Teiseks on mõistatustes toimuvad semantilised teisendused kardinaalselt erinevad retoorikas valitsevatest metafooriloome põhimõtetest ja ma pean kurbusega tunnistama, et ma pole senini suutnud pihta saada ühelegi üldreeglile, mis siin kehtivad, ega tea ka, et keegi teine oleks neile edukalt pihta saanud.
Retoorilistes metafoorides on ülekannetel üsna selge ja kindel suunitlus:
abstraktseid asju on hõlpus termineerida konkreetse leksika kaudu — kuid mitte vastupidi;
ideaalseid objekte on hõlpus mõtestada materiaalsete objektidena — kuid mitte vastupidi;
saab väga hästi kõnelda mentaalses sfääris toimuvaist protsessidest füüsilise maailma protsesside terminites — aga mitte vastupidi. Jne.
Ühesõnaga: on kerge mõelda ja kõnelda keerukamaist ja segasemaist asjust lihtsamate ja selgemate asjade terminites, rääkida ka vähemtuntust tuntuma kaudu jne. — kuid mitte vastupidi.
Naturaalne ruum, füüsiline maailm, füüsiline kausatsioon, tuntumad energialiigid (mehaaniline ja soojusenergia) — need on igapäevaste e. nn. konventsionaalsete metafooride tavalisimad allikalad, st. need osad maailmast, millede abil toimub kõige sagedamini muude maailmaosade metafoorne modelleerimine ja mõtestamine, ja neid äsjanimetatud maailmaosi designeeriv leksika ongi see, mis põhiliselt moodustabki igapäevaste käibemetafooride leksikaalse põhiarsenali.
Vanasõnad näiteks järgivad neid metafooride konstrueerimise üldsuundi täiesti regulaarselt.
On kaks paari distinktsioone, mis vanasõnades valitsevad metafoorireeglid põhiliselt paika panevad:
1) mitteinimlik / inimlik ja
2) naturaalne / kulturaalne (või: füüsiline / mentaalne — ma ei oska öelda, kumb on just täpsem).
Seega siis:
Kõik mitteinimlik on ühtlasi naturaalne.
Inimlik jaguneb naturaalseks (so. füüsilised ja bioloogilised küljed inimesest) ja kulturaalseks (inimese mentaalne tegevus, intellekt, sotsiaalsed aspektid, eetika jne.).
Ja siit saame formuleerida küllalt lihtsad ja paikapidavad üldised rusikareeglid paröömiliste metafooride lahtimõtestamiseks: 1. reegel: Kui vanasõna väline, bukvaalne sisutasand jääb tervenisti n-ö. spetsiifiliselt inimliku regiooni alale (st. mõistuse, eetika, sotsiaalsete suhete, abstraktsete mõistete vms.) alale, siis pole vanasõnas midagi "ümber mõtestada": kõik on juba nagunii seal, kuhu tavaliselt asju ümber mõtestatakse:
-
Kes kahju kardab, see kasu ei saa
Kes teeb, see saab
Igal asjal oma aeg
Lõpp hea — kõik hea
Pole halba ilma heata
jts.
Või Elli-Kaija Köngäs-Maranda tunnusepaaride skeem mõistatuste semantiliseks analüüsiks:
Kardan, et sedalaadi skeemid pole metafoori analüüsiks heaendelised.]
2. reegel: Kui teksti bukvaalsisu on, vastupidi, tervenisti mitteinimlikku järku — räägitakse nt. loomadest, taimedest, asjadest, ja neile preditseeritakse normaalselt kohalduvaid tegevusi, omadusi jne. — siis tuleb kogu tekst ümber mõtestada inimkohaseks:-
Magaja kassi suhu ei jookse hiir
Kuidas lind, nõnda laul
Käbi ei kuku kännust kaugele
Vaga vesi — sügav põhi
jne.
-
Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub
Ära müü karu nahka, enne kui karu maha lastud
Uppuja haarab õlekõrrestki kinni
Kui saad üle koera, saad ka üle saba
jne.
Sellest teisendussuunast — "mitteinimlikult inimlikule" — on eesti aines vaid haruharvu erandeid. Olen leidnud selliseid õieti vaid kaks:
-
1) Mis noor mees teeb, seda vana mees rikub Vestringilt: 'Mis noorkuu külmetab, seda vanakuu sulatab';
2) Hommikune külaline läheb ruttu ära, õhtune jääb öömajale: 'Hommikul alanud sadu lakkab ruttu, õhtul alanud kestab kauem'.
Küll aga saab neile preditseerida midagi kujundlikku, ja sel juhul on teksti väline, bukvaalne tähendus semantiliselt "murtud": troop ei kata teksti tervikuna ja välisesse sisuplaani tekib tähenduslik vastuolu või kokkusobimatus.
Ja ka kujundliku predikaadi valikul välditakse reeglina mitteinimlike regioonide omavahelisi asendusi — kujundlik predikaat (kui ta on metafoorne) valitakse siis reeglina inimmaailmast, st. tekitatakse personifikatsioon:
-
Kivi ja känd on metsa peremees
Tamm kasvab, kasukas seljas, pea paljas
Tuul on seltsimees
Hundile on udu onu, vihm veli, kaste kaelalõikaja
St. metafooriloomes on inimesel väga eriline ja vastuoluline koht, ja meile, kes me oleme inimesed, on see ka intuitiivselt väga hästi mõistetav: inimene on mingite oma külgedega iseenda jaoks kõige käsitamatum ja problemaatilisem objekt, ja teisalt on ta mingite oma teiste külgedega enda jaoks kõige tuntum ja arusaadavam osa maailmast, kuna ju inimene veedab oma elu algusest lõpuni sellesama inimnaha sees ja tal on inimese meel ja talle pole antud mingit valikut omada mõnda muud.
Ja selles plaanis on personifikatsdioon troop, mis vastandub kõigile muudele metafooritüüpidele. Ning nüüd me võimegi siis formuleerida vanasõna-metafooride kohta 4. reegli:
4. reegel: Kui vanasõnatekst on semantiliselt "murtud", st. oma bukvaalsisu poolest vasturääkiv ja kokkusobimatu ning sellisel algkujul mõtestamatu — siis võib inimlikku mõtestada mitteinimliku terminites või ka mitteinimlikku inimliku terminites. (Aga mitteinimlikku ei saa nimetada inimliku terminites.) Teises plaanis käib vanasõna kohta ka see teadvustamatu rusikareegel, et teksti algusest lõpu poole liikudes võib kujundlikkus säilida või tekkida, kuid mitte kaduda. St. kui meil on, ütleme, kaks teksti:
-
1) Naiste viha on nagu vesikaare tuul: ei jäta enne kui vesi lahti ja
2) Vesikaare tuul on nagu naiste viha: ei jäta enne kui vesi lahti,
Läheme nende eelmärkuste järel nüüd mõistatuste kujundileksika juurde.
Nagu juba kurtsin, saan sellesse anda vaid väga deskriptiivseid ja pinnalisi sissevaateid. Esiteks seetõttu, et olen selle suhtes semantiliselt nõutu ja pime. Teiseks seetõttu, et meie ajavaru on üsna piiratud. Kolmandaks on see sissevaade piiratud ka empiirika plaanis: kuna siinne vaatlus ei põhine kogu ligi 80 000 teksti suurusel arhiivimaterjalil, vaid ainult u. 2500-l valiktekstil, mõistatustüüpide "tiiteltekstidel" (või "normaalvormidel").
