Udmurdid on kujunenud ja elanud mitme maailma piiril. Nende kodumaal Kaama ja Vjatka jõgede äärsetes metsades ja metsasteppides on aegade jooksul kohtunud metsavööndi paiksete hõimude ja stepi rändkarjakasvatajate maailm, soome-ugri, indo-iraani ja türgi-tatari hõimude maailm, muhameedlaste, kristlaste ja paganate maailm.

Praeguste permi rahvaste (komide ja udmurtide) kauged esivanemad olid Ananjino kultuuri hõimud. Selle varasel rauaajal (VIII-IV saj. e. Kr.) Kaama ja Vjatka jõgikonnas, Belaja alamjooksul ning Volga keskjooksul kujunenud kultuuri kandjad elatusid küttimisest ja kalapüügist, loomakasvatusest ja alepõllundusest (sel ajal oli metsa- ja stepivööndi piir palju kaugemal lõunas kui praegu). Varase Ananjino ajajärgust pärinevad arheoloogilised leiud tunnistavad tihedatest sidemetest sküüdi-kimmeri maailma ja Põhja-Kaukaasia hõimudega. Nii on näiteks 46% tolle perioodi relvaleidudest lõunapoolse päritoluga (Ivanov 1980: 75). Varast Ananjino kultuuri iseloomustavad ka mitmesugused loomi kujutavad ehted ja esemed, millest osa (greife, tiivulisi inimpeaga lõvisid ja hüppevalmis pantreid kujutavad vööde metallosad) on valmistatud Kaukaasias ning kannavad Urartu kultuuri jälgi. Ent juba VII-VI sajandil e. Kr. ilmusid sisseveetud looma- ja linnukujutiste kõrvale ka kohalike meistrite tööd, mida kaunistasid lendavate lindude, sisalikusarnaste olendite, hobuste ja põtrade pead ja veelindude figuurid. Need olid stiililt ja teostuselt lähedased sküüdi loomornamendi varastele näidetele (Korepanov 1980: 298-300). Võib-olla andsid just kaukaasia, kimmeri ja sküüdi meistrite tööd algtõuke permi loomornamendi kujunemisele, mis saavutas õitsengu Lomovatovka kultuuri ajal. Varasesse Ananjino ajajärku jääb ka esimeste neemiklinnuse tüüpi kindlustatud asulate tekkimine Volga kesk- ja Kaama alamjooksule. Neis võrdlemisi väikestes asulates elas umbes 50-60 ühte sugukonda kuuluvat inimest pikkades muldpõranda ja lihtsa koldega palkmajades (mitu suguluses olevat peret ühes majas koos). Väljakaevamistel leitud jälgede järgi oli tolleaegse maja suuruseks 40-210 m² (Ivanova 1994: 29-30). Ananjino-aegsed matusepaigad paiknevad jõgede kallastel. Surnud maeti seliliasendis, jalgadega jõe poole. Esineb palju paarishaudu - naine ja mees, naine ja laps, mees ja laps. Sageli ehitati haua peale puust hauamaja. Enamikust haudadest on leitud relvi, tööriistu, ehteid, harvem nõusid ja loomaluid.

Esimese aastatuhande keskel e. Kr. vähenes Ananjino kultuuri kandjate läbikäimine rändkarjakasvatajate hõimudega. VI-IV saj. matusepaikadest leitakse varasemaga võrreldes märgatavalt vähem lõunapoolse päritoluga ehteid ja relvi. Ilmselt tingis suhete jahenemise liiga lähedasest naabrusest tingitud poliitiline pinge. Just sel perioodil kasvas vibu ja noolte osatähtsus ananjinlaste relvastuses, Belaja vasakule kaldale aga rajati linnused, mis pidid kaitsma sealseid paikseid hõime rändkarjakasvatajate kallaletungide eest (Ivanov 1980: 77-78). Kuna Ananjino hõimude tollaste naabrite Prohhorovo kultuuri sarmaatide hulgas mängisid paljude teadlaste arvates olulist rolli Uurali-tagused hõimud, on seletatavad ka Lääne-Siberi päritoluga relvaleiud hilise Ananjino ja Kara-Abõzi kultuuri Belaja jõe keskjooksu matusepaikades (Ivanov1980: 79, 1984: 40). Ent sidemed Lääne-Siberiga ei muutunud üldvalitsevateks - Pjanobori kultuuri (III saj. e. Kr. - II saj. p. Kr. Belaja alamjooksul ja Kaamal, nimetatud ka Tsheganda kultuuriks) arheoloogiliste leidude hulgas on Siberi päritoluga esemeid suhteliselt vähe. Oletatavasti lahkusid sarmaadid II saj. e. Kr. Lõuna-Uurali steppidest läände, poliitiline olukord stabiliseerus ja taastusid traditsioonilised sidemed lõunapoolsete rändkarjakasvatajatega (Ivanov 1980: 79). Jätkuvalt olid vaadeldava territooriumi soome-ugri hõimude peamisteks elatusaladeks loomakasvatus, alepõllundus, küttimine ja kalapüük. Pjanobori kultuuri linnamäed olid suuruselt erinevad - väikesed, alla 2000 m² pindalaga linnamäed olid ilmselt kasutusel vaid varjupaikadena sõja korral, suuremaid (üle 5000 m² pindalaga) kasutati alaliste elupaikadena. Hästi on läbi uuritud Tsheganda I linnamägi Kaama kaldal Belaja suudme vastas. Arvatavasti koosnes järskude uhteorgude vahelisel neemikul paiknenud ja kahest ohtlikumast küljest kuni viie meetri kõrguste muldvallidega kindlustatud asula 20-25 palkmajast. Maapinnale ehitatud 7-8 palgikorrast koosnevate seintega majad olid kaetud kõrgete viilkatustega. Iga umbes 12 meetrit pika ja 5 meetrit laia maja keskel oli kolle (mõnes majas kaks), piki seinaääri paiknesid lavatsid. Maja juures olid majapidamisaugud tagavarade hoidmiseks. Igas majas elas umbes 20-25 inimest, s.o. üks suur patriarhaalne perekond. (Ivanova 1994: 40-41.) Surnuid maeti Pjanobori kultuuri ajal kõrgele jõekaldale, haud kaevati madal, kalmuküngast ei tehtud. Surnud asetati selili, sageli peaga jõe suunas, käed külgedel. Selle perioodi haudadest on leitud rikkalikult pronksehteid (eriti naiste vööpandlaid), harvem esinevad tööriistad, relvad ja keraamika. Pjanobori kultuuriga samaaegse Gljadenovo kultuuri (III saj. e. Kr. - III saj. p. Kr. Kaama keskjooksul) kandjate seas oli levinud põletusmatus. Gljadenovo lähedalt matuse- ja kultusepaigast on leitud hulgaliselt pronksist valatud karu, põdra, hobuse ja ratsaniku kujutisi, mitmed neist riputamise tarvis augu või aasaga varustatud (Golubeva 1979: 6).

