1. SISSEJUHATAVAID MÄRKUSI

Kõigil on mingi kujutelm sellest, mis on naljand või anekdoot. Need kujutelmad on harilikult üsna üldjoonelised ja umbmäärased ning kui me püüame neid täpsemaks mõelda, satume varsti raskustesse. Inimese keelt ja meelt puudutavad ained on mingis mõttes keerukaimad kõigist uurimisainetest üldse. Osalt ka seetõttu on kujunenud olukord, et filoloogilised mõisted, sh. folkloristika mõisted on pahatihti segased ja amorfsed: ühe terminiga tähistatakse mitut eri asja ning üht ja sama asja tähistatakse mitme eri terminiga, mõisted valguvad üksteisesse jne.

Püüame anda naljandi kohta mingi provisoorse määratluse, viies ta mõistlikult vähese hulga asjassepuutuvate paradigmade koosseisu ja jälgides ta asendit nendes paradigmades.

1.1. Naljand on koomiline rahvajutt

Kõige lühemal ja lihtsameelsemal viisil võib öelda: naljand on koomiline rahvajutt.

Teeme lihtsa skeemi:

Sellel diagrammil esindavad ringid põhitunnuseid

'KOOMILINE',

'FOLKLOOR(NE)' ja

'NARRATIIV' (või 'JUTT')

ja nende lõikumisel tekkivad alad esindavad põhitunnuste mitmesuguseid kombinatsioone:

suvaline Gori karikatuur kuuluks alale (1) — koomiline mittefolkloorne mittejutt;

regilaul "Mine mustale mehele" kuuluks alale (2) — mittekoomiline folkloorne mittejutt;

Tuglase "Inimese vari" kuuluks alale (3) — mittekoomiline mittefolkloorne jutt;

võrdlus Edeneb nagu koeral sibulasöömine kuuluks alale (1 & 2) — koomiline folkloorne mitte-jutt;

Vilde "Uuel teel" kuuluks alale (1 & 3) — koomiline mittefolkloorne jutt;

Tuhkatriinu-muinasjutt kuuluks alale (2 & 3) — mittekoomiline rahvajutt;

naljand ja anekdoot kuuluksid alale (1 & 2 & 3) — koomiline rahvajutt.

Võib kaaluda, kas lisada ka tunnus 'lühike'. Ülevaadetes märgitakse naljandi kohta tihtipeale tõesti, et ta on "enamasti lühike" vmt. Kuid koomilised narratiivid on pikkuselt nii suuresti erinevad, et seda tunnust poleks vist õige žanri formuleeringusse lülitada. Samuti võiks n-ö. žanritehnika tasemele jätta tunnuse 'puänteeritus : mittepuänteeritus'.

1.2. Loomulikke naljandirühmi

Selleks, et veidi lähemalt vaadata naljandi suhteid raamnähtustega 'nali', 'folkloor' ja 'jutt', peaksime enne veidi korrastama naljandit ennast sisemiselt, lähtudes sellest, millised jutud summa summarum on kvalifitseeritud naljanditeks nt. eesti rahvaluulearhiivis või Aarne-Thompsoni juturegistris või mõlemas.

Naljanditeks loetavas jutumassis eristuvad küllalt selgesti mitmed n-ö. loomulikud rühmad, mis moodustuvad mingite tunnusekimpude või sündroomide alusel. Püüame teha skitsi neist loomulikest rühmadest, hoolimata suurt sellest, kas rühmade komponenttunnused on sisulised, vormilised, struktuurilised vm., ja tegemata probleemi sellest, kas üksiktunnused peaks asetatama ka mingisse hierarhiasse ja millisesse nimelt.

Skits ise võiks olla nt. järgmine:

Iseloomustame seda liigitust mõne sõnaga.

Vasaku haru jutud moodustavad naljandižanri kõige "jutulikuma" osa. Siin on esiplaanil tegelane või tegelasrühm või -paar, kes jutu sisulise probleemi tekitavad ja lahendavad, tihti omavahel võideldes, lisaks mitmesuguseid instrumentide või taustade tasemele jäävaid statiste. Jutt jõuab kindlasti mingi lahenduseni. See lahendus on vanemas naljandikihis enamasti puhtsüžeeline: kelgi tegelasel läheb oma rumaluse tõttu halvasti või tänu oma kavalusele või õnnelikule juhusele hästi. Uuemas anekdoodis lõpeb tekst puäntlausega (enamasti kellegi repliik) ja lahenduseks on kuulaja(te) kiire mõttekäik (arusaamisoperatsioon) ja sellele järgnev naer.

Toome ühe näite iga "vasaku poole" põhitüübi kohta.

V1. Ebaõnn rumaluse tõttu (so. tüüpiliselt omane nn. kilplasnaljanditele):

Järgnev näide on kontaminatsioon paljudest kilplasjuttudest (AT 1265* + 1386 + 1387 + 1384 + 1245 + 1210 + 1286 + 1263)
Üks mees võtnud naise, kes temale sööki valmis teeb ja kodust asja toimetab, kui ta ise tööl käib. Kui pulmad peetud saand, läind mees kottu välja tööd otsima ja käskind naist õhtuks pudru valmis keeta. Naine pand kohe pudrupaja tulele, kui mees kottu ära läind, et õhtuks aegsasti valmis saab. Aga pudrupada hakand naist sõimama: rop, rop, rop, rop, rop, rop. Naine kuuland, kuda pudrupada ikka edasi sõimand; naise süda saand täis, võtnud pudrupaja, viind lehma ette. Lehm söönd: laisk, laisk, laisk. Naine kuuland, kuda lehm laisaks sõimand, ta võtt pudrupaja, viind lamba ette ja ise tapnud lehma ära. Lammas söönd: vedel, vedel, vedel. "Või vedel!" käratand naine ja tapp lamba ka ära; pudrupaja viind ta sea ette. Siga söönd: lits, lits, lits, lits. "Või litsiks sõimab tema! Ma tahan ka sulle näidata, mis palka sõimajad saavad!" — ja tapnud ka sea ära.

Õhtul tulnud mees kodu. Naine kaevand kohe mehele: "Sa käskisid mind kodu loomi valitseda, aga nemad nurjatumad hakkasid mind koguni sõimama. Ma aga näitasin, et ma nende valitseja olen, ja tapsin nad ära — sõimaku siis veel!" Mees tõmmand kulmu kortsu naise juttu kuuldes ja tahtnud taale mõne kõrvalopsu õpetuseks anda, jätnud seekord järele ja üteld: "Eks nad seisa kapsa maoks pruukida, aga et sa teine kord enam nii rumalasti ei tee!"

Teisel pääval läind mees jälle kottu ära. Naine võtnud kerve ja rajund lehma, lamba ja sea kõik tükiks katki ja pand kapsajuure peale, iga peale ise tüki, kapsa maoks. Ise läind tuppa, istund maha ja mõteld iseeneses: kuida saab mo mees nüüd rõõmustama, kui ta kodu tuleb ja nääb, et ma kõik nii targaste olen teinud. Selle ajaga oli koer lihatükid kapsajuurte pealt üles kaapind ja mõned koguni ära söönd. Naine tulnud toast välja, kutsund koera oma juure, sidund nööri kaela ja viind rehe alla, seal sidund teise nööriotsa õllevaadi prundi külge kinni ja hakand siis koera peksma. Koer tõmmand prundi eest ära ja joost minema, naine taga järele, ega ole enne tagasi tuld, kui prundi kätte saand, viind ta jälle õllevaadi ette. Aga oh õnnetust — õllevaat tühi! Õlut joost kõik maha põrandale. Naine võtnud luua, pühkind kõik laiali ja toond aidast poole vaka jahu, kuivatand nendega ära.

