Merel silmad, metsal kõrvad
(EV 6728; u. ... rahvaehtsat teksti)
Seinal on kõrvad
(EV 10260; u. ... rahvaehtsat teksti)

Järgnevas referaadis on kasutatud artiklist "The Monograph "Lithuanian Proverbs" by Kazys Grigas and Its Significance to the Paremiological Research" (Tautosakos darbai, [T.] XXX. Parengė Aelita Kensminienė ir Leonardas Sauka. Vilnius: Lietuvių literatūros ir tautosakos institutas, 2005, lk 23–42) pärinevaid osi.

Üks näiteid, mida Kazys Grigas analüüsib oma raamatu Lietuvių patarlės, 1976 (vene k. Литовские пословицы, 1987) 1. osas, on ülilaia levikuga vanasõna "Väljal silmad, metsal kõrvad" ja sellega tihti liituv "Seintel on kõrvad", mis Gyula Paczolay raamatu "European Proverbs" edetabelis (1997, lk 120/4 ja 142/5) on vastavalt 18. ja 22. kohal. Paczolay ning ka läänemeresoome vanasõnaaines (vt "Proverbia septentrionalia" (1985) ning selle eeltööd, mis on lisandunud pärast 1976. aastat, kinnitavad Grigase põhijäreldusi.

1. Domineerivad keskkonnaelemendid, mil väidetakse olevat silmad või kõrvad, on Euroopa areaalis mets, väli, sein(ad) ja põõsas ~ põõsad, teised on haruldasemad ja/või lokaalsed (vt järgnev tabel).

2. Euroopast pärinev valdavalt 2-osaliste parallelistlike tekstide mass näib pärinevat kahest tüpoloogilisest tuumast – 2-osalisest "Väljal silmad, metsal kõrvad" (või ristipidi) ja 1-osalisest "Seintel on (ka) kõrvad". Mõlemad võivad pärineda antiikallikatest, kuid Paczolay, samuti "Proverbia septentrionalia", Matti Kuusi & Outi Lauhakanga rahvusvaheliste vanasõnade liigitus jm allikad toovad ka rohkesti näiteid väljastpoolt Euroopat (tihti vormilt erandlikke), mille tekkeaega ning sugulust Euroopa ainega on raske arvata.

3. Haruldasemaist ~ lokaalsemaist vormidest võib märkida näiteks:
1) pms lääneeuroopalisi vorme komponentidega põõsas ~ põõsad ja hekk;
2) läänemeresoomelisi vorme komponendiga merel (silmad) (soome, eesti, vadja, liivi);
3) leedulisi adjektiivseid vorme tunnusega silmiline : kõrvuline (s.o Grigase I versioon – vt 1987, lk 110 jj);
4) mägi ~ mäed -komponendiga vormid, millest teateid samuti mõnedelt mägisemailt aladelt (hispaania, portugali, bulgaaria, slovaki);
5) selgelt idapoolsemaid vorme, kus meeleorganite asemel on verbipaar kuuleb : näeb (näiteid idaslaavlastelt, udmurtidelt ja enamikult läänemeresoome rahvastelt (v.a liivlastelt).

On tuntud tõsiasi, et läänemeresoome ja balti areaal on lääne- ja idapoolsete folkloorihoovuste põkkumis- ja segunemisala. Ma ei tea, kas leedu materjali põhjal oleks võimalik erisuunaliste mõjude jälgi otse geograafilise leviku kartogrammidelt välja lugeda, Grigas seda igatahes ei ürita. Eesti paralleelmaterjal võimaldab mõjusuundade vaatlusi mingil määral teha. Vaatluse tulemused on tervikuna üsna tavapärased – st mõnedel puhkudel seletuvad empiirilised levikupildid arvatavate laenusuundadega päris hästi, teistel puhkudel jäävad täiesti krüptiliseks.
Vaatamegi järgnevalt mõnesid eesti materjali põhjal tehtud kartogramme.

Kaart 1. Euroopa põhiredaktsiooni levik. See puudub täiesti Eesti põhja-, kirde- ja idaaladel. Grammatiline konstruktsioon erineb germaani keelte omast: mitte nominatiiv + has ~ hat, vaid allatiiv + enamasti ellipteerunud verb on; see vorm on üldine eesti jt. läänemeresoome muudeski redaktsioonides ja vastab balti keelte daativivormile. Grigasel on germaani ja läänemeresoome vorme vaadeldud koos III versioonina, läti daativivorme (nt. Meţam ausis, laukam acis) neist eraldi VIII versioonina.