IV sajandi algul p. Kr. toimusid Kaama-äärsete hõimude kultuuris suured muutused. Bashkiiria põhjaaladele ilmusid lõunapoolse päritoluga esemeid ja loomaluid, eriti hobuseluid sisaldavad kurgaanmatused. Umbes samal ajal levisid kogu vaadeldaval alal hobust või hobusepead kujutavad pronksehted. IV saj. lõpu kurgaane on leitud Kaama alam- ja ülemjooksult, Izhi ja Tsheptsa äärest. Neid iseloomustab hauapanuste suur hulk - hõbe- ja kuldehted, raha, helmestest keed, suud ja silmi katvad maskid. Mitmed uurijad on muutuste põhjustajaks pidanud Lääne-Siberi ja Põhja-Kasahstani steppidest hunnide survel põhja poole liikunud ugri või ugri-turgi rändkarjakasvatajate hõime (Bahder, Oborin 1958: 137, 138; Gening 1963: 17). Arvatavasti kosusid hiinlaste eest Põhja-Kasahstani steppidesse liikunud hunnid III sajandil, kuna just sellesse aega kuuluvad jäljed Lääne-Siberi metsastepist põgenenud hõimudest - Bahmutino kultuur Ufaa ja Belaja jõgede basseinis ning Ülemobi kultuur Altai mägede jalamil (Gening, Halikov 1964: 148). Läände liikuvate hunnidega ühines osa nende naabruses elanud rändkarjakasvatajate hõime, osa aga tõrjuti kaugemale põhja poole. Ilmselt oli selleski 375. aastal Volga ületanud rahvastevoolus, keda üldiselt hunnideks nimetatakse, ka muid turgi ning ugri hõime. Tõenäoliselt jäi muist ugrilasi pidama Põhja-Bashkiiriasse, muist aga liikus edasi põhja ja lääne poole. Ridamisi tekkis uusi kultuure. Neist läänepoolsetele oli iseloomulik põletusmatus, idapoolsetele aga laibamatus põhjasuunalise orientatsiooni, kolju põikideformatsiooni ja sagedase hobuse pea, jalgade ja naha haudapanekuga (Halikov 1978: 43). V. Gening seostab ugri-turgi hõimude sissetungiga isegi Pjanobori kultuuri asendumise Mazunino kultuuriga III sajandil (Gening 1963: 17). Kaama keskjooksule jõudsid kurgaanid IV-V sajandil. "Seda tüüpi muististe levik peaaegu kogu Kaama ülemjooksu ulatuses räägib sellest, et lõuna poolt tulnud karjakasvatajad tungivad sügavale siin varem elanud hõimude keskkonda ja segunevad nendega. Esialgu elavad juurdetulnud ugrilased veidi eraldi, säilitades oma matusekombed ja karjakasvatuse juhtiva koha majanduses. Ühtesulamine kohaliku elanikkonnaga kestab peaaegu viis sajandit." (Bahder, Oborin 1958: 147.) (1) Siiski oli muutus järsk - Lomovatovka kultuuri Harino etapp (IV-V saj.) Kaama ülemjooksul erines ehete osas oluliselt eelnenud Gljadenovo kultuurist. Permi loomornament saavutas õitsengu (Shmidt 1927: 160). Just Harino etapil ilmusid esimesed inimpõdra kujutisega metallmärgid (Oborin 1976). Märgid muutusid keerulisemaks, koosnedes sageli mitmest sisalikul (draakonil), veeloomal või hobusel seisvast inimesest või inimpõdrast, kes on ümbritsetud mitmesuguste loomade-lindude kujutistest. Neis metallmärkides on uurijad näinud tolleaegsete hõimude kosmogooniliste ettekujutuste peegeldusi (Rõbakov 1979: 16-20), müütide kajastusi (Tsharnoluski 1965), neid on peetud shamaanikujutisteks (Spitsõn 1906), sugukondliku kuuluvuse totemistlikeks märkideks (Gribova 1975), ohvriandideks (peaaegu kõik autorid).

Umbes 558. aastal purustasid türgid kagaan Istemi juhtimisel mitmed hõimuliidud Araali mere ääres ning Lääne-Siberis ja Lõuna-Uuralis. Arvatavasti oli türkide hulka sulanud ka ugrilasi - mõnedel andmetel olnud kagaan Istemigi ugri päritolu (Halikov 1978: 46). Igatahes tungis VI -VII sajandil Uurali lähistele ja Kaama-äärseile aladele uus turgi-ugri asukate laine. Just sel ajal hüljati peaaegu kõik Bahmutino kultuuri matusepaigad (Halikov 1978: 48). Belaja basseinis kujunesid sinna tunginud hõimude ja varasema asustuse baasil Kushnarenkovo kultuuri (VI-IX saj.) kandjad - tõenäoliselt vanaungari hõimud. Tollesse ajajärku kuuluvate Kaama-äärsete linnamägede (Kuzjebajevo I ja II, Varzi-Jatshi I ja II jt) leidude hulgas on ka kushnarenkovo-tüüpi keraamikat, ainus teadaolev tolleaegne sama piirkonna matusepaik Petropavlovo(2) küla lähedal (Udmurdi Vabariigi Alnashi raj.) sisaldab nii laiba- kui ka põletusmatuseid (Ivanova 1994: 55-56). Tulnukad ei jätnud mõjutamata ka põhjapoolseid permi hõime - VI-VII sajandisse dateeritakse muutused Lomovatovka kultuuri kandjate antropoloogilises tüübis ja olmes (Halikov 1978: 48-49).

Vjatka kesk- ja alamjooksult, kus III sajandil kujunes kohaliku hõreda asustuse ja põhja poole taandunud Kaama alamjooksu elanikkonna segunedes välja Pjanobori kultuurile lähedane Azelino kultuur, on avastatud umbes kaheksakümne V-IX sajandisse dateeritud asula jäljed. R. Goldina tegi ettepaneku võtta selle perioodi leidude kohta kasutusele Jemenajevo kultuuri nimetus seni ainukesena hästi läbiuuritud Jemenajevo linnamäe järgi. Tollased Vjatka-äärsed linnamäed olid väikesed (1000-3500 m²), kultuurikiht neil on õhuke ning ulatub vaid Jemenajevo linnamäe idaküljel 0,8 - 1 meetrini. Keraamika sarnaneb samaaegsete Lomovatovka (Kaama ülemjooksul) ja Polomi (Tsheptsa jõe kallastel) kultuuride keraamikaga. Jemenajevo linnamäelt leitud metallisulatustiiglite (29 tervet ja 200 fragmenti) ja valamiskopsikute (67 tervet ja 655 fragmenti) suure hulga põhjal on seda paika eriliseks metallisulatajate-ehteseppade asulaks peetud. (Ivanova 1994:58-59.)

Umbes esimese aastatuhande keskel tekkisid Tsheptsa jõe kesk- ja ülemjooksu ananjino- ja pjanobori-aegadel üsna hõreda asustatud aladele võimsad linnamäed ja matusepaigad. Arheoloogide arvates pärines uus asunike laine Kaama ülem- ja Vjatka keskjooksult. Polomi küla lähedal paikneva matusepaiga järgi, mis on üks suuremaid keskaegseid mälestisi Udmurdimaal, nimetati see V-IX sajandini Tsheptsa basseinis levinud kultuur Polomi kultuuriks. Selle kandjad olid antropoloogiliselt tüübilt lähedased tänapäeva põhjaudmurtidele. Tänaseks on teada üle 20 linnamäe, 7 matusepaika ja üle 20 asulakoha, millest mõned olid kasutusel veel X-XI sajandil. Ka Polomi kultuuri linnamäed on neemiklinnuse tüüpi, pindalalt enamasti mitte üle 5000 m², suuremad (näit Polomi II linnamägi Gõrkesshur) siiski kuni 20 000 m². Elamud olid palkidest, kuni 84 m² suured, ilma vundamendita, kaetud ilmselt puukoorest viilkatusega. On leitud eeskodade jälgi. Matusepaigad on kõrgematel jõekallastel, hauad paiknevad tihedate ridadena. On märke haudadele püstitatud postidest ja piiretest. Surnud maeti seliliasendis kas laudadest kirstus või puukoorde mähitult. Selga olid pandud parimad rõivad, kaasa täiskomplekt ehteid, lisaks tööriistu, tarbeesemeid ja savist, pronksist või rauast nõusid ohvritoitudega. Rikkalikult on esindatud ka relvad (nooleotsad, odad ja viskeodad, mõõgad, pistodad ja sõjakirved) ning rakmete elemendid. Esineb üksikuid põletusmatuseid. VIII-IX sajandil tuli Tsheptsa äärde veel üks asunike laine, seekord oletatavasti ugrilased, kes tõid kaasa võrgukujulise vajutusornamendiga kaunistatud keraamika ja luust ning sarvest esemete valmistamise kombe. (Ivanova 1994: 64-72.)