Ja kui see vaatlus vahetevahel püüab robustsel viisil juttu teha asjade sagedussuhetest, siis pidagem meeles, et seegi on näide "kehvikute statistikast", millest SFL I, ptk. 4.2 juttu oli: iga sagedusnäit on siin läinud tiitelteksti järgi kirja "ühe pallina", olgu selle tiitli taga siis tegelikku produktiivsusvõimsust kas pea olematult (nt. üksainus arhiivitekst) või üliküllaga (ligi 1000 teksti) — ja kuna "kehviktüüpe" on ka mõistatuste üldkogumis ikkagi kõige enam, siis selline statistika kajastab suuresti just "kehvikute maailmas" toimuvaid protsesse ja seal nähtuvaid dominante.
Loomulikult pole meil siin võimalik jälgida ka kujunditerminite vahelist variaablust e. sünonüümiat, mis tegelikult on mõistatustes üsnagi vohav.
Teadaolevate või anonüümsete autorite (üldiselt hiline ja üldiselt lõppriimiline) mõistatuslooming on siit ainest ühtlasi meelega välja jäetud, kuna see on folkloorsete mõistatuste üldtaustal hoopis teisest ilmast pärit aines.
Kui püüda lähtuda siingi "maailmalisuse" kriteeriumist, siis võib öelda, et mõistatused jagunevad oma kujundiloometehnika poolst kõige jämedamas plaanis kaheks: 1. Tekstid, kus kujundil on mõisteregiooni selgelt fikseeriv substantiivne või agenti osutav "tipp", st. et kirjeldaval lausel on süntaktiline alus — neid on järgnevas nimetatud määratletud subjektiga v. "agendiga" tekstideks:
-
Hani haljas, pea paljas — Viht
Karu kõnnib kallast mööda, raudsaapad jalas — Ader
Mees läheb lakka, lihavaagen pea peal — Kukk
Suvine poisike, sajakordne kasukas — Pähkel
Üks halg kütab kaht ahju — Lehm lakub oma nina
Siidikera, niidikera, seitse auku sees — Pea
Kuum kivi aida all — Lehma udar
Must mulk, punane pulk — Porgand
jpt.
-
Kaks korda sünnib, ristimata jookseb — Kanapoeg
Kanda jõuad, lugeda ei jõua — Juuksed
Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline — Sibul
Rõngas, rõngas, köksti — Koer heidab magama
Üks ütleb: suvi pikk, teine ütleb: talv pikk, kolmas ütleb: mul ükskõik — Vanker, regi ja hobune
Heinte peal käib, ei kabise — Vari
Jaluta jookseb, käsita karjub, valuta vingub — Tuul
LOOMAD
Kui koondada esinevad zooterminid mingiteks "põhitasandi klassideks" (härjad-lehmad-vasikad-mullikad-õhvad koos, koerad-penid-hatad-litad-rakad-kutsikad koos jne.), siis favoriidid meie aines olid:
1) veised — 85 teksti; 2) sead — 51; 3) hobused — 49; 4) lambad-oinad — 43; 5) kana-kukk — 42; 6) koerad — 40; 7) lind, tsirk (üldnimena) — 24; 8) kitsed-sokud — 20; 9) karu — 20; 10) hunt, susi — 19; 11) hiir — 15; 12) hani — 13
Võrdluseks võib tuua andmed "loomade edetabeli" alguseotsast u. 60 eri rahva vanasõna- (ja kõnekäänu-) -valimitest pärinevas aines:
1–3) koer, hobune ja veis; 4) kana ja kukk; 5) hunt; 6) siga; 7) kass; 8) lammas ja oinas; 9) kala (üldnimena); 10) eesel, muul; 11) lind (üldnimena); 12) kits ja sokk
Kummaski nimistus on siis 12 ja neist 9 on ühised. Pingeridades nähtub umbes sama üldprintsiip: alul tuntumad koduloomad ja -linnud, siis traditsioonilised metslomad (hunt, karu), siis linnu ja kala üldnimetused jne. Konkreetikas on muidugi ka suurigi erinevusi — nt. koer pole eesti mõistatustes olnud kaugeltki nii inspireeriv kujundivahend kui maailma vanasõnades.
Vaatame mõnedes produktiivsemais loomaklassides nähtuvaid stereotüüpe veidigi lähemalt.
Veised
Härg on siin sagedasim termin (ligi 50 esinemust meie valimis), ja talle vastavate lahendite hajuvus on masendavalt suur.
Tõsi küll, nii vanasõnades kui ka mõistatustes ei ütlegi metafooride substantiivsed "pead" või "tipud" ise tihti midagi eriti selget ja määravat teksti terviktähenduse kohta. Asjad paneb lõplikult paika tekstiline ümbrus (kontekst), milles nad figureerivad.
Härja juures on mõistatustes üheks stereotüübiks komme ära näidata härja värvi. Hall härg tähendab valdavalt just veskit või käsikivi:
-
Hall härg, hangus sarved (võtab sauna sarvile, kihelkonna kukile) — Veski ~ Talutuba
Hall härg, auk seljas — Veskikivi
Hall härg möirgab nurgas — Jahvekivi
Hall härg, neli sarve, sööb valged toitu — Veski
-
Kaits härgä üte ikme otsan — Veskikivid
-
Hall härg, allikas seljas — Õllevaat
Hall härg, mäda selg — Puder ja võisilm
-
Hall härg ajab sarved räästa — Suits
Vanasõnade juures näiteks on asi sootuks teisiti. Vanasõna on didaktiline, vanasõnade kommunikatiivseks põhifunktsiooniks on vastuvõtja käitumist suunata, anda talle otse või kaude õpetusi, soovitusi, hoiatusi, käske-keelde. See saab toimuda ainult hinnangu-modaliteedi, aksioloogilise vaheastme kaudu, meeletehtega: 'Mis on hea ~ kasulik, seda tee!' / 'Mis on paha ~ kahjulik, seda ära tee!'.
Näiteks:
- Kelle jalg tatsub, selle suu matsub — ennustatav suumatsumine viitab ilmselt söömisele ja laieneb sedakaudu heale, jõukale elule üldse; see kõik on ilmselt hea; kuna need hüved väidetavalt tulenevad jalatatsumisest, st. töötegemisest, siis järelikult on ka see hea; seega implitsiitne soovitus: 'Tee tööd!'
- Varane lind pühib nokka, hiline saputab tiibu — umbes sama mõttekäik, ainult positiivne ja negatiivne liin (hea/halb, soovitus/hoiatus) on toodud paralleelselt.
- Pill tuleb pika ilu peale — "pill" on äratuntav-fraseoloogiliselt nutt, ja seega paha asi, kuna vihjab kurbusele ja selle mõeldavaile põhjustele; kuna kõik see tuleneb väidetavalt "pikast ilust", siis on ka too paha ja sellest soovitatakse niisiis hoiduda.
- Suur tükk ajab suu lõhki — lõhkine suu tähendab päris ilmselt miskit paha (valus ju n-ö. jmt.), st. ka selle põhjuslik eeldus, "suure tüki suhuajamine", on paha ja vanasõnas peitub kaudne soovitus seda mitte teha.
