2. LÜHIÜLEVAADE NALJANDITE TÜPOLOOGIAST

2.0. Ala AT 1200–2000
Nimetame naljandite piirkonna (saksak. registreis Schwänke, ingliskeelseis Jokes and anecdotes, venekeelseis Анекдоты) põhirubriigid AT-registri (uue versiooni) järgi:

1200–1349 Kilplasnaljandid
1350–1439 Naljandid abielupaaridest
1440–1524 Naljandid naisest ~ tüdrukust
1525–1874 Naljandid mehest ~ poisist:
1525–1639     Kaval mees
1640–1674     Õnn juhuse läbi
1675–1724     Rumal mees
1725–1849     Pastor jm. vaimulikud
1850–1874     Muud inimrühmad
1875–1999 Valetamisjutud
2000–... Vormelijutud, narritamisjutud jm.

Järgnevas refereerime lühidalt AT-numbreid omavaid eesti naljanditüüpe, mainides sekka ka muid laia levikuga naljandeid, millest eesti vasteid pole registreeritud; seejärel nimetame produktiivsemaid (oletatavalt) puhteestilisi naljanditüüpe, mis AT-numbreid ei kanna.

Toodavad arvandmed peegeldavad Eesti Rahvaluule Arhiivi naljandikartoteegi hetkeseisu, mis on kõike muud kui hea. Kaugeltki mitte kõik, mis on arhivaalides olemas, pole koopiatena või konspektidena kättesaadav. ERA algusaastail konspekteeriti enamik Eiseni kogus sisalduvaid jututekste (sh. naljandeid) ebaühtlase suurusega õhukestele sedelitele; mitmeid kohti on konspekteeritud topelt ja keegi ei tea täpselt, kui palju on vahelejätteid. 1930-ndail aastail rajas Rudolf Põldmäe ERA temaatilise naljandikartoteegi ja koondas sellesse Eiseni kogu konspektid ning hilisemad ühtlase formaadiga (sh. ta enda poolt tehtud) koopiad ja konspektid. Sõja tõttu jäi see töö pooleli. Pärast sõda on aeg-ajalt üritatud naljandikartoteegi täiendamist jätkata, kuid kuigi kaugele pole sellega jõutud. Loreida Raudsep on oma kataloogis registreerinud küll praktiliselt kõigi 1960-ndate aastate lõpuks korjunud kiriku- ja pastorinaljandite kohaviidad ja kui võrrelda, milliste tekstihulkadega on esindatud eesti naljanditüübid vahemikus AT 1725–1849 ning mujal, siis saab kartoteegi kehv üldseis päevselgeks. Kuid ERA naljandikartoteeki ei sugenenud selle töö tulemusel ainsatki uut koopiat ega konspekti. Uuemast anekdoodiainest on kartoteeki kopeeritud ainult tühine murdosa.

Lünklikud ja vananenud on ka AT-registreis endis, sh. viimaseski, 1964. a. versioonis (FFC 184) leiduvad arvandmed: Thompson kasutas lähtematerjalina paljusid varem ilmunud "ühe rahva" registreid ning nt. soome aines on seal esindatud 1908. a. seisuga (FFC 5), eesti aines pelgalt J. Hurda koguga (FFC 25) jne.

2.1. Kilplasnaljandid (AT 1200–1349)
Eestikeelne termin kilplane pole rahvakeelne, vaid pärineb Fr. R. Kreutzwaldi raamatust "Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini veel üleskirjutamata jutud ja teod" (1857), mis toetub suuresti G. O. Marbachi rahvaraamatule "Der Schildbürger wunderseltsame, abenteuerliche, unerhörte und bisher unbeschriebene Geschichten und Thaten" (1838) ja kilplane ise on mugandus saksakeelsest sõnast Schildbürger, mida kasutatakse ka saksakeelsetes AT-registrites vastava naljandirühma pealkirjastustes. Naljandi- lollpea ingliskeelne tavanimetus on numskull, soomekeelne hölmöläinen ja venekeelne пошехонец (ka viimane pole rahvapärase tekkega — vt. nt. V. Propi kommentaari).

