Kelle jalg tatsub, selle suu matsub
(EV 2399; u. 480 rahvaehtsat teksti)

See on üks eesti favoriitvanasõnu, tuntud ka soomlastel, karjalastel, vadjalastel ja vepslastel; ideesünonüüme samuti lätlastelt, sakslastelt, venelastelt jpm. (PS 55).
Ütlus on püsiva 3+3- või 2+2-sõnalise sümmeetrilise struktuuriga. Põhielemendid, mille variantide järgi moodustuvad lokaalredaktsioonid, on
1) somaatiline paar;
2) deskriptiivverbide paar, mis harva transformeerub ka adjektiivide paariks.
Lokalisatsioonide iseloomustuseks võib öelda järgmist.

A. Somaatiliste elementide kombinatsioonid

on jalg — suu ja jalg — keel. Esimene on peaaegu üle-eestilise levikuga: puudub ainult mitmeist Põhja-Pärnumaa ja Läänemaa kihelkondadest ning teisalt Kagu-Eesti soppidest (Krl, Har, Vas, Se). Teine on selgelt lõunaeestiline, kuid ulatub ka Põhja-Pärnumaale ja ilmselt veelgi lääne poole, kombineerub seal aga muidugi teiste verbidega kui Lõuna-Eestis.

Eesti folkloori kohta kehtib üldine seaduspära: lõunaeesti folklooril on tugev spetsiifika, põhjaeesti omal mitte. Selle üheks avalduseks on konfiguratsioon, kus redaktsioonide levikualad pole lihtviisiliselt välistuvad, vaid põhjaeesti redaktsioon on ühtlasi "markeerimata" või "üldredaktsioon" (siin näites: jalg — suu) ja lõunaeesti oma "markeeritud" või "omaredaktsioon" (siin: jalg — keel).

B. Deskriptiivverbipaaride sülemid

1. Vormid tatsub — matsub ja tatsutab — matsutab ühendis paariga jalg — suu on kõige levinuma "üldredaktsiooni" elemendid: seejuures on esimese levikudominant selgelt Ida-Eestis (just Peipsi–Pihkva ja Võrtsjärve vahelisel alal), teine on selgelt läänepoolsem.
Paar tatsab — matsab on levinud peam. Viru rannapoolseis kihelkondades, Amblas ja Kuusalus; tätsab — mätsab esineb mõnedes Järva- ja Harjumaa kihelkondades.
Paari tatsatab — matsatab kohtab valdavalt Harjumaal. Lõuna-Eestis esindab seda sülemit kontraheerunud tats — mats. Eriti Põhja-Viljandimaal, juhuti ka muis paigus tulevad ette pats-algulised vormid tats- või täts-alguliste asemel.

2. Kesk- ja lääne- ning edelapoolses Eestis jalg kergatab ~kergitab ~kergatelle ~kerkib. Ütluse teises pooles liituvad nendega Kesk-Eestis harilikud põhjaeestilised suu matsatab ~matsutab ~maitsetab ~maitseb, Lääne- ja Edela-Eestis aga keel-komponendiga redaktsioonid: peam. Põhja-Pärnumaal (aga ka Lääne- ja Saaremaal) keel nälpsatab ~nälbatab ~nilbatab. Vigalas näib olevat kihelkondlik lokaalkuju keel li(m)psatab ~laksatab.

3. Järelkomponent keel + nälb- ~nälp- ~nilb- ~nilp-algusega verb on tüüpiliselt pärnumaine (vrd. eelm. p.). Lõuna-Pärnumaal ja Paistus on aga jalg-komponendiga seonduvad verbid teised: tavalised on siin liited jalg hilpab ~hilpas ~hülpäs ~hüppab ~tilpab + kiil nälpäs ~nälpab ~nilpas ~nilpab.

