EESTI MÕISTATUSTE ALLIKALOOST

Avalehele | "Sissevaateid" | Taylor | Jäviö-Nieminen

1. PUBLIKATSIOONE JA KÄSIKIRJU AASTAIST 1660–1980

Varaseimad 2 teksti Heinrich Gösekeni grammatikas "Manuductio ad Linguam Oesthonicam" (1660):
Mõistatusena on käsitatud veel 3. teksti:
aga see on küsitav.

Johann Hornungi "Grammatica Esthonica" (1693) toob mõistatuse teeraja kohta:

Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu käsikiri "Lexicon Esthonico Germanicum" (1720-ndad? 1730-ndad?, publitseeritud Kirjandusmuuseumi poolt 1998) annab kõikekokku üle 20 mõistatuse, kuid enamik neist on ärakirjutused Thor Helle grammatikast (1732) või selle käsikirjast. Iseseisvaid mõistatustekste on Vestringil ehk 4:

Anton Thor Helle grammatikas "Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (1732) on lk. 325–360 hästituntud 525-punktiline seeria eesti vanasõnu ja kõnekäände; kohe seejärel (lk. 361–372) tuuakse ka 135-punktiline seeria eesti mõistatusi.
Helle seerias on esindatud juba suurem osa tuntumaid eesti mõistatusi, toome näiteks 10 arhiivimaterjali põhjal suurimat:

Gösekenil, Vestringil ja Hellel leidub ka rohkesti vanasõnu. Raamatus "Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes", lk. 109–120 on püütud hinnata nende vanasõnade geograafilist tausta. Selle hinnangu tulemused olid (eriti Vestringi ja Helle osas) üllatavalt loogilised:
Göseken:

Vestring: Helle:

Kuna eesti mõistatuste teaduslik väljaanne (EM) on valmimisjärgus ja selle aluseks olev andmebaas praktiliselt valmis, siis püüdsin katseks hinnata ka Thor Helle mõistatuste geograafilist tausta (Gösekenil ja Vestingil on seda ainet kvantitatiivseks mõõtmiseks lootusetult vähe).

Näitan 2 arvutuskatse tulemusi.

1. Leiti Hellel leiduvate mõistatustekstide tüpoloogilised "lähiümbrused" (st. tekstid, mis olid Helle omadega suuresti kattuvad) ja loendati, kui palju selliseid pärines igast kihelkonnast läbi kogu Helle aine (y). Taustana oli teada igast kihelkonnast üleskirjutatud tekstide üldarv (x). Koostati vastav regressiooniväli, normeeriti see teatava polünoomiga, leiti iga xy-paari jaoks erinevus normist (nn. residuaal), lõpuks siluti residuaalide kartogramm rutiinsel viisil (3 iteratsiooni naaberkihelkondade keskmiste j.), et üldtendets selgemini esile tuleks. Tulemused on näha vasakpoolsel kaardil.

2. Hellet käsitati eraldi "kihelkonnana", leiti, kuipalju ühiseid mõistatustüüpe on uue kvaasikihelkonna ainel iga normaalkihelkonna omaga, seejärel hinnati kõigi kihelkonnapaaride vaheline seosetihedus nn. kolligatsioonikoefitsientide kaudu, mis arvutati valemist

(AB märgib nähtuste A ja B vahelise ühisosa suurust, Σtab — tabelinäitude kogusummat läbi kõigi ridade ja veergude, ΣA — nähtuse A summarset sagedust ja ΣB — nähtuse B summaarset sagedust; kui λ = 1, siis on sündmused A ja B teineteisest sõltumatud; kui λ > 1, siis on A ja B seos positiivne, kui λ < 1, on seos negatiivne)
Koefitsientide väli standardiseeriti seejärel niiviisi, et rea- ja veerusummad (~ -keskmised) ühtlustusid. Tulemused kanti kaardile ja siluti taas ülalkirjeldatud viisil. Lõpptulemus on näha parempoolsel kartogrammil.