Mees tulnud õhtu jälle kodu. Naine läind kohe vastu ja rääkind mehele, kuda lugu on. "Ise pattu tegin, ise pattu parandasin," ütles ta viimaks, "ma kuivatasin jahudega põranda jälle ära." Mehe süda saand juba üsna tigedaks ja pidand naist hakkama peksma, jätnud aga järele, et vaadata, kas majal ilmas ka nii rumalaid inimesi on.

Ta võtnud kepi kätte ja läind vaatama, kas teisi nii rumalaid veel leida on. Kui ta juba tüki aega oli käind, juhtund ta ühe uue toa juure, mis juba valmis oli, aga ust ega akent ei olnud. Ta vaadand toa laele ja näind, kuda kaks meest koti suu vasta päeva lahti hoidnud, siis ruttu kinni pand ja laest tuppa viind ning tahtnud sedaviisi tuppa valgust viia. Ehk nad küll mitu korda seda teind, jäänd tuba siiski pimedaks. Mees mõteld iseenesest: need on ka ühed narrid, kel õiged aru peas ei ole, läind aga ise edasi.

Kui ta jälle natuke maad oli kõndind, näinud ta uue ime: seal kasvand köögi katusel üks rohutukk, karjapoiss sidund lehmale pika oheliku sarvi, läind ise katusele ja tahtnud lehma ka katusele viia rohtu ära sööma, aga kõik vaev asjat/a/.

Sealt läind mees jälle edasi. Ta läind ühte peresse sisse, kus peremees pojale uued saapad toond. Poiss pand saapad ahju ääre maha ja läind ise ahju peale, hüpand sealt saabaste peale, et sedaviisi saapaid jalga saada, aga kõik asjata. Ta seadnud saapad otsekohe ja hüpand jälle, kuni jalad veriseks, aga siiski asjata.

Mees pidand juba kodu tulema, aga läind veel ühte kohta sisse. Seal olnud pudrukauss toas ja piimakapp aitas, lapsed võtnud toast lusikaga pudru ja läind jooksuga aita piima kastma. Sedaviisi kahte vahet jooksnud nad senikaua, kui kõhud täis saand. Mehe viha kadund seda nähjes hoopis ära, oma naisega eland ta pärast seda üsna head elu, ta trööstind ennast sellega, et ilmas veel teisi rumalaid küll on.

H II 13, 307/10 (1) < Koeru — V. Viitmann (1889).

V2. Kaval tegelane petab rumalat:

AT 1525A + 1525D + 1740 + 1737
Ükskord eland üks pahur poiss. Ta teind inimestele alati kurja ja pahandust. Kiskund külanaiste kaalid ülesse, aga ise põle neid jälle ää sööndki, loopind aga laiali. Ta oli mitu korda isa kääst peksta soand, aga see põle aidand ühtigi; ta teind jälle pahandust. Poisi isa süda soand täis ja ta hakand poissi kiruma: "Kura sind võtaks kõige oma hullu tükkidega!"

Varsti tuldki kohe üks must tõld hooste ja kutsariga nende juure ja viidudki poiss ära seitsme oasta peale. Esti ei ole isa taht poega anda, aga vanakurat üteld, et kui sa lubasid, siis pead aga andma.

Kui seitse oastat mööda läind, tuld poiss kodu. Isa hakand kohe pärima, et mis töö peale sa nüüd kua kuradi juures õppisid.

"Õppisin vargaks," vastand poeg.

Isa põle sest esti arugi soand, muudkui ehmatand ära. Pärast üteld pojale: "Mul põle sulle kua kedagi tööd anda, lähen õige mõisa ja reagin härrale, eks siis soa näha, mis tema ütleb."

Kui härra sest kuulda soand, ööld ta: "No hea küll, kui ta väljaõppind varas on, las ta siis tuleb ja varastab minu kõige paremad hobused tallist ära, siis annan ma talle selle eest sada rubla raha, vaat viina ja varastud asjad saab omale veel pealekauba."

Mõisahärra käskind tallipoisil kohe hobused kõvast latrisse kinni siduda, sadula selga panna ja ennast veel selga istuda.

"Noh, nüüd võid siis pojale käsku viia," üteld härra, "aga kui ta ära ei varasta ja lõksu langeb, vastab ta oma peaga."

Vanamees läind kurva meelega kodu poole ja üteld pojale, et ega sul nüüd küll peasemist põle. Kui poeg lugu tublisti oli järele pärind, naerd ta selle peale laia lõuaga ja üteld, et see alles veike asi on. Poeg pand enesele kahte seltsi viina pudelitesse, võtt leivakoti selga ja läind õhtu eeli mõisa poole. Videvikus jõund ta sinna, põle aga muusse kohta öökorterit soand kui tallipoisi juure. See põle midagi paha aimand ja käskind teda sealsamas heinte peal magada. Teekäija tahtis, muidugi teada, õhtust süüa. Võtt siis kua õige tublisti kärakat söögi alla. Tallipoisil hakand suu kangesti vett jooksma ja ta imestand, et küll on aga külapapal pailu viinapoolist ühes.

"Jah, on ikke teist kanisti (= kaunikesti)," öeld varas, "ehk soovite kua natuke?"

"Kui vanapapa oleks nii hea olema, ega ta mööda külge maha jookseks."

"Noh, teie olete nagu mõisa inimene, tea, kas tahategi sellest pudelist võtta, kust mina võtan."

Võtt siis teise pudeli ja and tallipoisile rüübata, seal old aga unerohi sees ja tallipoiss jäänd peale selle varsti magama. Varas tõst tallipoisi hobuse seljast maha, võtt hobuse lahti, istund ise selga ja kihutand minema.

Hommiku saat ta käsu isaga mõisa, et saatku härra sada rubla raha ja vaat viina ära. Ei old parata kedagi, pahase meelega saat härra lubatud tasu isaga ära.

Varsti saadetud poisile mõisast uus käsk, et mingu ja varastagu nüüd härg kahe mehe vahelt ära, kui need laadale lähvad. Palka lubatud niisama pailu kui ennegi. Poisi isa old selle üle üsna kurb ja mõteld, et ega ta nüüd seda ometi soa ära varastada, liiategi veel kahe mehe vahelt. Aga poeg naerd selle peale jällegi ja öeld, et see alles tühi asi on.

Kui mehed härjaga metsast läbi läind, joost varas tüki moad ette ja visand soapa tee peale maha. Härja-aajad jõund soapa juure ja pidand seal aru, et kas maksab moast ära võtta või ei, et põle kohta, kuhu panna, ja jätnud soapa maha. Varas joost jälle ette ja visand teise soapa maha ja võtt esimese ära. Kui härja-aajad teise soapa juure jõund, kahetsend nad küll, et esimest moast ära ei võtt.

"Kui jätsime esimese, jätame teise kua," sõnand üks ja nad läind edasi.

Varas näind, et see nõu põle aidand, ja katsund teist. Läind siis jälle tükk moad ette ja poond ennast puu otsa ülesse. Kui härja-aajad mööda läind, pidand nad jälle aru, et kas minna hädalisele appi või ei.