VIII sajandil ilmusid Volga keskjooksule esimesed bulgaaride matusepaigad. Nende haudades leidub sageli hobuste päid ja jalgu, harvem terveid hobusekeresid. Haudapandud keraamika järgi on uurijad arvanud, et tolleaegsed bulgaarid koosnesid tegelikult suuremast bulgaari-turgi ja väiksemast ugri päritolu etnilisest grupist (Gening, Halikov 1964: 142). Rändkarjakasvatajatest bulgaarid leidsid arvatavasti eest varasema turgi päritolu asustuse ja kohalikud soome-ugri hõimud. Viimastele oli hobuse pea ja jalgade haudapanek võõras. Nii leiti Tankejevka matusepaiga (VIII-X saj.) udmurdi hõimude haudadest peamiselt sea-, lehma-, kitse- ning lindude ja kalade luid, sama matusepaiga turgi päritolu haudades, eriti meeste omades, olid hobuse pea ja jalad tavalised panused (Gening, Halikov 1964: 73, 75). Hilisele Polomi kultuurile iseloomuliku keraamika (ka Tankejevka matusepaigast leitu) põhjal on oletatud, et osa Polomi kultuuri hõime asus põllunduse arenedes Tsheptsalt ümber Volga keskjooksu metsastepi või stepivööndi aladele, kus tingimused maaharimiseks olid paremad. Neil hõimudel oli bulgaroloogide arvates oluline roll bulgaaride üleminekul paiksele eluviisile (Ivanova 1994: 74-75). Ilmselt oli bulgaaride sõjaline ja sotsiaalne organiseeritus soome-ugri hõimude omast siiski parem, mistõttu neil õnnestus IX-X sajandil tekkinud etniliselt kirjus riigis võim oma kätte koondada. Volga-Bulgaaria riigi ajal hakkasid etniliste gruppide erinevused vähenema. Seda protsessi soodustas IX-X sajandi vahetusel Volga-Bulgaariasse jõudnud islam. Alates 922. aastast oli islam riigi ametlik usund ja X sajandi teisel poolel asendusid Volga-Bulgaaria territooriumi paganlikud matusepaigad massiliselt muhameedlaste surnuaedadega (Halikov 1978: 71). 1136. aastal kirjutas araabia rännumees ja missionär al-Garnati: "Aga tal (Bulgaarial) on piirkond, mille elanikud maksavad andamit, Bulgarist on sinna kuu aja tee. Nimetatakse seda Visu. Ning on teine piirkond, mida nimetatakse Aruks, seal kütitakse kopraid, kärpe ja suurepäraseid oravaid. Ja neilt tulevad ülimalt head kopranahad." (Al-Garnati 1971: 31.) Aru nimes arvavad paljud teadlased ära tundvat ühe udmurtide etnonüümi ar. V. Kelmakovi arvates nimetasid udmurte nõnda just bulgaarid (Kelmakov 1970: 189-191). Sel juhul on Abu Hamid al-Garnati tagasihoidlik teade udmurtide esimene teadaolev mainimine kirjasõnas. Tähelepanuväärne on ka mõnede teadlaste katse seostada araabia allikate visu Kaama ülemjooksu permi hõimudega (Ivanova 1994: 80). Al-Garnati kirjeldab mõne sõnaga ka nende maade elanikke: "Nägin nende salka talvel Bulgaris: punase naha ja siniste silmadega, juuksed valged nagu lina, ja sellise külmaga kannavad nad linaseid rõivaid. Aga mõnedel on headest kopranahkadest kasukad, karv on neil väljapoole pööratud. Nad joovad odrast tehtud jooki, mis on hapu nagu äädikas. See sobib neile nende kuuma temperamendi pärast, mis on seletatav sellega, et nad söövad kopra- ja oravaliha ning mett." (Al-Garnati 1971: 35.)

Kuigi osa udmurdi hõime jäi väljapoole Volga-Bulgaaria piire, oli bulgaaride mõju neile tugev. Sellest tunnistavad ka mitmed udmurdi keelde tulnud usundiga seotud bulgarismid:

Muuseas tähendab tör/törä vanatürgi keeles ka aukohta jurtas (Nadeljajev 1969: 580). See koja sissekäigu vastas olev paik on paljudel rahvastel ka shamaanikoht, kus võib istuda vaid kostüümi selga pannud shamaan.

IX-X sajandil tekkis Tsheptsa keskjooksule rida uusi linnuseid, mis on tänapäevani seotud muistenditega udmurdi vägilastest ja mis praegugi kannavad nende nimesid. Räägitakse, et kunagi asunud Tsheptsa ja Põzepi ühinemiskohas kõrguvale Soldõri mäele elama vägimees Dondõ koos kahe poja Idna ja Gurjaga. Seal sündis talle veel poegi, nende seas Vesja ja Zui. Poegadele jäi mägi kitsaks. Dondõ koos nooremate poegadega läks Põzepi jõge mööda üles ja rajas selle lisajõele oma linnuse Dondõkar.(3) Idna jäi paigale, tema linnuse nimeks sai Idnakar. Gurja ja Vesja läksid Tsheptsat mööda ülespoole ja rajasid sinna oma linnused. Kolmekümnest seni Tsheptsal teadaolevast linnusest kuulub X-XV sajandiga dateeritud Tsheptsa kultuuri aega 13. Asulakohti on leitud kolmekümne ringis, kalmistuid 31. Viimastest suur osa on kohalikule elanikkonnale tänapäevalgi teada ning kannab nime, mille üheks komponendiks on sõna 'kalmistu, surnuaed' - 'vana kalmistu', 'tihe kalmistu', 'tatari kalmistu'. Paljudelt kalmistutelt on leitud märke, mis viitavad nende järjepidevale kasutamisele varase Polomi kultuuri ajast peale. Seoseid eelnenud kultuuriga on täheldatud ka linnuste puhul. (Ivanova 1994: 82-84.) Tsheptsa kultuuri linnuste hulgas leidub üsna väikesi kõrgele neemikule (30-40 m) rajatud ja vaid ühe valli või kraaviga kindlustatud ja märkimisväärse kultuurikihiga (Vesjakar, Sabantshikar, Porkar, Sepõtsh kar) või kultuurikihita (Uzjakar, Ebgakar) linnuseid samaaegselt suurtega. Viimaste hulgast oli Dondõkar rajatud vaid 20 m kõrgusele neemikule ja kindlustatud ainult ühe madala valliga, ent Idnakar, mille õue pindala oli ligi 40 000 m², paiknes 40 meetri kõrgusel neemikul ja oli kindlustatud kahekordsete vallide ja kraavide süsteemiga. Paks kultuurkiht ei kata mitte ainult linnuse õue, vaid jätkub ka vallide vahel. 1927-29 aasta väljakaevamiste põhjal väitis S. Matvejev, et üks vallidest koosnes pinnasega täidetud palkkastidest. 1988. aastal kaevati läbi välimise valli ja kraavi transhee. Selgus, et vall oli tehtud tihedalt kokkutrambitud liivast ja savist ning väljast varisemise vastu kindlustatud palkidest ja lattidest kattega. Valli lõplik laius küündis 19 meetrini, kõrguseks pakutakse umbes 10 m. Vallile oli tõenäoliselt püstitatud veel palktara, aga selle jäljed on mitu sajandit kestnud põlluharimine hävitanud. Vallikraav oli 10,5 m lai, selle nõlv oli valli poolt küljest savi ning palkidega tugevdatud. Linnuseõues paiknes viies reas umbes 50 maja. Majad olid ristkülikukujulise põhiplaaniga, mõõtmetega 6x8 m, ehitatud otse maapinnale, viilkatusega ja ilma laeta. Ainsa ruumi keskel seisis kõvakstrambitud savist koldealus, mis oli ümbritsetud puust raamiga. Sellele alusele laoti kividest kolle. Seinte ääres paiknevate naride laiuseks oli 1,8-2 m. Laudade, lattide või puukoorega vooderdatud majapidamisauk oli mõnikord kolde lähedal, sagedamini aga seina ääres, ulatudes poolenesti majast välja. (Ivanova 1994: 86-92.) Majanduses oli endiselt tähtsaimal kohal alepõllundus. Alates IX sajandist on Tsheptsa äärest leitud atrade künniraudu (näit. Idnakarist 20 eksemplari). Teraviljadest kasvatati kaheteranisu, suvirukist, kaera, harvem nisu, otra ja kääbusnisu, juurviljadest oli levinud naeris. Muudest kultuuridest tunti lina ja kanepit. Oluline oli ka loomakasvatus. Idnakarist väljakaevatud loomaluudest kuulub suurem osa veistele, kolmandiku võrra vähem on hobuseluid. Üsna vähe on leitud lambaluid, sealuid aga kõigest 7. Jahiloomadest oli olulisim kobras, kelle kondid moodustavad 65,2% Idnakari linnuse ulukiluudest, järgnevad põder ja põhjapõder (20%). Eriti tormiline oli küttimine XI-XIII sajandil. Arvatavasti oli osa al-Garnati poolt imetletud kopranahku toodud just Tsheptsa äärest. Tohutust karusnahanõudlusest tunnistab tõsiasi, et ligi 80% leitud kobraste luudest kuuluvad alla aasta vanustele loomadele.(4) (Ivanova 1994: 96-104.) Ilmselt tingis massilise karusloomade hävitamise elav kaubavahetus Volga-Bulgaariaga. Aardeleidude põhjal väidetakse, et eriti järsult kasvas kaubandus X saj. algul. Mingi viite sellele, millised olid karusnahkade tolleaegsed hinnad, annab väide, et vene aladel maksis kärbi nahk ühe dirhemi (3-4 g hõbedat). Ent Ibn Fadlani järgi maksis ka üks klaashelmes samapalju. Kui mõelda sellele, et helmeste arv ühes Tsheptsa kultuuri naisehauas võis küündida seitsmesajani, võime ette kujutada, kui palju karusnahku pidi kaupmeeste kätte jõudma. Valdav osa Udmurdi aladelt leitud varakeskaegsetest helmestest on Süüria ja Egiptuse päritolu. On täheldatud helmeste hulga järsku vähenemist XII ja XIII sajandi haudades. (Ivanova 1994: 156-157.) See võis olla tingitud karusloomade arvukuse vähenemisest või pingelise poliitilise olukorra tõttu soikunud kaubavahetusest. Ka on XIII sajandi klaashelmed enamasti vene päritolu. Tsheptsa kultuuri zoomorfsed ehted kujutasid peamiselt linde ja hobuseid. Nii sel kui ka eelnenud Polomi kultuuri ajal olid väga levinud ehtekomponendiks metallist pardilesta kujulised ripatsid.

