1. SISSEJUHATAVAID MÄRKUSI
Kõigil on mingi kujutelm sellest, mis on naljand või anekdoot.
Need kujutelmad on harilikult üsna üldjoonelised ja
umbmäärased ning kui me püüame neid täpsemaks
mõelda, satume varsti raskustesse. Inimese keelt ja meelt puudutavad
ained on mingis mõttes keerukaimad kõigist uurimisainetest
üldse. Osalt ka seetõttu on kujunenud olukord, et filoloogilised
mõisted, sh. folkloristika mõisted on pahatihti segased ja
amorfsed: ühe terminiga tähistatakse mitut eri asja ning üht ja
sama asja tähistatakse mitme eri terminiga, mõisted valguvad
üksteisesse jne.
Püüame anda naljandi kohta mingi provisoorse määratluse,
viies ta mõistlikult vähese hulga asjassepuutuvate paradigmade
koosseisu ja jälgides ta asendit nendes paradigmades.
1.1. Naljand on koomiline rahvajutt
Kõige lühemal ja lihtsameelsemal viisil võib öelda:
naljand on koomiline rahvajutt.
Teeme lihtsa skeemi:
Sellel diagrammil esindavad ringid põhitunnuseid
'KOOMILINE',
'FOLKLOOR(NE)' ja
'NARRATIIV' (või 'JUTT')
ja nende lõikumisel tekkivad alad esindavad põhitunnuste
mitmesuguseid kombinatsioone:
suvaline Gori karikatuur kuuluks alale (1) koomiline mittefolkloorne
mittejutt;
regilaul "Mine mustale mehele" kuuluks alale (2) mittekoomiline
folkloorne mittejutt;
Tuglase "Inimese vari" kuuluks alale (3) mittekoomiline
mittefolkloorne jutt;
võrdlus Edeneb nagu koeral sibulasöömine kuuluks alale
(1 & 2) koomiline folkloorne mitte-jutt;
Vilde "Uuel teel" kuuluks alale (1 & 3) koomiline
mittefolkloorne jutt;
Tuhkatriinu-muinasjutt kuuluks alale (2 & 3) mittekoomiline
rahvajutt;
naljand ja anekdoot kuuluksid alale (1 & 2 & 3) koomiline rahvajutt.
Võib kaaluda, kas lisada ka tunnus 'lühike'. Ülevaadetes
märgitakse naljandi kohta tihtipeale tõesti, et ta on "enamasti
lühike" vmt. Kuid koomilised narratiivid on pikkuselt nii suuresti
erinevad, et seda tunnust poleks vist õige žanri formuleeringusse
lülitada. Samuti võiks n-ö. žanritehnika tasemele jätta
tunnuse 'puänteeritus : mittepuänteeritus'.
1.2. Loomulikke naljandirühmi
Selleks, et veidi lähemalt vaadata naljandi suhteid raamnähtustega
'nali', 'folkloor' ja 'jutt', peaksime enne veidi korrastama naljandit ennast
sisemiselt, lähtudes sellest, millised jutud summa summarum on
kvalifitseeritud naljanditeks nt. eesti rahvaluulearhiivis või
Aarne-Thompsoni juturegistris või mõlemas.
Naljanditeks loetavas jutumassis eristuvad küllalt selgesti mitmed
n-ö. loomulikud rühmad, mis moodustuvad mingite tunnusekimpude
või sündroomide alusel. Püüame teha skitsi neist
loomulikest rühmadest, hoolimata suurt sellest, kas rühmade
komponenttunnused on sisulised, vormilised, struktuurilised vm., ja tegemata
probleemi sellest, kas üksiktunnused peaks asetatama ka mingisse
hierarhiasse ja millisesse nimelt.
Skits ise võiks olla nt. järgmine:
Iseloomustame seda liigitust mõne sõnaga.
Vasaku haru jutud moodustavad naljandižanri kõige
"jutulikuma" osa. Siin on esiplaanil tegelane või
tegelasrühm või -paar, kes jutu sisulise probleemi tekitavad ja
lahendavad, tihti omavahel võideldes, lisaks mitmesuguseid instrumentide
või taustade tasemele jäävaid statiste. Jutt jõuab
kindlasti mingi lahenduseni. See lahendus on vanemas naljandikihis enamasti
puhtsüžeeline: kelgi tegelasel läheb oma rumaluse tõttu
halvasti või tänu oma kavalusele või õnnelikule
juhusele hästi. Uuemas anekdoodis lõpeb tekst puäntlausega
(enamasti kellegi repliik) ja lahenduseks on kuulaja(te) kiire
mõttekäik (arusaamisoperatsioon) ja sellele järgnev naer.
Toome ühe näite iga "vasaku poole"
põhitüübi kohta.
V1. Ebaõnn rumaluse tõttu (so. tüüpiliselt omane nn.
kilplasnaljanditele):
Järgnev näide on kontaminatsioon paljudest kilplasjuttudest (AT 1265*
+ 1386 + 1387 + 1384 + 1245 + 1210 + 1286 + 1263)
- ■
Üks mees võtnud naise, kes temale sööki valmis teeb
ja kodust asja toimetab, kui ta ise tööl käib. Kui pulmad peetud
saand, läind mees kottu välja tööd otsima ja käskind
naist õhtuks pudru valmis keeta. Naine pand kohe pudrupaja tulele, kui
mees kottu ära läind, et õhtuks aegsasti valmis saab. Aga
pudrupada hakand naist sõimama: rop, rop, rop, rop, rop, rop. Naine
kuuland, kuda pudrupada ikka edasi sõimand; naise süda saand
täis, võtnud pudrupaja, viind lehma ette. Lehm söönd:
laisk, laisk, laisk. Naine kuuland, kuda lehm laisaks sõimand, ta
võtt pudrupaja, viind lamba ette ja ise tapnud lehma ära. Lammas
söönd: vedel, vedel, vedel. "Või vedel!"
käratand naine ja tapp lamba ka ära; pudrupaja viind ta sea ette. Siga
söönd: lits, lits, lits, lits. "Või litsiks sõimab
tema! Ma tahan ka sulle näidata, mis palka sõimajad saavad!"
ja tapnud ka sea ära.
Õhtul tulnud mees kodu. Naine kaevand kohe mehele: "Sa käskisid
mind kodu loomi valitseda, aga nemad nurjatumad hakkasid mind koguni
sõimama. Ma aga näitasin, et ma nende valitseja olen, ja tapsin nad
ära sõimaku siis veel!" Mees tõmmand kulmu kortsu
naise juttu kuuldes ja tahtnud taale mõne kõrvalopsu
õpetuseks anda, jätnud seekord järele ja üteld: "Eks
nad seisa kapsa maoks pruukida, aga et sa teine kord enam nii rumalasti ei
tee!"
Teisel pääval läind mees jälle kottu ära. Naine
võtnud kerve ja rajund lehma, lamba ja sea kõik tükiks katki
ja pand kapsajuure peale, iga peale ise tüki, kapsa maoks. Ise läind
tuppa, istund maha ja mõteld iseeneses: kuida saab mo mees nüüd
rõõmustama, kui ta kodu tuleb ja nääb, et ma kõik
nii targaste olen teinud. Selle ajaga oli koer lihatükid kapsajuurte pealt
üles kaapind ja mõned koguni ära söönd. Naine tulnud
toast välja, kutsund koera oma juure, sidund nööri kaela ja viind
rehe alla, seal sidund teise nööriotsa õllevaadi prundi
külge kinni ja hakand siis koera peksma. Koer tõmmand prundi eest
ära ja joost minema, naine taga järele, ega ole enne tagasi tuld, kui
prundi kätte saand, viind ta jälle õllevaadi ette. Aga oh
õnnetust õllevaat tühi! Õlut joost kõik
maha põrandale. Naine võtnud luua, pühkind kõik laiali
ja toond aidast poole vaka jahu, kuivatand nendega ära.
