See on osa elektroonilisest väljaandest: Aado Lintrop. Loitsija udmurdi leheküljed.
ISBN 9985-851-99-4

UDMURDI USUNDI MAAILM JA MÕNDA, MIS SEAL SEES ON

 

Maailma loomine 

Udmurdid: "Alguses polnud maa peal mitte midagi, kõikjal ainult vesi. Inmar sõitis seal suure paadiga ringi. Ükskord ütles inmar: "Miks ma ei peaks siia maad looma?" ja kutsus shaitani.   Ta käskis: "Sa mine, sukeldu vette. Mis sa põhjast leiad, too suus välja!" Shaitan hakkas põhja laskuma. Ta ei jõudnud mitte kuidagi sügava vee põhjani. Tüki aja pärast kohtas ta vähki. "Kuhu lähed?" küsis talt vähk. "Laskun vee põhja, kui sealt midagi leian, viin suus välja," ütles shaitan. "Mis sa õige mõtled," ütles vähk, "ma elan selles vees juba kaksteist aastat, aga pole mitte kunagi põhja näinud." - "Olgu pealegi, sukeldun edasi," ütles shaitan. Laskunud väga kaua, jõudis ta suurivaevu vee põhjani ja tõusis pärast liiva suhu võtmist pinnale. Inmar käskis tal liiva laiali puistata, öeldes: "ühtki terakest ära suhu jäta!" - "Miks küll ei lubanud inmar ühtki liivatera suhu jätta," mõtles shaitan ja puistas liiva suust välja. Kui vee peale laiali puistatud liiv kasvades maaks muutus, hakkas ka suhu jäetud liiv kasvama. Nähes shaitani paisunud põski ütles inmar: "Miks sa mind ei kuulanud, öeldi ju, et ühtki terakest suhu jätmata tuleb puistata," ütles inmar ja käskis shaitanil maa suust välja sülitada. Kui seda shaitani suust välja sülitatud maad poleks olnud, oleks kogu maa üleni tasane olnud. Orge-lohke ega suuri mägesid poleks olnud." (Perevoztshikova 1988: 14, sama teksti toob ära Vladõkin 1994: 319 koos viitega allikale - Munkácsi 1887: 49.) 

Võib vaid nentida, et sarnane dualistlik loomismuistend on tuntud teistelgi soome-ugri ja Siberi rahvastel. Nii on sürjakomidel maa loojateks jen ja omol ning permikomidel jen ja kul', varianditi aga luik (part) ja kaur (Gribova 1975: 30-31). Mordvalastelt on pärit järgnev tekst: "Jumal istus keset merd kivil ja mõtles maa luua. Kuna aga polnud kedagi, kellega ta nõu pidada saaks, vihastas ta ja sülitas vette. Vees hulpiv sülg hakkas kasvama, ja kui jumal seda sauaga lõi, ilmus sellest saatan. Saatan lubas jumalale loomistöös abiks olla. Jumal palus tal mere põhja sukelduda ja sealt liiva tuua. Alles kolmandal korral õnnestus see saatanal ning ta tõi liiva suus pinnale. Aga ta ei andnud kogu liiva jumalale, vaid jättis muist suhu. Jumal viskas liiva merepinnale, kus see kasvama hakkas. Kuid kasvas ka saatana suhu jäänud liiv. Viimaks pidi saatan selle välja sülitama. Nii tekkisid siledale maapinnale mäed."(Harva 1942: 86.) Liivlaste muistendis Kuramaa tekkimisest kordub kõik peaaegu sõna-sõnalt. Tegelasteks Jumal ja kurat. Ja kui kurat paisumahakanud liiva suust välja sülitab, tekib sellest Kuramaa. (Loorits, LRU IV.) Karjalast pärinev loomismuistend sarnaneb udmurdi omaga, ent sealgi on tegelasteks luik ja kaur (Sarv 1988: 22-24). Udmurdi loomismuistendis on inmar ja shaitan säilitanud algsed jooned, nad ujuvad ja sukelduvad nagu veelinnud, pealegi seostub luik udmurtidelgi taevase jumalaga (vt allpool). Järgmine tekst pärineb ristitud jakuutidelt: "Kurat oli Kristuse vanem vend, kuid õel, aga Kristus oli hea. Ja kui Jumal tahtis maailma luua, ütles ta kuradile: "Sa hoopled, et suudad kõike teha ja ütled, et oled minust vägevam, mine siis ja too mere põhjast natuke liiva." Kurat sukeldus põhja, aga kui ta tagasi pinnale tõusis, nägi ta, et vesi oli liiva ta käest välja pesnud. Ta sukeldus edutult veel kaks korda, aga neljandal korral muutis ennast pääsukeseks ja suutis nokas veidi muda pinnale tuua. Kristus õnnistas seda suutäit, mis seejärel maaks muutus. Ja maa oli ilus ja ühtlaselt tasane. Aga kurat, kes tahtis luua oma maailma, oli alatult peitnud osa muda oma kurku. Kristus nägi selle riuka läbi ning andis talle hoobi vastu kaela, misjärel muda purskus kuradi suust välja ning moodustas mäed, kuigi algul oli kõik olnud laudsile." (Campbell 1991: 273 < Serosevskii "Yakuty" Petrograd 1896, p. 653.) 