1236. aastal vallutasid mongoli väed Volga-Bulgaaria. Vallutajate eest pageti riigi äärealadele ja kaugemalegi. Seetõttu laienes XIII sajandil bulgaaride asuala. 1323. aastast on pärit bulgaari hauakivi Tsheptsa jõel, mõned teadlased peavad selle naabruses olnud asulaid ja linnust bulgaaride omadeks (vt. Halikov 1978: 98). Bulgaarid asustasid ka Iki jõe basseini ja Belaja alamjooksu, islamiseerides sealsed türgi-tatari hõimud (Halikov 1978: 99). Segunedes kohalike hõimudega, panid bulgaarid aluse volgaäärsetele tatarlastele ja tshuvashshidele.

Tatari rahva kujunemisel mängis olulist rolli 1438. aastal rajatud Kaasani khaaniriik, mille koosseisu jäid ka lõunapoolsed udmurdi hõimud. Vene XIV-XVI sajandi kroonikate põhjal on järeldatud, et üheks Kaasani khaaniriigi osaks oli Ari (Arski) osastisvürstiriik, kus valitsesid udmurdi vürstid, kellel olnud oluline mõju kogu khaaniriigi poliitikale (Hudjakov 1923: 48, 193). Siiski mainib umb. 1560 aastal kirjutatud "Kaasani ajalugu", mis jutustab Kaasani khaaniriigi tekkimisest, ajaloost ja vallutamisest, Arskiga seoses vaid tsheremisse (marisid): "seal on vana linnus, nimega Arsk, tugev otsekui kindlus, tornide ja laskepiludega ning elab seal palju rahvast... ning seisab Kaasanist 60 versta kaugusel väga läbipääsmatuis paigus, soodes ja metsades, ja on ainult üks tee sinna minna ja tulla. Näeb väepealik vürst Simeon, et seda pole nii lihtne ära võtta, kuna seal on liiga palju rahvast, ainuüksi sõdalasi 15 000, ja veeretab suurtükid ja arkebuusid ligi ja annab tuld, aga arski vürstid ja kogu tsheremisside hulk, kes seal sees istub, hakkab kisendama ja avab väravad, sest jumal on nende südameisse hirmu pannud... Ja Vene võtab neid vangi ja toob kohale 12 arski vürsti ja 7 tsheremissi väepealikut, 300 parimat sadakonnaülemat ja vanemat, kokku 5000 inimest." (Kaasani ajalugu 132-133. Kõik vangid hukati Kaasani kaitsjate hirmutamiseks otse linnamüüri all). Tsiteeritud teost ei peeta kuigi usaldusväärseks allikaks, kuna anonüümne autor on kirjutamisaegset poliitilist situatsiooni arvestades paljusid sündmusi tendentslikult valgustanud. Siiski võib see tõsiasi, et "Kaasani ajaloos" udmurtidest üldse juttu pole (v.a. mõnel korral esinevad arski vürstid ning kohanimed Arsk ja Arski väli), marisid aga sageli mainitakse, viidata asjaolule, et udmurdid ei olnud Kaasani khaaniriigis märkimisväärne sõjaline jõud.(5) Ilmselt võib arski vürstide ja maride eraldi nimetamises siiski näha viidet linna ülikkonna udmurdi päritolule.

Kaasani khaaniriigi ajal jätkus islami mõju udmurdi usundile. Udmurdi keelde tuli suur hulk tatari sõnu, näiteks usundiga seostuvad:

Põhjaudmurdi hõimud sattusid üsna varakult Venemaa ja ristiusu mõjusfääri. Kuigi XIV sajandil komisid paganlusest pööranud püha Stefani (surn. 1396) tegevus neid veel otseselt ei puudutanud, võisid kuuldused tema tegudest ka Tsheptsa kallastele jõuda. Aastail 1471-1472 korraldas Ivan III sõjakäigu itta ja muutis Permi vürsti Mihhaili oma vasalliks. XV sajandil kujunes Vjatka ülemjooksule imbunud vene asustuse baasil välja nn Hlõnovi vabariik, mis sõjalise jõuna kujutas endast üsna kirju päritoluga vabameeste hulka keda juhtisid väejuhid-atamanid. Tsheptsa kultuuri järgsete udmurdi hõimude vahetus naabruses paiknedes avaldas Hlõnov neile kahtlemata poliitilist survet - kroonikates mainitakse vjatkalaste kõrval ka nendega koos tegutsenud ari vürste. Moskva püüdis korduvalt allutada sõnakuulmatuid vjatkalasi, need omakorda vastasid peamiselt Ustjugi vastu suunatud röövretkedega. Viimaks koondas Ivan III sõjakäiguks Moskva, Vladimiri ja Tveri alade 64-tuhandelise väe: "Sellesamase 6997 (1489) aasta kevadel, 11. juunikuu päeval saatis kogu Venemaa suurvürst Ivan Vassiljevitsh vürst Daniil Vassiljevitsh Shtshenja väega Vjatkale nende sõnakuulmatuse pärast, ja teise väepealiku Grigori Vassiljevitsh Morozovi ning muid väeülemaid suure sõjaväega. Nad läksid linnasid ära võttes, vjatkalasi endid aga [risti] suudlema(6) ning arisid truudust vanduma pannes." Nii jutustab kroonika (vt. Vladõkin 1994: 57-58, Grishkina 1994: 31-34). Vallutatud aladel rakendas Ivan III harjumuspärast poliitikat - vastuhakkude ärahoidmiseks asustas ta tähtsamad suurmaaomanikud ja kaupmehed ümber Moskva vürstiriigi eri piirkondadesse. Ellujäänud vjatka ülikute saatust jagasid ka ari vürstid, ent peagi lubati neil kodumaale tagasi pöörduda. Seal aga said nad maad ja talupoegi juba Moskva suva järgi. Sel kombel allutatud udmurdi ülikuid kasutas Venemaa edaspidi oma huvides nii sõjakäikudel kui ka ülestõusude mahasurumisel. (Grishkina 1994: 33, 52-53.)