On tavaline, et eri arvutusviisid annavad sama aine kohta mõnevõrra erinevad tulemused, nii ka siin. "Lähiümbruste kaardil" (vasak) on tihedaima seose ala Viru-, Järva- ja Harjumaa kokkupuutekolmnurgas, "ühistüüpide" kaardil (parem) Harju- ja läänepoolsel Järvamaal ning lisaks ka saartel.
Kuid Harjumaa dominant esineb igatahes mõlemal kaardil ja aine põhjaeestiline päritolu on samuti selgesti näha. Seega on tulemus jämedais joontes täiesti analoogiline Helle vanasõnade tausta kartogrammiga. See seik ei luba muidugi veel oletada, et Helle vanasõnad ja mõistatused pärineksid ühelt ja samalt või ühtedelt ja samadelt informantidelt (st. vanasõnade puhul silmas pidades muidugi seda osa Helle ainest, mis EI PÄRINE Vestringilt — hea hulk nimelt pärineb).

August Wilhelm Hupeli grammatika "Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte" (1780) ja selle veidi erineva pealkirjaga 2. trükk (1818) ei paku pea mingit iseseisvat lisaainet ei vanasõnade ega mõistatuste kohta, vaid taandub praktiliselt Helle grammatikale. Kuid Hupelist sai Helle võimendi ja paljud järgmised allikad laenasid (st. kopeerisid) neist meeleldi vanasõnu kui ka mõistatusi. Seda tehti VÄGA rohkesti, ja see on tekstoloogile ilmatu nuhtlus: vanasõnade juures on iga Helle teksti taga näiteks ümmarguselt 20 koopiat hilisemaid trüki- või käsikirjatekste.

Helle-Hupeli seeriast laenas nt. Friedrich Wilhelm Willmann oma rahvaraamatusse "Juttud ja Teggud" (1782; faksiimile "Loomingu" Raamatukogu 1975, nr. 47–52; 3. parandatud tr. pealkirjaga "Juttud ja Moistatussed") on Helle-Hupeli materjalist võtnud 50–60 vanasõna ja kõnekäändu ning 125 mõistatust.
Lindforsi kalender ning Gresseli "Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat" on 18. saj. lõpul ja 19. saj. esikümnendil sama materjali uuesti avaldanud vist juba Willmanni raamatu kaudu, samuti Otto Reinhold v. Holtzi rahvaraamat "Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks" (1817).

Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddala-Leht" on tähelepanuväärne sellepoolest, et seal on aastail 1821–1822 avaldatud kümmekond värssmõistatust ja tähemängu, nende seas hilisema trükisõna võimendusel tuntuks saanuid, nt. salm algusega Pitk ma ollen kui üks laew... kõrtsi kohta, algusega Mo südda mo seest wänetud... pajupilli kohta, algusega Must ja haljas, sille ja paljas... kirbu kohta. Salmid on tõenäoliselt Masingu enda luuletatud, aga ilmselt ka väga lopsakasse suulisse pruuki läinud — vt. lähemalt SFL I, ptk. 2.3 ("Enigmaatiline autoriluule").

Küllalt tähtis keeleajaloo-, aga ka folkloori-, sh. lühivormiallikas 19. sajandi algupoolelt on Johann Heinrich Rosenplänteri väljaanne "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" (Pärnu, 1813–1832). Mõistatusi ilmub Beiträge III (1814) ja VI (1816) vihus kokku 39 — see on enamasti Saaremaa, aga ka Tori ja Kodavere originaalmaterjal.

ÕES-i ja Beiträge estofiilse tegevuse tulemustest on meieni säilinud veel mitmeid käsikirju, nende hulgas tähtsamaid on Johann Friedrich Helleri võrukeelne sõnaraamat. Selles on esindatud üle 110 vanasõnatüübi, enamik neist kena Võrumaa aines, paljudest vanasõnadest on toodud mitu erinevat varianti. Kõnekäände ja fraseoloogiat on Helleril väga rikkalikult, kuid keegi ei tea seni, kui ohtralt just.
Mõistatusi ja keerdküsimusi on Helleril kümmekond või veidi enam (mõnede üksuste žanriline kuuluvus on problemaatiline; lk-d ÕES-is tehtud koopiafoliandi järgi):
  • Keerdlep ja weerdlep (letztes eine nichts sagende bloße Alitteration) otsa saap, munnep (Räthsel vom Hopfen) (lk. 184/5).
  • Kohhe ei woi innimenne omma jallaga minna? Hauda (lk. 111).
  • Kunningas istup (od. astub?) omma sitta sees (Räthsel) das Licht (lk. 261).
  • Ein Räthsel von der Elster: Mes om kõrgemb kui kiriko torn, ja maddalamb kui äggel (darunter die Elster gerne geht), mustemb kui hüdsi, ja walgemb kui lummi? (lk. 74).
  • Mes om maggusamb kui messi? — Unni. H. Ehstnischer: Mes om maggusamb met? H. (lk. 348, viimane vorm ka lk. 748).
  • Must mulk, werrew pulk. Räthsel: die Gelbrübe (Burkann) in der Erde (lk. 363).
  • Nelli neitsi kussewa ütte potti sisse (Räthsel) die Stricknadeln (lk. 265).
  • Tuhhat hobbost teel; ei karust ei hainust murret; siski ussina käügil. Räthsel: die Schneeflocken im Winde. Bw. j. (lk. 635).
  • Werrew lehm, jõhwine lõig. d.i. die Kransbeere am Stiele. Kirb. (lk. 711).
  • Üks sant, sadda mäntlit ilma nõkla pistmata. Räthsel: der Kohlkopf. Bw. j. (lk. 548).
  • Üts warrik olli; warrikun olliwa zea; üts kähra päga poisikenne aije neid wälja [märksõna Pä harri] (lk. 74).
Nende hulgas on kena lõunaeestilise levikuga üksusi:


Enamasti koopiad Hupelist ja "Beiträgest" jm. varasemaist allikaist on ka Friedrich August Heinrich Schmidti eesti sõnaraamatu ja keeleõpetuse käsikirjad (enne 1841): üle 180 vanasõna ja 65 mõistatust,
samuti Elias Lönnroti raamatus "Suomen kansan Arvoituksia ynnä 135 Viron arvoituksen kanssa" (Helsinki, 1844; 2. täiendatud trükk 1851) leiduvad eesti mõistatused (kokku 189 teksti), ning ka August Ahlqvisti raamatus "Suomalainen murteiskirja tahi lukemisia viron, karjalan, vatjan, vepsän ja liivin kielellä suomalaisten sanastojen kanssa" (Helsinki, 1869) leiduvad 100 eesti mõistatust ja 35 vanasõna.
Helle-Hupeli põhjal koostatud sarju sugeneb rohkesti ka edaspidi, nt. Alexander Heinrich Neusi lauluantoloogias "Ehstnische Volkslieder" I–III (Tallinn, 1850–1852) leidub u. 40 vanasõna- ja 18 mõistatusteksti, mis pärit Hellelt, samuti Schünmanni, Bormi, Lindforsi jt. koostatud kalendrites 19. saj. keskpaiku

Suur imeasi eesti lühivormide tekstoloogias on Julius Altmanni töö "Beiträge zum Sprichwörter- und Räthselschatz der Ehsten" (Erman, Archiv XIV, 1855), mis toob saksa keeles 257 vanasõna- ja 25 mõistatusteksti. Altmann kirjeldab konkreetseid kohti nimetades oma 1839. a. uurimismatka Peipsi-äärseile Eesti aladele, kuid tema materjali eestilisus on kardetavasti müstifikatsioon: tekstide tõlgetel eesti keelde on väga vähe ühist eesti vanasõnade ja mõistatustega. Kust Altmann oma tekstid sai (kui sai), pole teada.

1860-ndail aastail hakkab jõudsalt suurenema eestikeelsete kooliraamatute hulk. Neis saab väga tavapäraseks vanasõnade ja mõistatuste esitamine lugemikuosades, lünkharjutustes ja mujal.
1867. a. ilmub Carl Robert Jakobsoni "Uus Aabitsaraamat /---/", samal aastal tema "Kooli lugemise raamatu" I osa, 1875. a. II osa ja 1876. a. III osa. Neis leidub kokku 43 mõistatust ja u. 20–30 vanasõna lugemisraamatu igas osas. Kust Jakobson need tekstid sai ja kui täisfolkloorsed nad on, pole täpselt teada. Igatahes ei pärine Jakobsoni tekstid enam kurikuulsast Helle-Hupeli materjalist. Kuid Jakobsoni lugemikel on olnud eesti lühivormi-tekstoloogias arvestatavate võimendite roll, kuna nad olid hästi populaarsed ja pikaealised (nt. Kooli Lugemise raamatu I jaost ilmus 1906. aastani 15 trükki), ning mitmedkümned rahvaluulesaatjad on Jakobsoni lugemikke kasutanud ka lihtsalt tekstide mahakirjutamiseks.