Kaart 2. Põhikombinatsiooni mets + väli Lõuna-Eesti vormid. Tunnuslik on: 1) tavalise väli-sõna kõrval tuleb ette nurm-sõna, mis Põhja-Eestis tähendab aasa, niitu, Lõuna-Eestis aga viljavälja; 2) kõrvuti siin vanasõnas tavalise allatiivse vormiga esineb komitatiivset vormi, mida võib ehk lugeda balti mõjuks – s.o Grigase IV versioon, mis tema andmeil esineb ainult leedu, läti ja eesti keeles. Peale Lõuna-Eesti esineb nurm-tüvelisi elemente veel selle vanasõna vadja ja liivi variantides.

Kaart 3. Kombinatsioon meri + mets, mis domineerib Eesti põhjarannikul ning Põhja-Eesti kirde- ja idaaladel. See on ühtlasi soome põhiversioon ja kõigi olemasolevate andmete põhjal tuntud ainult läänemeresoome keelealal (soome, eesti, vadja, liivi), välja arvatud nähtavasti idapoolseimad karjala ja vepsa. Eestis tundub see levikupildi põhjal soome laenuna.

Kaart 4. Seinal ~ Seintel on kõrvad üksikult tuleb ette ainult mõnedes üksikuis Põhja-Eesti tekstides (vt EV 10260). Ka siinsel kaardil toodud liite mets + sein(ad) jt liidete levikupildi põhjal on raske oletada mingeidki laenusuundi. Versioon esineb peamiselt perifeerseil aladel, mis viitab sellele, et see vorm võiks olla üpris vana. Perifeerne levikupilt empiirilisel kartogrammil võib iseendast olla nt. 1) relikt millestki, mille levik oli kunagi üldisem, kuid praeguseks südamaalt kadunud, või 2) tervikuna imaginaarne, st illustreerida Eesti eri perifeeriaisse saabunud välismõjusid (kirdes venest, saartel rootsist, Mulgis lätist jne), millest ükski pole küündinud südamaale ega segunema hakanud.

Kaart 5. Sõnade mets + ilm konbinatsioonid. See on ilmselt puhtgenuiinne lõunaeestiline lokaalversioon. Eesti ilm on pärit ürgsest soomeugrilisest juurest, tal on vasted ka kõigis läänemeresoome keeltes. Ilm tähendab eesti kaasaegses kirjakeeles eelkõige meteoroloogilist ilma, aga eriti vanemas eesti keeles, sh rohketes folkloorsetes ja fraseoloogilistes kontekstides, ka maailma. Pealeselle tähendas ilm üldse ebamäärast avatud välissfääri, eelkõige kaugemat, võõramat, tundmatumat osa inimmaailmast, kes on sinu suhtes ükskõikne või vaenulik ja kellest ka sina ise ei hooli. Eesti vanasõnades on ilm see keskkond, kellele ei tohi saladusi usaldada, kes on meeleldi valmis sind taga rääkima jne.

Kaart 6. Näeme, et põõsas näib olevat eesti tekstides üpris haruldane ja ühtaegu väga läänepoolne konstituent (vaid kaks üleskirjutust Saaremaalt). Põõsas esineb ka kolmes liivi tekstis, kuid pole siin vist mitte läti laen (vähemalt läti trükiallikais teda ei leidu). Grigase ja Paczolay poolt mainitud esinemused pärinevad valdavalt Lääne- ja Lõuna-Euroopast. Mis teid pidi täpselt põõsas Saaremaale jõudis, pole olemasolevate nappide materjalide põhjal võimalik oletada.

Kaart 7. Eesti tekstid, kus mets on ilma parallelistliku paariliseta, lokaliseeruvad kahe veidra, teineteisest eraldiseisva – loodepoolse ja lõunaeestilise – koldena. Seejuures domineerivad Põhja-Eestis parallelistliku liitlausestruktuuriga vormid – Metsal silmad, metsal kõrvad, Lõuna-Eestis aga lihtlausevormilised – Mõtsal om kõrva, Mõtsal omma silmä ja kõrva vmt. Mis neis vormides on regulaarne, mis juhuslik, mis lokaalne ja mis laenatud (ning kust laenatud), seda on minu andmete põhjal taas võimatu öelda.