Kuigi paljud (eriti sovjetiaegsed) autorid on püüdnud kroonikatest esile tõsta just neid kohti, kus on juttu lõunaudmurtide pagemisest vastsetele Vjatka-äärsetele Vene aladele (aga sinna meelitas Moskva neid mitmete soodustustega), et selle põhjal rääkida kõigi udmurtide soovist ühineda Venemaaga, ei kippunud ei udmurdid ega marid ega tatarlased siiski Moskva tiiva alla. Miks muidu tuli Arsk tormijooksuga vallutada.(7) Miks muidu täitis 1552. aasta sügisel Kaasanit piiravat suurvürsti raev, nii et ta "mõistis kõik linnustes kinni võetud tsheremissid, kokku kuni 7000 inimest, surma: osa ajas linna lähedal teibasse, osa surmas üht jalga pidi, osa aga kaelapidi üles puues, teised jälle tappis relvaga kaasanlaste hirmuks..." (Kaasani ajalugu 135.) Pärast seda, kui vene väed 2. oktoobril linna vallutasid ja kõik elanikud v.a. "noored poisid, tüdrukud ja ilusad naised" maha tapsid, läkitas suurvürst kõikjale saadikud alistumistingimustega, millest peamised olid truudusevanne ja sama suur naturaalmaks, kui khaanide ajal. Vallutajate metsikusest shokeeritud Arski piirkonna elanikud saatsid kasakate Shemai ja Kubishiga Ivan Julmale palvekirja, et valitseja nende peale halastaks ja käsiks maksu võtta nii, nagu eelmised valitsejad ning läkitaks nende juurde üliku, kes maksu koguks ja tsaari tahte rahvale teatavaks teeks (Grishkina 1994: 39). Et vene võim kuigi magus polnud, sellest tunnistab juba paari kuu pärast alanud ülestõus, mis levis Arski piirkonnas ning mäe- ja niidumari aladel. Ülestõusnud rajasid Kaasanist 70 versta kaugusele linnuse ja purustasid 1553. aasta märtsis kohalejäetud tsaariarmee. Mais asus Moskva kahelt poolt (Volga ja Vjatka ülemjooksult) ülestõusnuid ründama, sama aasta detsembris saadeti kolmas armee klaarima arveid "arski reeturitega". Venelased põletasid oma teel kõik külad ja linnused. Ainuüksi Arski piirkonnast võeti vangi 6000 meest ning 15000 naist ja last. (Grishkina 1994: 40-41.) Ent ülestõusud jätkusid. 1554. aastal laastas Arski piirkonda vürst I. Mstislavski, 1556. aasta mais muutis P. Morozov Arski alad inimestest lagedaks - "vedas arvutult vange välja, naisi ja lapsi, aga mehed löödi kõik maha". Kuu aja pärast kordas ta karistusretke - ju olid mõned inimesed veel alles jäänud. Nõnda siis juhtus, et 1557. aasta suvel tulid niidumari ja Arski piirkondade saadikud Moskvasse paluma oma maade igavest ühendamist Venemaaga. (Grishkina 1994: 39-40.) Vene impeeriumi vundament kerkis Kaasani rahvaste verest.

XVI saj. rajati Vjatka ülemjooksule Slobotskoi ja Shestakovi linnad, mis said uute maakondade keskusteks. Massiliselt tekkis vene asunduskülasid. Osa Vjatkamaa läänerajoonide udmurte taandus vene elanikkonna eest Tsheptsa äärde, osa assimileerus. Vjatka- ja Kaasanimaa rahvaste venestumisest tunnistavad muu seas ka hilisemad vene talupoegade perekonnanimed Votjakov, Votintsev, Novokreshtshjonov, Permjakov, Tsheremishkin, Tsheremissin, Tshuvashov jt. Assimileerumist soodustas pärast Kaasani vallutamist alanud udmurtide ristiusku pööramine. Näiteks pärineb 1557. aastast teade seitsmeteistkümne Sõrjanski küla udmurdi perekonna ristimisest.(8) Järgmisel sajandil aga olid need pered juba venekeelse elanikkonna hulka sulanud. (Grishkina 1994: 46.)

Kaasanimaal rajati vene võimu kindlustamiseks Tsheboksarõ, Alatõri, Kokshaiski, Kozmodemjanski, Tsivilski ning Jaranski linnad. Vanadest keskustest muudeti sõjalis-administratiivseteks tugipunktideks Tetjushi, Alatõ, Arsk ja Malmõzh. Viimasest sai 1584. aastal alalise garnisoniga sõjaväeasula. Kaama alamjooksule tulid venelased peamiselt Permi ja Vjatkamaa kaudu. Juba XVI saj. lõpuks kujunes endistel udmurdi aladel Sarapuli-Karakulino ja Jelabuga ümbruses välja vene asustus. Hakkas moodustuma ka Vjatskije Poljanõ piirkonna vene elanikkond. (Grishkina 1994: 47.)

Pärast seda, kui Vjatkamaa udmurtidest ülikkond (endised "ari vürstid") olid aidanud maha suruda aastail 1572-1574 ja 1582-1584 udmurdi ja mari aladel toimunud ülestõusud, polnud neid rohkem tarvis. 1588. aastal vabastati põhjaudmurdi ja bessermani talupojad kohalike mõisnike võimu alt ning muudeti adramaksulisteks. Feodaalne eramaavaldus likvideeriti, alles jäid ainult kloostritele kuulunud maad. Endised Kaasani khaaniriigi alamad pidid pärast vallutamist maksma suurvürstile naturaalmaksu, mis XVI saj. lõpul muudeti adramaksuga sarnaseks rahalisest ja naturaalandamist koosnevaks maksuks. XVII saj. kujunes enam-vähem välja udmurtide praegune asuala (v.a. Bashkiiria udmurtide külad, mis tekkisid XVIII sajandil). Vene asunike ees taandudes jäeti maha Vjatka kesk- ja ülemjooksu alad. 1629. aastaks olid põhjaudmurdid Izhi jõe ülemjooksule rajanud Pitshi Igra,(9) Juzga ja Vortsha külad. Selles piirkonnas kujunes nende ja lõunaudmurtide asustus ühtseks tervikuks - juba sajandi esimesel veerandil oli Pitshi Porga(10) küla asustatud nii põhja- kui lõunaudmurtidega. Sajandi teisel poolel asustasid põhjaudmurdid selles piirkonnas veel kolm, lõunaudmurdid aga neli küla. Ka Sharkani jõe äärsed alad asustasid põhja- ja lõunaudmurdid koos, aga Siva ja Izhi harujõgede kallastele asusid ainult lõunaudmurdid. Teistest udmurdi aladest jäid isoleerituks Vjatka alamjooksul elavad Kukmori udmurdid. Oletatavasti elas XVII saj. lõpu Udmurdimaal umbes 29 000 udmurti, 35 000 venelast ja 3000 tatarlast ning bessermani. (Grishkina 1994: 73-75.)

Peeter I haldusreformi käigus läks Hlõnovi maakond Siberi kubermangu, Kaasani maakond ja muud lõunaudmurdi alad aga Kaasani kubermangu koosseisu. XVIII sajandi lõpu administratiivse jaotuse järgi elasid udmurdid peamiselt Glazovi, Jelabuga, Sarapuli ja Malmõzhi maakondades. Maksualune Udmurdimaa elanikkond oli 1717. aastal 21 500 meeshinge, 1764. aastal 98 000 meeshinge, 1795. aastal aga juba 148 500 meeshinge. Et juurdekasv toimus rohkem venekeelse elanikkonna arvel, sellest tunnistab udmurtide osa pidev vähenemine rahvastikus - 1746. aastal oli see 40,1%, 1795. aastal aga 36,4%. Arvuliselt võis udmurte siiski rohkem olla. Tuleb arvestada, et tollal püüti maksukoormat vähendada poisslaste varjamise teel. Lisaks algas põgenemine metsadesse ja Bashkiiria hõredastiasustatud äärealadele. Bashkiiriasse mindi perede (ja isegi külade) kaupa, kaasa võeti majakraam ja kariloomad. Tsaarivõim pani välja vahipostid põgenike tabamiseks. 1720. aastal pidas ainuüksi Menzelinski vahipost kinni 226 Kaasani maakonnast Bashkiiriasse suunduvat peret (umb. 800 inimest). 1725. aastal teatas Arski piirkonnas pearaha kogunud ametnik, et tal on teada 3892 põgenikku ning nendestki, kes veel paigal püsivad, tahavad "paljud vaesuse ja viletsuse tõttu maksude eest Bashkirti minna". (Grishkina 1994: 107-109, 125-126.) Aastail 1759-1760 ehitatud Votkinski ja Izhevski relvatehaste juurde kinnistati hulgaliselt talupoegi, tehastele anti maavaldustena 820 000 tessatini metsa (mis aastate jooksul maha võeti).