"Ei meil põle aega," ööld üks ja nad läind jälle edasi.

Varas ronind puu otst maha ja läind uuesti meestest ette ja poond ennast jälle ülesse. Mehed üteld, et kui meie esimesest mööda läksime, siis lähme teisest kua. Nii sündind kua kolmat ja nellat korda. Nellanda korra aal hakand mehed selle üle vaidlema, et kas oli kolm või neli ülespoodud inimest. Vaidlus läind ikke suuremaks ja viimaks, et näha, kumbal õigus on, läind mehed tagasi, et ära lugeda, pailu neid oli. Nad sidund härja niikauaks puu külge kinni. Nii kui varas seda näind, võtt ta härja puu küllest lahti ja läind kus seda ja teist.

Varsti läind väljaõppind varga isa mõisa ja reakind, et härg juba poja käes. Soand teine jälle palga kätte ja viind koju poja kätte.

Nüüd and härra käsu poisile, et ta peab tema proua sõrmuse ära varastama. Isa old jällegi mures, et ega ta seda ometi soa teha. Poiss aga naerd selle peale.

Õhtu videvikus kobind ta ennast mõisa. Ööse, kui juba kõik magand, läind poiss proua juure, teind oma häält hästi härra moodi järele ja küsind, et: "Anna see sõrmus parem minu kätte hoida, varas varastab ta sinu käesti ikke ära, aga minu käes on ta ometi alles."

Hommiku läind proua härra käest sõrmust kätte küsima. Härra teind suured silmad, et: "Mis juttu sa aad, ma põle tervel ööl sängist välja saanud!"

Varsti tuld isa poja palga järele. Küll vandund härra kavalat varast, aga palga makst ära, nagu kaup oli.

Viimaks and härra vargale käsu kirikhärrat ära varastada ja tema kätte tuua. Isa old jälle häda täis, et ega ta nüüd enam terve nahaga ei pease.

Ühel ilusal vaiksel õhtal, kui kõik ju magand, pand varas hulk vahaküündlaid haudade peale põlema. Õpetaja ärgand ülesse ja läind seda imet voatama. Varas ise seisnud nellahobusetõllaga kirikumõisa treppis ja teatand, et tema tuld kirikhärra järele ja tahab teda taeva viia.

"Teie üksi olete see äravalitsetud, kes võib taeva saada; nüüd minge mõisa ja korjake endi kuld- ja hõbeasjad kokku ja võtke ühes. Aga teisi ei tohi ülesse ajada, sest selle õndsuse vääriline põle keegi muu kui teie ise." Õpetaja täit peagi seda käsku ja soand varstigi valmis.

Istund siis tõlda ja taevasõit hakand peale. Vahepeal kästud õpetajat kotti pugeda, sest peale selle pidi taevasse tõmbamine tulema. Nüüd vedand varas teda läbi porilombi ja seletanud, et siinkohas on nüüd see vihm, mis vahest maa peale sajab. Siis jälle ühe kivihunniku piale — seal pidi müristamine olema. Viimaks veel mööda mõisa treppi, et need pidid siis taevaredeli pulgad või astmed olema, kust mööda teda Peetruse juure viiakse. Nüüd visand varas koti mõisahärra jalgade ette maha ja üteld: "Säh nüüd oma kirikhärra!"

No küll old õpetaja häbi suur, kui ennast mõisast leind, ja härra jalgade ees veel. Ja kodu veel suurem häbi. Nüüd and härra vargale veel nellandat korda sada rubla raha ja vaadi viina ja last varga oma alt priiks. Mingu varastagu nüüd, kust ta ise tahab!

Nõnna teenis poiss nelisada rubla raha, neli vaati viina ja sai veel pealegi priiks.

EÜS VII 632/6 (2) < Koeru — O. Lõvi, J. Lauri ja O. Lalli (1910)

Tekst on avaldatud antoloogias Eesti muinasjutud (koost. V. Mälk, I. Sarv ja R. Viidalepp; toim. R. Viidalepp; Tln., 1967).

V3. Õnn juhuse läbi:

AT 1640. Vahva rätsep
Üts joot'k miis tullu' kõrtsist kodo ja söönü' käsipõsilde lavva man, et kärpsit linnanu' armetu pal'lo mano — timägä üteh süümä. Miis haarnu sõs pirru ja löönü nii, et näid hää hulk purus lännü'. Naanu süümä, jälki kärpsit tuhanda viisi man söömäh. Miis võtnu pirru, löönu jäll ja saa viisi lännü kärpset purus. "Ahaah," mõtelnu miis, "nüüd ma ole väega kõva, ma hukka jo kärpset saa viisi." Lännü sõs sepä mano ja käsknü hindälle suure mõõga tetä niigu saelavva ja lasknu pääle kir'otada: "Siin om miis, kes sada maaha lööse üte kõrraga."

Tullu' sõs sepä puult mõõgaga kodo tulema, es ole sälgä mõõka jõudnu võtta, vidänu õnne takah, purjoh ka ollu tõõne, nii jäänü kraavi perve pääle makama. Üts kunigas sõitnu säält müüdä, kaenu: miis maka, hirmus pikk mõõk ku saelaud man, pääle kir'otet: "Siin om miis, kes sada maaha lööse üte kõrraga." Kunigas lasknu' kutsaril hobese' kinne' pitä', käsknü meehe üles aia' ja mõtelnu, et niisugust miist, kes sada lööse üte kõrraga, oles mu riigih vaja. Kutsar liiktannu' miist ja ütelnü: "Ei, miis, ei, miis, tule üles, tule üles!" Miis lasknu silme vallale ja ütelnü: "Siin om miis, kes sada lööse üte kõrraga," ja jäänü makama. Kutsar liiktannu jäll: "Ei, miis, ei, miis, tule üles, tule üles!" Miis jälle vasta: "Siin om miis" jne. Kutsar ütelnü: "Kule miis, kunigas käsk, tule üles!" Miis karanu ka pistü ja ütelnü jälle: "Siin om" jne. Kunigas ütelnü sõs: "Mina ole helisev kunigas. Kui sa nii kõva miis olet, sõs tule minoga üteh, ma massa hää palga, saat häste süvvä ja juvva." Kaabelnuvva niikavva, ku miis lubanu ka minnä. Isnu sõs miis tõlda kuniga kõrvale, mõõk võetu ka muud'ogi üteh. Nüüd saanuva kodo kuniga poole. Sääl antu sõs mehele süvvä-juvva ja säetü makama, et küll hummogu kaeme tüüd.

Hummogu ütelnü kunigas: "Olgu sõs edimätses tüüs sinole: siin liin'a kõrval om haan'amaa, paar virsta edese minneh tule üts tammemõts vasta, säält kääse mõtstsiga vällä — kes inemene kätte johus, tuu surma saa. Mine' tapa' tuu tsiga är." Miis pelänü küll, et ei tiiä', kus lätt, et olet kuniga tennistüste löönü', piät ka kuniga käskü täütmä. Lännü' sõs tõõne sinnä' poole ja vidänü mõõka takah. Tükü ajo peräst kaes — mõtsa puult tule jo mõtstsiga, nii et maa mügises all, õkva timä poole. Miis jätnü mõõga maaha ja ka vadima. Õnnes ollu' sääl üts haan'aküün — sinnä' küüni poole, mõtstsiga takah. Miis paenu är küüni kõrvale, sääl ollu' uss, säält müüda nuka taade. Mõtstsiga joosnu' ka küüni mano, sõs säält ümbre minemä taade, nännü, et lävi ol'l, karanu ka sisse, arvas, et miis ussest sisse juusk. Miis joosnu nüüd ja pannu usse takst kinne. Mõtstsiga küünih. Miis võtnu sõs uma mõõga, lännü' kuniga mano ja ütelnü: "Mõtstsia ole mina küüni kinne' pannu, minge võtke' timä vällä." Mintü sõs kaema — ol'l ka nii. Oi sedä avvu, mis meehel nüüd ol'l.