Ja kui halli härja korral olid tekstides sagedased a-alliteratsioonid, siis musta härja korral m-alliteratsioonid — tal on nt. mugulad v. mügarad v. mugalised vms. sarved. Kuid NB! — seegi lisandus ei anna veel kujundile lõplikku tähendussuunda, sest
-
Must härg, mügarad sarved, liigutab lihast pakku tähendab kirpu,
Must härg, mugalised sarved, kolm korda sööb aastas tähendab lambaraudu,
Must härg, mugulas sarved, läheb järvejää peale, pistab sarved sisse lopsti tähendab aidavõtit.
-
Valge härg magab mäe pääl, igaüks annab musu — Kaljakapp
Valge härg magab mäe otsas, üks sarv pääs — Kirik
-
Must härg magab, sarv läbi seina — Sepalõõts
Härg laudas, sarved väljas — Mõõk
-
Härg all maa, händ pääl maa — Kaalikas
Härg kodu, sooled metsas — Kooritud palk
'Üks X, teatud (ühes suurem) hulk Y-sid':
Üks härg ja kolm sarve — Kolmeharuline hang
Üks härg ja kuus sarve — Kangaspuu riidepakk
Sama stereotüüpi esindab veel
-
Üks härg, kaks labaluud — Regi
-
Hall härg möirab nurkas — Käsikivi
Must härg möriseb ilma söömata — Õllevaat
Härg läheb möirates mäele, ei ole kõhus kõrrekest, ei maos marjavarrekest — Torupill
Häälitseva härja lahend on tihti seotud kirikuga — on see siis kirikukell või ka õpetaja ise:
-
Härg möirab iga kuue päeva taga — Kirik
Härg mürräs müürü sisen, suurõn pikän pedäjän — Kirikukell
-
Härg müüg müürü pääl, lihaliud pää pääl — Kukk
'Keegi ajab kedagi taga, aga kätte ei saa', sellessegi on proovitud härja kujundit kohaldada:
-
Härjad ees, härjad taga, ei saa, ei saa kummagit kätte — Äke
-
Vana härg, vaglas seljas — Katusesammal
Vana härg, vasksed sooled — Kannel
Lehma kohtab mõistatustes palju vähem kui härga — meie valimis ainult ligi 20 tekstis.
Kõigepealt, ons lehmal mõistatustes härjaga midagi ühist?
Selgub, et veidi on:
-
Must lehm, mugurad sarved, kena lehm, keigud sarved, tuli ammudes arusta, ihkudes ihasalusta, ei ole kõhus kõrrekesta, maus marjavarrekesta, ise täis kui tiine puuki — Torupill
-
Kena lehm, keerud sarved, tuleb mäest mängides ja orust huikudes — Rohutirts
-
Me oleme mehed kui metsapullid,
Aru Jaani hallid sõnnid.
Me läheme mäele möirates
ja kaasikusse karates
-
Hall härg ajab sarved räästa — Suits
Lehm lätt lauta, viskap hanna lauda otsa pääle — Tuli ahjus ja suits
'Niisugune (mingit karva vm.) lehm, naasugune (mingit värvi vm.) piim':
-
Kiriv lehmäkene, valgõ piimäkene — Kanepitera
Valge lehm, must piim — Mahlakask
Väikene lehmäkene, makus piimäkene — Mesilane
[NB! see, et nt. piim pandaks tähendama mingeid muid vedelaid-püdelaid aineid, nagu kasemahla, vett vm., on tavalises retoorilises metafoorikas üsna räige reeglirikkumine, kuna seal seostatavate semantiliste maailmade vahel peab olema piisav distants. Kuid fraseoloogia ja mõistatuse piirialal leidub rohkesti omalaadseid "kenninglikke" genitiivkonstruktsioone, ja üks neist on ka musta lehma piim v. pika lehma piim, millega mõeldakse vett, kusjuures väljend ise ei funktsioneeri ilmselt mõistatuse, vaid pigem mõistukõnelise ütlusena.] Ka lehm on tihti värviline.
Üht musta lehma ülal juba kohtasime, kuid neid on teisigi:
-
Mullu poegis must lehm, tänavu süüa ternespiim — Talirukis
Must lehm, üks kõrv, üks nisa — Teekann
Musta lehmä mulle-rulle, tuovritäie vettä juone (eR) — Saunakeris
-
Tõmmu lehm tõtsa-vatsa, igas vatsas vasikas
Tõmmu lehmal viis udart, igas udaras üks poeg
-
Valge lehm, sada sarve pääs, ühest nisast lüpsetas
-
Verev lehm nõsõs, härg hiit magama
Verrev lehmäkene süü läbi aia läätsi
-
Lepiklinnud, lehmad, lambad,
haljas rohi jalge all,
sagarlised pilvesambad
taevakummil kumeral (Kelle luuletus?)
-
Lehm köüdetäs lambalõ sälgä
Liha magab lamba sees ja lammas magab härja sees
-
Must vasikas, valge pea — Vahutav oja
Vasikas vana härja nina all — Ahi ja kolle
-
Vasikas tuleb ikke kõige enne oma ema nina alla]
Siga kui "põhitasandi liiki" tuli meil ette u. 50 mõistatustüübis. Siga on silmapaistvalt sagedane nt. mõistatustes, millel on tegemist ahju ja koldega:
-
Must siga läheb lauta, ajab punased põrsad välja — Roop ja söed
Põhk punaseid põrsaid täis — Söed
-
Must siga läheb lauta… — siin oli ahi laut ja siga roop,
-
Siga läheb lauta, sibul seljas — Leibu pannakse ahju
-
Must siga, mulke täis — Saunakeris
Siga hingab igast harjasest — Saunakeris
Siga surnud, harjased liiguvad — Suits kerisest
Must emis nurkas, punased põrsad põlle sees — Kolle
-
Siga vingub, sitt suus — Oherdi
Tsiga ving, viga suuh, orik sõit, oda säläh — Käsikivi
-
Pahrukene nulgah, aa valget vattu suust vällä — Käsikivi
-
Pool siga, pool otra — Vorst (sea küljest pärineb siin soolikas)
Pool siga, pool kuuske — Peahari (sealt pärinevad siin harjased)
-
Siga ees, lina taga, ümber puu, läbi veise — Saapa õmblemine (harjasest naaskel, lõng, saapaliist, saabas ise)
Kui on mingi loenduvate asjade komplekt või komplekt, mille hulgas on üks erand, võib seda metaforiseerida mitmel erineval moel. Üks neid võimalusi on vanaloom ja noorloom:
-
Vana emis, seitse põrsast — Nädal
Katesse emmist, kaits pahrukest — Sõrmed (sh. 2 pöialt)
-
Puu emis, pugalad pojad — Emis on ilmselt mesipuu, kusjuures ilmselt pakktaru, pojad on mesilased
Puupuru, vitsavõru, tammetõru, hellad emised, kurjad kuldid, pugalad põrsad — see on kokku mesipuu (ma ei julge arvata, kas see viitab kuidagi mesilaste siseliigitusele)
-
Hobu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta — Laev
(Kuid Hobu jookseb ohjata võib tähendada ka tuult)
Pime hobune käi ilma ohjete — Lootsik
Hobu jookseb, kraav jääb taha — Laev
Vana hobune, kuus küljeluud — Lootsik
-