XVIII sajandil algas aktiivne udmurtide ristimine. 1721. aastal käskis Sinod Vjatka piiskopkonnas (moodustatud 1657) vastristitute jaoks koole avada, 1740. aastal loodi Kaasanis vastristitute kontor. Ristiusku pöördunutele tehti mitmeid soodustusi - nad vabastati kolmeks aastaks maksudest, mehed ei pidanud järgneval kolmel korral minema nekrutiks (naiste puhul laienesid soodustused nende meestele või meessoost sugulastele). Lisaks maksti vastristitutele ühekordset preemiat. Siiski ei tunnistanud udmurdid võõrkeelset ja -meelset usku niisama lihtsalt omaks - 1745. aastal võtsid Glazovski küla elanikud kinni neid ristima tulnud arhimandriit Silvesteri ja misjonäri Fjodor Ivshini, sulgesid nad ühte majja ja tahtsid ära põletada. Vaimulikud pääsesid põgenema, külaelanikke saadeti karistama sõdurid. Umbes sama kordus Ukanskojes. Viiekümnendatel aastatel käis külast külla paganlik "jutlustaja" Jashka, tema õhutusel võeti uuesti kasutusele vanad palvuspaigad, kus korraldati suuri ühispalvusi. 1769. aasta septembris tungisid Keègurdi elanikud kallale protohierei Jakovile, kes oli neid paganlike riituste korraldamise eest kirikukari alla pannud. Vaimulikku sunniti ikooni ees vanduma, et ta rahva peale kaebust ei esitaks. (Grishkina 1994: 128-129.) Paljudes kohtades aga käituti umbes nii, nagu mäletasid Polomi elanikud veel XIX sajandi lõpul: "Kunagi oli Polomis ,(11) ja kui papid (ristiusu misjonärid) selle maha põletasid, pühkisid meie taadid kogu tuha ja kõik söed puhastesse pottidesse ja viisid metsalagendikule... (umbes 20 versta vanast kohast kaugemale) ja hakkasid seal uut palvekoda ehitama. Nad kaevasid postiaugud ja panid neisse süsi, aga pärast, kui hoone valmis sai, trampisid mulla nii kôvasti kinni nagu rehepeksuplatsil ja puistasid põranda üle Polomist toodud tuhaga..." (Pervuhhin 1888: 9-10.) Kõigele vaatamata kasvas ristitute arv kiiresti - 1744. aastal oli neid juba 15 348, aga 1795. aasta revisjoni andmetel ainuüksi Glazovi ja Malmõzhi maakondades 28 381 (Vladõkin 1994: 204).

XIX sajandi esimesel poolel suurenes vene talupoegade juurdevool udmurdi aladele. Näiteks asus suur osa ajavahemikus 1839-1854 Vjatka kubermangu saabunud 7 300 meeshingest elama udmurtidega asustatud maakondadesse. 1850. aastal elas Udmurdimaal 154 000 vene ja 100 400 udmurdi meeshinge. Suurenes segaasustusega külade arv: Vjatka kubermangu kuuluvatel udmurdi aladel oli 1850. aastal 1335 udmurdi, 189 tatari, 153 mari, 6 bessermani ja 155 segarahvastikuga küla. Rahvastiku kasvades vähenes hingemaa suurus, mis tõi kaasa kolmeväljasüsteemi kriisi ja viljasaagi vähenemise. (Grishkina 1994: 139, 140.)

XIX sajandi kuuekümnendatel aastatel võeti Volga-äärsete rahvaste haridus- ja kultuuripoliitikas kasutusele nn. Ilminski süsteem. Selle autori orientalist N. Ilminski seisukohti iseloomustab kõige paremini järgmine tsitaat: "Selleks, et mittevenelastele edasi anda kristlikku dogmaatikat ja kõlblusõpetust mitte nagu abstraktset kirjasõna, vaid nii, et see muutuks nende mõtlemise ja elu aluseks, selleks tuleb kohaneda nende religioossete arusaamade ja moraalsete tõekspidamistega, nende mõttetegevuse ja selle suundade omapäraga." (Vladõkin 1994: 210.) Ilminski arvas, et kõige veenvamalt ja muulastele vastuvõetavamalt kõlavad õigeusu tõed nende emakeeles. Selleks hakati tõlkima vaimulikku kirjandust, koolitati vaimulikeks kohalikke elanikke, avati koole, kus õpetus toimus põlisrahvaste keeltes. Siiski elas 1870. aastal Vjatka kubermangus veel 1463 ristimata udmurti (6% täisealisest elanikkonnast), Kaasani kubermangus aga oli umbes kolmandik udmurte isegi 1914. aastal ristimata (Vladõkin 1994: 205). Tegelikult olid vanad kombed ja palvuspaigad au sees paljudes kohtades. Mõnel pool toimus omamoodi kompromiss riigikiriku ja rahvausundi vahel. Näiteks kirjeldab vaimulik I. Smirnov seda, kuidas Glazovi maakonna Ponino kihelkonnas viidi enne sügiskündi läbi traditsiooniline ohvritoomine - tapeti härg, palvetati ohvripappide juhtimisel, keedeti liha ja putru. Siis aga tuli kohalik vaimulik ja õnnistas ohvritoite. Talle anti taldrik ohvrilooma peaga (see antakse tavaliselt ohvripapile), millele ta ristimärgi tegi ja pühitsetud vett raputas. Ohvrilooma pea ja sisikond anti papile kostiks, nahk läks kirikule (Smirnov 1890: 241). Venelased ja tatarlased omistasid udmurtidele erilise võime vihma paluda. Vaimulik I. Vassiljev kurdab: "Mul on tulnud kuulda mõnede moraalselt üsnagi arenenud vene naiste, isegi vanade kirikuleivaküpsetajate fraase: "hakkaksid votjakid ometi kiiremini palvetama, ehk saadaks Jumal siis vihma."" (Vassiljev 1906: 345.)

XIX sajandi viimasel aastakümnel olid udmurdid koos oma usuga lühikest aega kogu Venemaa tähelepanu keskpunktis. Nimelt leiti 1892. aasta mais Malmõzhi maakonnast Vuzh Multani(12) küla lähedalt peata, kopsude ja südameta mehelaip. Et rahva seas oli varemgi liikunud jutte votjakkide poolt ohverdatud inimestest (vt. näit. Blinov 1898: 82, 83), langes kahtlus lähima küla ohvripappidele. Kinni võeti kõik Vuzh Multani ohvrihiies ja sugukonna palvekojas palvusi korraldanud mehed. Algas pikk ja vaevarikas kohtuprotsesside rida, mis kestis 1896. aastani (esimene protsess peeti 1894. aastal Malmõzhis, teine 1895. aastal Jelabugas ja kolmas 1896. aastal Mamadõshis). Ekspertidena kasutati selliseid udmurdi rahvausundi tundjaid nagu G. Vereshtshagin ja P. Bogajevski. Multani protsessi kohta kirjutati Venemaal üle 200 artikli, vastukajad ilmusid isegi Pariisi ja Londoni lehtedes (Vladõkin 1991: 4). Avalikkust ei jahmatanud niivõrd inimohverdamise kahtlus, kuivõrd tõsiasi, et vaatamata aktiivsele venestamispoliitikale on udmurdid alal hoidnud esivanemate usu ja kombed. Kohalikele võimukandjatele ja vaimulikele heideti ette passiivsust ja liigset leebust usuasjus, kuid Multani ohvripapid, kes kahel esimesel protsessil küll süüdi mõisteti (mõlemal korral muutis Senat kohtuotsuse ära ja suunas asja uuele läbivaatamisele) pääsesid viimaks tagasi koju. 1896. aastal ilmus P. Bogajevskilt raamat, milles ta etnograafilisele materjalile toetudes lükkas ümber kohtus esitatud süüdistused (Bogajevski 1896). Ent kaks aastat hiljem avaldas vaimulik N. Blinov raamatu, millega ta vastupidist tõestada püüdis. Ta tõi ära mitmeid fakte moonutatud laipadest ja salapäraselt kadunud inimestest Vjatka kubermangus, lisades neile vürtsiks jutte inimohvritest (vt. Blinov 1898). Tänapäeval on Multani protsessis nähtud riigikiriku katset anda hävitav hoop udmurdi paganatele (Vanjushev 1994: 117). On teada, et Konon Matjunini nimelise kerjuse tapsid tegelikult vene talumehed Timofei Vasjukin ning Jakov Koneshin, kes süü udmurtide kaela veeretamiseks laiba pea ja siseelundid eemaldasid (samas: 115). Õnneks olid nende ettekujutused udmurtide ohvritoomiskommetest üsna ähmased ning eksperdid suutsid rohketele valetunnistustele vaatamata veenda kohut süüdistuse paikapidamatuses. Päris selge pole see, kui ettekavatsetud oli inimohverduse lavastamine.