Inimese loomine 

Udmurdi: "Inmar mõtles inimest luua. Ta tegi savist keha ja pidi pärast minema taevasse hinge tooma. Muuseas oli inmaril vaenlane, shaitan, kes kadestas kõike, mis inmar oli loonud, sest et see oli hea. Shaitan püüdis kõike loodut mingil kombel ära rikkuda. Inmar nägi ette, et shaitan üritab ka inimkeha rikkuda ning pani seda valvama koera, kes tol ajal polnud veel karvane… Kohe kui inmar oli taevasse läinud, oli shaitan tõepoolest platsis ja tahtis inmari poolt tehtud nuku kallale viskuda, et seda tükkideks rebida, ent koer tungis omakorda talle kallale ega lasknud teda. Kuidas ta koera ka palus, et too inimkeha välja annaks, keeldus koer sellest. Viimaks hakkas shaitan paluma, et koer laseks tal läheneda inimkehale niivõrd, et ta saaks sellele sülitades oma viha välja valada, kuid koer polnud kaua ka sellega päri. Siis tegi shaitan maa peale pakase, lootes sellega koera minema peletada, kuid koer ei lahkunud siiski inimkeha juurest, ehkki tal oli väga külm. Shaitan hakkas uuesti koera paluma, lubades anda talle sooja kasuka, mis kaitseks teda alati talviste külmade ja suvise kuumuse eest ja viimaks andis koer järele. Ta mõtles, et maaga ei juhtu ju midagi, kui selle peale sülitatakse ning lubas shaitanil inimkeha peale sülitada. Shaitan sülitas, kattis koera kasukaga ja lahkus. Aga kuna shaitani sülg on tülgastav ega ole millegagi maha pestav, ei tahtnud tagasi jõudnud ja shaitani kätetööd näinud inmar inimese välimust selliseks jätta. Miskipärast ei tahtnud ta ka uut keha luua, vaid võttis vana ja pööras selle pahupidi. Selle tulemusel on inimese sees nüüd igasugune mustus, aga kuna shaitani sülg pidevalt kasvab, tuleb selle ülejääk väljaheidete vormis kehast välja." (Pervuhhin 1889: 3-4.) 

Sarnasel kujul esineb muistend ka mordvas ja evenkidel. Aga viimased pole enam soome-ugri rahvas. Nad isegi ei ela meie idapoolsete hõimlaste naabruses. Võrdluseks olgu siinkohal ära toodud vastav burjaadi muistend: "Kui jumal inimest lõi, pani ta selle valgesse tuppa, aga ise läks taevasse hinge järele. Toa ukse ette pani ta valvesse koera, kes oli täiesti paljas, sel ajal kui inimkeha oli üleni karvane. Tuli saatan ja hakkas paluma, et koer ta inimese juurde laseks, aga koer oli jumalale truu ega päästnud saatanat sisse. Siis tõusis saatana tahtel hirmus torm ja ehmunud koer põgenes oma postilt. Saatan läks ja sülitas inimkehale, mistõttu see kaotas karvad ja muutus surelikuks. Jumal aga kattis koera karistuseks karvadega."(Shashkov 1864: 33). 