Mees tulnud õhtu jälle kodu. Naine läind kohe vastu ja
rääkind mehele, kuda lugu on. "Ise pattu tegin, ise pattu
parandasin," ütles ta viimaks, "ma kuivatasin jahudega
põranda jälle ära." Mehe süda saand juba üsna
tigedaks ja pidand naist hakkama peksma, jätnud aga järele, et
vaadata, kas majal ilmas ka nii rumalaid inimesi on.
Ta võtnud kepi kätte ja läind vaatama, kas teisi nii rumalaid
veel leida on. Kui ta juba tüki aega oli käind, juhtund ta ühe
uue toa juure, mis juba valmis oli, aga ust ega akent ei olnud. Ta vaadand toa
laele ja näind, kuda kaks meest koti suu vasta päeva lahti hoidnud,
siis ruttu kinni pand ja laest tuppa viind ning tahtnud sedaviisi tuppa valgust
viia. Ehk nad küll mitu korda seda teind, jäänd tuba siiski
pimedaks. Mees mõteld iseenesest: need on ka ühed narrid, kel
õiged aru peas ei ole, läind aga ise edasi.
Kui ta jälle natuke maad oli kõndind, näinud ta uue ime: seal
kasvand köögi katusel üks rohutukk, karjapoiss sidund lehmale
pika oheliku sarvi, läind ise katusele ja tahtnud lehma ka katusele viia
rohtu ära sööma, aga kõik vaev asjat/a/.
Sealt läind mees jälle edasi. Ta läind ühte peresse sisse,
kus peremees pojale uued saapad toond. Poiss pand saapad ahju ääre
maha ja läind ise ahju peale, hüpand sealt saabaste peale, et
sedaviisi saapaid jalga saada, aga kõik asjata. Ta seadnud saapad
otsekohe ja hüpand jälle, kuni jalad veriseks, aga siiski asjata.
Mees pidand juba kodu tulema, aga läind veel ühte kohta sisse. Seal
olnud pudrukauss toas ja piimakapp aitas, lapsed võtnud toast lusikaga
pudru ja läind jooksuga aita piima kastma. Sedaviisi kahte vahet
jooksnud nad senikaua, kui kõhud täis saand. Mehe viha kadund seda
nähjes hoopis ära, oma naisega eland ta pärast seda üsna
head elu, ta trööstind ennast sellega, et ilmas veel teisi rumalaid
küll on.
H II 13, 307/10 (1) < Koeru V. Viitmann
(1889).
-
V2. Kaval tegelane petab rumalat:
AT 1525A + 1525D + 1740 + 1737
- ■
Ükskord eland üks pahur poiss. Ta teind inimestele alati kurja
ja pahandust. Kiskund külanaiste kaalid ülesse, aga ise põle
neid jälle ää sööndki, loopind aga laiali. Ta oli mitu
korda isa kääst peksta soand, aga see põle aidand ühtigi;
ta teind jälle pahandust. Poisi isa süda soand täis ja ta hakand
poissi kiruma: "Kura sind võtaks kõige oma hullu
tükkidega!"
Varsti tuldki kohe üks must tõld hooste ja kutsariga nende juure ja
viidudki poiss ära seitsme oasta peale. Esti ei ole isa taht poega anda,
aga vanakurat üteld, et kui sa lubasid, siis pead aga andma.
Kui seitse oastat mööda läind, tuld poiss kodu. Isa hakand kohe
pärima, et mis töö peale sa nüüd kua kuradi juures
õppisid.
"Õppisin vargaks," vastand poeg.
Isa põle sest esti arugi soand, muudkui ehmatand ära. Pärast
üteld pojale: "Mul põle sulle kua kedagi tööd anda,
lähen õige mõisa ja reagin härrale, eks siis soa
näha, mis tema ütleb."
Kui härra sest kuulda soand, ööld ta: "No hea küll, kui
ta väljaõppind varas on, las ta siis tuleb ja varastab minu
kõige paremad hobused tallist ära, siis annan ma talle selle eest
sada rubla raha, vaat viina ja varastud asjad saab omale veel
pealekauba."
Mõisahärra käskind tallipoisil kohe hobused kõvast
latrisse kinni siduda, sadula selga panna ja ennast veel selga istuda.
"Noh, nüüd võid siis pojale käsku viia,"
üteld härra, "aga kui ta ära ei varasta ja lõksu
langeb, vastab ta oma peaga."
Vanamees läind kurva meelega kodu poole ja üteld pojale, et ega sul
nüüd küll peasemist põle. Kui poeg lugu tublisti oli
järele pärind, naerd ta selle peale laia lõuaga ja üteld,
et see alles veike asi on. Poeg pand enesele kahte seltsi viina pudelitesse,
võtt leivakoti selga ja läind õhtu eeli mõisa poole.
Videvikus jõund ta sinna, põle aga muusse kohta
öökorterit soand kui tallipoisi juure. See põle midagi paha
aimand ja käskind teda sealsamas heinte peal magada. Teekäija tahtis,
muidugi teada, õhtust süüa. Võtt siis kua õige
tublisti kärakat söögi alla. Tallipoisil hakand suu kangesti vett
jooksma ja ta imestand, et küll on aga külapapal pailu viinapoolist
ühes.
"Jah, on ikke teist kanisti (= kaunikesti)," öeld varas,
"ehk soovite kua natuke?"
"Kui vanapapa oleks nii hea olema, ega ta mööda külge maha
jookseks."
"Noh, teie olete nagu mõisa inimene, tea, kas tahategi sellest
pudelist võtta, kust mina võtan."
Võtt siis teise pudeli ja and tallipoisile rüübata, seal old
aga unerohi sees ja tallipoiss jäänd peale selle varsti magama. Varas
tõst tallipoisi hobuse seljast maha, võtt hobuse lahti, istund ise
selga ja kihutand minema.
Hommiku saat ta käsu isaga mõisa, et saatku härra sada rubla
raha ja vaat viina ära. Ei old parata kedagi, pahase meelega saat
härra lubatud tasu isaga ära.
Varsti saadetud poisile mõisast uus käsk, et mingu ja varastagu
nüüd härg kahe mehe vahelt ära, kui need laadale
lähvad. Palka lubatud niisama pailu kui ennegi. Poisi isa old selle
üle üsna kurb ja mõteld, et ega ta nüüd seda ometi
soa ära varastada, liiategi veel kahe mehe vahelt. Aga poeg naerd selle
peale jällegi ja öeld, et see alles tühi asi on.
Kui mehed härjaga metsast läbi läind, joost varas tüki moad
ette ja visand soapa tee peale maha. Härja-aajad jõund soapa juure
ja pidand seal aru, et kas maksab moast ära võtta või ei, et
põle kohta, kuhu panna, ja jätnud soapa maha. Varas joost jälle
ette ja visand teise soapa maha ja võtt esimese ära. Kui
härja-aajad teise soapa juure jõund, kahetsend nad küll, et
esimest moast ära ei võtt.
"Kui jätsime esimese, jätame teise kua," sõnand
üks ja nad läind edasi.
Varas näind, et see nõu põle aidand, ja katsund teist.
Läind siis jälle tükk moad ette ja poond ennast puu otsa
ülesse. Kui härja-aajad mööda läind, pidand nad
jälle aru, et kas minna hädalisele appi või ei.
"Ei meil põle aega," ööld üks ja nad läind
jälle edasi.