Punane hobune, must saba — Tuli ja suits
Hobu tallis, saba räästas — Tuli ja suits
Hobene lätt ohjuga taevale — Suits
Hall hobune sööb läbi katuse kaeru — Suits (kujundi motivatsioon näib mulle hämar)
-
Hobu jookseb ohjata oli äsja laev, kuid võib olla ka jõgi
Hobene joosk, ohja saisva — Jõgi
Hall hobune, rohelised aisad — Jõgi
-
Hobu sõidab, olgu suvi ehk talv, tolm ikka taga — Veski
Hobune jookseb, tee ei vähene — Veski
Neli hobust, ühed ohjad — Veski
-
Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostab meie maal — Äike
Teises ilmas rakendatakse hobust, look paistab meie maale — Vikerkaar
-
Hobu tallis, saba räästas — Tuli, suits
Hobune tallis, kabjad väljas — Sarikad
Hobune tallis, pea väljas — Nuga tupes
-
Täkk tallis, m-id väljas — Maja sarikad
-
Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli — Sukakudumine
Siin paistab kõigepealt silma püsimotiiv ...oinas ~ lammas tatsutab külatänaval ~ tanumis, mis meenutab 2–3 värsi pikkust regilaulujuppi. See on kindlasti geneetiliselt sidus tsükkel, kuid mõistatuste lahendused hajuvad taas suuresti tekstide lõpuosade järgi:
-
Laane lammas, latu oinas taarutab külätanuvas, villad juoksevad müöda maad — Heinakoorem
Kena oinas, keigud sarved, tantsib külatänaval — Saan
Keräpää oinas, ketsu sarve, tatsuteb külätanumit müüdä, otsib villatsit rõõvit — Rätsep
Otti oenas, läti lammas, tatsutab mööda tänavat — Konn
Vee voonake, järve lambake, kükitas külä tanumin — Konn
Viro vuun, läti lammas, huunih hullas, tanomih tallas — Tuisk
Mis um uru oinas? — Vähk
-
Laut lambaid täis, kena oinas ~ keraoinas keskel — Tähed ja kuu
Laut lambaid täis, ühelgi pole saba — Leivad ahjus
Laut lambaid täis, kõik söövad ühe kõrre otsast — Inimesed kirikus (laulavad sama laulu)
Laut lambaid täis, läte on keskel — Tangupuder võisilmaga
-
Lihane laut ja luised lambad — Suu, hambad
-
Lammas magab lehma maus — Sukk pastlas
Liha magab lamba sees ja lammas magab härja sees — Jalg sukas, sukk saapas
Lehm köüdetäs lambalõ sälgä — Tsuug aetakse jalga
-
Ahk lammas, hand küllen — Kinnas
Must lammas, valge moka — Kinnas
Hahk oinas, hangu sarvõ, verevä villa, pükkä' ei saa — Nööridega hall särk
-
Isänd istub oina sellän —Särgikaelus
Käsi oisu persen — Kinnas käes
-
Oinas laudah, pää väläh — Tatt ninast väljas
-
Tallekesed trepi ees! (st. sul on tatt ninast väljas)
Kitsed lähevad orasele! (st. sul on rõivasaba sobimatult kõrgele kerkinud)
Kana on tihti seoses pesa ja munadega Mõista, mõista mõõru -algulises tsüklis (vt. selle kohta lähemalt mõistatuste antoloogia saatesõnas):
-
Mõista mõõru, katsu kääru, käärus kaks kanapesa, üks oo uus, teine vana, ää tee sõrmi sitatses — Uued ja vanad kartulid põllul
Mõista, mõista mõõru, läbi käte kääru, käärus kanapesa, seitse muna sees, igal munal ise nimi — Nädalapäevad
Mõsta mõõru, katsu kääru, käärus kaks kanamuna — "Meesterahva riistad"
Mõista, mõista mõõlu, kassihand kaalu, kaalun kanamuna — Laps hällis
-
Kanapesäh katstõistkümmend munna, õgal munal esi nimi — Aasta ja kuud
-
Kana all, munad peal ~ Pesa maas, munad taevas — Õunapuu
Kana maa peal, munad maa all — Kartulid
Must kana, hahk muna — Kaalikas
-
Kaks õrretäit valgeid kanu — Suu ja hambad
Punane õrs valgeid kanu täis — Suu ja hambad
-
Must kukk, kuldsed suled — Pada tulel
Must kukk, kuldsed sooned — Kannel
Must kukk, kuldsed sarved — Kannel
Must kukk, kuldsed siived — Püss
Must kukk, kuldsed mokad — Vasklukuga piip (kukel mokad!)
Must kukk, kuldsed kannuksed — Kardilustustega särk
-
Must kukk, valged lõpuksed — Kirikuõpetaja
Must kukk kutsub kõik kihelkonna kokku — Kirikuõpetaja
Must kukk kuuse otsas, viskab paska viljale — Kirikuõpetaja
Must kukk, muru hari — Pudel
Must kikas, mulk päälael — Pudel
-
Kikas orõ pääl, sooligu orrõ all — Kirikukell
Kukk laulab kuuse otsas, saba ripub maas — Kirikukell
Kukk laulab aida ulu all — Veise kaelakell
Hingetu kukk laulab päevas mitu kord — Seinakell
-
Kukk laulab kuusnas, kaasnas, kivises keldris, tammises tündris
-
Punane kukk katusel — Tulekahju
Hall kukk, punane hari — Maja põleb
-
Kaks kukke kaklevad teine teiselpool mäge, elades kokku ei saa — Silmad
-
Koer haugub, saba suus
Koerad hauksid kolla-kalla, üle mäe mölla-mälla, mina hännast pidasin, savarood tegi riksa-raksa
Hatt hauk, hamba tsilguse
Peni hauk, perse pauk, sitamulk sõõluss sõklit
Tillukene rakikene haugub, raudsaba jalge vahel
-
Krantskaelaga peni hauk tõrdust
Must koer, valge kurgualune, kuus päeva magab, seitsmendal haugub
-
Punane koer haugub läbi luise aia
Liha all, liha pääl, verev pinikene siseh
-
Kirev rakakõnõ käü maad-ilma piteh haukuh — Kiri
-
Punane koer magab jahukerstus
Punane koerake raksub raudriides (1 üleskirjutus, ehk improvisatoorne)
-
Narva koer kükakille — Ader
Külakuera kükküsilla, lugeb lainiju meresta (Kuusalu) — Võrgukupp
Pini istus mäe külel — Nina
Ning nagu paljud muud naturaalsed asjad, nii on ka mõistatuste kujunditena kasutatud loomastik zipfilikus sagedusjaotuses, st. vähesagedasi loomi on kõigest kõige rohkem. Nende juures on stampe tuvastada raskem.
INIMKUJUNDID
Inimkujundid on mõistatustes vaata et produktiivsemadki kui loomkujundid, kuid eri termineid on mängus kindlasti vähem.Inimkujundite juures paistab kohe silma paar tendentsi:
-
1) nad esinevad väga tihti paariti või rühmiti;
2) kui nad ei esine, siis on nad valdavalt spetsifitseeritud soo järgi ja on valdavalt just meestegelased: mees, poisike, vanamees, Kagu-Eestis ka teedakene;
3) sotsiaalse seisundi järgi määratletud tegelasi (kuningas, saks jne.) on suhteliselt vähe.