Tegelikus eesti kilplasaines kasutatakse koomiliste tegelaste tähistamiseks pea kõiki üldisi etnilisi ja sotsiaalseid silditüüpe, mis käibivad väljaspool kilplasnaljandeidki, näiteks:

1) perifeerlased (hiidlane, saarlane, setu, tartlane, rannamees, Võru mees, kihnlane);

2) muulased (juut, mustlane, venelane, lätlane);

3) sotsiaalselt marginaalsed tegelased (rätsep, sant, kerjus);

samuti ka

4) lihtsalt mees ~ poiss ~ naine ~ tüdruk;

5) kilplane (ilmselt Kreutzwaldi mõjuna).

St. koomikaobjektideks on ka siin igaliiki "hälvikud" ja kõik eelmainitud "inim-morfismid" on ka siin esindatud.

Nimetame eesti kilplasjuttude tüüpe ja motiive.

■ AT 1200. Soolakülvamine

Tuntud kogu Euroopas, eriti Põhja-Euroopas (rootsi 25, soome 14 jne.). Eestist väh. 5 teksti.

Lollid külvavad soola ja loodavad saada uut soola vm. produkti (rahvusvahelises aines võidakse külvata ka lehmasabu, et saada vasikaid).

Ning kohe näeme ka tendentsi, mis vanemais puändita naljandites on väga läbiv ja millele ka edaspidi pidevalt tuleb tähelepanu juhtida:

naljandi süžeesse tuuakse sisse štrihhe (nüansse, ornamente, episoode, vormeleid), mis sisuarenduse seisukohalt pole tihti üldse vajalikud, kuid aitavad tõsta jutu eredust).

Siin tüübis võib juttu olla lisatud nt. nõgeste motiiv: "soolapõllule" kasvavad nõgesed, keegi läheb sinna asjale ja saab arvatava soolaga kõrvetada, või hakatakse lõikama ja rõõmustatakse, et on kasvanud hästi kange soolaviljuke.

■ AT 1201. Kündjat kantakse (või üldse meetmed vilja mahatrampimise vältimiseks)

Materjal peamiselt Põhja-Euroopast, eriti Saksast (15). Eestist 2 teksti.

Kilplasjuttudel on selge tendents kontamineeruda. Ka 1200 + 1201 on ühes Vaivara tekstis (H. Masing) ridamisi: eesti variantides tegelikult ei kantagi kündjat ega veolooma, vaid loobitakse laudu, et vilja läinud loom saaks viljast välja tulla ilma seda lamandamata.

■ AT 1202. Ei tunne sirpi ~ Vilja koristamine püssiga

Enamik taas Põhja-Euroopast, eriti Soomest (20), Eestist 2 teksti.

Tavaliselt koristatakse vilja püssiga, keegi pakub sirpi, ostavad. Proovivad sirpi, keegi veristab end. Arvavad, et sirp on kurat vmt., uputavad sirbi ära või annavad tagasi.

Eesti Setu variandis taas štrihh:

Sirbi küljes on kivi, sirp jääb lootsiku ääre taha kinni, kivi tõmbab kogu lootsiku ümber.

AT 1202-l on ühisosa tüübiga AT 1650 (3 õnnelast), kus isa pärandab lastele asju ja üks neist on vikat.

■ AT 1203. Vikat lõikab pea maha

Põhiosa materjalist Rootsist (24) ja Soomest (13). Eestist 1 tekst.

Vikat lõikab pea ühel mehel. Teised arvavad, et nii peab olema, ja lõikavad endal ka.

■ AT 1204**. Kana lüpsmine

Näib, et Eestis puudub. Thompsoni järgi ainult Venest. Kuid kana lüpsmine iseendast on väga rahvusvaheliselt levinud rändabsurd. Selliseid rändabsurde on kilplasjutumotiivide hulgas üsna palju (ka AT 1200 — soolakülvamine — on nende hulgast).

■ AT 1210. Lehm viiakse katusele rohtu sööma

Võimas rahvusvaheline levik, incl. kogu Euroopas. Eestis 12 teksti.

