Lõunaudmurdid
Ajaloost
 |
| Tsheganda II linnamäe rekonstruktsioon V. Geningi järgi. |
Lõunaudmurtide asuala -
Kaama, Vjatka ja Belaja alamjooksude ning Izhi-äärne piirkond -
on rikas arheoloogiliste kultuuride poolest. Alates esimesest kindlalt
permi rahvastega seotud Ananjino kultuurist (VIII-IV saj. e. Kr.)
võib olulistena nimetada veel Pjanobori (III saj. e.Kr. - II saj.
p. Kr.), Azelino (III-VI saj.), Mazunino (IV-VII saj.) ja Kushnarenkovo
(VI-IX saj.) kultuure. Pjanobori kultuuri linnamäed olid suuruselt
erinevad - väikesed, alla 2000 m2 pindalaga linnamäed olid
ilmselt kasutusel vaid varjupaikadena sõja korral, suuremaid
(üle 5000 m2 pindalaga) kasutati alaliste elupaikadena. Hästi on
läbi uuritud Tsheganda I linnamägi Kaama kaldal Belaja suudme
vastas. Arvatavasti koosnes järskude uhteorgude vahelisel neemikul
paiknenud ja kahest ohtlikumast küljest kuni viie meetri
kõrguste muldvallidega kindlustatud asula 20-25 palkmajast.
Maapinnale ehitatud 7-8 palgikorrast koosnevate seintega majad olid kaetud
kõrgete viilkatustega. Iga umbes 12 meetrit pika ja 5 meetrit laia
maja keskel oli kolle (mõnes majas kaks), piki seinaääri
paiknesid lavatsid. Maja juures olid majapidamisaugud tagavarade
hoidmiseks. Igas majas elas umbes 20-25 inimest, s.o. üks suur
patriarhaalne perekond.
Tänapäevast
Udmurdimaa lõunarajoonid on tänapäeval üsna metsavaesed. Maastikku ilmestavad lauged künkad, mille nõlvadel kasvab siin-seal üksikuid metsatukki. Headeks orientiirideks on teeäärsed ja põldudevahelised puuderead. Külad paiknevad sageli küngastevahelistes orgudes, mistõttu neid eemalt näha pole.
 |
 | |
|
Tüüpiline lõunaudmurdi maastik. Tatarstan, Agrõzi raj. Foto A. Lintrop 1988. | Metsane org. Alnashi raj. Foto A. Lintrop 1987. |
Pärast metsade hävitamist on probleemiks erosioon, sest kuigi uhteorud liigendavad muidu üsna lagedat maastikku, neelavad need üha uusi põllumaid, tungides sageli külale mitmest küljest peale. Tihti on äärmised majaderead uhteorule ohtlikult lähedal. Pea iga küla läheduses on jõekese või oja tammiga tõkestamise tulemusel loodud tiik, mille äärde kogunevad veelembelised kodulinnud.
 |  |
| Maastik uhteoruga. Alnashi raj. Foto A. Lintrop 1980. | Uhteorg. Alnashi raj. Foto A: Lintrop 1980. |
 | |
Foto A. Lintrop 1980. | |
Lõunaudmurdi majapidamised ei erine kuigivõrd põhjaudmurdi omadest. Ka siin paiknevad suletud õuedena ehitatud hooned tänavate ääres, õu on tänava poolt piiratud kõrge plangu ja väravatega. Aidad on ühekorruselised, koosnedes vilja- ja rõivaaidast. Sageli asub õuenurgas suveköögina kasutatav ristkülikukujulise põhiplaaniga akendeta ehitis kuala, kus varem korraldati koduseid palvusi.
 |  | |
| Lõunaudmurdi
õu. Tatarstan, Agrõzi raj. Foto A. Lintrop 1980. | Kuala.
Tatarstan, Agrõzi raj. Foto A. Lintrop 1980. |
 |  |  |
| Elamu ja
kõrvalhooned. Kijassovo raj. Foto A. Lintrop 1992. | Külavaade. Alnashi
raj. Foto A. Lintrop 1992. | Elamu ja
kõrvalhooned.
Alnashi raj. Foto A. Lintrop 1992. |
Mõned lõunaudmurdi naised kannavad tänapäevalgi pidupäeviti rahvarõivaid. Mitmel pool kootakse kodus veel kangast ja vaipu. Kõige kuulsamad vaibameistrid elavad Kijassovo rajoonis Karamas-Pelga külas. Kleidiriie on tavaliselt ruuduline, valitsevad punased toonid. Valge pealiniku otsi kaunistatakse korjatud kirjas mustritega. Väga haruldased on kõrged naiste peakatted aishon. Põhjaudmurtidest rohkem kantakse hõberahast ehteid. Meeste rahvarõivaist on säilinud vaid laiad telgedel kootud triibulised vööd, mida mõnes külas palvustel kasutatakse.
 |  | |
| Aishoniga naine. Alnashi
raj. Foto P. Härmas 1980. | Rahvarõivais naine. Tatarstan, Agrõzi raj. Foto A. Lintrop 1980. |
Mitmetes lõunaudmurdi külades toimuvad tänapäevalgi palvuspühad, kus ohverdatakse vanadele udmurdi jumalustele ja palutakse neilt head viljasaaki. Ja vähemalt ühes külas käivad täisikka jõudvad noored (poisid ja tüdrukud eraldi) lihavõttepühade paiku külas andeid kogumas ning keedavad ohvriputru, millega kostitavad külarahvast. Jõulueelsel ajal aga võib mitmel pool kohata majast majja liikuvaid jõulusante.
 |
| Jõulusandid. Alnashi raj. Foto A. Lintrop 1992. |
Külaliste vastuvõtmine ja kostitamine kuulub olulise komponendina pea kõigi udmurdi rahvakalendri tähtpäevade juurde. Selleks küpsetatakse mitmesuguseid pirukaid. Paljudes külades pakutakse külalistele kumõshkat - viljast aetud udmurdi puskarit. Traditsiooni kohaselt valab vägijooki pereema, kes peab hoolitsema selle eest, et kõigil oleks hea tuju. Tavaliselt jälgib kallaja hoolega ka seda, et keegi ei jääks liiga purju. Külaliste saabumise, kostitamise ja ärasaatmise ajal kõlab tänapäevalgi rahvalaul. Mitte ilmaasjata pole võõruslaulud populaarseimad rahvalaulud, mida oskab igaüks.
 |
| Mazitovate pool pidulauas. Kijassovo
raj. Foto A. Lintrop 1992. |
Helinäide: võõruslaul Mazitovate esituses 471 kb .au
 | Meie praegune
elu või meie alatine elu. kui ülemine Inmar ei jäta meid maha, (on) alati üheskoos meie elu. kui ülemine Inmar ei jäta meid maha, (on) alati üheskoos meie elu. |
See on osa elektroonilisest väljaandest: Aado Lintrop. Loitsija udmurdi leheküljed.
ISBN 9985-851-99-4