Udmurtide arvates oli inimesel kaks hinge - hingushing lul (vrd. komi lol, lov 'hing', mansi lili 'hing, hingushing) ja varihing urt (komi ort 'surnu hing, vari, kummitus', mansi urt 'üks hingedest peale inimese surma' - eelmkholas sorumpatneete jui palt longhal' minne is urtõg laavave - pärast inimese surma kannab allavoolu minev hing nimetust urt; Tshernetsov 1959: 130).

Udmurtide arvates lakkas lul pärast surma olemast või sündis uuesti: "Surnud esivanemate side järeltulijatega väljendub mõnede votjakkide uskumuses, et esivanemad annavad vastsündinule hinge." (Bogajevski 1890: 47.) Üks naine nutnud oma surnultsündinud lapse juures: "Kadunukesed, vellekesed, andke mu lapsele hing!" (Harva 1914, 1: 53.)

Urt läinud inimesega hauda kaasa. Tema jaoks tegid idaudmurdid kirstukaane sisse surnu näo kohale aknakese urt vetlon pas' 'hinge käimise auk', kust surnu urt tahtmise korral väljas võis käia (Harva 1914, 1: 22). Urt ja lul erinesid teineteisest selle poolest, et esimene võis juba eluajal inimese magades või haige olles temast irduda, teine aga püsis kuni surmani (mida udmurdid kutsuvad ka lul potton 'hinge väljumine') kehas (samas: 17-18).

Haiguste põhjused

Kui urt kehast lahkus, jäi inimene haigeks: 

"Kui hing raske haiguse tõttu inimesest lahkub, kutsutakse tark seda tagasi tooma, et inimene jälle terveks saaks. Sellist tegevust nimetasid votjakid urt kuton 'hinge püüdmine'. Ufaa kubermangus tähistatakse selle väljendiga ka lapsele uue nime andmist juhul, kui arvatakse lapse haiguse põhjuseks sündides antud vale nimi." (Harva 1914, 1: 14.) 

"Birski maakonnas Mozhga külas räägiti, et kui urt on ehmatuse tõttu inimese kehast lahkunud, pöördutakse loitsija-eide poole, kes hakkab hinge otsima, valge rätt käes. Kõikjalt otsinud, märkab ta viimaks väikest valget liblikat, püüab selle rätiga kinni, viib tuppa ja seob räti koos liblikaga ööseks haigele kaela. Järgmisel hommikul uuritakse tina valades, kas kinnipüütud hingeliblikas on ikka haige urt." (Harva 1914, 1: 15.) 

Siiski on ka hingushinge arvatud ehmatuse korral kehast lahkuvat või ei tehtud mõnel pool sajandivahetuse paiku kahe hinge vahel enam vahet ja kasutati sõnu urt ja lul lihtsalt sünonüümidena (nagu tänapäeval):

"Ehmatades sülitab votjakk paljale rinnale ja ütleb: "Lulme sjot!", see tähendab - anna mu hing siia. Seda tehakse selleks, et hinge veel rohkem inimese kehasse kinnitada. Targa soovitust mööda kantakse kaelas tema poolt sõnutud ripatseid, mida tehakse peamiselt kadakast, vahast või tinast." (Vassiljev 1906: 325.) 