Lehm puuakse üles tirides või ta tallab katuse sisse ja saab otsa.

■ AT 1211. Naine arvab, et lehm pilkab teda

Hõredalt kogu Euroopast, taas rohkem Soomest. Eestist 7 teksti. Vähemalt Eestis vist kontamineerunud tüübiga AT 1265*( Aa ee 1264*), nt.: Puder podiseb. Naine arvab, et sõimab teda. Annab pudru lehmale. Lehm ajab moka irevile. Naine arvab, et lehm osatab teda, tapab lehma. Kuhu lehma liha panna? Kapsastele rammuks. Jne.

■ AT 1212 Hobust veetakse mööda jääd

Hobuse nahk rebeneb ära. Thompsoni järgi Soomest 14, veel Horvaatiast ja Venest. Eestist vist üleskirjutusi pole.

■ AT 1215. "Albikära Ants" ("Asinus Vulgi")

J. W. Jannsen on selle loo tõlkinud ja nimi on ilmselt temalt. See nimi on eesti ütlustes olemas ja praegu ka jutt ise teatud. Kuid folkloorseid arhiivitekste Eestist pole, kuigi jutu levik iseendast on pea globaalne ja iga pikk. Euroopas on domineeriv tegelane mölder, idas on see üks Hodža Nasreddiniga seostatavaist juttudest.

Jutt ise kindlasti tuntud: On isa, poeg ja hobune või eesel, Alul nt. mölder ratsa — vaene laps käigu jala; siis laps ratsa — kas häbi ei ole, vana isake käib jala; siis mõlemad ratsa — vaesel loomal on kole raske; siis mõlemad jala — see on ju ERITI naeruväärne.

■ AT 1218. Loll istub munadel ja püüab poegi välja haududa

Vahel manitseb teisi, et need mune ei ehmataks, vahel kleebib endale mee vm-ga sulgi selga, et linnu moodi välja näha.

Thompson toob selle ilma levikut näitamata. Eestis pole vist tuntud.

Lähedane tüüpidega AT 1677 (Kindral haub munadel) ~ 1677*. ("Türgi täku muna"), samuti AT1319-ga, mis on samuti kilplasjuttude hulgast.

■ AT 1227. Oravapüüdmine

Üks läheb oravat püüdma, teine paneb poti tulele. Esimene kukub end puu otsast surnuks või tapab end muul moel, teine lööb poti katki. Eestis ka nt. paneb terve toru rohtu täis, püss plahvatab. Siin üsna läbiv vormel: leiab surnud kaaslase, ütleb: Intsi, intsi hambit, aga kes paja maksab? vmt.

Põhiosa Thompsoni materjali on Soomest ja Rootsist. FFC 25 ajal oli Eestist 4, praeguseks üle 20. Tegelane on valdavalt hiidlane või mustlane.

■ AT 1228. Loll peab püssi pasunaks

ja püüab puhuda (või vaatab muul põhjusel torust sisse — ka rumal kurat teeb seda AT 1158) ja saab surma. Võib olla taas toru rohtu täis. Štrihh: pärast pauku kaaslane soovitab välja sülitada, aga enam ei aita.

Eesti variantides tarvitatakse püssi kohta väljendeid harjulaste torupill,virumeeste torupill.

Põhiosa materjali Soomest (22 teksti), ka Eestist 19 teksti (Thompsoni järgi 4). Eestis on tegelaseks domineerivalt hiidlane või saarlane.

■ AT 1238. Maja katuse tegemine kuivaga/vihmaga ~ soojaga/külmaga

Nimetasin seda varem seoses Permjakovi paröömiate liigitusega — oli üks näiteid selle kohta, et sama süžee võib olla seotud inimtegelastega kui ka erinevaid "morfisme" esindavate tegelastega: siin on paralleeliks AT 81 (seal on jänes, ahvid vm. loomad ehitajateks). Eestis Ø, kuid lasteraamatute jm. trükitekstide vahendusel on süžee praguseks meil kindlasti tuntud.