Karl Eduard Malmi lugemikust "Laulud ja Loud" I ja II jagu (Tallinn, 1874) antakse samuti aastani 1892 välja 10 trükki.
Malmi lugemik väärib tähelepanu veel sellega, et siin võib peituda eesti nn. (liit)sõnamängude kui selliste algidee ja lähtematerjal — nimelt lk. 47 leiduv pikk (võib-olla Malmi enda kumuleeritud) jada elementidest tee tolmuta + puu leheta + pea juukseta + pukk sarvita + nina tatita + silmad ei näe + särk õmblemata + roog keetmata + jutt rääkimata + maks põlgamata + saabas sääreta + saar ääreta + poiss tööta + päev ööta + suu hambata + vaimul ihu; sellele seeriale ja ta üksiklülidele taandub samuti palju mahakirjutusi.

Karl Körberi (Vändra pastor, Martin Körberi vend) "Wanna rahwa moistusse könned ja targad sannad" (Tartu, 1869) toob rubriikideks jaotatuna mitmesugust eesti jm. rahvaste pröömikat, piiblisententse, valme, ütlusi jm. ainest, nende hulgas on ka 24 mõistatust ja 21 keerdküsimust.
Tema aabitsas Uus ABD-Ramat ehk essimenne lapse ramat" (1872) leidub samuti u. 50 vanasõna ja 20 mõistatust.
Körberi lühivormitekstid taanduvad samuti põhiliselt Hellle-Hupeli omadele.

Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni teos "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" (St. Petersburg, 1876) on väga tähtis allikas, mis lõpetabki eesti lühivormide allikaloo 1. põhiperioodi. Wiedemann kogus materjali oma eesti-saksa sõnaraamatu (1. tr. 1869) ja eesti keele grammatika (1875) jaoks, tegi selletarvis ise mitmeid kogumismatku ja vaatas ka läbi praktiliselt kõik eesti keelt käsitlevad ja/või eesti keeles kirjutatud trükiallikad ja käsikirjad, mis talle kättesaadavad olid. Paljud allikad pole teada. Lähtetekstidest sõltuvalt on Wiedemanni lühivormide rahvaehtsuse tase mitmekesine. Wiedemanni sõnaraamat sisaldab vanasõnu üsna tagasihoidlikult (ehk paarsada teksti), kuid väga rikkalikult muud fraseoloogiat. 1876. a. raamatusse on koondatud enam-vähem kogu tolleks ajaks olemasolnu eesti lühivormide, ka uskumuste-kommete, mängude jm. kohta, sh. u. 4500 punkti vanasõnu ja kõnekäände ning 428 mõistatust (tekstide täpset hulka on raske hinnata, sest teksti(kirje)d võivad olla vormistatud mitmesõlmeliste "variaablusvalemitena"). Wiedemanni Aus dem inneren... on eesti vanasõnade suurim publikatsioon enne eesti vanasõnade teaduslikku väljaannet (EV), mis ilmus alles 1980–1988.

1878. a. ilmub C.E. Mötleja (selle pseudonüümi all peitub tõenäoliselt Carl Eduard Malm) väike "Mõistatuste raamat. Esimene korjandus" (Tallinn), mis on tegelikult esimene eesti mõistatuste spetsiaalväljaanne. Sisaldab 185 mõistatust, nende seas mitmeid tuntumaid värssmõistatusi, ning raamatu lõpus omaette peatükina 35 tähemängu, nende seas Fr.R. Kreutzwaldi, Ado Reinvaldi, C.E.M. enda omi. Mötleja raamat on oluline võimendi uueaegsele sekundaartraditsioonile, aga ka vahetu allikas mitmeile trükistele ja rahvaluulesaatjaile-kopistidele.