Varas ronind puu otst maha ja läind uuesti meestest ette ja poond ennast
jälle ülesse. Mehed üteld, et kui meie esimesest mööda
läksime, siis lähme teisest kua. Nii sündind kua kolmat ja nellat
korda. Nellanda korra aal hakand mehed selle üle vaidlema, et kas oli kolm
või neli ülespoodud inimest. Vaidlus läind ikke suuremaks
ja viimaks, et näha, kumbal õigus on, läind mehed tagasi, et
ära lugeda, pailu neid oli. Nad sidund härja niikauaks puu külge
kinni. Nii kui varas seda näind, võtt ta härja puu küllest
lahti ja läind kus seda ja teist.
Varsti läind väljaõppind varga isa mõisa ja reakind, et
härg juba poja käes. Soand teine jälle palga kätte ja viind
koju poja kätte.
Nüüd and härra käsu poisile, et ta peab tema proua
sõrmuse ära varastama. Isa old jällegi mures, et ega ta seda
ometi soa teha. Poiss aga naerd selle peale.
Õhtu videvikus kobind ta ennast mõisa. Ööse, kui juba
kõik magand, läind poiss proua juure, teind oma häält
hästi härra moodi järele ja küsind, et: "Anna see
sõrmus parem minu kätte hoida, varas varastab ta sinu käesti
ikke ära, aga minu käes on ta ometi alles."
Hommiku läind proua härra käest sõrmust kätte
küsima. Härra teind suured silmad, et: "Mis juttu sa aad, ma
põle tervel ööl sängist välja saanud!"
Varsti tuld isa poja palga järele. Küll vandund härra kavalat
varast, aga palga makst ära, nagu kaup oli.
Viimaks and härra vargale käsu kirikhärrat ära varastada ja
tema kätte tuua. Isa old jälle häda täis, et ega ta
nüüd enam terve nahaga ei pease.
Ühel ilusal vaiksel õhtal, kui kõik ju magand, pand varas
hulk vahaküündlaid haudade peale põlema. Õpetaja
ärgand ülesse ja läind seda imet voatama. Varas ise seisnud
nellahobusetõllaga kirikumõisa treppis ja teatand, et tema tuld
kirikhärra järele ja tahab teda taeva viia.
"Teie üksi olete see äravalitsetud, kes võib taeva saada;
nüüd minge mõisa ja korjake endi kuld- ja hõbeasjad
kokku ja võtke ühes. Aga teisi ei tohi ülesse ajada, sest selle
õndsuse vääriline põle keegi muu kui teie ise."
Õpetaja täit peagi seda käsku ja soand varstigi valmis.
Istund siis tõlda ja taevasõit hakand peale. Vahepeal kästud
õpetajat kotti pugeda, sest peale selle pidi taevasse
tõmbamine tulema. Nüüd vedand varas teda läbi porilombi ja
seletanud, et siinkohas on nüüd see vihm, mis vahest maa peale sajab.
Siis jälle ühe kivihunniku piale seal pidi müristamine
olema. Viimaks veel mööda mõisa treppi, et need pidid siis
taevaredeli pulgad või astmed olema, kust mööda teda Peetruse
juure viiakse. Nüüd visand varas koti mõisahärra jalgade
ette maha ja üteld: "Säh nüüd oma
kirikhärra!"
No küll old õpetaja häbi suur, kui ennast mõisast leind,
ja härra jalgade ees veel. Ja kodu veel suurem häbi. Nüüd
and härra vargale veel nellandat korda sada rubla raha ja vaadi viina ja
last varga oma alt priiks. Mingu varastagu nüüd, kust ta ise
tahab!
Nõnna teenis poiss nelisada rubla raha, neli vaati viina ja sai veel
pealegi priiks.
EÜS VII 632/6 (2) < Koeru O. Lõvi, J. Lauri
ja O. Lalli (1910)
Tekst on avaldatud antoloogias Eesti muinasjutud (koost. V.
Mälk, I. Sarv ja R. Viidalepp; toim. R. Viidalepp; Tln., 1967).
-
V3. Õnn juhuse läbi:
AT 1640. Vahva rätsep
- ■
Üts joot'k miis tullu' kõrtsist kodo ja söönü'
käsipõsilde lavva man, et kärpsit linnanu' armetu pal'lo mano
timägä üteh süümä. Miis haarnu sõs
pirru ja löönü nii, et näid hää hulk purus
lännü'. Naanu süümä, jälki kärpsit tuhanda
viisi man söömäh. Miis võtnu pirru, löönu
jäll ja saa viisi lännü kärpset purus. "Ahaah,"
mõtelnu miis, "nüüd ma ole väega kõva, ma
hukka jo kärpset saa viisi." Lännü sõs sepä mano
ja käsknü hindälle suure mõõga tetä niigu
saelavva ja lasknu pääle kir'otada: "Siin om miis, kes sada maaha
lööse üte kõrraga."
Tullu' sõs sepä puult mõõgaga kodo tulema, es ole
sälgä mõõka jõudnu võtta, vidänu
õnne takah, purjoh ka ollu tõõne, nii jäänü
kraavi perve pääle makama. Üts kunigas sõitnu
säält müüdä, kaenu: miis maka, hirmus pikk
mõõk ku saelaud man, pääle kir'otet: "Siin om miis,
kes sada maaha lööse üte kõrraga." Kunigas lasknu'
kutsaril hobese' kinne' pitä', käsknü meehe üles aia' ja
mõtelnu, et niisugust miist, kes sada lööse üte
kõrraga, oles mu riigih vaja. Kutsar liiktannu' miist ja
ütelnü: "Ei, miis, ei, miis, tule üles, tule
üles!" Miis lasknu silme vallale ja ütelnü: "Siin om
miis, kes sada lööse üte kõrraga," ja
jäänü makama. Kutsar liiktannu jäll: "Ei, miis, ei,
miis, tule üles, tule üles!" Miis jälle vasta: "Siin om
miis" jne. Kutsar ütelnü: "Kule miis, kunigas käsk,
tule üles!" Miis karanu ka pistü ja ütelnü jälle:
"Siin om" jne. Kunigas ütelnü sõs: "Mina ole
helisev kunigas. Kui sa nii kõva miis olet, sõs tule minoga
üteh, ma massa hää palga, saat häste süvvä ja
juvva." Kaabelnuvva niikavva, ku miis lubanu ka minnä. Isnu sõs
miis tõlda kuniga kõrvale, mõõk võetu ka
muud'ogi üteh. Nüüd saanuva kodo kuniga poole. Sääl
antu sõs mehele süvvä-juvva ja säetü makama, et
küll hummogu kaeme tüüd.
Hummogu ütelnü kunigas: "Olgu sõs edimätses
tüüs sinole: siin liin'a kõrval om haan'amaa, paar virsta edese
minneh tule üts tammemõts vasta, säält kääse
mõtstsiga vällä kes inemene kätte johus, tuu surma
saa. Mine' tapa' tuu tsiga är." Miis pelänü küll, et ei
tiiä', kus lätt, et olet kuniga tennistüste
löönü', piät ka kuniga käskü
täütmä. Lännü' sõs tõõne
sinnä' poole ja vidänü mõõka takah. Tükü
ajo peräst kaes mõtsa puult tule jo mõtstsiga, nii et
maa mügises all, õkva timä poole. Miis jätnü
mõõga maaha ja ka vadima. Õnnes ollu' sääl
üts haan'aküün sinnä' küüni poole,
mõtstsiga takah. Miis paenu är küüni kõrvale,
sääl ollu' uss, säält müüda nuka taade.