Nagu ikka, täpsustab lahendi teksti lõpuosa. Kuid jälle, retoorilises metafoorikas oleks võimatu, et selle stereotüübi mõtestused jaguneksid juhtudeks, kus mees tähendaks lihtsalt meest, juhtudeks, kus ta tähendab midagi muud, nt. mõnd looma, ja juhtudeks, kus ta tähendab metonüümiliselt mõnd inimese kehaosa jne. — lühidalt, et mees võiks vabalt tähistada meest kui ka midatahes mitteinimlikku. Toome näiteid, kus mees tähistab meest:
-
Mees läheb metsa, viskab looga lumme — Mees kuseb
Mees läheb metsa, pistab tiku tee veerde — "Asjal käimine"
Mees läheb metsa, teeb ilma vardata kuhja — [Sama]
Mees läheb metsa, viskab tindi tee äärde — Ninanuuskamine
Mees läheb metsa, teeb noa ja kirveta kaks külimittu — Mees hammustab pähkli katki
Mees läheb metsa, naine nabapidi seljas — Mees lähkriga
Mees läheb metsa, naba koju poole — Mees lähkriga
Mees läheb metsa, soolikakimp seljas — Mees, köis seljas
-
Mees läheb metsa, silm ees, teine taga — Mees, kirves seljas
-
Mees läheb metsa, ise vaatab tagasi —
-
Mees läheb metsa, pale kodu poole —
-
Mees läheb metsa, peotäis peergu perses — Harakas
Mees läheb metsa, vesi ees, sild taga — Ämblik
Mees läheb metsa, kõver kaigas seljas — Koer
Mees läheb metsa, selg teibaid täis — Siga
Miis lätt mõtsa, ei kõsahha (kagueestiline) — Vari
Miis lätt mõtsa, habõna kodo poolõ (samuti kagueestiline) — Hobuse jalad
-
Mees läheb lakka, lihavaagen pea peal — Kukk
Mees läheb laudile, matt pea otsas — Kukk
Mees käib õues, punane müts peas — Kukk
Mees läheb lakka, teivas seljas — Kass
-
Must mees mehemurdja — Püss
Must mees sülitab üle metsa — Püss
-
Must mees muru pääl, tükk liha turja pääl — Kukk
Must mees, kalasaba taga — Pääsuke (1 arhiivitekst, ehk improvisatsioon)
Must miis, punatse hamba — Nööridega särk v. vammus
Must mees nurgas, viskab kust —Taaritõrs
Must mees marsib sauna, sada sammuvad järele — Pastor ja kogudus (1 tekst, folkloorsus kaheldav)
-
Pisike mees, pikk habe suus, kes ta peale vaatab, see nutab — Sibul
-
Vassapiu miis, kündrepiu habõna — Ritk
Pisike mees, hall habe — Linnased
Väikene miis, vaib kirvõs — Mesilane
Väike mees, torupill suus — Laps imeb
-
Neli neitsikest üte kaali [=räti, vaiba] all — Lauajalad
-
Kaks meest ühe kübara all — Aia tugiteibad
Kolm meest ühe kübara all — Kolmejalgne iste
Kaks mees kammitsas — Inimese kängitud jalad
-
Neli meest käivad ööd-päevad, edasi ei saa — Veskitiivad
Neli meest riidlevad tee peal, kokku ei saa — Vankrirattad
-
Viis meest kuhja otsas kuivad, viis meest kuhja all märjad — Lina ketramine
Kümme meest veavad üle pussumäe noota — Pükse tõmmatakse jalga
-
Pool meest joonud, pool tark — Õllevaadi pulk
Pool meest külmas, pool soojas — Uksepulk
-
Üks mees seisab neljal jalal — Laud
Üks mees, neli jalga all — Vanker
Üks mees, viis jalga — Käsi
Üks mees, üheksa silma — Pajakook
-
Miis maa all, habõna maa pääl — Redis
Miis maa all, habõna maa pääl — Kaalikas
Mees maa peal, munad maa all — Kartul
-
Mees tee ääres, valge müts peas — Lumine känd
Mees istub nurkas, vaigulaternad põlevad — Kass
-
Vanamees nurgas, tilk tilli otsas
Vanamiis nukan, titt peun
Vanamees nurgas, titt püsti
Vanamees nurkas, prussakid täis (prussakad on kaljaraba)
Vanamees nurkas, vasksooled sees
-
Vanamees nurgas, poeg sõidab sõjas
Vanamees nurgas, tütar tantsib pulmas
Kuid kaljaastjat võib tähendada puhuti ka vana naine:
-
Vana naine nurgas, õlekubu kõhus
-
Vanamees istuss nurgan, kolm auku pää sehen — Tareahi
Vanamees nurgan, rüpp mune täüs — Saunakeris
Vanamees nurgas, söed süles — Ahjukeris
Vanamiis nukan, perse pinde täis — Ahi
-
Vanamees nurgas, pea kärnas — Raiepakk
Vanamiis nukan, vaatsad kaalan — Rangid varnas
-
Vanamoor nurgas, sada hammast suus — Linakuhi
Vanamoor nurgas, sada last süles, igal lapsel ise nimi, igal lapsel ise hääl — Orel (1 var.)
Vanamuor nurgas, perse paukkub — Leiliviskamine
Vanaeit nurkas, kolm jalga all — Vokk
-
Vanaisa istub vareme peal, neli neitsit tantsivad väljas — Tuuleveski
Vanamees istub aia peal, hallid rätikud jalas — Vares
Vanamees istub tee ääres, käkilasu süles, kes mööda läheb, saab ühe omale — Takjas
-
Pooleaastane poisike, kivikasukas seljas
Pooleaastane poisike kõrgen kepi otsas
Pooleaastane poisike istub umbise poti sees
-
Pooleaastane poisike, aga kolm külleluud — Tatar
Pooleaastane poisike, käharpää otsas — Viljapea
Pooleaastane poisike, must lapp perses — Uba
Pooleaastane poisikene, kale kasukas seljas — Talv (1 var.)
Pooleaastane poisike istub kivi ahervarre otsan, peotäüs heinu perse all — [obsts.]
-
Pisike punane poisike, kivine kõhuke — Lillakas
Punane poisike magab rohelise palaka pääl — Murakas
Punane puppis poisike, süli saiakakka täis — Kibusemari
-
Punane poiss, rohelised juuksed — Porgand
Punane poisike musta asema sees — Porgand
Verreva külega poisikene üles puut — Õun
-
Pisuke poisike, kivine süda — Pähkel
Pisuke poisike, lai kübar pääs — Seen
Pisike poiss tantsib laia kübärä all — Kedervars
Piske poiss ja paun selgas — Ämblik
Pisikene poisikene, piip oli suus, pamp oli seljas, ise laulis saksa keeli: Kibuvitsa Villem surnd — Kell
-
1) paarisesemeid;
2) mingit suurt hulka või teatud hulgast koosnevaid komplekte;
3) üldse mingite agregaatide või esemete komponente;
4) (vanemate ja laste kaudu) ka mingis üldisemas generatiivsussuhtes olevaid asju.