Kunigas annu' vahtse käsü: "Siinsamah mõtsah om üts nõnasarv, kiä kõik purutas, kes ette johus, surma' tuu ärä." Miis lännü jälle mõtsa poole, vidänü umma mõõka takah ja mõtelnu: "Üteh paag'ah iks surm saia om, kuniga käskü piät täütmä, ehk lätt jäll õnnes." Hääkene küll, lännü mõtsa. Nõnasarvik tullu vasta, et mõts rogises õnne. Miis joosnu üte puu takast tõõse taade, saanu üte tamme taade, nõnasarvik tahtnu sarvega läbi tamme mehe sisse lüvvä ja löönü, a jäänü sarve piti tamme sisse kinni. Miis karanu mano ja niitnü [= neetinud?] kõvaste sarve tõselt puult är: "Saisa!" Vägimiis võtnu nüüd jäll uma mõõga, lännü kuniga mano ja ütelnü: "Sääl ta om mõtsah, sarve piti tamme küleh kinne, minge tapke timä maaha ja tooge ärä." Mintü kaema, ol'l ka nii. Perüs vägimehe tükü'.

Kunigalle saadetu tiidmene, et kolm kunigat tuleva' timä pääle sõdima. Kunigas jälle vägimehele: "Sina mine ja puruta näid — ku är võõdat, sõs saat mino tütre naases ja perändät terve kunigriigi, ega mul poige ei ole, kelle riigi jätä." Miis lubanu ka minnä. Joba saisnuvva sõaväe' ütstõõse vasta kõik valmes, mudku' anna' kokko minnä'. Vägimeehele annu kunigas uma kõge paremba opetu hobese, miis säetü sälgä, lasknu tõõne jala' kah hobese kõtu alt kinne köütä, et maaha ei sata. Ega ta es ole jo harinu viil ratsalla sõitma. Vägimiis köütnü sõs viil mõõga ka otsapiti sadula külge ja naanu sõaväe poole sõitma. Äräõpetu hobene lännü' ku üts nuul võõra sõaväe poole juuskma. Meehel tullu' hirm pääle, kiilnü hobest, et saisma jäässi, iks "pruu!" ja pruu!", a hobene es ole jäänü saisma, joosnu edese ku hunni. Mis nüüd? Ei saa maaha kah hobese säläst — jala kinni köüdetü. Kaenu, hobene tormas õkva ütest virstatulbast müüdä, timä haarnu tollest kinne, et tuu ollu' alt mädä ja jäänü üskä. Hobene linnanu iks edese. Egä tä esi es tiiä sõa värgest midäge, opetu hobesel olliva sõa säädüse tutva. Hobene tormanu õkva võõralle väele pääle. Nuu kaesse', vägimiis tule, mõõk juusk ku saelaud kõrval, suurtükk hobese kõhri pääl — oi õnnetust, hirmu! Jah, tõmmatuvvaki rahulipu üles. Opetu hobene keerotannu' ümbre kodo poole, kuniga mano. Joba tultu' ka kirjoga rahu tegemese peräst kuniga jutule. Vägimiis suurust nüüd: "Ka mina olli sii miis, kedä nimä pelksivvä ja kelle peräst rahu teivä." Kunigal sai hää miil ja an'd uma tütre vägimehele naases ja pääle tuu viil uma riigi. Kae sõs, ku pulme peeti [seitse] päivä. Ma esi olli ka sääl ja sai mõne tsilga viina.

H II 52, 218/29 (10) < Räpina — J. Poolakess (1895)

Paremas harus paiknevad palad, kus ei ole konflikti kui sellist ega lahendust kui sellist.

"Pikemate fantaasiate" allrühma prototüüpseks esindajaks on nn. valetamisnaljandid. Valetamismotiivid võivad olla vahel raamistatud küll kavalusnaljandi üldstruktuuri: sagedasemaid raame on valetamisvõistlus või kihlvedu, kus üks pooltest ei tohi öelda teise jutu peale "See on vale!" (esineb nt. juttudes AT 852, 1920A, 1920C jt.), kuid põhitasand on üles ehitatud fantaasiamängule: kuulajale pakub naudingut see, kuidas maailma üllatavalt moonutatakse, võimatuid asju ühendatakse, mõõtmete ja vormiga mängitakse jne. Tegelased on formaalsed, fiktiivsed, süžee kui niisugune samuti. Jutu dünaamikas pole seda klassikalist küüru, mis sõlmitusest peale kerkima hakkab ja lõpus jälle järsult alla vajub.

P1. Esimene näide: tüüp tingnimetusega "Suurejooneline pulm" — pole ilmselt kattuv norra jutuga AT 1961, kuid osa siinseid motiive põimub ka sarja AT 1960 alltüüpidesse.

Kivita Mats taht tütart mehele panna. Et ta üle küla rikas old, taht ta kua ästi suured pulmad teha. Este pand ta kohe kaks kuuenädalist orikast aeda pulma aaks tappa ja nuumand seitse pääva ühtepuhku jumalaviljaga. Siis akand ta pulmaõlut tegema ja pand terve kilimitu (12 toopi) linakseid likku. Sellest teind ta viis voati virrvommi (lahjemat õlut) ja kolm voati ästi kanged karamommi, mis kohe miest mässib.

Juhtund külamies tulema, Mats kiit omal ästi kange õlle olema ja toond külamehele kapaga oma karamommi mekkida. Ise mõeld: "Soab näha, kas võtab mehe pikali!" Mies joond, soand süda täis, mis teda narritakse, ja virutand Matsile kapaga pähe, paljas kõrv jäänd aga piosse. Matsi naene akand karjuma: "Ees ma ööld sulle, uha Mats, uha Mats, säh nüüd kord jõi, kohe läks ulluks! Oleks võind voadi virrvommi ja kaks karamommi rohkem võtta!"

Pulmalistele pandud kuus pikka lauda otsastikku, nõnna et ots ukse alla ulatand, ja seitsmes laud pandud viel lapuliste jäoks üle paku õue. Iga laua piale sündind terve leib korraga ja jäänd nurkade piale ruumi ülegi. Kaks kuuenädalist orikast söödud pulma aal puhtaks ää, nõnna et muud põle järel jäänd kui kui kumbagist orikast neli jalga ja kaks külge. Paljalt piad pand peremees jo enne pulmi jõuluks paigale. Virrvommi põle pulmalistele viidudki, üsna kanged karamommi kantud kahe kannuga lauale, teine old tühi, teises mitte tilkagi. Pärast sööma ige pill üind ja rahvas tantsind, lapulisedki lauld, mis jäksand, aga kohku-kahku põle kuskil kuulda old.