Mõtstsiga joosnu' ka küüni mano, sõs säält
ümbre minemä taade, nännü, et lävi ol'l, karanu ka
sisse, arvas, et miis ussest sisse juusk. Miis joosnu nüüd ja pannu
usse takst kinne. Mõtstsiga küünih. Miis võtnu
sõs uma mõõga, lännü' kuniga mano ja ütelnü:
"Mõtstsia ole mina küüni kinne' pannu, minge võtke'
timä vällä." Mintü sõs kaema ol'l ka nii.
Oi sedä avvu, mis meehel nüüd ol'l.
Kunigas annu' vahtse käsü: "Siinsamah mõtsah om üts
nõnasarv, kiä kõik purutas, kes ette johus, surma' tuu
ärä." Miis lännü jälle mõtsa poole,
vidänü umma mõõka takah ja mõtelnu:
"Üteh paag'ah iks surm saia om, kuniga käskü piät
täütmä, ehk lätt jäll õnnes."
Hääkene küll, lännü mõtsa. Nõnasarvik
tullu vasta, et mõts rogises õnne. Miis joosnu üte puu takast
tõõse taade, saanu üte tamme taade, nõnasarvik tahtnu
sarvega läbi tamme mehe sisse lüvvä ja löönü, a
jäänü sarve piti tamme sisse kinni. Miis karanu mano ja
niitnü [= neetinud?] kõvaste sarve tõselt puult är:
"Saisa!" Vägimiis võtnu nüüd jäll uma
mõõga, lännü kuniga mano ja ütelnü:
"Sääl ta om mõtsah, sarve piti tamme küleh kinne,
minge tapke timä maaha ja tooge ärä." Mintü kaema, ol'l
ka nii. Perüs vägimehe tükü'.
Kunigalle saadetu tiidmene, et kolm kunigat tuleva' timä pääle
sõdima. Kunigas jälle vägimehele: "Sina mine ja puruta
näid ku är võõdat, sõs saat mino
tütre naases ja perändät terve kunigriigi, ega mul poige ei ole,
kelle riigi jätä." Miis lubanu ka minnä. Joba saisnuvva
sõaväe' ütstõõse vasta kõik valmes, mudku'
anna' kokko minnä'. Vägimeehele annu kunigas uma kõge paremba
opetu hobese, miis säetü sälgä, lasknu tõõne
jala' kah hobese kõtu alt kinne köütä, et maaha ei sata.
Ega ta es ole jo harinu viil ratsalla sõitma. Vägimiis
köütnü sõs viil mõõga ka otsapiti sadula
külge ja naanu sõaväe poole sõitma.
Äräõpetu hobene lännü' ku üts nuul
võõra sõaväe poole juuskma. Meehel tullu' hirm
pääle, kiilnü hobest, et saisma jäässi, iks
"pruu!" ja pruu!", a hobene es ole jäänü saisma,
joosnu edese ku hunni. Mis nüüd? Ei saa maaha kah hobese
säläst jala kinni köüdetü. Kaenu, hobene tormas
õkva ütest virstatulbast müüdä, timä haarnu
tollest kinne, et tuu ollu' alt mädä ja jäänü
üskä. Hobene linnanu iks edese. Egä tä esi es tiiä
sõa värgest midäge, opetu hobesel olliva sõa
säädüse tutva. Hobene tormanu õkva võõralle
väele pääle. Nuu kaesse', vägimiis tule, mõõk
juusk ku saelaud kõrval, suurtükk hobese kõhri pääl
oi õnnetust, hirmu! Jah, tõmmatuvvaki rahulipu üles.
Opetu hobene keerotannu' ümbre kodo poole, kuniga mano. Joba tultu' ka
kirjoga rahu tegemese peräst kuniga jutule. Vägimiis suurust
nüüd: "Ka mina olli sii miis, kedä nimä pelksivvä
ja kelle peräst rahu teivä." Kunigal sai hää miil ja
an'd uma tütre vägimehele naases ja pääle tuu viil uma
riigi. Kae sõs, ku pulme peeti [seitse] päivä. Ma esi olli ka
sääl ja sai mõne tsilga viina.
H II 52, 218/29 (10) < Räpina J. Poolakess
(1895)
-
Paremas harus paiknevad palad, kus ei ole konflikti kui sellist ega
lahendust kui sellist.
"Pikemate fantaasiate" allrühma prototüüpseks
esindajaks on nn. valetamisnaljandid. Valetamismotiivid võivad olla vahel
raamistatud küll kavalusnaljandi üldstruktuuri: sagedasemaid raame on
valetamisvõistlus või kihlvedu, kus üks pooltest ei tohi
öelda teise jutu peale "See on vale!" (esineb nt. juttudes AT
852, 1920A, 1920C jt.), kuid põhitasand on üles ehitatud
fantaasiamängule: kuulajale pakub naudingut see, kuidas maailma
üllatavalt moonutatakse, võimatuid asju ühendatakse,
mõõtmete ja vormiga mängitakse jne. Tegelased on formaalsed,
fiktiivsed, süžee kui niisugune samuti. Jutu dünaamikas pole seda
klassikalist küüru, mis sõlmitusest peale kerkima hakkab ja
lõpus jälle järsult alla vajub.
P1. Esimene näide: tüüp tingnimetusega "Suurejooneline
pulm" pole ilmselt kattuv norra jutuga AT 1961, kuid osa siinseid
motiive põimub ka sarja AT 1960 alltüüpidesse.
- ■
Kivita Mats taht tütart mehele panna. Et ta üle küla rikas
old, taht ta kua ästi suured pulmad teha. Este pand ta kohe kaks
kuuenädalist orikast aeda pulma aaks tappa ja nuumand seitse
pääva ühtepuhku jumalaviljaga. Siis akand ta pulmaõlut
tegema ja pand terve kilimitu (12 toopi) linakseid likku. Sellest teind ta viis
voati virrvommi (lahjemat õlut) ja kolm voati ästi kanged karamommi,
mis kohe miest mässib.
Juhtund külamies tulema, Mats kiit omal ästi kange õlle olema
ja toond külamehele kapaga oma karamommi mekkida. Ise mõeld:
"Soab näha, kas võtab mehe pikali!" Mies joond, soand
süda täis, mis teda narritakse, ja virutand Matsile kapaga pähe,
paljas kõrv jäänd aga piosse. Matsi naene akand karjuma:
"Ees ma ööld sulle, uha Mats, uha Mats, säh nüüd
kord jõi, kohe läks ulluks! Oleks võind voadi virrvommi ja
kaks karamommi rohkem võtta!"
Pulmalistele pandud kuus pikka lauda otsastikku, nõnna et ots ukse
alla ulatand, ja seitsmes laud pandud viel lapuliste jäoks üle paku
õue. Iga laua piale sündind terve leib korraga ja jäänd
nurkade piale ruumi ülegi. Kaks kuuenädalist orikast söödud
pulma aal puhtaks ää, nõnna et muud põle järel
jäänd kui kui kumbagist orikast neli jalga ja kaks külge.
Paljalt piad pand peremees jo enne pulmi jõuluks paigale. Virrvommi
põle pulmalistele viidudki, üsna kanged karamommi kantud kahe
kannuga lauale, teine old tühi, teises mitte tilkagi. Pärast
sööma ige pill üind ja rahvas tantsind, lapulisedki lauld, mis
jäksand, aga kohku-kahku põle kuskil kuulda old.