Lisaks varihinge lahkumisele võisid haigusi põhjustada mitmesugused vaimud ja haldjad. Viimaste tekitatud haigusi nimetati sõnaga mõzh (mõzhganõ 'rusikatega peksma', mõzhõk 'rusikas'), lisades sellele harilikult haigusetekitaja elupaiga: kuala mõzh, lud mõzh. Ka surnute poolt põhjustatud haigusi nimetati sama sõnaga: kulem murt mõzh (Harva 1914, 1: 201). Haldjate poolt tekitatud haigust on ka kutoniks nimetatud (kuton 'kinnipüüdmine, haaramine, haare') - shundõ mumõ kuton 'päikese-ema haare', vu kuton 'vee haare' jne. (samas: 203). Tunti ka erilisi haiguse vaime nagu kõl' 'palaviku vaim', ked'zeg 'malaaria vaim' (vanatürgi kezik, Nadeljajev 1969: 305) ja cher 'nakkushaiguse vaim' (Harva 1914, 1: 201-202). Viimane liikunud ringi kassi või koera kujul ja põhjustanud inimeste ning hobuste haigestumist. Epideemiate ajal keelanud udmurdid seepärast lastel võõraid kasse ja koeri kiusata (Pervuhhin 1888, 1: 63-64). Haiguse korral tuli vastavat haldjat-vaimu ohvriga lepitada. Nii on cherile ohverdatud kõrb hobune. Talle on tee äärde pandud ka pannkooke lootuses, et mõni inimene või loom neid sööb ja haiguse niimoodi endale saab. Samuti on talle põllutara külge riputatud elusaid musti kanu (samas: 63-66).

Matusekombeid

Et surnu võis elavaid soosida või kahjustada, tuli teha kõik selleks, et lahkunu rahulolu pälvida. Samas pidi tarvi- tama ettevaatusabinõusid juhuks, kui surnul peaks tulema tahtmine elavatele kurja teha. Juba surnut rõivastades oli kombeks tema päitsis olevasse kasetohust nõusse mune visata, meenutada kõiki surnud sugulasi nimepidi ja paluda neid lahkunut oma seltsi vastu võtta (Bogajevski 1890: 47). Et surnut arvati teises ilmas tavapärast elu jätkavat, pandi talle kaasa tarbeesemeid ja tööriistu (Harva 1914, 1: 20-21). Et lahkunu näljasena teele ei asuks, pandi talle suhu veidi mett või võid (Wichmann 1893, 1: 40). Kui kirst oli reele või vankrile kantud, toimus idapoolsetel udmurtidel nn. hirmu leevendamine, kuna siis arvati manalasi lahkunule vastu tulevat. Hirmu leevendamiseks joonistati surnu suu kohal hoitud võileivatükile rist ja öeldi: "Leevendame hirmu." (Samas.) Kalmistuteel visati vastavasse kohta (kõr kujan 'kooreheitmise paik' või kujas'kon 'prügiauk, surnule kuulunud esemete äraviskamise koht') lahkunul surres seljas olnud rõivad, all olnud õled ja surnu pesemiseks kasutatud niinest nuustikud. Mõnel pool kuulus äraviskamisele ka surivoodi (Vereshtshagin 1886: 204, Wichmann 1893, 1: 41). Kalmistul rebinud keegi surnu sugulastest enne kirstu sulgemist valge rätiku pooleks, vasakusse kätte jäänud poole pannud ta surnu rinnale, teise poole aga viinud koju, kus see aastaks tuppa lae alla või seina külge riputatud. Rebides öeldud: "Nagu sellest rätist jääb osa siia ja osa koju, nii ära sinagi meist veel täielikult lahku." (Harva 1914, 1: 22-23.) Hauakünka sisse kaevatud mune, leiba ja võid ning öeldud:

"Chök! azjad med usjoz! miljemez shudid vordid, utjemedlõ d'zech med lo! Õm-nõr võlad usjem s'uijed azvesjez zarni med lo! Berkiljemez med daltoz! Eshen djaren, pudojen tõrlõken, sõden njanjen, vanjen buren d'zech ulem sjot!" - Chök! Sinu ette kukkugu! Meid sa hoidsid-kasvatasid, saagu su kaitse hea! Saagu sinu näole kukkunud muld hõbedaks-kullaks! Sinust maha jäänuil olgu õnne! Heade kaaslastega (sõpradega), rammusate loomadega, supi-leivaga, vara-rikkusega hea elu anna! (Wichmann 1893, 2: 125 < Bolshoi Karlõgan.)