M. J. Eiseni kogumistöö üldse algaski mõistatuste kogumisega ja mõistatusi koguma hakkas ta alul lihtsalt selleks, et neid välja anda. Suurem osa Eiseni mõistatusteraamatute alustekste on koondatud säilikusse SKS, Eisen. Sellesse kuuluv materjal on kogutud aastail 1887–1888. Saatjaid on tal olnud 70 ümber. Kogus on üldse u. 5400 teksti. 1890. a., peale osa materjali avaldamist saatis Eisen oma korjanduse Soome Kaarle Krohnile ja käsikiri oli Soome Kirjanduse Seltsi valduses kuni 1931. aastani, mil SKS andis selle üle äsja asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivile.
Eiseni esimene mõistatusteraamat ilmub Tartus 1890. a. pealkirjaga "Eesti rahva mõistatused" ning sisaldab 1770 mõistatust ja keerdküsimust alfabeetilises järjestuses, raamatu alul ka 10 mõistatuslaulu. Eisen ütleb eessõnas, et raamatust on välja jäetud ilmsed saksa laenud, liiga "noored" (st. hilistekkelised) mõistatused, nood, mille tähendus pole teada, ja "kõlvatuma sisuga" mõistatused (mõeldud on nimelt lahenduste sisu; "pealtnäha" kõlvatuid mõistatusi Eisen ei põlga).
1913. a. ilmub raamatust 2. täiendatud trükk pealkirjaga "Eesti mõistatused" (Tartu). 1890. a. valimile on lisatud üle 500 mõistatusteksti Eiseni hilisemaist kogudest, üks mõistatuslaul ja 5 mõistatusjuttu. Mõistatuste ja keerdküsimuste üldarvuks on 2304.
Kohe järgmisel, 1914. aastal annab Eisen välja noorsoole mõeldud mõistatusvalimiku "Mõista, mõista, mis see on. Mõistatused, keerulised küsimused ja mõistatuse-jutud" (Tartu), kus leidub 289 mõistatust, 428 keerdküsimust ja 9 mõistatusjuttu. Põhivalik on tehtud Eesti mõistatuste järgi, kuid keerdküsimused on eraldatud omaette rubriigiks ja nende hulka on oluliselt suurendatud; uute keerdküsimuste hulgas on rohkesti Eiseni enda veidravõitu leiutisi. Mõista, mõista... 2. trükk ilmus 1920. a. Tartus ja oli üsna kattuv esitrükiga: 292 mõistatust, 439 keerdküsimust ja 9 mõistatusjuttu.
Eiseni ütluste publikatsioonid on:
1) raamatuke "Meie vana hõbe. Sarjatäis Eesti rahva endist tarkust, kõnekäänusid ja ütlusi" (Tartu, 1913): valdavalt (üle 1000 punkti) kõnekäänud, lisaks u. 400 vanasõna ja kümmekond laulukatkendit.
1) "Eesti vanadsõnad" (Tartu, 1914). Ainestik on taas peam. Eiseni kogudest, kuid kindlasti on otseselt kasutatud ka Wiedemanni 1876. a. raamatut. Käsikirjatekstide valik on eisenlikult hooletu: on nähtavasti läbi vaadatud ainult osa saadetisi, tihti on sisse valitud küsitava kvaliteediga saadetisi, materjali ebaehtsus on isegi markantseil juhtudel tähele panemata jäänud.
3) eelmise raamatu 2., täiendatud ja ümbertöötatud trükk "Eesti vanasõnad" (Tartu, 1929). Tekstide arv selles on suurenenud u. 2300-ni.Tekstide alfabeetiline järjestus on asendatud vanasõnade bukvaalsisu järgiva märksõnasüsteemiga. Tekstide sõnastust on EKS-i toimetaja poolt jõuliselt redigeeritud.

Oskar Kallas kogus oma ekspeditsioonidel lutsi ja kraasna setumurdelistelt keelesaartelt rohkesti unikaalset teavet nende keelesaarte geograafia, ajaloo, demograafia, olme ja etnograafia, uskumuste ja kommete, murdekeele ja folkloori kohta. Raamatud, kus ta selle teabe avaldas, väärivad märkimist ka lühivormide poolest:
"Lutsi maarahvas" (Helsinki, 1894) toob lk. 125 jj. 236 mõistatust ja 22 vanasõna, mujal (lk. 28–29) veel kõnekäände jm. väljendeid;
"Kraasna maarahvas" (Helsinki, 1903), lk. 124–125 annab 24 mõistatust.

K.A. Hermanni "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (Tartu, 1898) on tähelepanuväärne sellepoolest, et püüab ära tuua enam-vähem kõik eesti vanimais grammatikais leiduvad vanasõnad ja mõistatused: Gösekenilt enamik vanasõnu ja 2 mõistatust; Hornungi 2 vanasõna ja üks mõistatus; Thor Helle vanasõnade (525 p.) ja mõistatuste (129 p.) põhiseeriad.