■ AT 1240. Raiub oksa, millel ise istub

Tihti liitunud tüübiga 1313 (kus mehele öeldakse, et ta sureb, kui juhtub peeretama vm. tühisel põhjusel).

Tohutu globaalne levik. Eestis 14 teksti. Štrihh: keegi hoiatab, loll küsib, kas sa prohvet oled, või pärast kukkumist peab teda prohvetiks.

See on üsna hea näide, et aru saada Permjakovi ahvatlusest luua ühtset metakeelt kirjeldamaks folkloori "от поговорки до сказки". On meil ja mujal laialt tuntud ka mitmesugustes ühtlusvormides.

■ AT 1242. "Kui vead üht halgu, vead ka kaht" jne.

Kõige enam tekste Rootsist. Eestist 7 teksti, neist enamik Kuu, Hlj, Jõe, 1 Aud; st. võib olla suuline rootsi laen.

Laadib selle loogika järgi, kuni hobune ei jaksa koormat ära viia.

Štrihh: Sama loogilise arutluse kaudu võtab koorma halu kaupa maha ja sõidab tühja reega tagasi.

■ AT 1242A. Osa koormat koormal istudes enda kanda

Terves Euroopas tuntud. Jutuna Eestis Ø, kuigi olen oma isalt selle jutu üles kirjutanud. Kuid on põhjarannikult kirjutatud 3–4 teksti iroonilise vanasõnana (või igatahes ütlusvormina):

Siis on hõlpu hobusel, kui on märssi mehe seljas (EV 1695).

■ AT 1243. Palki kantakse või veeretatakse (aeglaselt/tagasi hoides) mäest alla

Domineerib Soomest ja Rootsist üleskirjutatud materjal, Eestist 1 tekst Kadrinast.

Palk pääseb käest lahti ja veereb alla, veetakse üles tagasi, et "õigesti" alla toimetada.

■ AT 1244. Palki venitatakse pikemaks

Thompsoni järgi enam Saksast (17) ja Soomest (9). Eestist väh. 6 teksti (Aarne järgi 4).

Osa eesti tekste meenutab küll pigem absurdijutte, sest venitamine õnnestub, aga palgid saavad liiga pikad ja nad taotakse suure haamriga vm-ga lühemaks.

■ AT 1245. Valgust või sooja kantakse kotiga tuppa

Palju Soomest (57), Rootsist (39), Iirimaalt (19), Saksast (17). Eestist 3 teksti (Thompsoni järgi 1).

Majale jäeti aknad tegemata ja kantakse valgust tuppa. Või tehakse ahi õue, köetakse ära ja kantakse sealt kottide vm-ga soojust tuppa.

■ AT 1250. Kaevu sügavuse mõõtmine.

Väga lai levik (glob.). Enim Saksast (25) ja Rootsist (19). Eestist 2 teksti.

Tegelasteks hiidlased või Tartu mehed.

Štrihh: hiidlased leiavad, et nad on kõik täpselt 6 jalga pikad, st. saab mõõta.

Ülemine mees ripub põikpuu küljes, järgmised riputavad end tema jalgade külge rongi jne. Ülemine mees väsib ära (või eesti variantides tal tuleb tahtmine pihku sülitada) ja laseb käed lahti.

■ AT 1255. Kuhu kaevu muld panna?

Aarne järgi Eestis Ø. Tegelikult 1 (tegelased hiidlased Mats ja Tähve). Sporaadilisi tekste väga laialt alalt maailmas.

Tekib probleem, kuhu august või kaevust tulnud muld panna. Kaevavad teise augu, et mulda ära paigutada.

■ AT 1260. Tangu keedetakse jääaugus

Taas enim tekste Rootsist ja Soomest, üldse Euroopa põhjaosast.

Hüppavad järele proovima (et kas juba valmis või et kas sai ka hea).

Štrihhid:

Räpina variandis puistab kamajahu ja ütleb: Jakku Jummal järve vett, jauho um viil paunah küll!

Laiuse variandis üks kargab proovima, teised kardavad, et sööb kogu paksu, ja hüppavad järele.

