism, kujundid ning teised fikseeritavad ja kirjeldatavad üksikasjad. Sõnadehulga täpse tähenduse kadumist laulus võime põhjendada vormi sunniga. Kui vana, vormiga kasvanud aines hägustus vastava ilmapildi deaktualiseerumisega, siis uued süzheed või vastavad alged kivistusid laulu valgudes arhailises vormiraamistikus äratuntamatusse psudomorfoosi. Võime aimata ballaadile iseloomuliku, kuid see pole ballaad. Mingi arhailise loogika järgi koostatud kujundiskeem lammutab jutuliku täiesti. Sellest lähtuvalt on meil riismete asemel tegemist omalaadse "musta kastiga".
- jõudmine otsingute sihtpunkti (R),
- kangelase õigsuse kontrollimine (3, P, O),
Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele