Kartul

Solanum tuberosum

Irod, kardol, maaubin, tuhvel
 
Kartuli abil raviti rahvameditsiinis soolatüükaid, põletushaavu, haudumist, kärnu, silmahaiguseid, kõrvahaiguseid, paiseid ja viha. Tihti kaasnes ravivõttega (eriti soolatüügaste ravis) kindel maagiline toiming. Tegemist on Eestisse sisse toodud taimega – kartuli kultiveerimine tõi lõpu näljahädadele 19. sajandi keskelt.
 
Kartuleid kasutati raviks enamasti toorelt, kuid oli ka erandeid. Tohderdamiseks läksid käiku kartuli õiedki.
 
Kui jalas on jooksja, keeta mullased kartulid ära, panna kotti. Magama minnes panna jalg kotile, siis saab jalavalust lahti. Kui valu läheb edasi, siis tuleb kotiga edasi minna, et valust lahti saada. ERA II 193, 575 (1); Põltsamaa v. – J. Lääts (1938)
 
Kartul sisaldab tärklist, valku, suhkruid ja mineraalsooli, leitud on B-grupi vitamiine, askorbinhapet, karotinoide, mõningaid asendamatuid aminohappeid, kaltsiumisoolasid jne. 200 gr toorest kartulit sisaldab päevase C-vitamiini normi. Kuumutamisel vitamiinid lagunevad.
 
Tänapäevalkasutatakse kartulit dieettoiduna südame-veresoonkonna haiguste, samuti ainevahetuse ja mao-sooletrakti haiguste raviks. Toore mahlaga ravitakse gastriiti ja maohaavandeid. 0,5 klaasitäit kartulimahla enne sööki parandab seedimist ja normaliseerib seedeelundkondade tööd. Mahla saab panna põletushaavadele, kriimudele, hemorroididele.
 
NB! Kõik muud taimeosad peale mitteroheliste mugulate on mürgised. Rohkete idudega või päikese käes roheliseks muutunud kartul sisaldab palju soloniini, mis väikeses koguses on põletikuvastane, kuid suuremas koguses toksiline.