Udmurdi usundi maailmapilt 

Udmurdi usundi maailm jagunes kolmeks - taevaks, maaks ja allilmaks. Kolmeosaline maailm, kus iga osa omakorda korrusteks või sfäärideks jaguneb, on omane paljudele rahvastele. Ent mitte kõikjal ei paigutatud kolme ilma üksteise kohale - veel 20. sajandi algul oli Põhja-Euraasia rahvastel säilinud ettekujutusi ilmajõest, mille lätted on ülailmas, mis voolab läbi keskmise ilma ja suubub surnute maa lähedal merre. Eriti leidub sellisele maailmapildile viitavaid motiive Siberist, kus suured jõed valdavalt lõunast põhja voolavad. Ananjino kultuuri aegne matusepaik haua kohale kividest laotud paadiga tunnistab, et udmurtide kauged esivanemad uskusid inimese (või mõne ta hinge) teekonda mööda jõge surnute maale (Bahder, Oborin 1958: 97). Ka udmurdi usundis leidub märke ilmasid ühendavast suurest jõest. Bogajevski poolt on üles kirjutanud järgmine laul: "Õnnistatud invu, suur Lumdo mudor! Sujuvalt voolav on sinu suure jõe läte, rikkalikult on seal kõrkjaid, laiad ja käharad on seal sinu pajud. Lasku meie juurde, suur Lumdo mudor..." (Bogajevski 1890 88). Tulevane tark (tuno) sooritas unenäorännaku suure jõe äärde, millest üle tõmmatud köitel (traatidel, pillikeeltel) teda tantsima sunniti (samas: 127, Vassiljev 1906: 195) jne. Vladõkini arvates oli udmurtide ilmajõeks Kaama, seda mööda saatsid nad oma saadikuid, luiki, inmari juurde (Vladõkin 1991: 25). Ent Ostrovski kirjutas, et peale Nõrga küla lähistel peetud suurt palvust sõidutati luigepaar pidurongiga Vjatka äärde ja lasti vabaks (Ostrovski 1874: 38). Ka haiguste allavoolu saatmise komme kevadisel jö kel'ani (= jää saatmise) pühal (Pervuhhin 1888: 43) ning uskumus, et palesmurdi vastu aitab käsklus "shur ullan'!" (= allavoolu!) võivad olla lähtunud elavate maad surnute ilmaga ühendava jõe kujutelmast. Udmurtidel on isegi ütlus köt dzhözhez vuja kel'anõ - kõik mured veega minema saata (Vladõkin 1994: 76). Komme eristada surnutele ohverdamist (see toimus näoga põhja suunas ja kandis nimetust ullan' vandon 'alla/allavoolu tapmine') jumalatele ohverdamisest (mida toimetati näoga lõuna poole ja mida nimetati vallan' vandon 'üles/ülesvoolu tapmine', vt. Harva 1914,1: 168) seostab ilmajõe suudme lähedale paigutatud surnute maa põhjakaarega ning ülemjooksul asuva jumalate ilma lõunaga, s.t. ilmad ei paikne mitte Kaama ja Vjatka voolusuunast lähtuvalt, vaid Siberi mudeli kohaselt. Mitmel pool jälgitakse tänapäevalgi hoolega seda, et pühade ajal alustataks majast majja käimist küla allavoolu asuvast otsast ning liigutaks vastuvoolu. Komme on nii tugev, et 1992. aastal Joensuu laulupeol viibinud Karamas-Pelga küla naised tahtsid seda võõrsilgi järgida. 

Ent juba Lomovatovo kultuuri aegsetelt Permi loomastiili metallmärkidelt võib välja lugeda üksteise kohale paigutatud ilmadega maailmamudeli, kus allilma ühes selle asukatega sümboliseerib müütiline sisalik või mõni veeloom, sellel seisev inimene on keskmise ilma esindaja, tiivuline inimpõder ühes lindudega aga kuuluvad ülailma asukate hulka. Mitmete Põhja-Siberi rahvaste usunditele toetudes võib oletada, et vertikaalse paigutusega maailmapilt eksisteeris ka udmurtidel pikka aega kõrvuti ilmajõe kujutelmaga. 

Taevas 

Sellest, kuidas taevas kõrgemale tõsteti, räägib järgmine muistend: "Vanasti oli taevas nii madalal nagu laealune magamislavats. Pikad inimesed võisid taevast käega katsuda. Kord võttis üks naine kätte ja viskas lapselapid taevasse kuivama. "Inimesed on ülbeks läinud, ei tea enam, mis teevad, minu eluaseme määrivad ära," ütles inmar ja tõstis taeva hästi kõrgele. Sel ajal kasvas ka vili väga hästi, ilma vaevata sai nii kõrrest kui terast leiba. Seepärast polnud inimestel enam mingit austust leiva vastu. Tõstnud taeva üles, võttis inmar inimestelt ka leiva ära. "Oh, inmar, inmar," palus inimene seda nähes, "jäta kasvõi kõrre otsa veidi vilja, muidu ma suren!" - "Sündigu sinu sõnade kohaselt," ütles inmar, kellel hakkas inimesest kahju. Sellest ajast peale peab inimene leppima ühe viljapeaga kõrre otsas." (Vladõkin 1994: 323 < Munkácsi 1887: 53-54.) Teises variandis pühkis naine pannkoogiga tagumikku ja pani koogi pilve peale (Vassiljev 1906: 193), kolmandas variandis aga pühiti viljapeadega laste pepusid (Pervuhhin 1889: 16-17). Muistend on tuntud ka komidel, kus ta seostub müütilise rahva tshuudidega, kes elanud enne komisid, kuid matnud end uue rahva tulles muldonnidesse või vajunud maa alla (Gribova 1975: 94). 