Pruudil old nõnna pailu kaasavara, et kerstu kahel kõige kangemal
jõumehel soand rie piale kanda. Esimene mies old oma rammuga üle
kihelkonna kuulus. Ta vend pidand korra kolmepäävase sia-sõnni
sabast jaanipäise ia (jäätuse) pial kinni, sie põle enne
saba kääst ää soand, kui mies ise last lahti. Teine
mies old veel tugevam: ta istund maha, pand jalad kõvaste vasta uksepakku
ja uend kolmepäävase kuke-kuldi sabast kinni ega põle enne
mitte lahti last, kui kuke-kult ise tõmmand saba kääst
ää.
Viimaks läind kaks naest pulmas riidu: teine ikka sõimand teist,
teine lugend teisele paha sõnu, viimaks teine löönd teist
leivakannikaga, teien teist piatoiduga ehk ka jumalaanniga; teine teist
õlekõrrega, teine teist jumalavilja varrega; teine lükand
teise jõkke, teine teise vette. Mõlemil old kasukad selgas, teisel
tuliuus, teisel alles räätsepa kääst tuld; teine kasukas
soand läbimärjaks, teise liotand ka üsna ää; kasukad
pandud kuivama, teine palavasse, teine keriks ekohta; teine põlend sial
apraks, teine kõrvend krimsu. Naesed läind kaevama: teine kohtusse,
teine õiguse ette; teine soand suure õiguse, teine kange
võimuse.
Kivita Mats aga põle änam ilmas luband pulme teha, et kulu
läheb suureks ja naesed tülisse.
H II 22, 1015/9 (36) < Jüri J. Pihlakas (1888);
avaldatud R. Põldmäe raamatus Eesti rahvanaljandid I
(Tartu, 1941, lk. 201)
-
Teine näide: AT 1960G + 1889K? + 1875?
- ■
Üitskõrd olli üits tubli vanamiis, siis tiis kõik
asja ja mõist kõik tüü tetä. Üitskõrd
tei ta endäle vitsust vankre, meska ta viimate taivade sõit. Pilvist
läbi minnen olli ta üte ratta ärä kaotanu ja jäi
selleperäst üten oma vankrega pilve pääle saisma.
Edimält olli küll mehel õkva imu pilve päält alla
kaeda, mes inimese maa pääl konnegi kotal teivä, a viimäte
läits onte igäväs ja nakas maha tahtma. Nüid viil näi
ta, et mahasaamine es oleki enämb nii kerge kui ülesminek, sest
vankrel puudusi üits ratas ja vai sis pilve pääl vitsu
kasvab, et asemele oles võinu tetä. Olli mehel õige
pääkäänmist. Õnnes nakas üits talumiis kaaru
tuulutama, sest sügisine aig olli. Tuul ai kaara liple kõik
üles pilve pääle. Nüid tulli mehel ää nõu:
ta nakas neist keist tegemä. Kui ta jo mõne ää
süllä keist ärä olli keerutanu, sis pand ta keidse
tõise otsa taiva laekongsi külgi kinni ja nakas esi keist
müüdä alla tulema. Õnnetuses es ole miis kaenu, kas keids
ka parasjagu pikk om. Keids olli lühike, nii pidi sis miis puul ooletuse
peräst maa ja taiva vahele ripendama jäämä. Nüid olli
tagumane ädä viil ullemb kui edimäne. Mes mehekesel nüid
tetä? Rasset kihä ei jõvva pilve pääle tagasi kah
enamb tõmmata. Pidi sis miis kõrva takast nõu otsma.
Säält löis tõine üte suure pääeluka,
täi. Selle naha tõmmas miis õkva turgu ja sai säält
kaits rihma nigu taosse ruuma. Nii jakas ta keidsele otsa ja sai sedäviisi
tüki maad allpoole. Siski olli maa viil küllält kavven. Jälle
ots miis tõise kõrva takast nõu, säält sai
tõise eluka, a siski olli viil ää tükk maad maha. Mehel
nakas viimäte pää otsaiist sügelemä, sedä
süiten löis ta kolmanda täi, kelle nahast ta tubli rihma sai, ent
iks es mõjo viil midägi. Õnnes löis kukrust viil
tüki tublemaba täi, kui ennitse olliva ollu, sellest sai [kuus?]
rihma. Nüid olli küll maa joba õige lähikesin, a siski viil
nii kavven küllalt, et karata es julge. Nii ümre tsõõri
kaeden pääsi viimäte keids üleväst valla ja miis satte
maha. Õnnetuse vai õnnes, mes tä nüid olli, olli ta
mää suu kotale johtenu ja nii sügäväde maa sisse
käinu, et pallas abe pääle maa jäi. Jälleki
ädä, ei saa vällä.
Olli nii kevädene aig, kon kõik linnu pesi teevä. Üits
parts johtusi mehe habet silmämä ja tei õkva oma pesä
sisse. Vastne õnnetus: muidu oles ehk viil kiäki mehe abet
nännu ja appi tullu, a nüid es saa abet ka enämb nätä.
Kui parts poja vällä aus, tulli susi ja sei poja ärä.
Perän süümist käänd tõine viil taguotsa
pesä poole ja nakas aegutama. Nüid tulli mehel jälle ää
nõu: ta aard soe annast kinni ja nakas esi kõvaste
tänitämä. Susi pand sedä kuulden kangeste juuskma ja
tõmmas suure uuga mehe maa sehest vällä.
Nii olli selle mehe taivan käik.
H II 31, 519/21 (2) < Otepää J. Kivisaar, J.
Birkenbaum (1889)
-
P2. Humoristlik puändita lühimonoloog (tihti kõlaliselt
ornamenteeritud):
- ■
Üks ema kiitnud teise naise vastu: "Oo, oo, mis meie Annel viga
oo: neli-viis sitsisiilikud kirstus! Kus mul oli enne üks ja kaks takust
türba!"
E 31549 < Ambla J. Neublau (1897) (= Põldmäe
nr. 150)
- ■
Emaste teotüdrugud uiland sedasi: "Emaste poisid, oh-uii! Mina
Uluratta määl suure alli kivi otsas. Kis mo äält kuuleb, see
tulgu siiiaaa!"
[On problemaatiline, kas see tekstike on žanrilt naljand, helletus vm.]
ERA II 254, 257 (4) < Emmaste E. Ennist (1939) (=
Põldmäe nr. 215)
-
P3. "Kvaasisüstemaatiline" rida või vastandus (selle
allrühma esindajaid tajutakse peam. anekdootidena):
- ■
Mida küsib selles või teises vanuses naine mehe kohta:
20-aastane: milline ta on?
30-aastane: kes ta on?
40-aastane: mis tal on?
50-aastane: kus ta on?
- ■
WC-hajameelsusel on kolm astet.
Esimene ja kergeim aste: võetakse püksid alla, sooritatakse
protseduur, vesi unustatakse tõmbamata.
Teine, keskmine aste: võetakse püksid alla ja tõmmatakse
vett, sooritus ise ununeb.
Kolmas ja raskeim... [seda on tarbetu läbi nimetada, sest hiljemalt 2.
astme lõpuks kuulajad juba naeravad].
- ■
Mis vahe on diplomaadil ja naisel?
Kui diplomaat ütleb "jah", siis tähendab see
'võib-olla';
kui diplomaat ütleb "võib-olla", siis tähendab see
'ei';
kui diplomaat ütleb "ei", siis pole ta mingi diplomaat.
Kui naine ütleb "ei", siis tähendab see
'võib-olla';
kui naine ütleb "võib-olla", siis tähendab see
'jah';
kui naine ütleb "jah", siis pole ta mingi naine.
-
Nimetame edasi mõningaid piiriprobleeme ja piirjuhte.
