Anneli Baran

Eesti kõnekäändude liigitamise võimalustest

Bakalaureusetöö käsikiri asub Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Käesolev töö kujutab endast sissejuhatust eesti kõnekäändude äärmiselt mahukasse ja mitmekesisesse maailma. Seadsime töö eesmärgiks tutvustada lähemalt kõnekäändude liigitamise võimalusi ja sellega seonduvaid probleeme. Töö allikmaterjaliks on eesti kõnekäändude koondkartoteek, mis sisaldab ligikaudu 200 000 tekstiühikut. Oleme selle materjali jaganud laias laastus kolmeks:

1) võrdlused – u 60 000 teksti;
2) nii et-, kas või-väljendid – u 10 000 teksti;
3) muu fraseoloogiline aines – u 150 000 teksti.

Kuna varasemas uurimustöös on keskendatud kahele esimesele ja ühtlasi suurimale liigile, siis muu kõnekäänumaterjal on jäänud tänaseni läbi uurimata. Koostiselt väga mitmekesine aines võimaldab siiski mingite rühmade väljatoomist. Käsitleme lähemalt järgmisi rühmi:

1) lõppriimilised väljendid;
2) dialoogilised, sh tõrjevormelid e reparteeīd;
3) tervitus- ja tänuvormelid;
4) retoorilised hüüatused ja küsimused;
5) sõimuvormelid;
6) metafoorsed üksiksõnad;
7) sõnapaarid;
8) kõnekäänud-kordused.

Need ei ole aga üksteist välistavad klassid, vaid pigem on antud liigituse näol tegu aine vaatlusaspektide nimistuga. Nendeks erinevateks liigitusalusteks on:

1) semantiline teisendus,
2) süntaks,
3) modaliteet,
4) riimilisus\mitteriimilisus.

See liigitus ei ole ammendav, kuna ei sisalda väiksemaid rühmi, mille hulk on kokkuvõttes väga suur. Probleeme tekitab kitsamalt, so puhtkeelelistest kriteeriumitest määratletud fraseoloogia, mida on kõnekäänukartoteegis rohkesti. Siin oleme toetunud Feliks Vaka seisukohtadele, mis on senini jäänud ainsateks eesti materjali osas.

Kõnekäändude liigitamise kõrval puudutame veel kõnekäänu suhteid vanasõnade, usundi ja naljandiga, sooviga näidata kõnekäänu seotust muu rahvaluulega.