Ülailm on udmurdi rahvausundis eelkõige taevajumala inmari asupaik, kuid taevaga seostuvad ka äikese-ema, päikese-ema, invu, vozho ja sageli ka kõldõs'in. Neist pikemalt edaspidi. 

Allilm 

Allilmas elas muistendite kohaselt suur must härg muz'em utis' osh 'maad hoidev härg', kes kandis maad oma sarvede otsas. Härja liigutused põhjustasid maavärinaid. Mõnedes variantides seisis härg ise hiigelkala seljas (Harva 1914, 1: 179- 180). Siberi rahvastelt on teada ettekujutus maa all elavast mammutist. Manside arvates elas mammut järskude jõekallaste all, kus varistas oma kihvadega maad. Mansi põhjamurdes on mammut makhar, khar aga tähendab põdrapulli. Permi loomastiilis tehtud metallmärkide müütilist allilmasisalikku on uurijad seostanud mammutiga (Gribova 1975: 12). Mammuti ja hiigelmao maaalune võitlus põhjustas evenkide arvates maavärinaid. Arvatavasti on allilma härg/mammut/sisalik/madu transformatsioon lõunapoolseis kultuurides tuntud allilmadraakonist ja udmurtideni jõudnud rändkarjakasvatajate kaudu. Allilm oli ka surnute asupaigaks. Udmurdid on seda nimetanud so dunne 'too maailm' või sopal dunne 'toopoolne maailm'. "Suurem osa neist (votjakkidest) on arvamusel, et teises ilmas elavad ühe sugukonna inimesed koos, moodustades otsekui suure pere, kelle eesotsas on patriarh või hõimu esivanem," kirjutab Vereshtshagin (Vereshtshagin 1889: 73). Veel tänapäevalgi maetakse surnuid sugukondliku kuuluvuse kohaselt. Nii näitas Olga Mazitova autorile alles 1992. aastal Karamas-Pelga küla surnuaial oma sugukonna "tänavat", lisades, et see on kõige parem, kuna on kõige lõunapoolsem - kõige soojem. Üldiselt arvatigi, et surnud elavad allilmas tavalist elu, mistõttu pandi neile kaasa hädavajalikke tarbeasju (katel, kirves, nuga, labidas, lusikas, naisele niit ja nõel), vahetuspesu, lapsele mänguasju ja tüdrukule palju rõivaid, et ta paremini mehele saaks (Harva 1914, 1: 20-21). Ettekujutusi surnute maast iseloomustab järgmine jutt: 