1.3. Kas koomilised jutud on folkloorsed või mitte?
Paljud varasemaist koomikateooriaist, mida arendati üldiste filosoofia-
või esteetikateooriate raames, ei suhtunud rahvanalja eriti hästi
ning lugesid seda teisejärguliseks ja jämedaks. Seni pole kindlamat
teadmust folkloorse nalja spetsiifika kohta, sh. selgemat vastust
küsimusele, mille poolest traditsioonis käibiv lühinali erineb
mittetraditsioonilisest, nt. sisu, maailmavaate, väärtuskriteeriumide,
koomilise semantiliste mehhanismide vm. plaanis. Kõrvuti teadaolevalt
folkloorse naljandi- või anekdoodiainesega figureerib määratu
massiiv naljatilgakesi, millega kõikvõimalikud kalendrid ja
ajalehed on oma lugejaid kostitanud juba aastat paarsada, ning ka meil Eestis
üle saja aasta tänapäevani välja. Nende ainete
võrdlemine võiks mitmes mõttes kasulik olla.
1. Folklooriteoreetilises plaanis võiks see meid aidata rahvanalja
spetsiifika täpsustamisel.
2. See võiks anda huvitavaid tulemusi mentaliteetide ja maitsete ajaloo
plaanis, kuna naljatilkade avaldajad on eeldanud, et nende poolt pakutavad
naljad lugejaile meeldivad.
3. Kindlasti oleks sellest kuhjaga otseseimat tekstoloogilist kasu, sest naljand
on vanasõna ja mõnede muude kõrval just neid žanre, kus
möödunud sajandi kalendrisabadest, ajakirjadest jm. trükistest on
arhiivi kandunud eriti hulgaliselt pseudofolkloorset ainest, mille
väljaselgitamine on uurimistulemuste objektiivsusele tingimatuks eelduseks.
Eesti naljandite rahvaehtsuskontroll on ikka veel tegemata. Kui see saab kord
tehtuks, on meil ka naljandiarhiivist heakene tükk kadunud kuid
see-eest on võib-olla meie rahvanalja genuiinne loomus palju selgemaks
saanud.
Kõrvuti otseste mahakirjutustega on arhiivis väga palju ka sellist
ainest, mis formaalselt on tõesti folkloor, käibib suulises
traditsioonis ja on sealt ausal viisil üles kirjutatud, kuid kuulub
üliläbipaistvalt nn. sekundaarsesse kihistusse, kus
trükitud algallikad on tihtipeale otse näpuga näidatavad jne.
Tänapäeval, kus anekdooditrükiseid lähiminevikus
ilmus vohavalt ja anekdoote pakuvad pidevalt ka kaasaegsed massiteabevahendid
(raadio, televisioon, sh. telereklaamid ja -filmid), mis on ka nn. parooli-
või killuloome põhilisi inspiraatoreid, on vahekorrad
"genuiinselt folkloorse" ja "sekundaarselt folkloorse" vahel
eriti sassis ja nn. rahvaehtsuskontrolli tegemise mõte selle aine puhul
ise üsna naljakas.
Omaette folklooriteoreetiline probleem on interneti-folkloor, sh. nn. netinaljad.
1.4. Kas koomiline folklooripala on jutt või mittejutt?
Ma ei jaga G. L. Permjakovi seisukohta, et väga palju inimkeelsed
tekstid, sh. suur osa folkloorseid tekste "от
поговорки до
сказки"
on käsitatavad eriliste "situatsiooni
märkidena" ning vaadeldavad sama järku üksustena ja sama
metoodikaga.
Teisalt on suhteid eri liiki tekstide vahel olemas ja mitmed neist puudutavad ka
koomilisi rahvajutte.
Kõigepealt, fraseoloogia ja paröömika kui
lühifolkloor on üldse väga altid laenama valmeid
konstruktsioonielemente või seda või teist ülesannet
täitvaid "allprogramme" mistahes ulatuslikumaile
folklooriüksustele, teisalt võivad kunagiste juttude vm. suuremate
üksuste fragmendid üsna tihti jätkata oma folkloorset eksistentsi
kõnekäänuks kidunud viidetena. (Vt. ka näiteid
konkreetseist piirjuhtudest eesti folklooris.) Eriti puhteestilise tekke ja
levikuga naljandite hulgas on rohkesti üksusi, kus põhituuma
moodustab mingi retoorilis-alliteratiivne humoristlik repliik ja narratiivne
komponent on minimaalne. Aga ka selline laia levikuga ja kindlavormiline
nähtus nagu vellerism on paröömilise ja narratiivse
maailma piiripost: lääne pool, kus ta on produktiivne, peetakse teda
ütlusfolkloori allžanriks, Eestis on enamik olemasolevaid raasukesi
sulatatud naljandite hulka.
Koomilise rahvajutu suhe fraseoloogia ja paröömikaga ei piirdu aga
laenusuhetega, vaid on olemuslikum ja sügavam.
Esiteks, paröömika ja fraseoloogia on retoorilised
nähtused ja retoorikal tervenisti (eriti aga sellistel erivormidel, nagu
paradoks, kalambuur, oksüümoron, absurd)
on koomilisega väga olulisi ühisjooni. Tegelikult tähendavad
kõik epiteedid, mida kasutatakse hästiõnnestunud ütluste
ja troopide kohta, nagu "tabav", "kujukas",
"piltlik" jt. sisuliselt seda, et siin on tegemist millegi
naljakaga.
Teiseks, koomika seob folkloori lühivorme ja narratiivset rahvahuumorit ka
tarkuse, vaimukuse, kavaluse mõõtmeid pidi.
Vanasõna loetakse üldiselt ka didaktiliseks žanriks ning
didaktikat on esmapilgul raske naljaga seostada. Kuid tarkuse
mõiste käsitus on nähtavasti üsna erinev Lääne
ja Ida kultuurides ning vist ka kaasaegseis ja vanemais kultuurides:
Lääne (ja kaasaegseis) kultuurides tajutakse tarkust eelkõige
millegi tõsise ja abstraktsena, mis puudutab teadmisi, eruditsiooni jmt.;
Idas (ja eriti vanemas) on tarkust käsitatud praktitsistlikumalt kui
õpetuseandmist konkreetsete näidete, ilmekate paralleelide ja
kujundite kaudu. Idamaises teadvuses on paröömika sulanud kokku
selliste naabernähtustega, nagu võrdlus, valm, nali, ning neid
tähistatakse mitmeis keeltes ühe ja sama terminiga.
Valm (ja tema naaberžanrid, nagu vene
притча,
parabool jt.) on didaktika ja koomilise eriti tähtis kohtumispaik.
Valm on tunnuslikult kantud didaktikast ja nn. moraal paljude valmide
lõpul on tüüpiliselt paröömilise vormiga, tihti
mõni "päris"-vanasõna. Valmi süžeest johtuv
didaktika on aga väga spetsiifiline see on valdavalt tarkuse,
kavaluse tähtsust rõhutav didaktika. Valmi
väärtusideoloogia on laenanud end nähtavasti mitmeisse folkloorse
narratiivi liikidesse. Loomamuinasjutuga on valm nii sarnane, et mõned
autorid on pidanud neid lausa üheks ja samaks žanriks, ja siiani näib
olevat lahtine küsimus, mismoodi just ristlevad nende ajaloos folkloorsed
ja kirjanduslikud allikad ja mõjufaktorid. Igatahes aga samasugune
mõistuse ja kavaluse apologeetika, rumala ja kavala tegelase
võitlus ja kavala tegelase võit domineerivad ka nt. juttudes
rumalast kuradist ja vanemais naljandites (vt. lähemalt allpool). On
väidetud, et valm (seega siis ka loomamuinasjutt?) võis tekkida
ainult klassideks kihistunud ühiskonnas ja kajastab oma allegooriate kaudu
klassiühiskonnas valitsevaid inimvahekordi. Ning ka valmi ja
loomamuinasjutu kohta on oletatud, et nende ajaloolised juured on retoorikas,
täpsemalt igapäevases sõimus, sh. loomanimetuste kasutamises
sõimumetafooridena, ning valm ja loomajutt on omakorda andnud tugeva
panuse hilisemasse retoorikasse, juurutades ja võimendades folkloorides
ja keeltes looma- jm. metafooride kasutamist, eriti allegooriaks
nimetatavas erivormis. Valmi loetaksegi tihti allegooria
peatribüüniks.