Kuigi surnul paluti elavatega ühendust hoida, oli matustega siiski seotud mitmekülgne tõrjemaagia. Ilmselt oodati lahkunuid koju käima vaid kindlal ajal (pühade paiku, suvisel ja talvisel pööriajal), surnu kontvõõraks tulemist aga püüti takistada. Nii on surnut välja kantud üle lävepakule asetatud kirve, pärast surnu väljaviimist on uks teistpidi ette pandud, kirstu pole viidud uksest, vaid aknast või isegi lae ja katuse kaudu, õues on kirstu kolm korda vastupäeva keerutatud jne. (Harva 1914, 1: 26). Surnuaiast tulles on kirvega tõmmatud jooni risti üle tee (Wichmann 1893, 1: 41), matuselised on ennast puhastanud suitsu ja üle tule hüppamisega või käsi tuhaga hõõrudes, nulu- või kadakaokstega üksteist lüües on öeldud: "mine koju, ära jää siia" või "ära tule kaasa, mine koju." Kindlasti käidi pärast kalmistult tulekut saunas. (Harva 1914, 1: 27.) Vassiljevi andmetel ei tohtinud ükski surnu lähedastest saunas leili visata, sest lahkunu võis vihastada või nägu kõrvetada. Aga kui keegi võõrastest leili viskas, pidi ta surnule ütlema: "Hoia oma nägu!" (Vassiljev 1906: 327.)

Mälestamine

Lõuna- ja idaudmurdid mälestasid lahkunuid kolmandal, seitsmendal ja neljakümnendal päeval ning surma aastapäeval, s.o. samadel päevadel kui tshuvashid ja tatarlased, ristitud udmurtidel olid mälestuspäevadeks kolmas, seitsmes, üheksas, kahekümnes ja neljakümnes päev ning aastapäev nagu venelastelgi (Harva 1914, 1: 31). Surnuid mälestati ka mitmesugustel rahvakalendri tähtpäevadel. Gavrilovi järgi toimus kis'ton 'mälestamine' Mamadõshi maakonna udmurtidel kannatustenädala neljapäeval või reedel ja samadel nädalapäevadel enne Kaasani Jumalaema püha. Surnuid mälestati kodus. Ahju kõrval olevale pingile asetatud väikesesse nõusse, mille serval põles vahaküünal, murti pannkooke ja kallati puskarit ning õlut. Järgmisel päeval tapeti kaks kana ja keedeti suppi, mida samuti ahju kõrval olevasse vakka ohverdati (Gavrilov 1891: 121). Vassiljevi andmetel ohverdati surnutele kevadel kana ning lubati juhul, kui nad hästi karja hoiavad, sügisel mõni loom veristada. Kanapuljongisse pandi rukkijahust klimbid. Puljongit ja klimpe ohverdati ahju kõrvale asetatud künasse. Sel ajal, kui toitu künasse pandi, ei tohtinud keegi uksest käia. Pärast viidi küna koos toiduga koerte ette. Kui koerad toidu pärast purelesid, arvati, et surnute vahel pole üksmeelt. Sügisel veristatigi vastavalt lubadusele lammas. Ohverdamine toimus samal kombel, kui kevadel. (Vassiljev 1906: 260.) Toodud näidetest ilmneb, et lävi oli udmurtidel piir, millest palju kaugemale surnuid ei arvatud minevat (udmurdi tares on ahi kohe ukse kõrval). Mõnel pool asetati ohvritoitude nõu ka läve juurde (Harva 1914: 32). 

Lahkunuid mälestati sügisel ka taliviljapõllu ääres, kus ohverdati vana täkk või ruske lehm. Surnutele pudistati toitu puu alla (samas: 202-205). Talivilja pärast ohverdatud surnutele sügisel veel kukk või kana. Lind tapetud otse põllul, klimbisupi ohverdamine aga toimunud kodus varemkirjeldatud kombel. Ohvrilinnu luud ja suled viidud tagasi põllule (samas: 261). Bogajevski järgi mälestatud surnuid metsas, kus toit ja puskar maasse kaevatud ja lähedasi surnuid nimepidi kutsutud (Bogajevski 1890: 57).