Mis tsaari-Venemaal ei õnnestunud, oleks peaaegu korda läinud nõukogude võimul. 1930-te repressioonid tabasid eelkõige noort udmurdi intelligentsi. Ainuüksi nn. SRVT(13) kohtuasjas mõisteti süüdi 28 haritlast. Väljavõte süüdistuskokkuvõttest: "1932. aasta mais avastas ja likvideeris OGPU eriosakond Udmurdi autonoomses oblastis Izhevski linnas kontrrevolutsioonilise natsionalistliku organisatsiooni nimega "SRVT" - "Soomesugu Rahvaste Vabastamise Liit", mille Soome ja Eesti interventsiooniliste ringkondade ülesandel oli loonud tuntud kodanlik udmurdi kirjanik Gerd ja mis koosnes udmurdi reaktsioonilise intelligentsi natsionalistlik-shovinistlikust osast. Organisatsiooni poliitilise programmi seisukohad ja tegevus seadsid lõppeesmärgiks Udmurdi autonoomse oblasti ja teiste autonoomiate (Mari, Mordva, Karjala, Sürja-Komi) Nõukogude Liidust eraldamise relvastatud ülestõusu teel ning demokraatliku valitsemisvormiga "Ühtse Soome-Ugri Föderatsiooni" loomise. Lisaks "Soome-Ugri Föderatsiooni" idee propageerimisele valmistasid organisatsiooni liikmed aktiivselt ette tuntud parteitegelaste vastu suunatud terroristlike akte. Mõned organisatsiooni liikmed tegelesid spionaazhiga Soome ja Eesti kasuks." (Kuznetsov 1992: 16.) Ilmselt kasutati süüdistuse alusena Kuzjebai Gerdi (kodanikunimega Kuzma Tshainikovi) käike Soome saatkonda. Nimelt kirjutas soome teadlastega kontakte otsiv Gerd kaks kirja Yrjö Wichmannile, kus palus muu seas ka soovitusi udmurdi kirjakeele korrapärastamiseks. Vastust saamata pöördus ta Soome saatkonna poole. Selle vahendusel loodi 1923. aastal sidemed Wichmanni ja Soome-Ugri Seltsiga. Sellest ajast peale külastas Gerd saatkonda iga 4-5 kuu tagant, viis Soome saatmiseks udmurdikeelseid lehti ja raamatuid. Võib-olla pani Soome-Ugri Seltsi nimi mõne tshekisti peas idanema mõtte terroristlikust Soomesugu Rahvaste Vabastamise Liidust, eriti kui tellimus sellise kontrrevolutsioonilise organisatsiooni leidmiseks, mille liikmetena saaks kõrvaldada aktiivsemad udmurdi haritlased,(14) tuli "kõrgemalt poolt", aga võib-olla sai piirkondlik OGPU eriosakond Moskvast juba üksikasjaliku stsenaariumi. Igatahes võib edasises näha Moskva püüdu lõpule viia Ivan Julma poolt alustatu: 1933. aastal võeti ette olematu SRVT filiaali - "Noorte Esseeride" - kohtuasi, mille käigus mõisteti süüdi neli õpetajat ja kolm üliõpilast. 1937. aastal olid kohtu all Danilovi trotskistlik-natsionalistliku rühmituse ja Konovalovi kontrrevolutsioonilise grupi liikmed, teiste hulgas Udmurdi teadusliku uurimisinstituudi direktor (Kuznetsov 1992: 280). Kokku hävitati füüsiliselt 106 udmurdi haritlast (Orehhova 1994: 92), paljud saadeti sunnitööle. Mitmed uurimisvaldkonnad, nende hulgas ka rahvausundi uurimine, suleti, ohvripapid aga kuulutati rahvavaenlasteks ja hävitati või saadeti asumisele. Ohvritoomised ja palvused keelati. Kolmekümne aasta vältel ei ilmunud ühtki arvestatavat uurimust udmurtide vaimukultuuri kohta. (Vladõkin 1994: 25-26).

Rasketööstuse intensiivne arendamine tõi kaasa venekeelse elanikkonna osakaalu edasise suurenemise Udmurdimaa rahvastikus. Keskustest kaugemal asuvad külad kuulutati perspektiivituteks, neis kaotati koolid, kauplused ja postkontorid ning lasti neil aeglaselt hääbuda. Elamine valdavalt venekeelses linnakeskkonnas ning emakeelse kesk- ja kõrgema hariduse puudumine soodustasid järjest suurema hulga udmurdi perede üleminekut vene keelele. Nii pidas 1979. aastal udmurdi keelt emakeeleks 76,5% udmurte, suurlinnades elavad haritlased aga kasutasid lastega suheldes peamiselt vene keelt, lootes sel moel kindlustada nende pääsu kõrgkoolidesse. Kujunes välja olukord, kus udmurdi keelt ja kirjandust said ülikoolis õppida vaid maalapsed, sest ainult nemad valdasid selleks piisavalt hästi emakeelt. Samas ei suutnud küladest või alevitest tulnud üliõpilaskandidaadid konkureerida muudel erialadel, kuna nende haridustase jäi tunduvalt maha linnalaste omast.

Ometi ei ole udmurdid veel lootusetus olukorras. Viimastel aastatel on linnades avatud udmurdi koole ning võetud suund täielikule emakeelsele haridusele. Koos võimalusega pääseda välismaa (peamiselt Soome ja Eesti) kõrgkoolidesse aitab see kujundada uut suhtumist udmurdi keelde. Elavnenud on emakeelne ajakirjandus, kus sageli avaldatakse udmurtide ajalugu, keelt ja kultuuri puudutavaid artikleid. Ilmunud on Vladimir Vladõkini udmurdi usundit käsitlev monograafia (Vladõkin 1994), Margarita Ivanova raamat udmurdi hõimude muinasajast (Ivanova 1994), Margarita Grishkina töö feodalismiperioodi udmurtidest (Grishkina 1994). Udmurdi Kultuuriselts "Demen" on lisaks emakeelsele haridusele eesmärgiks seadnud ka udmurdi küla säilitamise, kogukondlike traditsioonide elustamise ning vana usundi taassünni (Orehhova 1994: 95). Seltsi initsiatiivil on "paganlikke" palvusi korraldatud neis paigus, kus vastav traditsioon oli kadunud. Ent tänapäevalgi leidub külasid, kus rahvas üle 400 aasta kestnud Venemaa kiriku- ja kultuuripoliitikale vaatamata koguneb igaaastastele kevadistele ja suvistele palvustele. Vanemad inimesed istuvad pikkadel pinkidel ja ootavad vesteldes ning vanu aegu meenutades ohvripudru valmimist, noored aga mängivad läheduses ringmänge ja laulavad udmurdi laule. Sageli tuleb palvusele ka linnas elavaid sugulasi, et ühise ohvritoomise ja söömingu läbi uuendada sidet koduküla ja - rahvaga. Ohvripapp võtab kätte puukausi kõigist peredest toodud leibade küljest lõigatud viiludega. Kuigi ta huuled liiguvad hääletult, teavad ta selja taga seisvad mehed ning mõni samm kaugemal palvetavad naised, et palutakse õnne ja heaolu oma perele, külale, rahvale:

Õnnista, issand Inmar,(15) suur Jumal, looja-Jumal! Supi ja leivaga palvetame, Jumal. Anna meile külluses süüa ja juua! Heade sõpradega, leivaviljaga, kariloomadega, õlle-viinaga, mee ja võiga hea elu anna! (Wichmann 1893: 121.)