Asja teine tahk on vaimukus, mis on samuti tarkusega väga tihedalt
seotud. Koomilise seost mõistusega rõhutavad väga paljud, kes
koomilisest üldse on kirjutanud. Ka väljaspool folkloorset
paröömikat käibib tohutu hulk individuaalaforistikat, Goethest
kuni August Krikmannini, ja meie kogemus eesti vanasõnade juures
näitab veenvalt, kui suur on üldinimlik tõmme aforistliku
loomingu poole. Vaimukus ei ole üksipäini oskus sõnadega
osavasti manipuleerida. Vaimukuse taga on tingimata ka kvaliteetne
mõtlemine. Kvaliteetne mõtlemine on aga teisest küljest
potentsiaalne relv, st. kvaliteetselt mõtlev inimene on
potentsiaalselt ohtlik vaenlane jne.
On huvitav, et ameerika autor Albert Rapp, kes püüab selgitada
nalja päritolu ja ta vormide arenemise küsimusi, peab vaata et
ajalooliselt järjestatavaiks etappideks vaimukusevormide arengus väga
paljusid selliseid asju, mis kuuluvad kõige otsesemalt folkloori ja mille
žanrilise ärapaigutamisega on eesti folkloristidel pidevalt peavalu olnud
ja asi on tänini lahtine. Need on:
mõistatus kui selline kõige üldisemas mõttes
(Rapp toob näiteid mõistatamisvõistluste pidamise
traditsioonist ajaloolistes kultuurides);
nähtus, mida inglise keeles tähistatakse terminiga
conundrum ja mis vastab ligikaudu meie keerdküsimuse
mõistele, st. mingi konksuga küsimus või lootusetult
äramõistatamatu mõistatus või lollitamisvormel, kus
ausa mõistatamise kriteerium on asendatud petmiskriteeriumiga;
kalambuurile lähedane pun, mis opereerib sama
sõna eri tähendustega, mõtte valestitõlgitsemisega
vms.;
samuti repartee s.o. retooriline
tõrjevormel,"vastulöök", tabav vastus vms.
Naljanditeks loetavate juttude hulgas ongi tegelikult hea hulk selliseid, mis on
sisuliselt repartee'd minimaalse süžeelise kontuuriga.
Paröömika on enamikul rahvastel valmistanud terve rea valmisprogramme,
mis on funktsionaalselt täiesti repartee'd sagedamini ettetulevate
situatsioonide või ütluste tarvis: "vana",
"pead!", "anna!" (nagu ka "oleks", "ise"
jpm.).
Samuti kuuuluvad koomilise folkloori hulka nn. armeenia
mõistatused, üksused, kus osa elemente tuleb väljendada
pantomiimina jne. Küsimusmallides "Mis ühist on...?",
"Mis vahet on...?" ja mõnedes teistes näib
keerdküsimusele omane narritamisfunktsioon olevat kogunisti taandunud,
küsimus retooriliseks muutunud ja vastusega ühtseks narratiiviks kokku
sulanud neid kuulatakse nagu tavalisi anekdoote ega püütagi
vastust ette ära arvata. Arhiivis võib osa sedalaadi
tüpoloogilisi üksusi vormitehnilistel põhjustel poolituda
keerdküsimuste ja naljandite või anekdootide vahel. (Vahe on paiguti
väga habras: nt. armeenia raadiolt küsitavaid küsimusi
loetakse näiteks üldiselt anekdootide hulka; kui viide armeenia
raadiole puudub, muutuvad nad harilikeks keerdküsimusteks. žanriliselt
ebamäärased on ka eelmainitud paradigmad v. read, kus tihti
ainult intuitsiooni järgi otsustatakse, kas see või teine neist
kuulub pigem paröömikasse või pigem anekdootide hulka. Koomika
teooriale pühendatud käsitlustes ei tehta sellistest pisiasjadest
loomulikult mingit küsimust.)
Kui vaadata tänapäevaseid nn. "paroole" või
"kilde", siis on enamikule neist raske anda folkloori
"klassikaliste" žanride süsteemis mingitki hästisobivat
kohta, teisalt on selge, et folkloorse nalja hulka kuuluvad nemadki.
1.5. Kas rahvajutt on koomiline või mitte?
Püüame siin skitseerida jämedais joontes naljandi koha teiste
jutužanride süsteemis, lähtudes nn. Aarne-Thompsoni
süsteemis kasutatavast juttude põhiliigitusest.
Kõigepealt aga paar sõna AT-süsteemi juturegistritest
üldse.
Soome meetod, nagu teada, taotles folklooripalade algvormi, algkodu,
tekkeaja, levikuteede jne. väljaselgitamist ning selleks, et seda teha,
vajas palju empiirikat (tekste), mida võrrelda, kõrvutada jne.
Soome meetodi teine iseärasus oli see, et uurimine oli orienteeritud
tüübile, st. oli tarvis saada ka ülevaade rahvusvaheliselt
levinumaist jututüüpidest ja samuti rahvajutu alaliikidest. See oligi
AT-süsteemi registrite üldisem tekkemotiiv.
1910. aastal avaldas Antti Aarne (FFC 3) juturegistri, mis annab nn.
AT-süsteemi põhikondikava ja on aluseks suurele hulgale samas
süsteemis tehtud rahvuslikele ja rahvusvahelistele registritele. Suurem osa
neist on ilmunud FFC-sarjas. Nimetame siin mõningaid neist.
- A. Aarne, Verzeichnis der Märchentypen. FFC 3. Helsinki, 1910.
- A. Aarne, Finnische Märchenvarianten. Verzeichnis der bis 1908
gesammelten Aufzeichnungen. FFC 5. Hamina, 1911.
- O. Hackmann, Katalog der Märchen der finnländischen Schweden. FFC
6. Leipzig, 1911.
- A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 25. Hamina,
1918.
- V. Tille, Verzeichnis der bömischen Märchen I. FFC 34. Porvoo,
1921.
- M. de Meyer, Les Contes Populaires de la Flandre. FFC 37. Helsinki, 1921.
- J. Qvigstad, Lappische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 60. Helsinki,
1925.
- O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 66. Helsinki,
1926.
- S.Thompson, The Types of the Folk-Tale. A Classification and Bibliography.
FFC 74. Helsinki, 1927.
- N. P. Andrejev,
Указатель
сказочных
сюжетов по
системе
Аарне.
Leningrad, 1929.
- A. Schullerus, Verzeichnis der rumänischen Märchen und
Märchenvarianten. FFC 78. Helsinki, 1928.
- E. O. Sveinsson, Verzeichnis isländischer Märchenvarianten. FFC 83.
Helsinki, 1929.
- R. S. Boggs, Index of Spanish Folktales. FFC 90. Helsinki, 1930.
- G. Laport, Les Contes Populaires Wallons. FFC 101. Helsinki, 1932.
- W. Eberhard, Typen chinesischer Volksmärchen. FFC 120. Helsinki,
1937.