Tõnu Sanderi "Eesti kirjanduse ajalugu. I. jägu: Rahva-luule" (Tartu, 1899) annab sissevaateid ka lühivormidesse: loetleb tekstiallikaid, iseloomustab poeetilist vormi, teeb liigitusi jne. Sander toob muu jutu sees näidetena u. 50 vanasõna, 17 mõistatust ja 3 mõistatuslaulu-komponenti.

Sajandi lõpukümnendeil ilmub juba hästi paljude autorite kooliraamatuid, ja needki sisaldavad üsna rohkesti lühivorme. Nende õpikute tuntumad autorid on Ado Grenzstein, Mats Tõnisson, Mihkel Kampmann. Viimasel on palju kooliraamatuid ja neist on antud väga palju kordustrükke ning ta avaldab läbi kõigi oma õpikute ja nende uustrükkid sadu ja sadu lühivormitekste (täpset arvu on raske määrata). Samuti väärivad märkimist Ernst Petersoni (Särgava) õpikud, A. Tanderi "Lapse esimene Raamat" (Riia, 1908), Timotheus Kuusiku õpik "Keeletark" (1899) jm.

Palju mõistatusi ja muid lühivormitekste avaldatakse ka 19. sajandi lõpukümnendite kalendrites ja perioodikas. On märgata just perifeersete allžanride — keerdküsimuste, värssmõistatuste, tähemängude, arvutusülesannet jms. moodiminekut.
Rohkesti aforistikat ja mõistatusperifeeriasse kuuluvat ainest avaldab 1870-ndail—1890-ndail aastail näiteks ajaleht "Eesti Postimees". Selle aastakäigus 1881 ilmuvad lehes väljakuulutatud tähemänguvõistluse paremad tulemused (üle 100 tähemängu, peam. omalooming), ( 1889. a. (nr. 2) veel 18 vanasõna.
"Eesti Postimehe lisaleht (ehk Jututuba)" avaldab juba 1871. a. ligi 100 p. mõistatuste töötlusi, riimilisi mõistatussalme ja keerdküsimusi: materjal (ja vast ka töötlused) on Jakob Hurdalt; ka 1875. a. ilmub u. 20 analoogilist mõistatussalmi, osa neist on omistatud Jaak Järvele.
Ka "Eesti Postimehe Kalender ehk aastaraamat" toob a. 1876–1879 kõrvuti vanasõnade jm. aforistikaga aastail 1879–1880 ka u. 30 punkti keerdküsimusi, värssmõistatusi, tähemänge, arvutusülesandeid.
Üsna kogusalt mõistatusperifeeriat (salme, tähemänge jm.) on ka Tartus Schnakenburgi poolt väljaantavais kalendreis: "Isamaa Kalendris" aastail 1879–1897 (kokku u. 180 p.), samuti "Kasulises Talurahva Kalendris" a. 1880–1897 ligi 120 mitmesugust mõistatusžanri esindavat teksti; 1880. a. "Sakala Kalendris" 30 vanasõna ja 23 mõistatust; "Kodumaa Kalendris" 1881–1883. a. üle 50 p. mõistatusperifeeriat ja rohkesti õpetuslauseid, sh. üle 50 vanasõna.
Mats Tõnissoni kalendreis, eriti "Tõnissoni Tähtraamatu" 1890. a. väljaandes (lk. 48 jj.) leidub märkimisväärne jutuke pealkirjaga "Mõistatused", kus saarlane, hiidlane, ..., tartlane, võrulane esitavad mulgile keerdküsimusi (sh. praeguseks tuntumaid, nagu Mitu teed läheb Paidesse?; Mis on Tartu keskel?; Miks jookseb jänes üle mäe? jts.); mulk lahendab ja annab omalt poolt küsimuse, mida teised ei suuda mõistatada, ning ta valitakse targimaks eestlaseks.
Eestimaa sinodi (peam. Kluge ja Ströhmi raamatukaupluse kirjastusel) ilmunud "Eesti Rahva Kalender ehk Täht-raamat" avaldab a. 1880–1894 kõrvuti rohkete piiblitsitaatidega ka ligi 200 p. mõistatusperifeeriat: keerdküsimusi, tähemänge jm.
Jaan Nebocat'i ajaleht "Kündja" avaldab aastail 1882–1884 suure osa F.J. Wiedemanni teoses Aus dem inneren und äusseren Leben... sisalduvast folklooriainestikust. Kündja 1885. aastakäigus leidub ka ligi 40 mõistatust, mis pole aga saadud Wiedemannilt, vaid Jaan Leppikult (Pst; originaalid Hurda kogus).
Hästi palju lühivorme ilmub aastail 1878–1887 ajalehes "Meelejahutaja": kokku u. 220 vanasõnateksti ja ligi 400 p. mõistatusi, keerdküsimusi, tähemänge jms. (sh. soome mõistatuste tõlkeid). Eriti tootlik on olnud aasta 1887, mil trükitakse ära ka palju algupärast materjali mitmetelt kaastöölistelt, kelle hulgas on nt. M. Kampmann (Pär), G. Wulff-Õis (Ote), H. Prants (Vas).
"Oleviku Lisa" toob a. 1882–1888 u. 150 mõistatust (sh. palju värssmõistatusi ja tähemänge); enamik pärismõistatustest on vist originaalmaterjal.
Või "Sakala Lisa": 1894. a. u. 30 keerdküsimust ja tähemängu.
Või "Virulase Lisa", mis avaldab aastail 1886 ja 1888 u. 30 ilmselt omaloomingulist tähemängu.