■ AT 1262. Lollid praevad liha, tuli järve ühel kaldal, liha teisel

Thompsoni järgi pigem levinud lõunapoolses maailmas. Eestis Ø

■ AT 1263. Puder ühes, piim teises toas,

käivad siis putru kastmas.

Sporaadiline, peamiselt levinud Euroopas: Soomes 7, Leedus 9, Eestis 9 (tegelikult 12). AT 1262 "sünonüüm".

Štrihh: keegi õpetab, kuis õigem. Lollid tänavad südamest.

■ AT 1264*. Tangude keemine vihastab naist

On ainult eesti ja vene registrites. Tavaliselt ongi kontaminatsioonides, eriti AT 1211-ga, kus seda mainisime.

Arvab, et pada või keev puder sõimab või narrib teda, ütleb nt. ropp, ropp või hoor, hoor, loor, loor vmt.

Edaspidi näeme ka nlj-te puhul veel korduvalt sedasama tüpoloogilist paradoksi, millest rääkisime varem ühenduses vs-dega:

mõni jutt võib iseenda juurde tüpoloogiliselt kindlaks jääda ja ainult harva kontamineeruda mõne teisega; mõni teine jutt võib aga olla kombinatsioon mingitest väiksematest lülidest või "legodest", mis teisal võivad ette tulla mitmesugustes muudes ümbrustes ja millel omaette eksisteerimise võime üldse puudub. St. taas igavene küsimus: mis on siin tüüp — kas "legode" kett tervikuna või iga üksik "lego" selles ketis?

■ AT 1265*. Müüb ühe naha asemel kaks

Thompsoni järgi üleskirjutusi ainult Soomest ja Eestist.

"Petab" kaupmeest: topib ühe naha teise sisse.

■ AT 1278*. Otsib odrakõrsi külvamise tuule järgi

Thompsoni järgi ainult Soome, Eesti, Läti üleskirjutusi.

Eesti variantides: sööb otri, paneb veel ühe odrapea kännule; pilv on taevas "märgiks", et pärast leiab kätte. Pilv läheb minema.

Vrd. rahvusvaheline AT 1278 (Eestis Ø): midagi kukub merre, paadiga tähistatakse kukkumise kohta.

■ AT 1281. Tundmatu loom --- kass

Taas enam Soomes, Saksas, Rootsis. Eestis väh.8 (Aarne järgi 1).

Kuskil maal vm. paigas on palju hiiri, ostetakse kass.

Vormeleid:

1. müüja ütleb hiirekoer (üsna läbiv metonüümiline parafraas).

2. vormel: Mida sööb? — Liha ja rasva. Kuuldakse: Linna ja rahva.

Hakatakse kassi karistama, süüdatakse maja.

■ AT 1282. Maja süüdatakse, et söödikutest vabaneda

Thompson ei näita eesti materjali, kuid see on tegelikult olemas: incl. vormel "See on luttidel paras" (viiulimängija mängib seda, "Sinisukka meistrimehe poega" viisil näiteks.

■ AT 1284. Ei tunne iseennast, kui on uues riides, aetud habemega vmt.

Sporaadiliselt mitmelt mandrilt. Eestist Ø.

Sugulane AT 1383-ga, kus naine ei tunne end (on tõrvatud, sulgedega veeretatud vm.).

■ AT 1286. Hüppamine pükstesse

Sporaadiliselt kõikjalt Euroopast, eriti Iirist, Saksast, Rootsist. Eestist väh. 3.

Naine riputab mehe püksid üles, et see saaks korraga mõlemasse säärde sisse hüpata.

■ AT 1287. Ei oska lugeda endi arvu

Enam Rootsist (üle 50), Iirist (36), Soomest (23), Eestist 3 (Aarne järgi Ø).

Eesti variandis on lugejaid 7 ja nad on rätsepad või hiidlased. Nad ei suuda end üle lugeda, sest igaüks jätab enese lugemata (või loeb: "mina, üks, kaks, kolm, neli .....")

Saavad probleemist lõpuks üle niiviisi, et torkavad ninad liivasse vm. ainesse ja loevad augud üle.

■ AT 1288. Ei leia endi jalgu

Enam materjali Soomest, Rootsist. Eestist 3 teksti.