Viidatud kirjandus:

Bahder, Oborin 1958 = Bader O.N.; Oborin V.A. Na zare istorii Prikamja. Perm.

Blinov 1898 = Blinov N. Jazõtsheskii kult votjakov. Vjatka.

Bogajevski 1896 = Bogajevskii P.M. Multanskoje "molenije" votjakov v svete etnografitsheskihh dannõhh. Moskva.

Al-Garnati 1971 = Puteshestvije Abu Hamida al-Garnati v Vostotshnuju i Tsentralnuju Jevropu. Per. s arabsk. G. Bolshakova, ist. kommentarii A.L. Mongaita. Moskva.

Gening 1963 = Gening F.G. Azelinskaja kultura 3.-4. vv. - Otsherki istorii Vjatskogo kraja v epohhu Velikogo peresselenija narodov. Izhevsk.

Gening, Halikov 1964 = Gening F.G.; Halikov A.H. Rannije bolgarõ na Volge. Moskva.

Golubeva 1979 = Golubeva L.A. Zoomorfnõje ukrashenija finno-ugrov. Moskva.

Gribova 1975 = Gribova L.S. Permskii zverinõi stil. Moskva.

Grishkina 1994 = Grishkina M.V. Udmurtija v epohhu feodalizma (konets XV - pervaja polovina XIX v.). Izhevsk.

Halikov 1978 = Halikov A.H. Proishozhdenije tatar Povolzhja i Priuralja. Kazan.

Hudjakov 1923 = Hudjakov M.G. Otsherki istorii Kazanskogo hanstva. Kazan.

Ivanov 1980 = Ivanov V.A. Kulturnõje svjazi osedlõhh plemen Priuralja c kotshevnikami Velikogo pojasa stepei v epohhu rannego zheleza. - Skifo-sibirskoje kulturno-istoritsheskoje jedinstvo. Kemerovo.

Ivanova 1994 = Ivanova M.G. Istoki udmurtskogo naroda. Izhevsk.

Kaasani ajalugu = Kazanskaja istorija. Podgotovka teksta, vstupitelnaja statja i primetshanija G.N. Moissejevoi. Moskva - Leningrad 1954.

Kelmakov 1970 = Kelmakov V.K. Proishozhdenije i pervõje upominanija etnonima "ar". - Etnonimõ. Moskva.

Korepanov 1980 = Korepanov K.I. Ossobennosti genezisa zverinogo stilja v prikladnom iskusstve Srednego Povolzhja i Prikamja v VII - III vv. do n. e. - Skifo-sibirskoje kulturno-istoritsheskoje jedinstvo. Kemerovo.

Kuznetsov 1992 = Kuznetsov N.S. Shimes peimõtõs. Izhevsk.

Novõje arheologitsheskije issledovanija = Novõje arheologitsheskije issledovanija na territorii Urala. Mezhvuzovskii sbornik nautshnõhh trudov. Izhevsk. 1987.

Oborin 1976 = Oborin V.A. Drevneje iskusstvo narodov Prikamja. Permskii zverinõi stil. Perm.

Orehhova 1994 = Orehhova L. Traditsionnaja kultura kak osnova vozrozhdenija natsii. - Finno-ugorskije narodõ i Rossija. Tallinn.

Pervuhhin 1888 = Pervuhhin N.G. Eskizõ predanii i bõta inorodtsev Glazovskogo ujezda. Eskiz 2. Vjatka.

Rõbakov 1979 = Rõbakov B.A. Kosmogonitsheskaja simvolika "tshudskihh" shamanskihh bljashek i russkihh võshivok. - Finno-ugrõ i slavjane. Dokladõ pervogo sovetsko-finljandskogo simpoziuma po voprossam arheologii. Leningrad.

Smirnov 1890 = Smirnov I.N. Votjaki. - Izvestija Obshestva arheologii, istorii i etnografii pri Kazanskom universitete, t. VIII võp. 2. Kazan.

Spitsõn 1906 = Spitsõn A.A. Shamanskije izobrazhenija. - Zapiski Otdelenija russkoi i slavjanskoi arheologii Russkogo arheologitsheskogo obshestva, t. VIII võp. 1.

Shmidt 1927 = Shmidt V.A. K voprossu o proishozhdenija permskogo zverinogo stilja. - Sbornik Muzeja antropologii i etnografii, t. 6. Leningrad.

Tarakanov 1982 = Tarakanov I.V. Zaimstvovannaja leksika v udmurtskom jazõke. Izhevsk.

Tsharnoluski 1965 = Tsharnoluski V.V. Legenda ob olene-tsheloveke. Moskva.

Vassiljev 1906 = Vassiljev I. Obozrenije jazõtsheskihh obrjadov, sujeverii i verovanii votjakov Kazanskoi i Vjatskoi gubernii. - Izvestija Obshestva arheologii, istorii i etnografii pri Kazanskom universitete, t. XXII võp. 3-5. Kazan.

Vanjushev 1994 = Vanjushev V.M. Sovremennõje aspektõ osveshtshenija Multanskogo protsessa (1892-1896 gg.). - Finno-ugorskije narodõ i Rossija. Tallinn.

Vladõkin 1991 = Vladõkin V.J. Religiozno-mifologitsheskaja kartina mira udmurtov. Avtoreferat dissertatsii na soiskanije utsenoi stepeni doktora istoritsheskihh nauk. Moskva.

Vladõkin 1994 = Religiozno-mifologitsheskaja kartina mira udmurtov. Izhevsk.

Wichmann 1893 = Yrjö Wichmann. Wotjakische Sprachproben I. Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XI, Helsinki.

1. Hiljem on mitmed udmurdi arheoloogid väitnud, et IV sajandil stepivööndist tulnud hõimud ei mänginud kuigi olulist rolli soome-ugri hõimude kultuuri muutmisel - nad assimileerunud kohaliku elanikkonna seas peagi. Tõestuseks tuuakse ms kurgaanidesse matmise kombe hääbumine.

2. Mõnes töös on küla nimeks Petropavlovskoje (näit. Novõje arheologitsheskije issledovanija 1987: 19).

3. kar tähendab udmurdi keeles linna

4. Soome-ugri rahvastele on traditsiooniliselt omistatud loodushoidlik eluviis. Teosest teosesse on korratud, et meie esivanemad ei võtnud looduselt rohkem, kui parajasti tarvis läks. Esitatud faktid aga tõestavad, et mõnikord osutusid võõrastelt maadelt toodud kaubad liiga ihaldusväärseteks ning kaalusid üles esivanemate elutarkuse ja tõekspidamised.

5. Teine seletus võiks olla see, et "Kaasani ajaloo" kirjutamise päevil polnud udmurdi hõimude aktiivse venevastase võitluse mainimine millegipärast soovitav.

6. truudust vanduma

7. Arski vallutamise ettekäändeks toodi "metsalinnustest" lähtuvad maride lakkamatud kallaletungid Kaasanit piiravate vene vägede tagalale (Kaasani ajalugu 131).

8. See on esimene kirjalik teade udmurtide ristimise kohta.

9. venepäraselt Malaja Igra

10. Malaja Purga

11. sõnasõnalises tõlkes suur koda. Oli sugukondlik-territoriaalse grupi (nn. vorðudisugukonna) peamine pühamu, kus paluti sugukonna kaitsehaldjat vorðudi ja toodi talle ohvreid. Üksikud palvekojad on tänapäevani säilinud ristimata udmurtide külades.

12. Starõi Multan

13. vene k. SOFIN - Sojuz osvobozhdenija finskihh narodnostei.

14. Osa neist oli aastatel 1923-1927 võtnud osa Moskvas tegutsenud udmurdi teadusliku ühingu "Böljak" tööst, mõned tegutsenud sama ühingu Kaasani filiaalis (Kuznetsov 1992: 30-32).

15. Inmar tähendas juba XIX sajandil nii paganlikku taevajumalat kui jumalat üldse.