-
Eite-taati tagatoas... — Kraasid
Esa all, ema pääl, vahelt joosk valget vattu — Veskikivid
-
Isa pikk ja peenikene, ema lai ja latergune, tütre käsi kõver, poja pea ümmargune — Humal
Isal pikk saba, emal lai magu, pojad kõik ümmargused — Leivateoriistad
-
Isa pitk, ema lai, õde sõge, vend on pöörane — Maailm
Isä istub istukilla, emä nika-nakasilla, tüttäred libi-labinal, poigad päällä püürüsillä (Kuusalu) — Tapud
Ema nikinäkiline, pojad pinnipunnilised, tütred kiunujad küirikud — Vanker (samuti 1 var.)
Puunõ emä, raudne isa, väikse-väikse latsõkõsõ, kõik omma verejuuja — Püss
Imä jämme, tütär verrev, poig tark, lätt taivahe — Ahi ja tuli
Isa istub, poeg pistab, tütar taga töllitab — Kaev
-
Ema ilmale loomata, lapsed luhtas laiali
Esä sünnis, poja koolesse
Lapsed jooksevad vanemate varrule
Lapsed näävad isa sündimest
Latse sünnüse inne kui imä
Latsõ kaõsõ, ku immä tetäs
-
Isa ehib, ema ehib, poeg saab poolde ilma
Isa alles tilluke, poeg suur sõjamees
-
Esa sünnis, poig näitas juba tuld — Agu ja päike
Ema imeb poegi — Jõed ja meri
Mu ema sünnitas mind ja pia sünnitan ma ema — Jää ja vesi
Isa noor punane, poeg hall tudike — Õlu ja pärm
Isa poja peos — Aiateivas
Isa, ema kirbu suurus, poeg süllaraua suurus — Kanep
-
Kats sõsarat silitseva võid — Regi
Kaks õde tõmbavad ühe siidirätiku ümber, ei saa iialgi katki — Aiateibad ja -vits
Kaits neitsid tantsiva ütte saapaseere sisen — Uhmer
-
Neli neitsid juoksva ütel Katrel takan — Hobune ja vanker
Neli neitsid läävä üle nurme nutten, silma juuksva vett — Rattad
Neli neitsit kusevad ühte auku — Lehmalüps
Neli neitsit tantsiva üte saapaseere sihen — Lehmalüps
Neli neitsit tantsivad ühe põlle pääl — Tuulik
-
Kats veljä tsuklõsõ, kolmas kaes man — Pang kaoh, kannipuu käeh
Katõkese velidse, ütski ütele järgi saa-ai — Jäla'
Katõkese velitse üte vüürätiga kinni köüdedü — Aiasaiba'
Kahed vennad vihtlevad, üks kuivalt, teine veega — Veskirattad
Kaks vennakest, teine peseb alati, teine ei iial — Veskirattad
Kaks venda vahivad vette, aga ei saa ilmaski ühte — Jõekaldad
-
Kolmõkeske velitsit, üts kumardas, tõnõ sais, kolmas juusk — Hein, kivi, vesi
Kolm venda räägivad, üks ütleb: jookseme, teine ütleb: liigume, kolmas ütleb: seisame — Vesi, rohi, liiv
-
Neli veld, perän hapõn — Hobuse jalad
Neli libedat venda, ühel pääval sündinud — Varsa jalad
Neli venda ühe mütsi all — Laud
-
Neli velle, viies brat — Sõrmed
Viis venda magavad ühes voodis — Varbad suka sees
Viis vendä ühes aitas võerusil, rist piäl — Varbad sukas ja pastlas
-
Kiriläl kübäräkene, Karilal kaokõnõ, Miktäl olõ-õi midägi — Pähkel, tammetõru, õun
Herm on toas, Herm on kojas, Hermu karvad katusel — Suits
Punder puus, Mander maas, Hindrek all heinamaal — Pähkel, maasikas, heinputk
Jalutu Jaan läheb seina kaudu üles — Suits
Sada Jaanust, tuhat Jaanust, üks pikk poiss Jaanus — Mesilased
Mart maas, Part puus, Toomas taevas, taba suus — Kaju
Meelik mütsata, Toalik tanuta, Hull-Hans alasti — Viin
Räksi Toomas tapab Rooma rikast, puuvikatiga, luuheinamaa peal — Täitapmine
"Agendiga" ja "agendita" mõistatuste süntaktilises ja loogilises struktuuris võib tajuda veidrat paradoksi.
Süntaktiliselt on agendita, so. määratlemata subjektiga mõistatused puudulikumad, "vähem-täislauselised"; selles plaanis meenutab agendiga ja agendita mõistatuse vahekord mingis mõttes vanasõna ja kõnekäänu vahekorda — vanasõna on süntaktiliselt lõpetatud lause, kõnekäänd või fraas osa lausest.
Loogilises plaanis aga oli vanasõna mäletatavasti üldistav-implikatiivne lause ja kõnekäänd või fraas mitteüldistav. See analoogia küll agendiga ja agendita mõistatuste vahekordadele ei laiene. Mõistatused üldsegi on mitte väited, vaid kirjeldused (st. loomuldasa mitteüldistavad ja mitteimplikatiivsed laused). Mõistatustes esineb ka näpuotsatäis eeldus-järeldusstruktuure (meie aines 20 ümber), ja enamik neist tuleb ette just agendita mõistatustes. Ühtlasi on selle struktuuriga mõistatused enamasti parallelistlikuks topeldatud:
-
Kui võtad, siis kasvab, kui paned, siis kahaneb — Auk
Kui ma tühi ole, siis tõse, kui täis, sis vaju — Häll
Kui nad tulevad, siis nad ei tule, kui nad ei tule, siis nad tulevad — Seeme ja linnud
Kui pime, sis valge, kui valge, sis pime — Tuli
Kui sisse läheb, siis väriseb, kui välja tuleb, siis tilgub — Kaevuvinn
Kes mind teeb, see ep taha mind mette, kes mind ostab, see ep tarvita mind mette, kes mind tarvitab, see ep tee seda mette — Surnukirst
Mõistatustes on sellist kompensatiivset vahekorda samuti selgesti näha: kui troopi ei ole, töötavad siin teised struktuuritasandid. ka väljaspool eeldus-järeldusstruktuure on agendita mõistatustes alatasa näha, kuidas nimepidi nimetamata asja olemuses või käitumises luuakse mingit telge pidi "ruum", tuuakse välja mingi erinevus, vastuolu, piirjuhul paradoks, ühtlasi luuakse seeläbi elementaarne parallelism.