Aidatakse vemblaga, vrd. "ravi" löömisega üldse (sama ravimeetodit kasutatakse ka nt. jutus AT 1313, kus mees peab end surnuks).

■ AT 1289. Kõik tahavad keskel magada

Eestist 2 teksti. Üldse vähe materjali siit-sealt.

Keegi ei taha serva peal magada, lõpuks heidavad ringi ümber madratsi, panevad külimitu keset tuba vmt.

■ AT 1290. Linapõldu peetakse mereks

Hüpatakse sisse ujuma.

Enam on rootsi, soome, prantsuse materjali. Eestist 1 tekst.

Eesti variandis tegelased ei lähegi ujuma, vaid keeravad tagasi, sest üle mere ei saa.

■ AT 1293* (Aa ee 1292*). Õppigu kuival maal ujuma

Ainult eesti (5) ja vene registreis.

Keegi uppumisohus, teised soovitavad enne kuival maal ujuma õppida, või ta ise lubab pärast pääsemist, et edaspidi enne vette ei lähe, kui ujumine selge.

■ AT 1293** (Aa ee 1293*). Seob (naisel või hobusel) kõri kinni, et hing välja ei läheks

Puht-eestiline, aga väga produktiivne, Eestist 16 teksti.

Eestis on tegu peam. hiidlase (või setu, mustlase vm.) hobusega.

Štrihh, mis on kerge puändi kvaliteediga: kahetseb pärast, et jättis teised augud lahti, kust hing siiski välja pääses.

■ AT 1310. Vähki peetakse rätsepaks (sest tal käärid kaasas)

Rahvusvaheliselt: vähki, angerjat, kilpkonna vm. püütakse uputada. Väga laialt levinud, Eestist 6 teksti.

Lastakse vähk riidele ja vähi teekonda järgides lõigatakse ta järelt kääridega. Siis süüdistatakse vähki kas halva teenäitamise eest või ta näpistab kellelgi sõrme, ja otsustatakse vähk uputamise teel ära hukata.

Vrd. analoogilist motiivi mõistatustes meil ja mujal (Saksa rätsep, kahed käärid).

■ AT 1311. Hunti peetakse varsaks

Ainult soome rootsi, eesti vene. Eestist 2 teksti.

Mees läheb ära. Hunt sööb hobuse (vahel kavalpea VEENAB kedagi, et see on varss vm. koduloom).

■ AT 1313 on Thompsoni järgi mitme alltüübiga esindatud sülem, kus materjali paigutamisel alltüüpidesse võib olla tekkinud segiajamisi ja vigu (eesti aine paigutamisel igatahes on).

Sülemi ühisnimetaja oleks: Mees peab end surnuks.

■ AT 1313 puhas on Thompsoni järgi jutt, kus naine ütleb mehele või keegi muu kellelegi muule mingi toidu kohta (vist selleks, et toda ei puututaks), et see on mürgitatud. Mees või keegi muu, kes soovib surra, sööb seda toitu ja arvab, et ongi surnud.

On ka eriredaktsioone, kus algusest peale ei usuta juttu mürgitatusest — nt. tekst, kus Hodža Nasreddin käis koolis.

"Lapsed, ma pean teid veidiks üksi jätma," ütles kaadi. "Käituge hästi, aga mis peaasi — ärge puutuge halvaad: see on mürgitatud." Kaadi sai vaevu välja, kui Nasreddin jagas halvaa võrdseteks osadeks ja jagas kõigile õpilastele. Kui söödi viimaseid raase, tuli kaadi tagasi ja küsis range häälega: "Kes halvaa ära sõi?" — "Härra õpetaja," vastas Nasreddin, "ma murdsin Teie sulenoa kogemata katki ja mu kurvastus oli nii suur, et otsustasin end otsekohe mürgitada, ja sõin halvaad. Kuid paraku osutus mürk nõrgaks."

Selle variandi koht pole ilmselt kilplasnaljandite hulgas. See on tüüpiline kavalusnaljand.