Varklet-Bodja udmurdid mälestavad surnuid pärast kevadiste põllutööde lõppu peetavate gershõd-pühade ajal. Esimene kujas'koniks nimetatud mälestamine toimub viljapalvusele ju vös' järgneval päeval külast põhja poole jäävas metsatukas. Ükshaaval või perede kaupa tullakse kohale, süüdatakse puutüve külge kinnitatud vahaküünal ja murtakse puu alla maha leiba ja muna. Samasse kallatakse ka veidi puskarit. Mingit palvet tänapäeval ei loeta ega kutsuta surnud sugulasi ka valjusti nimepidi. Gershõd-pühad lõpevad teise kujas'koniga, mis toimub külast põhja poole jääval väljal üksiku puu juures. Sel päeval mälestatakse kõiki neid sugulasi, kes pole maetud koduküla surnuaeda. Lisaks puu alla murtavale toidule veristatakse sel päeval surnute auks lammas ja keedetakse kruubiputru.

Mitmel pool on surnuid mälestatud ka surnuaias (Harva 1914, 1: 30, 44). Lisaks regulaarsetele mälestamistele on surnutele ohverdatud ka siis, kui nad ennast unes ilmutasid või kui tark arvas haiguse või häda põhjuseks surnu rahulolematuse. Esimesel juhul tehti mõnel pool nii - kohe peale ärkamist viis asjaosaline keldri katusele või mõnda muusse kõrgemasse kohta kanamuna ja lubas unes ilmunut söögiga mälestada. Kohe keedetigi lubatud toit ning sooritati tavaline mälestamine (Harva 1914, 1: 36- 37). Teisel juhul sooritati targa näpunäidete kohaselt:

"Ükskord kadusid meil naabriga hobused ära. Inimesed näevad, aga meie omad ei näe. Läksime targa juurde, too ütles naabrile: "Sinu hobune käib koos võõra hobusega, ise sa teda ei leia, seepärast ära mitte otsigi, kuid su kaaslane leiab. Kui sul kukke pole, tapa surnute auks kana. Naaber tegigi nii, tappis kana, kuid hobust ikka ei leidnud. Mina tapsin kana ja leidsin talle ta hobuse. Ise viisin ja andsin talle üle. Nagu tark ütles, nii läkski." (Vassiljev 1906: 334 < Moissei Stepanov, Sarapuli mk. Buranovo küla.)

Surnute süüks pandi mõnel pool ka puskarilaari ebaõnnestumine. Vassiljevi järgi ohverdatud sel juhul samuti must kana (Vassiljev 1906: 275). Kana on ainus lind, keda vaid surnutele ja haiguste vaimudele ohverdati. Jumalatele-haldjatele ta ei kõlvanud, kuna siblis maad. 

Nii olid udmurdid oma surnud sugulastega tihedas läbikäimises. Toopoolsed külalised olid oodatud rahvakalendri tähtpäevade ajal, neid meenutati maaviljelusega seotud palvustel ja perekondlike sündmuste puhul, neile ohverdati ebaõnne ja õnnetuste korral, neid paluti nii inimese sündides kui surres. 

