Hantide ja manside XVI-XVII saj. vürstiriigid polnud riigid tänapäevases mõttes. Need olid varafeodaalsed riigieelsed moodustised, kus kõige mõjukama sugukonna juhid olid allutanud ka naabersugukondade territooriumi ning maksustanud selle elanikkonna. Valitseja püsis võimul ühelt poolt tänu sugukondlikule tavaõigusele, teiselt poolt aga tänu sugukonnakaaslaste ja vanade liitlaste seast sõjateenistusse kutsutud salgale, keda ta oli sunnitud moona ja sõjariistadega varustama. Vürstideks hakkasid selliseid valitsejaid nimetama venelased, mansid kasutasid valitseja kohta arvatavasti tatarlastelt laenatud sõnu hoon ja ootõr. Mõnel juhul saavutasid nad või nende järeltulijad Vene riigis aadliseisuse (näit. obdorski vürstidest põlvnenud Taishinid või konda vürstide järeltulijad Satõgin-Kondinskid). Üksikutel juhtudel sõlmis Moskva selliste obiugri vürstidega ka lepinguid, sagedamini aga muutis nad oma vasallideks, kes valitsesid sealtpeale tsaari kinkekirja alusel ning hoolitsesid selle eest, et Moskva saaks suuremate sekeldusteta kätte oma osa naturaalmaksust. Siiski säilitasid handi ja mansi vürstid XVII saj. ka tsaari vasallidena suure osa oma senisest võimust, Koda vürstiriik aga püsis faktiliselt sõltumatuna kuni 1644. aastani.

Pelõmi vürstiriik asus Konda jõe basseini ning Tavda alamjooksu Sosva suudmest kuni Tabarõni. Elanike arvu kohta annab ettekujutuse 1599. aastast pärit teade, mille kohaselt oli neil aladel 555 maksukohustuslikku elanikku (Bahrushin 1955,2: 144). Pelõmi vürstide linnus oli ühtlasi tähtis usuelu keskus, selle lähedal kasvas püha lehis, mille okstele veel XVIII saj. olid riputatud ohverdatud hobuste nahad. Samas lähedal oli kultuseait viie inimesesarnase puuslikuga, selle ümber kõrgetel inimnäokujuliste otstega sammastel väikesed aidad, milles hoiti ohvritoomiseks vajalikke riistu. Eraldi asetsevas hoones olid ohvriloomade luud. (Novitski: 81.) Kõige suuremaks Pelõmi vürstiriigi osaks oli Konda, 1628/29 aasta maksuraamatute kohaselt elas seal 257 maksualust mansit. 1594. aastal venelaste poolt vangistatud Konda vürsti Agai varandus annab meile ettekujutuse tollaste obiugri ülikute jõukusest. Nimelt võeti Agailt ära: kaks hõbedast krooni, hõbelusikas, hõbepeeker, hõbedane spiraalkäevõru, "hinnaline eesriie" ning 426 soobli-, 13 rebase-, 61 kopra- ja 1000 oravanahka (Bahrushin 1955,2: 146). Kolmandaks Pelõmi vürstiriigi osaks oli Tabarõ piirkond, kus 1628/29 aastal elas 102 täiskasvanud inimest. Selle piirkonna mansid tegelesid juba enne venelaste tulekut põllundusega, pärimuse kohaselt kogus Jermak neilt andamit vilja näol (Bahrushin 1955,2 147).

Ülevaate tollase obiugri vürstiriigi struktuurist annavad Obi-äärsete hantide Koda vürstiriigi kohta toodud andmed (Venemaaga liitmise ajal 1644. aastal elas seal Vahi piirkonda arvestamata 441 maksualust inimest - Bahrushin 1955,2: 117). Kogu elanikkond jagunes nelja gruppi: vürsti sugukond, teenistuskohustuslikud handid, maksukohustuslikud handid ja orjad. Teenistuskohustuslikud olid kõik põliste piirkondade elanikud, hiljem liidetud alade asukad pidid maksma andamit. Teenistuskohustuslikud handid pidid olema valmis vürsti käsul sõjaväeteenistusse ilmuma. Neid oli Kodas 1631. aasta loenduse andmetel 138, kellest 16 viibis pidevalt vürti linnuses. Vürst andis teenistusse kutsutuile relvad oma arsenalist ning varustas väe raha ning proviandiga. Koda linnusesse ehitatud Troitsa kirikus hoiti selleks otstarbeks 40 raudrüüd ja muid relvi. Kõik teenistusest vabad selle kategooria handid pidid tegema vürstile annetusi karusnahkade näol. Maksukohustuslikud handid maksid vürstile igaaastast naturaalmaksu. 1631. aastal oli Kodas 80 orja. (Bahrushin 1955,2: 95, 117, 119, 120.)

XVII saj. elasid pelõmi ja konda vürstide järeltulijad vürstid Vassili ja Fjodor Pelõmis. Nad venestusid ja täitsid mitmesuguseid tsaarivalitsuse ülesandeid. Samas pidasid mansid neid endiselt oma valitsejateks. Sellest, et tegelikult valitses vana vürstisugu Kondas edasi, tunnistab ka 1624. aasta tsaari kiri: "Temal, vürst Vassilil, ja vürst Fjodoril on Suures Kondas lihased vennad, meie maksualused murzaad, aga meie lihtsaid voguleid juhivad Suures Kondas nemad, murzaad, vürst Vassili vennad." (Bahrushin 1955,2: 148.) Kogu XVII saj. vältel piirdus vene riigi roll Kondas vaid naturaalmaksu vastuvõtmisega, mida üsnagi ebakorrapäraselt kogusid kohalikud murzaad "oma külades hulga pealt, mitte peahaaval". Veel 1654. aastal kaebas Konda vojevood tsaarile: "Valitseja, sinu Konda vallas sinu alamate hulgas toimub neil omavahel suur vargus ja tapmine, üksteise juures käiakse röövimas ja röövitakse ja pekstakse ja lastakse vibust ja lõigatakse noaga ning tapeldakse omavahel kuni surmani. Ja needsamad mõrtsukad, valitseja, sinu maksualused inimesed, ei anna ennast Pelõmis kroonuteenistuses olevate inimeste kätte, lasevad vibudest teenistuses olevaid inimesi." (Samas 150.) Sellest hoolimata sai konda vürst Kõntsha 1680. aastal tsaarilt kinkekirja, mis kinnitas tema vürstlikku positsiooni. Isegi XVIII saj. paistsid konda vürstid silma suhtelise sõltumatusega. Väidetavasti püüdis vürst Satõga koos 600 relvastatud mehega veel 1715. aastal takistada konda manside ristimist (Novitski: 98). 1732-1747 valitses Kondas Satõga poeg Ossip Grigorjev, seejärel viimase poeg Vlass Ossipov, kes oli hariduse saanud Tobolski peapiiskopkonna koolis (samas). Huvitav on märkida, et üks Satõga lapselapselastest, Turinski maakonnakooli õpetaja Aleksander Satõgin nõutas endale veel 1842. aastal vürstitiitli (samas: 151).