Eesti aines (jpm. kindlasti), mis on paigutatud puhta 1313 alla, ei ole tegelikult see, mis äsjases Nasreddini jutus, vaid AT 1313A või AT 1313B. Nii et levikuseiku pole mõtet tuua.

■ AT 1313A. Mees võtab surmaennustamist tõsiselt

Nagu öeldud, on see (aga ka AT 1313B) Eestis ja mujal tüüpiliselt kontaminatsioonis AT 1240-ga — st. järgneb oksasaagimise episoodile. Kukkuja on hoiatanu tarkusest jahmunud ja palub öelda, millal ta sureb. Vastus nt.: siis, kui (ühest Võnnu variandist parafraasi laenates) vanamees lihamägede vahel kolm korda hüüab. (See on ühtlasi produktiivne eesti mõistatus). Või järgneb taoline ennustus muule algusele.

Eesti tekstides võib ennustus olla seotud ka sama sündmusega hobuse juures, või kolmekordse köhimisega vm. (Rahvaluuleline aines võib olla ka nt.:

kui punane niit tuleb su kerest välja;

kui käed ja jalad lähevad külmaks;

kui tilk vett kukub pähe vms.

See juhtubki, mees heidab maha ja arvab, et on surnud. Eesti materjalis on 2 põhiredaktsiooni, mõlemal štrihhvormelid:

1) see juhtub veskil, sead tulevad "surnu" kotte tustima, "surnu" mõtleb: oi, kui ma elus oleksin, küll ma neile sigadele näitaksin;

2) see juhtub teekäigul olles; hundid murravad varsa või hobuse, "surnu" mõtleb umbes samu mõtteid.

Neid redaktsioone esindab Eestis vähemalt 10 teksti.

■ AT 1313B. Usub, et sureb, kui tagumik külm

Eestist vähemalt 4 teksti.

Nõuandja käsib siis tee äärde või tee peale haua kaevata (või kaevab selle keegi omal initsiatiivil) ja oodata, kuni surm tuleb tõllaga.

Niihästi AT 1313A kui AT 1313B lõpevad tavaliselt "surnu" ravimisega piitsa või malaka abil: kas mölder tuleb sigu peletama ja ravib ühtlasi "surnu" üles või ehmatab hauasolija möödasõitva tõlla ees hobused peruks, tõld läheb kraavi ja kutsar ravib "surnu" vms.

■ AT 1313C. Surnu hakkab rääkima

See tüüp pole Eestis esindatud.

Mulle kättesaadavate allikate põhjal näib, et ka AT 1313C võib kontamineeruda AT 1240-ga, ka vist AT 1339-ga ja üldse kattuda põhiosas AT 1313B-ga. Identiteedi annab talle nähtavasti lõpuosa, kus "surnu" tahetakse viia raami peal ära ja kandjad eksivad teelt või tee läheb halvaks vm. ja "surnu" õpetab raami pealt: Kui ma elus olin, läksin ikka todakaudu. Aga eks te ise tea vmt.

■ AT 1317* (Aa ee 1317*). Ei tunne sitikat ("teine kuub seljas")

Tekste Taanist, Rootsist, Eestist (vähemalt 14), Soomest — ja Indiast!

Tegelased: 6 korda hiidlane, 3 korda saarlane, 2 korda tartlane, 1 kord mulk, 1 kord randlane, 1 kord mees.

Hiidlane või keegi muu saab herilaselt või kumalaselt nõelata (kas tahab kärgi võtta või on püksikorral vm.) või peab herilaserakku munaks. Teisel päeval näeb (tavaliselt sillal või jõe ääres) sitikat, ütleb vormeli, mille põhivorm on umbes selline: Küll ma sind tunnen, eile oli sul kollane ~ kullane kuub, täna sinine särk ~ must kuub... — ja hüppab vette.

■ AT 1319. (Aa ee 1676*). Mees haub kõrvitsat

Tohutu globaalse levikuga jutt. (Vrd. Eestis haub mees kõrvitsast "türgi täkku" ja AT 1677: kindral haub munadel).