Pruudil old nõnna pailu kaasavara, et kerstu kahel kõige kangemal jõumehel soand rie piale kanda. Esimene mies old oma rammuga üle kihelkonna kuulus. Ta vend pidand korra kolmepäävase sia-sõnni sabast jaanipäise ia (jäätuse) pial kinni, sie põle enne saba kääst ää soand, kui mies ise last lahti. Teine mies old veel tugevam: ta istund maha, pand jalad kõvaste vasta uksepakku ja uend kolmepäävase kuke-kuldi sabast kinni ega põle enne mitte lahti last, kui kuke-kult ise tõmmand saba kääst ää.

Viimaks läind kaks naest pulmas riidu: teine ikka sõimand teist, teine lugend teisele paha sõnu, viimaks teine löönd teist leivakannikaga, teien teist piatoiduga ehk ka jumalaanniga; teine teist õlekõrrega, teine teist jumalavilja varrega; teine lükand teise jõkke, teine teise vette. Mõlemil old kasukad selgas, teisel tuliuus, teisel alles räätsepa kääst tuld; teine kasukas soand läbimärjaks, teise liotand ka üsna ää; kasukad pandud kuivama, teine palavasse, teine keriks ekohta; teine põlend sial apraks, teine kõrvend krimsu. Naesed läind kaevama: teine kohtusse, teine õiguse ette; teine soand suure õiguse, teine kange võimuse.

Kivita Mats aga põle änam ilmas luband pulme teha, et kulu läheb suureks ja naesed tülisse.

H II 22, 1015/9 (36) < Jüri — J. Pihlakas (1888); avaldatud R. Põldmäe raamatus Eesti rahvanaljandid I (Tartu, 1941, lk. 201)

Teine näide: AT 1960G + 1889K? + 1875?
Üitskõrd olli üits tubli vanamiis, siis tiis kõik asja ja mõist kõik tüü tetä. Üitskõrd tei ta endäle vitsust vankre, meska ta viimate taivade sõit. Pilvist läbi minnen olli ta üte ratta ärä kaotanu ja jäi selleperäst üten oma vankrega pilve pääle saisma.

Edimält olli küll mehel õkva imu pilve päält alla kaeda, mes inimese maa pääl konnegi kotal teivä, a viimäte läits onte igäväs ja nakas maha tahtma. Nüid viil näi ta, et mahasaamine es oleki enämb nii kerge kui ülesminek, sest vankrel puudusi üits ratas ja vai sis pilve pääl vitsu kasvab, et asemele oles võinu tetä. Olli mehel õige pääkäänmist. Õnnes nakas üits talumiis kaaru tuulutama, sest sügisine aig olli. Tuul ai kaara liple kõik üles pilve pääle. Nüid tulli mehel ää nõu: ta nakas neist keist tegemä. Kui ta jo mõne ää süllä keist ärä olli keerutanu, sis pand ta keidse tõise otsa taiva laekongsi külgi kinni ja nakas esi keist müüdä alla tulema. Õnnetuses es ole miis kaenu, kas keids ka parasjagu pikk om. Keids olli lühike, nii pidi sis miis puul ooletuse peräst maa ja taiva vahele ripendama jäämä. Nüid olli tagumane ädä viil ullemb kui edimäne. Mes mehekesel nüid tetä? Rasset kihä ei jõvva pilve pääle tagasi kah enamb tõmmata. Pidi sis miis kõrva takast nõu otsma. Säält löis tõine üte suure pääeluka, täi. Selle naha tõmmas miis õkva turgu ja sai säält kaits rihma nigu taosse ruuma. Nii jakas ta keidsele otsa ja sai sedäviisi tüki maad allpoole. Siski olli maa viil küllält kavven. Jälle ots miis tõise kõrva takast nõu, säält sai tõise eluka, a siski olli viil ää tükk maad maha. Mehel nakas viimäte pää otsaiist sügelemä, sedä süiten löis ta kolmanda täi, kelle nahast ta tubli rihma sai, ent iks es mõjo viil midägi. Õnnes löis kukrust viil tüki tublemaba täi, kui ennitse olliva ollu, sellest sai [kuus?] rihma. Nüid olli küll maa joba õige lähikesin, a siski viil nii kavven küllalt, et karata es julge. Nii ümre tsõõri kaeden pääsi viimäte keids üleväst valla ja miis satte maha. Õnnetuse vai õnnes, mes tä nüid olli, olli ta mää suu kotale johtenu ja nii sügäväde maa sisse käinu, et pallas abe pääle maa jäi. Jälleki ädä, ei saa vällä.

Olli nii kevädene aig, kon kõik linnu pesi teevä. Üits parts johtusi mehe habet silmämä ja tei õkva oma pesä sisse. Vastne õnnetus: muidu oles ehk viil kiäki mehe abet nännu ja appi tullu, a nüid es saa abet ka enämb nätä. Kui parts poja vällä aus, tulli susi ja sei poja ärä. Perän süümist käänd tõine viil taguotsa pesä poole ja nakas aegutama. Nüid tulli mehel jälle ää nõu: ta aard soe annast kinni ja nakas esi kõvaste tänitämä. Susi pand sedä kuulden kangeste juuskma ja tõmmas suure uuga mehe maa sehest vällä.

Nii olli selle mehe taivan käik.

H II 31, 519/21 (2) < Otepää — J. Kivisaar, J. Birkenbaum (1889)

P2. Humoristlik puändita lühimonoloog (tihti kõlaliselt ornamenteeritud):
Üks ema kiitnud teise naise vastu: "Oo, oo, mis meie Annel viga oo: neli-viis sitsisiilikud kirstus! Kus mul oli enne üks ja kaks takust türba!"

E 31549 < Ambla — J. Neublau (1897) (= Põldmäe nr. 150)

Emaste teotüdrugud uiland sedasi: "Emaste poisid, oh-uii! Mina Uluratta määl suure alli kivi otsas. Kis mo äält kuuleb, see tulgu siiiaaa!"

[On problemaatiline, kas see tekstike on žanrilt naljand, helletus vm.]

ERA II 254, 257 (4) < Emmaste — E. Ennist (1939) (= Põldmäe nr. 215)

P3. "Kvaasisüstemaatiline" rida või vastandus (selle allrühma esindajaid tajutakse peam. anekdootidena):
Mida küsib selles või teises vanuses naine mehe kohta:
20-aastane: milline ta on?
30-aastane: kes ta on?
40-aastane: mis tal on?
50-aastane: kus ta on?

WC-hajameelsusel on kolm astet.
Esimene ja kergeim aste: võetakse püksid alla, sooritatakse protseduur, vesi unustatakse tõmbamata.
Teine, keskmine aste: võetakse püksid alla ja tõmmatakse vett, sooritus ise ununeb.
Kolmas ja raskeim... [seda on tarbetu läbi nimetada, sest hiljemalt 2. astme lõpuks kuulajad juba naeravad].

Mis vahe on diplomaadil ja naisel?
Kui diplomaat ütleb "jah", siis tähendab see 'võib-olla';
kui diplomaat ütleb "võib-olla", siis tähendab see 'ei';
kui diplomaat ütleb "ei", siis pole ta mingi diplomaat.

Kui naine ütleb "ei", siis tähendab see 'võib-olla';
kui naine ütleb "võib-olla", siis tähendab see 'jah';
kui naine ütleb "jah", siis pole ta mingi naine.

Nimetame edasi mõningaid piiriprobleeme ja piirjuhte.