Niisiis, kui "agendita" mõistatuste juures saab esile tuua mingeid stereotüüpe, siis on need pigem juba vormimallide stereotüübid kui troobileksikas nähtuvad stereotüübid (kuigi ju ka siin on hulganisti verbe, adjektiive jm., sest millest muust kui sõnadest üks mõistatus koosneda oskabki). St. määratlemata subjektiga mõistatustest rääkides me siirdume juba sujuvalt semantiliste kujundimallide vaatlemiselt vormimallide vaatlemisele. Piirjuhul ei puudu subjekti märkiv sõna tekstist päriselt, vaid on deiktiline (reeglina isikuline asesõna). selline vormitüüp ei ole, tõsi küll, eesti mõistatustes kuigi tüüpiline, vaid tuleb ette eriti mõnedes hilistes ja/või laenulistes ja/või kirjandusliku algupäraga üksustes:
-
Ei ma kuula kurikat ega karda katlat, saunaleil mind sandiks teeb — Täi
-
Kes mind teeb, see ep ütle seda mitte, kes mind tunneb, see ep võta mind mitte, kes mind võtab, see ep tunne mind mitte — Valeraha
Kui on kõige külmem, mina kõige kuumem, kui on kõige kuumem, mina kõige külmem — Ahi
Mis tahad mult saada, mis vahid mu otsa... — Õunapuu
Ma hakkan igast kohast ja lõpen igasse kohta ja olen siiski kõige pikem maailmas — Tee
Ma tahan sind nikkernillida, su koht piab suureks minema (Kuusalu) — Leiva vaalimine
Mulle annab suud, sulle näitab perset — Jooginõu
Kuulub ainult sulle, aga ometi tarvitavad teda teised rohkem kui sa ise — Nimi
Täis on teda mets ja maa, siiski peutäit kätte ei saa — Udu
Nimetame taas mõningaid stereotüüpe. Kõrvutatud või vastandatud kaks kohta või ruumiaspekti
- Alt — pealt ~ All — peal või vastupidi:
Alt sile, päält karvane — Käsi kindas
Alt roheline, pialt sinine — Lina
Alt sööb, pealt situb — Oherdi
Alt sööb, küllest situb — Höövel
Alla lätt aher, määle tulõ tiine — Veetoomine
Päält valge, seest must — Lumi ja maa
Pealt valge, seest punane — Inimene
Päält must, seest valge — Kartohvel
Päält sinine, seest valge — Suhkrupää
Päält sille, sisest karvane — Kask
Päält lapiline ja kõva, seest valusat õhku täis — Ahi
Pealt teeb tiritärinad, alt ta kopsib kullerida — Kangakudumine
- Üles — alla:
Üles lätt, maha ei tule — Suits
Üles ketras, alla metras, saase otsa, loose muna — Tapud
Ülesse lähevad, ülesse ei saa, alla tulevad, alla ei saa — Tuuleveski tiivad
Ülespidi nutitab, allapidi juuritab — Kartohvel
- Edaspidi — tagurpidi :
Edaspidi sööb, tagaspidi teeb tööd — Kana
- Seest — pealt :
Seest must, pealt punane — Löör
Seest sile ja punane, päält must ja karvane — Muhv
Seest karune, päält karune, ütesse süldä ümmert karune — Heinakuhi
- Eest ~ Otsast — (keskelt) — tagant :
Eest lööb iitu, tagast lööb taatu, ümber uksepiita, rabareinu rantsu — Kangast kootakse
Eest litsutakse, tagant lakutakse — Kirjamark
Eest punane, tagast karvane — Maasikas
Eest mökitab, takka lipitab — Oinas
Eest sööb, takka situb — Uherdi
Eest kange, tagast karvane — Pähkel
Eest sööb, eest situb — Püss
Eest ei saa, tagant saab, noor saab alati, vana siis, kui seisab — Omnibuss
- Teises ilmas ~ Muul maal — siin ilmas ~ maal... :
Tõisen ilman mõstas rõõvit, siia ilma käüve pisare — Vihmasadu
Võõral maal tapõtas härgä, siiä juusk veri — Vihmasadu
- Toas — väljas ~ sees vmt.:
Tua taga tuiskab, sauna taga sajab, ukse ees hea ilm — Kaval inimene
Tuas peksetakse reie, lademed tualael — Suits
- Somaatiliste komponentide, asendite jms. kõrvutused-vastandused:
Püsti sööb, küliti situb — Püss
Seljast sööb, küljest sittub — Veskikivi
Silmast sööb, küllest situp — Vokipool
Ninaga lõhub, persega parandab — Nõel
Pea alaspidi, jalad ülespidi — Sibul
Pea tal pikk ja peenikene, jalg on lai ja lühikene — Labidas
Parallelismi asetatud ajamäärangud on mõistatuses bukvaalsed ja lahendobjektid on vastavalt kõikjal sellised, mille loomuses või funktsioneerimises mingi pikkusega ajaline tsüklilisus või sesoonsus ka tegelikult esineb.
- Enne — pärast ~ nüüd :
Enne lai ja kollane, pärast valge, ümargune — Võilill
Enne elas, nüid ei ela, kannab ihu ja hinge — Pastlad
- Päeval — öösel (ja v.v):
Päeval on surnud, aga öösel elab — Voodi
Päevaeg elab, ööse surnud — Inimene
Ööse sünnib, päeva sureb — Kaste
Päeva lookab, ööse kükitab — Äke
Päevä viab sõõri, üüsi loeb tähti taevast — Kaevuling
Päiväl pilgub, öösel pilgub, pilkasel pimedal pilgub — Aken
Üösel kulkib, päiväl kulkib, üösel kulkib ühtepuhku — Loom mäletseb
Päeva tühe, ööse täis — Riidenagi
Öösel tiine, päeval aher — Säng
Öösi rikas, päeva vaene — Riidevarn
Üüse nõrk, päivä kõva — Kaput
Päeva alaspidi, ööse ülespidi — Habe
Üüse kinni, päivä vallalõ — Silmad
Ööse olen riidis, päiva alasti — Riidevarn
Päival puus, öösel maas — Müts
Päeval karjas, öösel orjas — Koer
Üüse sajah, päivä vajah — Rehepeksukoot
Ööse õues, pääva õues, nääb kuu, loeb tähäd — Lipp
Päeval täis liha ja verd, ööse seisab — Paat
Päeval toorest liha täis, öösel tühja tuult täis — Sukk
Päeval tühja tuult täis, öösel toorest liha täis — Säng
Päeva tolkus ja üösi aukus — Uksekramp
- Hommikul — (päeval) — õhtul (ja v.v.):
Hommiku tuleb, õhtu läheb — Päike
Hommikust päeva kahaneb, õhtust päeva kasvab — Vari
Õhtu oma, hommiku võõras — Säng
Õhtu ehitakse, hommiku riisutakse — Riidevarn
Õdangu pühid perset, hommuku annad suud — Prunts
Hommikul nelja jalaga, lõunaaeg kahe jalaga, õhta kolme jalaga — Inimene
Hommiku kõrvad, lõunaaeg silmad, õhtu sarved — Uba
- Suvel — talvel (ja v.v):
Suil hõiskab suured sood, talve kükkitab talla otsa pääl — Kaelakell
Suvel sõedab suurt tiid, talvel magab tamme all — Lootsik
Suve kaalub kiva ja kande, aga talve magab ahju taga — Ader
Suvel pea sinetab, talvel kuulab kuuse all — Vene
Talve paljas, sui haljas — Puu
Talvel ei külma, suvel ei sula — Õlekõrs
Talvel rammus, suvel vaene — Kaevukook
Suvel saisan, talve tüüs — Regi
Suvel külm ja talve kuum — Ahi
Suvel sööb, talvel situb — Heinaladu
Sui sööb, talve magab — Ader
Talvel kahed prillid, suvel pole ühtegi — Aknad
Suvõl katusõ all, talvõl ilma katusõda — Lehtpuu
- Kevadel — sügisel (ja v.v):
Sünnib sügise, sureb kevade — Lumi ja jää
- Ühel ajal — teisel ajal — alati:
Üks ütleb: sui pikk, teine ütleb: tali pikk, kolmas ütleb: ükskõik — Vanker, regi ja hobune
Toome seesuguste kohta mingiteks improvisatoorseteks rühmadeks korraldatud näiteid.