4. Tarvastu kihelkonna lokaalvormid on Kelle jalg lämpap ~lampap, selle kiil nälpap ~limpap.

NB! Sõnastusvariandid ja nende levikukohad on niisiis selges korrelatsioonis: keskeestilised erivormid (jalg kergatab + suu matsatab jts.) on mõlemas mõttes "vahepealsed" harjumaiste jt. põhjapoolsemate (jalg tatsatab + suu matsatab vms.) ja põhjapärnumaiste (jalg kergatab + keel nälbatab vms.) vormide vahel, viimased omakorda keskeestiliste ja lõunapärnumaiste (jalg hilpab + kiil nilpab vms.) vahel, lõunapärnumaised omakorda põhjapärnumaiste ja Tarvastu vormide vahel jne.

5. Idapoolses Lõuna-Eestis (TaL, Võ, Se) on esikomponent läbivalt jalg tüntsahas ~tümpsähäs ~tümpahas jts., kuid järelkomponendi variandid lokaliseeruvad:
a) kiil li(m)psahas ~limpsatus jts. on levinud kitsal alal, mis jääb vastu Läti piiri Helme ja Vastseliina kihelkonna vahele (Hel, San, Krl, Har, Rõu, kord ka Vas ja Se);
b) kiil nilp(s)ahas ~nilpsatas ~nilps jts. on tüüpilised Setu vormid, paar üleskirjutust ka Vastseliinast.

6. Paaris lõunaeesti tekstis kohtab veel kombinatsiooni jalg tsolkstas ~tsolkap ~... — kiil nilpsatas ~nilpap ~..., nt.: Kelle jalg tsolks, tuu kiil nilps (Kan); Kui jalg tsolksatas, siis keel nilpsatas (Võ?).

C. Adjektiivvormid

Kelle(l) jalg kerge, selle(l) ~tol kiil ~suu nilbe jts. esinevad kitsal Kagu-Eesti alal: Võnnus, Põlvas ja Räpinas.

D. Süntaktiline raam

on enamasti Kelle..., selle..., harva Kel..., sel..., Kui..., siis...; Kagu-Eestis on sagedased ellipteerunud vormid, nagu Jalg tümpsähäs, kiil nilpsahas vmt.

E. Sugulasvorme

Vanasõna kuulub üliproduktiivsesse ideesülemisse 'Kes teeb, see saab' (VSR, rühm 448). Üliproduktiivsetes sülemites on aine tihedus sageli nii suur, et tüübirajad kipuvad ähmastuma ja selgesti eristuvate tüüpide asemel tekivad suuremad kontinuatiivsed ainejadad, -hargmikud või -kamakad, mille sees on võimatu täpselt näidata, kus "üht vanasõna" esindavad tekstid kasvavad üle "teist vanasõna" esindavaiks tekstideks.
Ka vanasõnal Kelle jalg tatsub, selle suu matsub on lähisugulasi, mis EV-s on (osalt tehnilistel põhjustel) paigutatud eri tüübinumbrite alla, kuid võinuksid olla samahästi käsitatavad ka EV 2399 redaktsioonidena, või kujutavad endast hübriidvorme mõnede teiste tüüpidega, näiteks:
Kelle käsi kälbatab, selle keel nälbatab (EV 4972; 1 var. Mihklist), mis on omamoodi vahevorm EV 2399 pärnumaiste nilbatab ~nälbatab-vormide ja juba mõnevõrra kaugema Kelle perse hilbatab, selle keel nälbatab (EV 8689; 1 var. Tõstamaalt) vahel;
Kelle perse ~ keha ütsatab ~ürtsatab ~hötsutab, selle suu matsatab ~matsutab ~maigatab (EV 8690; 5 teksti Saaremaalt);
Kelle ihu upatab, selle suu maigatab (EV 1946; 1 var. Ansekülast);
Kelle käsi laksatab, selle suu matsatab (EV 4973; 1 var. Karjast);
Kelle käsi liigub, selle suu sööb (EV 4974; 1 var. Kihelkonnalt);
Kelle käsi kaitseb, selle suu maitseb (EV 4971; 1 var. Pöidest).