1.3. Kas koomilised jutud on folkloorsed või mitte?

Paljud varasemaist koomikateooriaist, mida arendati üldiste filosoofia- või esteetikateooriate raames, ei suhtunud rahvanalja eriti hästi ning lugesid seda teisejärguliseks ja jämedaks. Seni pole kindlamat teadmust folkloorse nalja spetsiifika kohta, sh. selgemat vastust küsimusele, mille poolest traditsioonis käibiv lühinali erineb mittetraditsioonilisest, nt. sisu, maailmavaate, väärtuskriteeriumide, koomilise semantiliste mehhanismide vm. plaanis. Kõrvuti teadaolevalt folkloorse naljandi- või anekdoodiainesega figureerib määratu massiiv naljatilgakesi, millega kõikvõimalikud kalendrid ja ajalehed on oma lugejaid kostitanud juba aastat paarsada, ning ka meil Eestis üle saja aasta tänapäevani välja. Nende ainete võrdlemine võiks mitmes mõttes kasulik olla.

1. Folklooriteoreetilises plaanis võiks see meid aidata rahvanalja spetsiifika täpsustamisel.

2. See võiks anda huvitavaid tulemusi mentaliteetide ja maitsete ajaloo plaanis, kuna naljatilkade avaldajad on eeldanud, et nende poolt pakutavad naljad lugejaile meeldivad.

3. Kindlasti oleks sellest kuhjaga otseseimat tekstoloogilist kasu, sest naljand on vanasõna ja mõnede muude kõrval just neid žanre, kus möödunud sajandi kalendrisabadest, ajakirjadest jm. trükistest on arhiivi kandunud eriti hulgaliselt pseudofolkloorset ainest, mille väljaselgitamine on uurimistulemuste objektiivsusele tingimatuks eelduseks. Eesti naljandite rahvaehtsuskontroll on ikka veel tegemata. Kui see saab kord tehtuks, on meil ka naljandiarhiivist heakene tükk kadunud — kuid see-eest on võib-olla meie rahvanalja genuiinne loomus palju selgemaks saanud.

Kõrvuti otseste mahakirjutustega on arhiivis väga palju ka sellist ainest, mis formaalselt on tõesti folkloor, käibib suulises traditsioonis ja on sealt ausal viisil üles kirjutatud, kuid kuulub üliläbipaistvalt nn. sekundaarsesse kihistusse, kus trükitud algallikad on tihtipeale otse näpuga näidatavad jne.

Tänapäeval, kus anekdooditrükiseid lähiminevikus ilmus vohavalt ja anekdoote pakuvad pidevalt ka kaasaegsed massiteabevahendid (raadio, televisioon, sh. telereklaamid ja -filmid), mis on ka nn. parooli- või killuloome põhilisi inspiraatoreid, on vahekorrad "genuiinselt folkloorse" ja "sekundaarselt folkloorse" vahel eriti sassis ja nn. rahvaehtsuskontrolli tegemise mõte selle aine puhul ise üsna naljakas.

Omaette folklooriteoreetiline probleem on interneti-folkloor, sh. nn. netinaljad.

1.4. Kas koomiline folklooripala on jutt või mittejutt?

Ma ei jaga G. L. Permjakovi seisukohta, et väga palju inimkeelsed tekstid, sh. suur osa folkloorseid tekste "от поговорки до сказки" on käsitatavad eriliste "situatsiooni märkidena" ning vaadeldavad sama järku üksustena ja sama metoodikaga.

Teisalt on suhteid eri liiki tekstide vahel olemas ja mitmed neist puudutavad ka koomilisi rahvajutte.

Kõigepealt, fraseoloogia ja paröömika kui lühifolkloor on üldse väga altid laenama valmeid konstruktsioonielemente või seda või teist ülesannet täitvaid "allprogramme" mistahes ulatuslikumaile folklooriüksustele, teisalt võivad kunagiste juttude vm. suuremate üksuste fragmendid üsna tihti jätkata oma folkloorset eksistentsi kõnekäänuks kidunud viidetena. (Vt. ka näiteid konkreetseist piirjuhtudest eesti folklooris.) Eriti puhteestilise tekke ja levikuga naljandite hulgas on rohkesti üksusi, kus põhituuma moodustab mingi retoorilis-alliteratiivne humoristlik repliik ja narratiivne komponent on minimaalne. Aga ka selline laia levikuga ja kindlavormiline nähtus nagu vellerism on paröömilise ja narratiivse maailma piiripost: lääne pool, kus ta on produktiivne, peetakse teda ütlusfolkloori allžanriks, Eestis on enamik olemasolevaid raasukesi sulatatud naljandite hulka.

Koomilise rahvajutu suhe fraseoloogia ja paröömikaga ei piirdu aga laenusuhetega, vaid on olemuslikum ja sügavam.

Esiteks, paröömika ja fraseoloogia on retoorilised nähtused ja retoorikal tervenisti (eriti aga sellistel erivormidel, nagu paradoks, kalambuur, oksüümoron, absurd) on koomilisega väga olulisi ühisjooni. Tegelikult tähendavad kõik epiteedid, mida kasutatakse hästiõnnestunud ütluste ja troopide kohta, nagu "tabav", "kujukas", "piltlik" jt. sisuliselt seda, et siin on tegemist millegi naljakaga.

Teiseks, koomika seob folkloori lühivorme ja narratiivset rahvahuumorit ka tarkuse, vaimukuse, kavaluse mõõtmeid pidi. Vanasõna loetakse üldiselt ka didaktiliseks žanriks ning didaktikat on esmapilgul raske naljaga seostada. Kuid tarkuse mõiste käsitus on nähtavasti üsna erinev Lääne ja Ida kultuurides ning vist ka kaasaegseis ja vanemais kultuurides: Lääne (ja kaasaegseis) kultuurides tajutakse tarkust eelkõige millegi tõsise ja abstraktsena, mis puudutab teadmisi, eruditsiooni jmt.; Idas (ja eriti vanemas) on tarkust käsitatud praktitsistlikumalt — kui õpetuseandmist konkreetsete näidete, ilmekate paralleelide ja kujundite kaudu. Idamaises teadvuses on paröömika sulanud kokku selliste naabernähtustega, nagu võrdlus, valm, nali, ning neid tähistatakse mitmeis keeltes ühe ja sama terminiga.

Valm (ja tema naaberžanrid, nagu vene притча, parabool jt.) on didaktika ja koomilise eriti tähtis kohtumispaik. Valm on tunnuslikult kantud didaktikast ja nn. moraal paljude valmide lõpul on tüüpiliselt paröömilise vormiga, tihti mõni "päris"-vanasõna. Valmi süžeest johtuv didaktika on aga väga spetsiifiline — see on valdavalt tarkuse, kavaluse tähtsust rõhutav didaktika. Valmi väärtusideoloogia on laenanud end nähtavasti mitmeisse folkloorse narratiivi liikidesse. Loomamuinasjutuga on valm nii sarnane, et mõned autorid on pidanud neid lausa üheks ja samaks žanriks, ja siiani näib olevat lahtine küsimus, mismoodi just ristlevad nende ajaloos folkloorsed ja kirjanduslikud allikad ja mõjufaktorid. Igatahes aga samasugune mõistuse ja kavaluse apologeetika, rumala ja kavala tegelase võitlus ja kavala tegelase võit domineerivad ka nt. juttudes rumalast kuradist ja vanemais naljandites (vt. lähemalt allpool). On väidetud, et valm (seega siis ka loomamuinasjutt?) võis tekkida ainult klassideks kihistunud ühiskonnas ja kajastab oma allegooriate kaudu klassiühiskonnas valitsevaid inimvahekordi. Ning ka valmi ja loomamuinasjutu kohta on oletatud, et nende ajaloolised juured on retoorikas, täpsemalt igapäevases sõimus, sh. loomanimetuste kasutamises sõimumetafooridena, ning valm ja loomajutt on omakorda andnud tugeva panuse hilisemasse retoorikasse, juurutades ja võimendades folkloorides ja keeltes looma- jm. metafooride kasutamist, eriti allegooriaks nimetatavas erivormis. Valmi loetaksegi tihti allegooria peatribüüniks.