Hobuse pulm

Huvitav komme oli val sjuan 'hobuse pulm', sjuanen val sjoton 'pulmaga hobuse andmine', kulem murt sjuan 'surnu pulm' või mõdlan sjuan 'tagurpidi pulm', mille kohaselt poeg pidi surnud isale ohverdama hobuse, tütar emale lehma (Vladõkin, Tshurakova 1986: 109-110). See tseremoonia võis toimuda (ja sageli toimuski) mitu aastat pärast vanemate surma. Wichmann kirjeldab üht "hobuse pulma", kus 20 aastat tagasi surnud isale ohverdati hobune:

Sel päeval, kui loom taheti ohverdada, küpsetati lõunaks pannkooke, mida lisaks muule toidule murti ka ahju kõrval olevaisse nõudesse. Toitu murdes öeldi: "Chök! Azjad med usjoz! Tõnõd val sjotõnõ tõrttis'kom. Pesatai, babai, atai, anai, võzhõ kumijos, karendashjos! Azjadi med usjoz!" - Chök! Kukkugu sinu ette! Kavatseme sulle hobuse anda. Vanaisa, vanaema, isa, ema, vaderid, sugulased! Kukkugu teie ette. (Wichmann 1893, 2: 126 < Bolshoi Karlõgan.)

Pärast tapeti hobune. Õhtul saabuvate külaliste jaoks keedeti looma pea ja vasak pool. Kui külalised olid kohal, kanti liha suures künas tuppa. Kaks vanimat meessugulast hakkasid seda luudest puhastama. Luud asetati hoolikalt teise nõusse. Kui kõik toidud olid lauale kantud, visati varemnimetatud sõnadega igast toidust palasid ahju kõrvale pandud tassi ja tohtanumasse. Lisaks öeldi: "Atailõ val sjotis'kom, d'zech med lo, berkiljemez med daltoz! Pudo-tõrlõkli d'zech ulem s'ot!" - Isale hobuse anname, hästi olgu, mahajäänud edenegu! Rammusate loomadega hea elu anna! (Samas.)

Pärast sööki kanti tuppa laastukorv, mille põhja olid pandud õled. Sinna asetati kõik hobuse luud, päitsetega varustatud pealuu kõige peale. Luude peale panid juuresolijad riideribasid ja münte. Siis algas tants. Kõigepealt tantsisid ümber põrandal oleva korvi vanemad inimesed. Kui mõnelt küsiti: "Kelle auks tantsid?" öeldi vastuseks surnu nimi. Tantsu lõppedes kogunesid nii vanad kui noored korvi ümber pulmaviisil laulma. Lõbusa laulu saateks oli viiulimäng ja jalgade trampimine. Üks lauludest oli selline:

"Korgid tõros valjostõ,
odikse nuis'kom ta bere.
mi-ik odikse nuem no bere,
kiljemez nosh ik med daltoz!"

Tall (on) hobuseid täis, ühe viime nüüd ära. Kuigi viime ühe ära, järelejäänud las edenevad (Wichmann 1893, 2: 50 < Bolshoi Karlõgan).

Laulu lõppedes kanti korv õue. Hobused olid juba regede ette rakendatud. Korv tõsteti esimesele reele, tapetud hobuse nahk laotati maha ja tantsiti selle peal. Samas lauldi jälle pulmaviise. Viimaks hakkas rong kellade helinal ja pulmaviiside kõlades kalmistu poole liikuma:

"Puden lõktõsa, valen bertis'kom,
kiljemez nosh ik med daltoz!
Ta dõroz'se puden vetlem val,
ta bere inji valen vetlomõ."

Jalgsi käies hobusega tuleme, järelejäänud las edenevad. Seni pidid jalgsi käima, nüüd me juba tuleme hobusega (Wichmann 1893, 2: 50).

Surnuaias kanti korv hauale, korvi serva külge kinnitati vahaküünal, vanim meessoost pereliige ohverdas sinna leiba, liha, õlut ja puskarit ja ütles sealjuures varemnimetatud sõnad. Siis kallati korv hauale kummuli. Labidaga visati samasse ka ohvrilooma hüübinud veri. Kalmistult tulles puhastati "pulmamajas" tuhaga jalgu. (Wichmann 1893, 1: 42-44). 