Märkus eesti lühivormide allikaloo periodiseeringust:
1. põhiperiood lõpeb Wiedemanniga ja selle tunnuseks oli see, et avaldati rohkem kui koguti.
2. perioodil avaldatakse ka seda-teist, ja ilmuvad ka Eiseni historiograafiliselt tähtsad lühivormiraamatud, Oskar Kallase lutsi ja kraasna raamatud jm. Kuid selle perioodi põhitunnus on nüüd see, et kogutakse rohkem kui avaldatakse ja lühivormide publitseerimine jääb koondkokkuvõttes nende kogumisest maha.


ERA asutamisega 1927. a. algab ka eesti rahvaluule kogumistöös kvalitatiivselt uus järk: muutuvad süstemaatiliseks kutseliste folkloristide ja filoloogidest stipendiaatide kogumismatkad, kohalike saatjate juhendamiseks hakatakse välja andma bülletääni "Rahvapärimuste Selgitaja", mille järglaseks on Kirjandusmuuseumi "Rahvapärimuste Koguja".
E. Normann on avaldanud Rahvapärimuste Selgitajas nr. 6 (1939), lk. 188 jj. küsitluskava "Küsimusi mõistatustest", kus antakse mälutoeks 180 haruldase mõistatusteksti katkendid (alguosad); mitmed saatjad on need katkendid oma fantaasia järgi lõpetanud ja tulemused arhiivi saatnud. Sama autori küsitluskava Rahvapärimuste Kogujas 2 (1961) pärib teavet 32 hämaravõitu sisuga vanasõna tähenduse kohta; mitmed saatjad on kirjutanud üles oma luulusid selle kohta, mis need vanasõnad võiksid ehk tähendada, ja nood märkmed arhiivi saatnud.
1922. a. alustab Walter Anderson oma lastefolkloori fondi (A) loomist, aluseks koolidele saadetud küsitluslehed, saatjaiks vist tuhatkond õpilast. Kuigi nii J.Hurt kui ka O. Loorits on õpilaste kogumistöö suhtes avaldanud tõsiseid kahtlusi, on õpilaste kaudu kogumine 1920-ndaist aastaist alates üsna tavapäraseks saanud (kogumisvõistlused jmt.). Kahtlemata on õpilaskorjanduste kvaliteet žanriti väga erinev ja lastefolkloori kuuluvate žanride osas paiguti lausa hea, kuid vanasõnade (ning vist ka mõistatuste) osas kahtlemata väga madal: siin on kaduvalt vähe head kohalikku ainest ja vohavalt steeotüüpset õpikurepertuaari, mille allikaid on tihti raske jälgida. On palju ka otseseid mahakirjutusi, esmajoones jälle kooliraamatuist.
Eriti värssmõistatuste, keerdküsimuste, tähemängude jm. mõistatusperifeeria tutvustamine ja kopeerimine on toimunud ka lasteperioodika kaudu: nt. "Lasteleht" sisaldab oma aastakäikudes 1901–1940 u. 610 p. sedalaadi ainest (ja ka tavalisi mõistatusi), "Laste Rõõm" aastail 1930–1940 ligi 240 p., "Õppuri A ja O. Kalender käsiraamat" 1937/1938 40 p.
Mõistatuste võimendina on kindlasti arvestatav Elmar Nugise "Ajaviitetaskuraamat" (Tallinn, 1939; 2. tr. pealkirjaga "Ajaviiteraamat" Tallinn, 1991), mis pakub seltskondlikke mänge, kaardi-, tiku- jm. trikke, huvitavaid füüsikakatseid, arvutusülesandeid, tuntud paradokse, ka keerdküsimusi ja kirjutusülesandeid ning 255 tavalist mõistatust.
Järgnev nõukogude periood lisab hulga omi kooliõpikuid ja lasteperioodikat ning folklooriväli saastub trükirepertuaarist üha enam.
Kuid ajavahemikus 1955–1979 saavad lapsed ka kolm kena folklooriraamatut, mille sisu pärineb Kirjandusmuuseumi kogudest ja milles on (ka) lühivorme, mõlema koostajaiks on E. Normann ja S. Lätt: need on "Üle õue õunapuu" ( Tallinn, 1955) ja "Sada saarelehte, tuhat toomelehte" (Tallinn, 1968). Esimeses on muu folkloori kõrval ka 176 mõistatust ja u. 30 vanasõna, teises 133 mõistatust ja u. 80 vanasõna; vanasõnade hulgas on mõlemas palju didaktilisi monolooge.
1979. a. annab Vilma Metstak välja lasteraamatu "Mõista, mõista... Eesti rahva mõistatusi" (Tallinn), milles leidub 264 mõistatust temaatilises järjestuses lahenduste järgi ja üks mõistatusjutt ning saatesõna, kus räägitakse mõistatuste temaatikast, maagilisest funktsioonist jm. asjust. (V.M. on kirjutanud ka peatüki eesti mõistatuste kohta ülevaates "Эстонский фольклор" (Tallinn, 1980), lk. 323 jj.)