Asja teine tahk on vaimukus, mis on samuti tarkusega väga tihedalt seotud. Koomilise seost mõistusega rõhutavad väga paljud, kes koomilisest üldse on kirjutanud. Ka väljaspool folkloorset paröömikat käibib tohutu hulk individuaalaforistikat, Goethest kuni August Krikmannini, ja meie kogemus eesti vanasõnade juures näitab veenvalt, kui suur on üldinimlik tõmme aforistliku loomingu poole. Vaimukus ei ole üksipäini oskus sõnadega osavasti manipuleerida. Vaimukuse taga on tingimata ka kvaliteetne mõtlemine. Kvaliteetne mõtlemine on aga teisest küljest potentsiaalne relv, st. kvaliteetselt mõtlev inimene on potentsiaalselt ohtlik vaenlane jne.

On huvitav, et ameerika autor Albert Rapp, kes püüab selgitada nalja päritolu ja ta vormide arenemise küsimusi, peab vaata et ajalooliselt järjestatavaiks etappideks vaimukusevormide arengus väga paljusid selliseid asju, mis kuuluvad kõige otsesemalt folkloori ja mille žanrilise ärapaigutamisega on eesti folkloristidel pidevalt peavalu olnud ja asi on tänini lahtine. Need on:

mõistatus kui selline kõige üldisemas mõttes (Rapp toob näiteid mõistatamisvõistluste pidamise traditsioonist ajaloolistes kultuurides);

nähtus, mida inglise keeles tähistatakse terminiga conundrum ja mis vastab ligikaudu meie keerdküsimuse mõistele, st. mingi konksuga küsimus või lootusetult äramõistatamatu mõistatus või lollitamisvormel, kus ausa mõistatamise kriteerium on asendatud petmiskriteeriumiga;

kalambuurile lähedane pun, mis opereerib sama sõna eri tähendustega, mõtte valestitõlgitsemisega vms.;

samuti repartee — s.o. retooriline tõrjevormel,"vastulöök", tabav vastus vms. Naljanditeks loetavate juttude hulgas ongi tegelikult hea hulk selliseid, mis on sisuliselt repartee'd minimaalse süžeelise kontuuriga.

Paröömika on enamikul rahvastel valmistanud terve rea valmisprogramme, mis on funktsionaalselt täiesti repartee'd sagedamini ettetulevate situatsioonide või ütluste tarvis: "vana", "pead!", "anna!" (nagu ka "oleks", "ise" jpm.).

Samuti kuuuluvad koomilise folkloori hulka nn. armeenia mõistatused, üksused, kus osa elemente tuleb väljendada pantomiimina jne. Küsimusmallides "Mis ühist on...?", "Mis vahet on...?" ja mõnedes teistes näib keerdküsimusele omane narritamisfunktsioon olevat kogunisti taandunud, küsimus retooriliseks muutunud ja vastusega ühtseks narratiiviks kokku sulanud — neid kuulatakse nagu tavalisi anekdoote ega püütagi vastust ette ära arvata. Arhiivis võib osa sedalaadi tüpoloogilisi üksusi vormitehnilistel põhjustel poolituda keerdküsimuste ja naljandite või anekdootide vahel. (Vahe on paiguti väga habras: nt. armeenia raadiolt küsitavaid küsimusi loetakse näiteks üldiselt anekdootide hulka; kui viide armeenia raadiole puudub, muutuvad nad harilikeks keerdküsimusteks. žanriliselt ebamäärased on ka eelmainitud paradigmad v. read, kus tihti ainult intuitsiooni järgi otsustatakse, kas see või teine neist kuulub pigem paröömikasse või pigem anekdootide hulka. Koomika teooriale pühendatud käsitlustes ei tehta sellistest pisiasjadest loomulikult mingit küsimust.)

Kui vaadata tänapäevaseid nn. "paroole" või "kilde", siis on enamikule neist raske anda folkloori "klassikaliste" žanride süsteemis mingitki hästisobivat kohta, teisalt on selge, et folkloorse nalja hulka kuuluvad nemadki.

1.5. Kas rahvajutt on koomiline või mitte?

Püüame siin skitseerida jämedais joontes naljandi koha teiste jutužanride süsteemis, lähtudes nn. Aarne-Thompsoni süsteemis kasutatavast juttude põhiliigitusest. Kõigepealt aga paar sõna AT-süsteemi juturegistritest üldse.

Soome meetod, nagu teada, taotles folklooripalade algvormi, algkodu, tekkeaja, levikuteede jne. väljaselgitamist ning selleks, et seda teha, vajas palju empiirikat (tekste), mida võrrelda, kõrvutada jne. Soome meetodi teine iseärasus oli see, et uurimine oli orienteeritud tüübile, st. oli tarvis saada ka ülevaade rahvusvaheliselt levinumaist jututüüpidest ja samuti rahvajutu alaliikidest. See oligi AT-süsteemi registrite üldisem tekkemotiiv.

1910. aastal avaldas Antti Aarne (FFC 3) juturegistri, mis annab nn. AT-süsteemi põhikondikava ja on aluseks suurele hulgale samas süsteemis tehtud rahvuslikele ja rahvusvahelistele registritele. Suurem osa neist on ilmunud FFC-sarjas. Nimetame siin mõningaid neist.

  1. A. Aarne, Verzeichnis der Märchentypen. FFC 3. Helsinki, 1910.

  2. A. Aarne, Finnische Märchenvarianten. Verzeichnis der bis 1908 gesammelten Aufzeichnungen. FFC 5. Hamina, 1911.

  3. O. Hackmann, Katalog der Märchen der finnländischen Schweden. FFC 6. Leipzig, 1911.

  4. A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 25. Hamina, 1918.

  5. V. Tille, Verzeichnis der bömischen Märchen I. FFC 34. Porvoo, 1921.

  6. M. de Meyer, Les Contes Populaires de la Flandre. FFC 37. Helsinki, 1921.

  7. J. Qvigstad, Lappische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 60. Helsinki, 1925.

  8. O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 66. Helsinki, 1926.

  9. S.Thompson, The Types of the Folk-Tale. A Classification and Bibliography. FFC 74. Helsinki, 1927.

  10. N. P. Andrejev, Указатель сказочных сюжетов по системе Аарне. Leningrad, 1929.

  11. A. Schullerus, Verzeichnis der rumänischen Märchen und Märchenvarianten. FFC 78. Helsinki, 1928.

  12. E. O. Sveinsson, Verzeichnis isländischer Märchenvarianten. FFC 83. Helsinki, 1929.

  13. R. S. Boggs, Index of Spanish Folktales. FFC 90. Helsinki, 1930.

  14. G. Laport, Les Contes Populaires Wallons. FFC 101. Helsinki, 1932.

  15. W. Eberhard, Typen chinesischer Volksmärchen. FFC 120. Helsinki, 1937.

  16. A. Medne, Latviešu dzīvnieku pasakas. Review of New Types in the Motif-Index of Latvian Animal Tales. Riga, 1940.

  17. J. R. W. Sinninghe, Katalog der niederländischen Märchen-, Ursprungssagen-, Sagen- und Legendenvarianten. FFC 132. Helsinki, 1943.