- 'Somaatilised eeldused puuduvad, kuid funktsioone täidetakse ' / 'Somaatilised eeldused on, kuid funktsioone ei täideta':
Silmita näep ja jaluta joosep — Püss
Ilma tiivata lendab, ilma jalota jookseb — Pilv
Siibita lennab ja jaluta võttab kinni — Aed võtab lumesaju kinni
Siivuta lindas, hambita purõ — Püss
Hambad on, aga ei söö — Kamm
Hambinda, a pure — Külm
Liha sööb, aga hammid põle — Naiste suguosa
Jaluta jooksen, käsita kisun, kõrita karjun, valuta vingun — Tuul
Käeta lööb, jalata käib ja suuta kõneleb — Tunnikell
Käteta ja jalgadeta, aga juonistab — Pakane
Sule om, ei lenda, jala om, ei kõnni, au om, see om sulle, ei mitte mulle — Säng
- 'Sööb-joob, kuid ei täitu':
Ta joob, aga ei saa kunagi täis — Maa
- 'Tegutseb ~ liigub ~ valmistub, kuid ei pääse paigast ~ ei jõua sihile ~ tulemusi pole':
Käib ööd, käib päevad, ei pääse paigastki — Kell
Keerleb ja veerleb, aga paigast ei saa — Kaevuratas
Kiigub-liigub, siiski paigast ei saa — Puu
Kõige päeva käib, ei tule ial laua otsa — Uks
Sõidab, sõidab, teed ei ole, lõikab, lõikab, verd ei ole — Paat
Puhib ja ähib, aga paigast ei pääse — Sepalõõts
Niksub ja naksub, kerkib ja kargab, ilmaski üle aia ei hüppa — Äke
- 'Ise ei pruugi, teistele teeb' ~ 'Ise ilma, teistele teeb' ~ 'Endal polegi, teisele annab' jts.:
Esi pallas, tõist katt, üle sälä kats vüü — Vokk
Ise asjast ilma, aga teistele ta teda annab — Tahk
Kõigilõ umblõs rõiva' sälgä, eis' ihoalastõ — Nõel
- Suurus ja kaal vastuolus:
Nii suur ku pang, nii kerge ku hummal — Kussõm
- Mahtumis-, ulatumis- ja suutmisparadokse:
Pihku mahub, saina vahele ei mahu — Muna
Põue mahub, merre ei mahu — Põis
Aiaraust mahtub, akenast ei mahu — Tuisk
Vees seisab, maas ei seisa — Võrk
Kanda jõuad, lugeda ei jõua — Juuksed
Nõsta jõvvat, vissada ei jõvva — Sulg
Üles jovvad nõsta, üle tare jovva-ai viiä — Sõelaga vett
Ümber ilma ulatab, ümber pea ei ulata — Silm
Ta käib sinuga kaasas, aga sa ei saa teda kinni võtta — Vari
- Kuumuse ja põlemisega seotud paradokse:
Põleb, aga ei paista — Lubi
Vesi kustutab tuld, mind ta paneb põlema — Lubi
Kõrvetab, aga ei pane põlema — Nõges
Kõvaste kõrvetab, palavad pole kusagil — Nõges
Vedelemb kui vesi, aga põleb — Lambiõli
- Elu, sünni ja surmaga seotud paradokse:
Ilma hingeta kongerdab — Äke
Elab maailma algusest saadik, aga ei ole veel viienädalanegi — Kuu
Elust tuleb, eluta on, aga vastab ometi — Kiri
Ei söö ega joo, aga elab siiski — Elavhõbe
Sündides ta lendab, elades ta lamab, surres ta jookseb — Lumi
Sündinud on, aga surnud ei ole, maailmas on, aga elus ei ole — Loti naine
Sündü, olõ-õi ristet, kuuli ar', jummal' armu olõ-õi võtnu, a kand eloiä jumalat säläh — Eesel
Jookseb tuule kiirusel, aga ise on ilma eluta — Jõgi
Õhkas ja puhkas, esi ilmä elute — Sepalõõts
- Varia :
Ei külbetä, ei künnetä, eiski kasus — Nõgi
Änam sa pihta pistad, lisemale toleb — Mõrra v. vörgu kudumine
Esi ei süü, tõistele ei anna — Saag
Esi pimme, muid juhatap — Teetulp
Esi söö ei, tõsele anna ei — Taba
Ilma tsuskamalda huikas — Peerulaskmine
Ise ei räägi, aga teisa õpetab — Raamat
Kaant ei olõ, kinni piäp, nuurõ ei olõ, kokko vidä — Suu
Keegi ei hirmuta, aga väriseb — Haavaleht
Keeletu, meeletu, ise ilmamaa tark — Margapuu
Kiigub, liigub, maha ei kukku — Suits
Kuju om, ei pala, toores om, ei lehi — Osjad
Mida enam võtad, seda suuremaks läheb — Auk
Põhi all on, aga vett ei pidä — Sõul
Teist närib, ise kisendab — Saag
Terve on, aga auka täis — Noot
Viist sündüs, vett pelgas — Sool
Õitseb küll, aga vilja ei kanna — Sõrmeküüs
Mõessu, mõessu, mõeroke, läbi käte kiäruke, ise villaviiroke — Lammaravvad
Mõista ära mõgla kirja, mis sa tahad tagla kirja — Kirju rätt
Mõista üles mõlle-rõlle, kolgutimid kõlle-rõlle, tuli üks meeste käesta, pistis kaks naeste käesta — Kangassuga, niied, süstik
Mõista, mõista mõllarõlle, kõputõmid tõllerõlle, virelivissi ja varelivassi, nahka tuppe tuuritimi — Torupill
Kõpu mõisas kõlle-rõlle, pandaks pihta piu ja pau — Kirikukell
Mõista, mõista mõnni-sõnni, sugasõnni, tuhkamunni, laja lapiku lehe — Kartulid
Mõista, mõista, mõnne-sõnne, see sõnne sõsara sõnne, seitse sõnne vastakute — Ahelad
Mõista, mõista määtsu, käänä päss käätsu — Köietegemine
Mõista mõõtu, taevataatu, panõ pääle plika-plaka — Pesupesemine
Mõista, mõista mõõdu, pane peale paadu, keskelle kelevere, peale nuppu kullakeele — Puder kausis, või silmas, lusikas silma peal
Muista mueru, muerust sueru, suerust sordu, sorrust siguriaia peldu — Kitse jooks
Mõista, mõista mõõtrull, läbi käte käetrull, Nõmme-Endriki vitilüödi — Lambavill
Muista mutre, mutrest vetru, vedrust kierupäässe, kierupääst munasse, muna maha plaksti — Püssilaskmine
Mõista, mõista möösel-mölki, moosel-mölki, teevel-tölki, teevel-tölki, rasva-nölki — Vorstitegemine
Mõista, mõista muu truu, pane peale poe truu, päele need kili-kolinad, päele nuppu kuldakella — Söögilaud, leib, lusikad, vaagen