Gavrilovi järgi ei sõidetud mitte kalmistule, vaid spetsiaalsesse "luude äraviskamise paika", kus joodi õlut ja puskarit ning ohverdati luudekorvi pannkooke. Siis võeti korvist ära kõik riideribad ja mündid peale ühe ning jagati need omavahel. Kodus raputati tulijatele tuhka pähe, nemad omakorda näitasid riideribasid ja ütlesid: "Vaadake, milliseid kingitusi me pulmas saime!" See, kellele riideriba näidati, pidi sellega nägu pühkima. (Harva 1914, 1: 39-40 < Gavrilov.)

Rituaaliks kasutatav ohvriloom pidi olema musta karva ja veatu, mõnikord valiti ta juba sündides selleks otstarbeks, mõnikord sooritas valiku surija, soovides ohvriks saada oma lemmikhobust või -lehma (Vladõkin, Tshurakova 1986: 111). Mõnel pool sõideti ohvrihobusega kõigepealt vastupäeva ümber surnuaia ja kutsuti lahkunut koju: "Isa, ohverdan sulle su lemmikhobuse, tule koju. Kõik meie sugulased on kutsutud!" (Samas: 112.) 

Pea ja jalgade andmine

Surnud vanematele hobuse või lehma ohverdamise komme on aja jooksul muutunud vaid looma pea ja jalgade ohverdamiseks ja kannab lõunaudmurtidel nime jõrpõd sjoton 'pea ja jalgade andmine' ning põhjaudmurtidel viro sjoton 'vere andmine'. "On komme, mille kohaselt iga mehele läinud votjaki naine peab pärast vanemate surma ohverdama neile lehma pea ja jalad. Üks votjakk motiveeris nimetatud ohvritoomist sellega, et abiellunu sai oma kodust kaasavara ja peab nüüd selle eest vanemaid austama." (Bogajevski 1890: 47-48.)

"...sel eesmärgil sõidab naine oma neiupõlvekoju (mõnel pool ilma meheta) ja viib kaasa looma pea ning jalad. Ohvritoomise sooritab vanim mees naise neiupõlvekodus, mälestama koguneb mõnikord... selle pere böljak ('suguselts'). Öösel pannakse kaasatoodu korvi, kõik juuresviibijad laskuvad põlvili ja lisavad sinna kes lõuendit, kes raha, kes toitu, öeldes: "Puudust ärgu kannatagu, ärgu olgu rahamuret." Korv viiakse keskööl vankriga ja kellukeste kõlades naabruses asuvasse metsa, kus see mõnes kohas riputatakse puu otsa, mõnel pool aga visatakse maha. Kogu tee lauldakse järgmisi sõnu: "Isa, vend, onu, ema (vastavalt sugulusele lauljaga), kaitse meid, ellujäänuid, kaitse vaenlase eest, meie karja kaitse metsloomade eest, kasvata vilja, ära tee meile paha. Me lõpetasime, viimaks tõime sulle ka lehma." (Bogajevski 1890: 56-57.) 

Vassiljevi järgi võis looma pea ja jalad rituaali tarvis ka osta. Sel juhul tuli vereohvri jaoks tappa kana (Vassiljev 196: 273). Tema jõrpõd sjotoni kirjelduses on huvitav see, et kõik tseremooniast osavõtjad panid tares toitu ohverdades selga argised ülerõivad. Küna, kuhu toidupalasid murti, asetati ikka ukse juurde ahju kõrvale. Surnute poole pöörduti sõnadega cheke peresjos (samas: 274-275).