- A. Medne, Latvieu dzīvnieku pasakas. Review of New Types in the Motif-Index
of Latvian Animal Tales. Riga, 1940.
- J. R. W. Sinninghe, Katalog der niederländischen Märchen-,
Ursprungssagen-, Sagen- und Legendenvarianten. FFC 132. Helsinki, 1943.
- S. Thompson, W. E. Roberts, Types of Indic Oral Tales. India, Pakistan and
Ceylon. FFC 180. Helsinki, 1960.
- S. Thompson, The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography. FFC
184. Helsinki, 1964.
- L. G. Barag, I.P. Berezovski, K.P. Kabanikov, N.V. Novikov,
Сравнительный
указатель
сюжетов.
Восточнославянская
сказка.
Leningrad, 1979.
- P. Kippar, Estnische Tiermärchen. Typen- und Variantenverzeichnis. FFC
237. Helsinki, 1986.
Eestlastest esindavad siis FFC-sarja registreid seni kaks autorit:
Oskar Loorits (liivi juttude register, FFC 66, 1926),
Pille Kippar (eesti loomajuttude register, FFC 237, 1986).
Lisaks neile on Loreida Raudsepa kiriku- ja pastorinaljandite register
(Antiklerikale estnische Schwänke. Typen- und
Variantenverzeichnis. Tallinn, 1969), kus materjali esitus ei järgi
AT-süsteemi, kuid juttude AT-numbrid on ära näidatud.
Aarne süsteem, mis puudusi ta juures praeguseks ka poleks avastatud, on
omal moel geniaalne konstruktsioon muusugune poleks arvatavasti nii
pikale ajaproovile vastu pidanud. Eriti õnnestunud on rahvajuttude
põhiliigitus.
Kordame AT-süsteemi põhikondikava lühidalt üle:
Jutuliik |
Tüübinumbri-vahemik |
Loomamuinasjutud |
1299 |
Imemuinasjutud |
300749 |
Legendilaadilised jutud |
750849 |
Novellilaadilised jutud |
850999 |
Jutud rumalast kuradist |
10001199 |
Naljandid ja anekdoodid |
12002000 |
Lisa, milles samuti rohkesti koomiliste sugemetega jutte |
2000... |
Edasi põhiliste jutuliikide suhetest ja naljandite žanrilistest
lähisugulastest.
Kõigepealt võime jutuliigid jagada selle põhjal, kas
süžees toimub midagi üleloomulikku või ei, st. kas
seal on üleloomulikke tegelasi ja juhtub üleloomulikke asju, keda/mida
ei saa ümber mõtestada allegooriaks, valetamiseks vm. Selliseid
imesid juhtub ilmselt ime- ja legendilaadilistes juttudes.
Alan Dundes on väitnud, et ameerika indiaanlaste jutuvara
analüüsides pole 'hea' ja 'halva' kategooriatega midagi peale hakata.
Püüdmata seda väidet kinnitada või kummutada, tuleb
öelda, et "Euroopa standardiga" folklooris näivad need
kategooriad olevat küll väga kandva tähtsusega.
Konflikti ning lõpplahendust kätkevaid jutte kannab ikka mingi
väärtus: tegelane, kes seda väärtust omab, pärib
jutu lõpul mingis mõttes võidu ja see, kes seda ei oma,
saab kaotuse osaliseks. Näeme, et imejuttudes ja legendilaadilistes
juttudes on selleks selekteerivaks põhiväärtuseks voorus
(vahe moraalse hea/kurja vahel), loomajuttudes, rumala kuradi juttudes ja
naljandites on selekteerivaks väärtuseks intellekt (vahe
tarkuse/lolluse vahel), novellilaadilistes juttudes võivad
töötada mõlemad.
Lisaks võib öelda, et juttudes on olemas "mootor",
määrav jõud, mis sündmusi kauseerib ja
konfliktidele lahendusi annab. Mitte-üleloomulikes juttudes on
võitja/kaotaja ja väärtuse omaja/mitteomaja üldreeglina
sama ja intellekt on niihästi väärtuse kui ka mootori funktsioonis.
Imejuttudes ja legendilaadilistes juttudes on voorusliku võitja
(/ebavoorusliku kaotaja) roll ja mootori (abistaja, otsustaja, hindaja/kahjuri,
karistaja) roll eri tegelaskujude kanda.
Võib öelda, et loomajutud ja jutud rumalast kuradist
on teatud mõttes samuti üleloomulikud loomad ju ei
räägi ega tee tegusid, mida nad juttudes teevad, vanapaganaid pole
arvatavasti üldse olemas. Kuid kui nt. imemuinasjuttudes tegevus areneb
tükati loomulike inimlike motiivide, tükati aga üleloomulike
mõjurite toimel, siis loomajutte (nagu ka valme) ja rumala kuradi jutte
saab hästi tõlgendada allegooriatena. Nii et seda teisendust pole
ilmselt õige pidada üleloomulikkuse avalduseks. Pigem on see
samalaadne kaugendamisnähtus, mis on juttudes ja mujalgi universaalne ja
kus võib näha kaht aspekti:
1) ilmselt on madalamale tasemele viidud v. "kaugendatud"
situatsioonid kuidagi psühholoogiliselt vastuvõetavamad;
2) kaotaja v. koomika objekttegelaste
"võõrandamine" on veel üldisem: naljandites ja
mujal rakendatakse peale kõnealuse zoo- ja demonomorfismi laialt muidki
"morfisme" negatiivne tegelane viiakse tihti välja omaenda
klassist (mõisnik, sant, pastor), omaenda soost (naine),
tavalisest seksrollist (vanatüdruk), omaenda hõimust
v. rahvast (setu, hiidlane; mustlane, juut) jne. Ju see on näit.
naljandi sotsiaalse lõõgastamise funktsiooniga hästi
kooskõlas.
Novellilaadiliste juttude ja naljandite vahel on piir tükati
väga hajus.Vast on märgatavamaks erinevuseks see, et novellides on
intellekti väljenduseks tõsisemat laadi sõnaline tarkus,
vaimukus, mille taga on tihti ka midagi tõsiselt moraliseerivat. Probleem
laheneb nö. moraalse katarsise kaudu. Naljandis lahendatakse probleem
sagedamini kavaluse/lolluse, st. tüssamise, pettuse, löögi v.
vastulöögi tasemel; ka siis, kui ei ole tegemist elukutselise petjaga
ja kavalust kasutatakse enesekaitseks, kavalusakt ei jää puhtalt
enesekaitse piiresse, vaid vastane saab enamasti mitte ainult moraalse
õppetunni, vaid ka reaalsemat kahju. Novellilaadiline jutt on
konstruktiivsem.
Ja näib, et novellidel ja vanadel naljanditüüpidel on veel see
ühisjoon, mis neid ülejäänutest eristab, et siin on (eriti
novellijuttudes) võimalik süžee arenemine
juhuslikkusfaktori arvel, kuna teistes alaliikides on asjade käik
jäigalt determineeritud tahtlike jõudude poolt. Nii et selle
nurga alt vaadates tundub, et IMEJUTUD JA LEGENDID MOODUSTAVAD NAGU SELGEMALT
OMAETTE RÜHMA JA KÕIK ÜLEJÄÄNUD NAGU OMAETTE.
Igatahes on kaunis selge, et mõni vana vank on
üldiselt palju lähedasem loomajuttudele, novellidele või rumala
kuradi juttudele kui näit. mõnele praegusaegsele anekdoodile,
millega ta praegu ametlikult ühte žanri kuulub. Tundub, et teatud
problemaatikate korral oleks vaja võib-olla juttude siseliigituse
aktsente veidi ümber asetada.