Haub kõrvitsast hobust vm. Tüdineb. Viskab põõsasse — jänes jookseb välja. Kahetseb, et asjata viskas, oleks võinud veel veidi kannatada.

Eesti materjal on AT 1676*-le viidates näidatud AT 1319 all, aga see pole tegelikult AT 1319.

■ AT 1319A* (Aa ee 1321*). Kella peetakse kuradi silmaks

Veidi siit-sealt: Soomest, Leedust, Flaamist, Lõuna-Euroopast. Eestist Aarne järgi 6, tegelikult vähemalt 30 teksti, st. väga produktiivne.

Tegelaste hulgas taas hiidlasi, saarlasi, tartlasi, talupoegi, kerjuseid, mustlasi jm.

Põhiolemus lihtne: Loll tegelane leiab taskukella, mis tiksub.

Štrihhiks on leiu interpretatsioonid:

1) kuradi silm (palju murde- jm. sünonüüme: vanatondi, vanapergli, vanapagana, vanaõeluse, vanakurja, vanatondi, kõhna, juuda silm); ka

2) hobuse silm;

3) kilk leivakotis jm.

Asi näib pahaendeline ja tegelane peksab või trambib kella sodiks.

■ AT 1326. Kiriku liigutamine

Lai rahvusvaheline levik. Eestis Ø.

Lollid tahavad kirikut liigutada. Kontrollimaks, kas liigub, laotab keegi oma kuue kiriku ette. See varastatakse ja lollid arvavad, et kirik on kuuele peale astunud.

■ AT 1333. Hunt karjas!

Aisophose valm algselt. Meil tuntud ka tänapäeval, peamiselt õpikute ja trükiallikate kaudu. Thompsoni järgi Eestis Ø.

(Pole õige kilplasnaljand, sest annab pigem didaktilise, moraalse õppetunni, nagu seda teevad tihti novellilaadilised mj-d).

Poiss hüüab naljaks: Hunt karjas!, tullakse vaatama — pole midagi; see kordub mitu korda — pärast enam ei usuta; kord tuleb päris hunt.

Hunt karjas käibib ka eraldi puhtretoorilise tsitaat-ütlusena.

■ AT 1334. Ei tunne võõras kohas kuud

Aarne järgi Eestis Ø, kuid tegelikult olemas ligi 10 teksti (lähend?).

Hiidlane või saarlane peamised tegelased.

Vormel: Suurel maal (~ linnas) on kõik asjad suured. Kuu nagu tõrrepõhi, meil oli nagu sirp (~ leivakannikas) aiateibas.

Veel paar kuuga seotud naljandit (AT 1355–1336), mis Eestis tundmatud:

■ AT 1335. Lehm kuu ära söönud

Lehm joob tiigist, kuu läheb pilve taha. Rumal arvab, et lehm on kuu ära söönud. Tapab lehma, et kuud päästa.

■ AT 1335A. Kuu päästmine

Rumal püüab kuu peegeldusele vees nööri visata. Kukub sisse. Näeb kuud taevas, rõõmustab.

■ AT 1336. Kuu peegeldust vees peetakse juustuks

ja sukeldutakse järele. Algselt vist loomajutt AT 34 (tegelaseks hunt vm.).

■ AT 1338A (Aa ee 2010*). Kas naerid kasvavad puus või maas?

Tegelane linnas olnud tüdruk. Puhteestiline. Vrd. teised analoogilised (nt. Kuradi reha!).

■ AT 1339A (Aa ee 1316*). Ei tunne vorsti.

Thompsoni järgi puhteestiline.

Loll pigistab vorstil täidise seest välja ja arvab, et nahast saab koti.

■ AT 1348 (Aa ee 2009*). Nägin sadat hunti!

Vestluskaaslane kahtleb, hundinägija võtab huntide arvu ikka väiksemaks, kuni ütleb puäntvormeli: Mis seal põõsas siis krabistas?

Pole õieti kilplasnaljand, vaid jahimehejutt, pealegi puändiga.

Levik sporaadiliselt kogu Euroopas, ka Indiast.

■ AT Ø. Ei tunne siili.

Vist puhteestiline jutt (17 teksti).