2. FONDID, KOGUMISTÖÖ

Ajaline dünaamika:

Allikad on jagatud siin 4 suurde perioodi:
1) 1660–1876 e. "Gösekenist Wiedemannini";
2) 1877–1917 e. "Wiedemannist Oktoobrirevolutsioonini";
3) 1918–1940 e. "esimese vabariigi" aeg;
4) 1941–1999 e. II maailmasõda ja sellele järgnev aeg tänini.
Eesti mõistatuste kogumisdünaamika on kujutatud kahel järgmisel histogrammil — alul nelja põhiperioodi lõikes, seejärel nende põhilise kogumisperioodi (1850–1999) kohta 10-aastaste intervallide kaupa:



Mõistatusi (st. rahvaehtsaid tekste) on läbi kõigi aegade üles kirjutanud kokku u. 3260 nimepidi identifitseeritavat inimest + hetkel määratlematu, kuid suur hulk anonüüme (eriti kooliõpilaste hulgast).
Mõistatuste üleskirjutajate esikümnesse kuuluvad materjali suuruse järgi:

Nimi Tekste
R. Viidebaum-Viidalepp 1061
E. Ennist 674
H. ja E. Tampere 543
J. ja P. Einer (Hel, Krl) 413
A. Korb 409
A. Oinas-Tammeorg-Relli (Se) 409
T. Wiedemann-Võimula (Kos, Jõh) 390
M. Mäesalu (Hää) 374
N. Oinas (Se) 368
J. A. Rehberg (Hlj, JJn) 360

Pingerida kogude kaupa (andmed võivad edaspidi pisut täpsustuda):
Kogu Tekste
Hurt 32132
Eisen + SKS, Eisen 13168
ERA 12799
RKM + EFA 9180
Sommer 3097
Keelekogud (KKI, ES jt.) 1636
EVR (= E, StK) 1554
KKI folkloorikogud 1129
EKRK 1109
EKS 919
Anderson 808
EÜS 515
Vilbaste 435
EKnS 321
ARS 282
Kallas Lutsi ja Kraasna 254
Leoke 244
KM EKLA kokku 235
Ojansuu Estonica 219
Veske 168
Helle 132
Mötleja 116
SKS, Niemi 111
Wiedemann 111
Suuremad kogud kokku: 80674

3. EESTI MÕISTATUSTE TEADUSLIK VÄLJAANNE — vt.