Korv ühes loomaluudega sümboliseeris ohvrilooma ja sellega käituti vastavalt - hoiti korvi külge kinnitatud päitsetest ja öeldi: "Kute, kute! val tshizhas'kõnõ turtte, kute!" Hoidke kinni! Hobune püüab takka üles lüüa, hoidke kinni! (Vladõkin, Tshurakova 1986: 114-115.) Mõnel pool rõivastusid naised meesteks ja mehed naisteks, mõnel pool valiti mehe auks toimunud tseremoonia puhul "pruudiks" elatanud naine (samas: 115). Mõnel pool pandi korvi luude juurde lisaks riideribadele ja müntidele veel miniatuurseid rõivaesemeid: naisele särk, kleit ja pealinik, mehele särk ja püksid. Tõlovõl-Pelga külas ei õmmeldud selliseid rõivaid kokku, vaid piirduti väljalõikamisega (samas: 113).

Mitmes külas oli komme luude äraviskamise paigas maadelda. Koju minnes tõmbas mõni vanem mees iga inimese järel kirvega joone ja ütles, et sellenimeline pöördub tagasi. Kodusolijatele viidi surnute poolt terviseid ja öeldi, et ei vannutud kurkujani ('niinekoore äraviskamise paiga') rahvale (s.t. surnutele) alla. Lauldi:

"Tuzh uno no sijimõ, tuzh uno no jõvimõ,
öm sjotis'ke kurkõjan no kalõkjoslõ."

Väga palju sõime, väga palju jõime, kurkujani rahvale alla ei vandunud. (Vladõkin, Tshurakova 1986: 116-118.) Rõhutati, et see oli surnu viimane pidu:

"Dzhakõ kenakmi, ta tõnõd berpum juondõrez."

Tädi Dzhakõ, see oli su viimane joomaaeg (samas: 118).

Nii oli "hobuse pulm" või "pea ja jalgade andmine" omamoodi etendus, kus tegevus toimus kahes kohas nagu kahe otsaga (s.t. peigmehe ja pruudi kodus toimunud) pulmaski. Ühele poolele vastas lahkunu kodutare, teisele poolele koht, kuhu viidi ohvrilooma luud. Erinevalt pärispulmast kasutati "hobuse pulmas" pulmaviise valepidi: mehele pühendatud tseremoonial kõlas börõs' gur 'pruudi saatmise viis', naist mälestades aga sjuan gur 'peigmehe sugulaste viis' (samas: 122). Ja nagu ikka pulmas, toimus ka "hobuse pulmas" võistlus pruudi ja peigmehe sugulaste vahel, mida markeeris maadlemine luude äraviskamise paigas. "Pruut" ja "peigmees" kuulusid teine teise ilma, ühe sugulasteks olid elavad, teise sugulasteks surnud. Lahkunu asus nüüdsest lõplikult surnute hulka elama.

Hobuse pulma turgi paralleele

"Hobuse pulmaks" kutsutud kombel on väga sügavad juured. Paljud Uuraleist ida pool elavad rahvad tundsid lahkunu hinge surnute maale saatmise rituaali, mis harilikult viidi läbi mitu aastat peale inimese surma. Näiteks saatis evengi shamaan surnu kehahinge (teisiku) surnute maale alles siis, kui surnukeha oli lagunenud (Anissimov 1951: 109-111). Samas on mitmed Siberi rahvad arvanud, et lahkunu, kes surnute maal elab sugukonnakaaslaste keskel, abiellub seal uuesti oma sugukonnast pärit inimesega. Viimane ettekujutus sobib allilmaga hästi - kui surnu on manalas elav, katkine asi terve, kinnisõlmitu lahtipäästetud jne., siis peab ka naisevõtt käima tagurpidi - abielluda tuleb sugukonnakaaslasega, peigmehe viisi asemel kõlab pulmas pruudi saatmise viis jne. Samuti vajab noorpaar kaasavara. Lapsed, kes omal ajal abielludes vanematelt kaasavara said, peavad nüüd vanematele kaasavara andma. Mitmel pool on mainitud, et "hobuse pulma" või jõrpõd sjotoni sooritas ainult abielus olev inimene (Bogajevski 1890: 47, Vassiljev 1906: 273, Vladõkin, Tshurakova 1986: 110).