Oli kord kaks head sõpra, poiss ja tüdruk. Sõpruse märgiks tahtis poiss tüdrukule varsa, tüdruk aga poisile särgi kinkida. Poiss tegi oma kavatsuse teoks, kuid tüdruk suri enne, kui jõudis vastukingitust teha. Mõne aja pärast sattus poiss kadunud hobust otsides surnuaeda. Seal kohtas ta ootamatult oma sõpra. Tüdrukul oli õnneliku juhuse üle hea meel ja ta käskis poissi endale järgneda, öeldes, et annab nüüd poisile lubatud särgi. Poiss läkski tüdruku kannul ja ühe lohu juures märkas äkki, et siseneb otsekui võluväel suurde tuppa. Tüdruk hakkas toas rõõmsalt sekeldama ja korrutas muudkui: "Juba mu sõber tuligi! Nüüd peab talle särgi andma!" Palju rahvast käis toas, kuid keegi ei näinud poissi. Tüdruk käskis tal kättenäidatud kohas liikumatult ja häält tegemata istuda. Siis nägi poiss, et tuppa toodi vereämber, mis lauale pandi. Pärast seda lahkusid kõik toasolnud inimesed. Tüdruk jäi viimaseks ja ütles enne väljumist: "Verd ära puutu!" Kordamööda tulid inimesed tuppa, määrisid kogu keha verega kokku ja kui see tehtud, lahkusid jälle. Sel kombel lõppes veri panges, aga kuna poiss hetkel, kui kedagi toas polnud, oli uudishimust oma väikese sõrme verre kastnud, ei jätkunud verd viimase manalaelaniku teise väikese sõrme otsa jaoks ja sellest sündis segadus. "Kindlasti on siin mõni võõras," arutasid nad isekeskis. Ka tüdruk muutus rahutuks ja küsis sõbra käest: "Ega sa ometi verd puutunud?" - "Kastsin väheke väikese sõrme otsa," tunnistas poiss. "Miks sa seda tegid? Kas ma ei keelanud?" Kiiruga andis ta poisile lubatud särgi ja vedas ta lae kaudu toast välja, öeldes: "Kui sa siia jääd, siis nad tapavad su." Väljas pani poiss särgi selga ja kõndis koju. Tares istus ta pingile. Inimesed olid siin otsekui arust ära: kes astus talle jala peale, kes arvas tema otsa komistades, et koperdas pingijala otsa, kes lõi ja tõukas teda. Keegi ei näinud poissi ega rääkinud temaga. Seal ta siis istus ja imestas. Kogemata väljas käinud ja särgi seljast võtnud, tuli ta tuppa tagasi ning oli jälle nähtav. Siis hakkas ta jutustama, kus käis, mida kingiks sai ja kuidas teda pärast kodus koheldi. Nii selgus, et surnud tüdruku antud särk tegi tavalise inimese nähtamatuks ja et "hobuse pulmas" antud verd kasutasid manalased keha määrimiseks. (Wichmann 1893, 1: 44-45 < Urzhumi mk. Bolshoi Karlõgan.) Äratoodu, välja arvatud nn. hobuse pulma (millest meil edaspidi juttu tuleb) puudutav kommentaar, on sarnane Siberi rahvaste folklooris esinevatele surnute maal käimise kirjeldustele. Alati on nii, et surnud ei näe ega kuule elavat, kes nende juurde tuleb, nagu elavad ei näe ega kuule omakorda surnust külalist (nad kuulevad, aga mitte juttu, vaid midagi muud, tule praksumist näiteks). Kaks ilma on seotud lihtsa loogikaga - kui surnud teises ilmas elavad, siis on elavad inimesed seal surnud (õigemini küll surnute hinged) - s.t. surnute maa on nagu mingi Tagurpidiantsla, kus kõik on vastupidi kui siin. Euroopas (ka eesti rahvaluules) tuntud motiiv sellest, et surnute maa (allilma/põrgu) asukate tõelise pale nägemiseks peab silmi millegagi määrima (tavaliselt sama ainega, millega sealsed elanikudki ennast määrivad), pole selles jutus välja arendatud, küll aga leiame selle udmurtide vetehaldjaga seotud pärimusest. 

Vereshtshagin toob ära uskumuse, et allilmas elavad väikesed inimesed: "Maa all on samasugused inimesed kui meie, kuid kasvult meist palju lühemad. Maa all on ka kuked - kõlchin atas (kõlchini kuked; kõlchin tuleneb verbist kõldõnõ ‘looma’). Kui laulab kõlchin atas, siis laulavad ka meie kuked. Aga räägitakse, et ka meie kohal taevas on inimesed. Nad on meiega võrreldes hiiglased. Mesilasi on nii maa peal ja maa all kui ka taevas, taevas on inmush - taeva mesilased." (Vereshtshagin 1889: 136-140.) Looja kuke näol, kes maistele kukkedele laulmiseks märku annab, on tegemist rahvusvaheliselt levinud motiiviga, mis on tuntud Eestiski. Ainult, et harilikult paigutatakse looja kukk ikka taevasse. Ent meie regilauludes esineb ka hiie kukk, näiteks: Lähme homme hommikulla, / et ei kuule hiie kuked / ega näe hiie neiud. < Väike-Maarja. 

Huvitav on see, et surnute maa ei seostu udmurtidel üldse shaitaniga, kes imporditud dualismi tõttu peaks ju allilma paigutuma. Ent muistendeis tegutseb ta ikka maa peal. Allilmaga seostuvad udmurtidel vetehaldjas ja maaema, maahaldjas mu-kõlchin ning - nii kummaline, kui see ka pole - varem taevaga ühendusse seatud vozho

Tagasi