  18. S. Thompson, W. E. Roberts, Types of Indic Oral Tales. India, Pakistan and Ceylon. FFC 180. Helsinki, 1960.

  19. S. Thompson, The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography. FFC 184. Helsinki, 1964.

  20. L. G. Barag, I.P. Berezovski, K.P. Kabašnikov, N.V. Novikov, Сравнительный указатель сюжетов. Восточнославянская сказка. Leningrad, 1979.

  21. P. Kippar, Estnische Tiermärchen. Typen- und Variantenverzeichnis. FFC 237. Helsinki, 1986.

Eestlastest esindavad siis FFC-sarja registreid seni kaks autorit:

Oskar Loorits (liivi juttude register, FFC 66, 1926),

Pille Kippar (eesti loomajuttude register, FFC 237, 1986).

Lisaks neile on Loreida Raudsepa kiriku- ja pastorinaljandite register (Antiklerikale estnische Schwänke. Typen- und Variantenverzeichnis. Tallinn, 1969), kus materjali esitus ei järgi AT-süsteemi, kuid juttude AT-numbrid on ära näidatud.

Aarne süsteem, mis puudusi ta juures praeguseks ka poleks avastatud, on omal moel geniaalne konstruktsioon — muusugune poleks arvatavasti nii pikale ajaproovile vastu pidanud. Eriti õnnestunud on rahvajuttude põhiliigitus.

Kordame AT-süsteemi põhikondikava lühidalt üle:

Jutuliik Tüübinumbri-vahemik
Loomamuinasjutud 1–299
Imemuinasjutud 300–749
Legendilaadilised jutud 750–849
Novellilaadilised jutud 850–999
Jutud rumalast kuradist 1000–1199
Naljandid ja anekdoodid 1200–2000
Lisa, milles samuti rohkesti koomiliste sugemetega jutte 2000–...

Edasi põhiliste jutuliikide suhetest ja naljandite žanrilistest lähisugulastest.

Kõigepealt võime jutuliigid jagada selle põhjal, kas süžees toimub midagi üleloomulikku või ei, st. kas seal on üleloomulikke tegelasi ja juhtub üleloomulikke asju, keda/mida ei saa ümber mõtestada allegooriaks, valetamiseks vm. Selliseid imesid juhtub ilmselt ime- ja legendilaadilistes juttudes.

Alan Dundes on väitnud, et ameerika indiaanlaste jutuvara analüüsides pole 'hea' ja 'halva' kategooriatega midagi peale hakata. Püüdmata seda väidet kinnitada või kummutada, tuleb öelda, et "Euroopa standardiga" folklooris näivad need kategooriad olevat küll väga kandva tähtsusega.

Konflikti ning lõpplahendust kätkevaid jutte kannab ikka mingi väärtus: tegelane, kes seda väärtust omab, pärib jutu lõpul mingis mõttes võidu ja see, kes seda ei oma, saab kaotuse osaliseks. Näeme, et imejuttudes ja legendilaadilistes juttudes on selleks selekteerivaks põhiväärtuseks voorus (vahe moraalse hea/kurja vahel), loomajuttudes, rumala kuradi juttudes ja naljandites on selekteerivaks väärtuseks intellekt (vahe tarkuse/lolluse vahel), novellilaadilistes juttudes võivad töötada mõlemad.

Lisaks võib öelda, et juttudes on olemas "mootor", määrav jõud, mis sündmusi kauseerib ja konfliktidele lahendusi annab. Mitte-üleloomulikes juttudes on võitja/kaotaja ja väärtuse omaja/mitteomaja üldreeglina sama ja intellekt on niihästi väärtuse kui ka mootori funktsioonis. Imejuttudes ja legendilaadilistes juttudes on voorusliku võitja (/ebavoorusliku kaotaja) roll ja mootori (abistaja, otsustaja, hindaja/kahjuri, karistaja) roll eri tegelaskujude kanda.

Võib öelda, et loomajutud ja jutud rumalast kuradist on teatud mõttes samuti üleloomulikud — loomad ju ei räägi ega tee tegusid, mida nad juttudes teevad, vanapaganaid pole arvatavasti üldse olemas. Kuid kui nt. imemuinasjuttudes tegevus areneb tükati loomulike inimlike motiivide, tükati aga üleloomulike mõjurite toimel, siis loomajutte (nagu ka valme) ja rumala kuradi jutte saab hästi tõlgendada allegooriatena. Nii et seda teisendust pole ilmselt õige pidada üleloomulikkuse avalduseks. Pigem on see samalaadne kaugendamisnähtus, mis on juttudes ja mujalgi universaalne ja kus võib näha kaht aspekti:

1) ilmselt on madalamale tasemele viidud v. "kaugendatud" situatsioonid kuidagi psühholoogiliselt vastuvõetavamad;

2) kaotaja v. koomika objekttegelaste "võõrandamine" on veel üldisem: naljandites ja mujal rakendatakse peale kõnealuse zoo- ja demonomorfismi laialt muidki "morfisme" — negatiivne tegelane viiakse tihti välja omaenda klassist (mõisnik, sant, pastor), omaenda soost (naine), tavalisest seksrollist (vanatüdruk), omaenda hõimust v. rahvast (setu, hiidlane; mustlane, juut) jne. Ju see on näit. naljandi sotsiaalse lõõgastamise funktsiooniga hästi kooskõlas.

Novellilaadiliste juttude ja naljandite vahel on piir tükati väga hajus.Vast on märgatavamaks erinevuseks see, et novellides on intellekti väljenduseks tõsisemat laadi sõnaline tarkus, vaimukus, mille taga on tihti ka midagi tõsiselt moraliseerivat. Probleem laheneb nö. moraalse katarsise kaudu. Naljandis lahendatakse probleem sagedamini kavaluse/lolluse, st. tüssamise, pettuse, löögi v. vastulöögi tasemel; ka siis, kui ei ole tegemist elukutselise petjaga ja kavalust kasutatakse enesekaitseks, kavalusakt ei jää puhtalt enesekaitse piiresse, vaid vastane saab enamasti mitte ainult moraalse õppetunni, vaid ka reaalsemat kahju. Novellilaadiline jutt on konstruktiivsem.

Ja näib, et novellidel ja vanadel naljanditüüpidel on veel see ühisjoon, mis neid ülejäänutest eristab, et siin on (eriti novellijuttudes) võimalik žee arenemine juhuslikkusfaktori arvel, kuna teistes alaliikides on asjade käik jäigalt determineeritud tahtlike jõudude poolt. Nii et selle nurga alt vaadates tundub, et IMEJUTUD JA LEGENDID MOODUSTAVAD NAGU SELGEMALT OMAETTE RÜHMA JA KÕIK ÜLEJÄÄNUD NAGU OMAETTE. Igatahes on kaunis selge, et mõni vana švank on üldiselt palju lähedasem loomajuttudele, novellidele või rumala kuradi juttudele kui näit. mõnele praegusaegsele anekdoodile, millega ta praegu ametlikult ühte žanri kuulub. Tundub, et teatud problemaatikate korral oleks vaja võib-olla juttude siseliigituse aktsente veidi ümber asetada.