Tuleks rääkida ka udmurdi "hobuse pulma" türgi-tatari paralleelidest. Kuigi Vladõkin kinnitab, et hobuse kultus esines juba ananjino kultuuri hõimudel, muutus hobuse pea ja jalgade haudapanemise komme Kaama-äärsetel aladel valdavaks alles IV sajandil või hiljemgi. Nii on VIII-X sajandisse määratud Tankejevka matusepaiga soome-ugri päritolu haudadest vaid kolmes olnud hobuseluid, sama matusepaiga turgi päritolu haudades aga olid need sagedased (Gening, Halikov 1964: 73- 75). Lääne-Hani riigi kroonik Ban Gu kirjutas: "Xiongnud (hunnid) seovad hobustel esi- ja tagajalad kinni, panevad nad müüri (Hiina müüri) äärde pikali, kihutavad hobusega juurde ja hüüavad: "Qin-ci, ma kingin sulle hobuse." (Taskin 1973: 119.) Ja veel: "Kui Shanyu saadab Taevapojale hobuseid ja kasukaid, käsib ta alati shamaanidel vaimudelt talle hukatust paluda. Hobuste sidumist toimetatakse vaenlase väele hävingu tõmbamise sihiga." (Samas: 120.) Nii et hunnidelgi oli komme surnutele hobuseid "anda" ning selle rakendamine täies elujõus oleva Taevapoja suhtes oli maagia keisri suretamiseks.

Altailased ja tubalaarid on jooki vaimudele piserdades chok öelnud. Nad on jooki piserdanud ka vaimudele hobust pühitsedes (Potapov 1991: 228). Udmurdid on surnutele ohverdades kasutanud pöördumist chök või cheke (Wichmann 1893, 2: 125-126, Vassiljev 1906: 274-275, 343, Harva 1914, 1: 39 < Gavrilov), mida on tõlgitud kas 'hei (teie) seal' või väljendis chök peresjoslõ 'vanadele'. Tarakanovi arvates on chök bulgaari laen, mida udmurdid koos sõnaga peres' kasutasid preestri või ohvripapi tähenduses (Tarakanov 1982: 69). Vanatürgi keeles tähendas chök- 'laskuma, põlvili laskuma, kukkuma, langema, vajuma' (Nadeljajev 1969: 154), choq- 'viskuma, järsku langema' (samas: 153). Ka udmurdi chök on seotud langemise ja põlvitamisega ja chök peres'i võib tõlkida põlvitaja-vanaks. Tähenduses kukkuma, vajuma või põlvedele laskuma sobib chök ka surnute poole pöördumiseks. Tuletame meelde, et järgnes azjad med usjoz 'kukkugu/langegu sinu ette', ent udmurdi az' on ka 'põlv' või 'põlvedel', viimast koos possessiivsufiksiga - azjad 'sinu põlvedel'. Usjõnõ tähendab 'kukkuma, langema', s.o. sama, mida vanatürgi chök-. Ent miks pöördusid udmurdid sel kombel vaid surnute poole? Ilmselt sellepärast, et chök seostus mingil moel toidu pudistamise või murdmisega, ohverdamisviisiga, mida kasutati vaid surnute puhul. Kas meenutas see turgi rahvaste joogipiserdamise kommet või võeti türgi-tatari päritolu pöördumine kasutusele muul põhjusel, on olemasoleva materjali põhjal raske öelda. 

Eelnevaga ei taha autor sugugi väita, nagu oleks udmurdi "hobuse pulm" läbi ja lõhki turgi algupära. Nagu surnutega seotud uskumused ja kogu rahvausund, nii sisaldab ka "hobuse pulm" ürgseid soome-ugri eelsesse aega ulatuvaid elemente. Ent nagu kogu udmurdi kultuur, nii sisaldab usundki eri arenguetappidel laenatud detaile. Mõjudeta ei pääsenud ka "hobuse pulmaks" kutsutud komme.