See on osa elektroonilisest väljaandest: Aado Lintrop. Loitsija udmurdi leheküljed.
ISBN 9985-851-99-4

TAEVAJUMAL JA MAAHALDJAS. MAA-EMA, ÄIKESE-EMA JA PÄIKESE-EMA

Paljud meieni jõudnud udmurdi palvetekstid algavad pöördumisega inmari ja kõldõs’ini / kõlchini / mu-kõlchini / ju-kõlchini poole, kellele pôhjaudmurdid lisasid veel kuaz'i. Inmar on taevane jumal, kelle nimi tuleneb sõnast in(m) 'taevas', millele liitub tuletusliide (kõne alla tuleb uurali asesõnalise sufiksi * -r variant). Keeleliselt on järelikult tegemist otseselt ‘taevast’ tuletatud ning selle tähtsaimat asukat märkiva sõnaga. Seda seost on märganud kõik udmurdi keelest ettekujutust omavad teadlased. Näiteks kirjutab Wichmann, et Urzhumi maakonna Karlõgani külas (Shoshma murrak) tähendas inmar harilikult taevast üldse, in taevakummi ja kuaz' ilma ning õhku, Glazovi maakonnas (põhjamurre) aga kasutati kuaz'i nii ilma kui taeva ja jumala tähistamiseks, in tähendas seal taevast ja taevakummi (Wichmann 1893, 1: 5). Tema arvates kummardasid udmurdid vanasti lihtsalt taevast, personifitseeritud taevajumal tekkis naaberrahvaste monoteismi mõjul ja maaharimise tähtsuse kasvades (samas: 6). Harva oletab, et taeva jumalaks isikustamine toimus juba permi ajal (Harva1914, 1: 103-104) ning et tegelikult olevat taeva kummardamine turgi algupära (samas: 167-168).

Taevajumal ja kõldõs’in

Taevas oli türgi-tatari rahvastel peamiseks austusobjektiks. Hiina kroonik Fan Ye kirjutab Ida-Hani riigi ajaloos, et hunnid (xiongnu) tõid taeva vaimule ohvreid kolm korda aastas - esimese, viienda ja üheksanda kuu ajal (Taskin 1973: 73). Samuti oli tänapäeva türklaste esivanematel kombeks aasta viiendal kuul taevale lambaid ja hobuseid ohverdada (Liu Mau Tsai 1958: 42, 58). Ka mongolid ja paljud teised turgi rahvad palusid taevast ning andsid vandeid "suure sinise taeva" nimel. Nii on udmurdi inmaris võimalik näha türgi-tatari päritolu taevakultuse arendust. Ei tohi aga unustada, et ka obiugri rahvaste tähtsaim jumalus numi-torum on otseselt taevaga seotud (mansi keeles tähendab torum jumalat, taevast ja ilma). Handi lauludes ja muistendites esinevad vormelid taapõt wees’pa khuunõng nowõ - seitsme harjalatiga unkaline helge, taaptijen wees’pa khuunõng tuurõm - seitsme harjalatiga unkaline tuurem (Steinitz 1939: 309, 320, 355 ja mujal) võivad suurepäraselt tähistada nii taevajumalat kui taevast, sisaldades ettekujutusi seitsmest taevakorrusest (harjalatid) ja nende vahelistest ühendusteedest (unkad). Ja kui mansi muistendis ütleb emakaru tütrele: "Homme õhtul, kui pimedaks läheb, tule toast välja, vaata oma isa numi-torumi poole! Loe kokku, kui mitusada heledat tähte on üleval," (Kannisto, Liimola 1951: 262-263), tuleb siingi numi-torumi all pigem taevast mõista. Arvesse võttes ugrilaste tihedaid kontakte turgi hõimudega, võib nendegi taevajumala algupära otsida turgi rahvaste juurest, kuigi on tõenäolisem, et taeva kultus on universaalse nähtusena olnud mingil perioodil iseloomulik kõigile stepi ja metsastepi rändkarjakasvatajatele ning metsavööndi küttimise ja algse alepõllundusega tegelevatele hõimudele. Siiski võib taevajumala teistest jumalustest tähtsamaks muutumises näha lõuna poolt lähtunud mõju.

Wilhelm Schmidti ürgmonoteismi teooria kohaselt võiks udmurtide ja teiste rahvaste taevajumalas näha polüteismi-eelset Kõrgeimat Olendit. Lauri Honko koostatud usundiloo õppesõnastikust võime lugeda, et selle all mõistetakse "taevas asuvat jumalust, kelle tegevus manifesteerub sellistes loodusnähtustes nagu päike, äike, vihm, välk. Teda kujutatakse sageli ette taevase isana, kes on kõikvõimas ja kõiketeadev kohtumõistja, kes valdab loomisvägesid. Mõnikord samastatakse teda maailma loojaga." (Honko 1971 #.) Nagu hiljem näeme, vastab udmurdi inmar paljuski sellele määratlusele. Siiski eksisteerisid udmurdi mütoloogias omaette suurustena äikese-ema ja päikese-ema. Just äikese ja taevajumala ning taevajumala, maahaldja ja maa-ema vahekord (vt allpool) viitavad võimalusele, et inmari tähtsus võib olla suurenenud naaberkultuuride mõjul. Mis puudutab hüpoteetilist ürgmonoteismi, siis kuulub see pigem teoloogia valdkonda kui usundilukku. Näitab ju kogu inimkonna religioosne ajalugu seda, et teispoolsesse sfääri kantakse üle antud kultuurile omane sotsiaalne organisatsioon, mistõttu on vaid äärmiselt patriarhaalses ühiskonnas mõeldav luua ema alavääristavat mütoloogiat. Ja kus on juba üks jumalik paar, seal leidub teisigi jumaluste perekondi. Arvan, et tinglikult saab ürgmonoteismist rääkida vaid inimsoo religioosse ajaloo kõige varasemal etapil, kus on mõeldav kogu üleloomuliku kogemuse ühe mõistega tähistamine. Udmurtide puhul võib turgi rahvaste eeskujul oletada, et inmari kõrval seisis võrdväärse partnerina maa-ema (vrd. näit. vanaindia dyaus pitar ‘taevas/jumal isa’ ja prthiví matar ‘ema maa’, Mifologitsheskii slovar: 528; burjaadi under tengeri esegemnai ‘meie isa kõrge taevas’ ja ulgen delhei ehemnai ‘meie ema lai maa’; Manzhigejev 1978: 73, 79). Veelgi tõenäolisem on see, et maa-emaga samaväärselt austati ka teisi üleloomulikke emasid.

Kindlasti kujundas udmurdi taevajumalat nii rändkarjakasvatajate vana maailmapilt kui ka islami (ja hiljem ka ristiusu) mõju, ta nimele lisati asjakohaseid võimeid väljendavaid epiteete, mis viimaks omaette jumalusteks tõlgendati. Võib-olla just sel moel ilmus inmari kõrvale kõldõs’in/kõlchin kui vahemees üha kaugeneva taevase jumala ja inimeste vahel. Nimi tuleneb verbi kõldõnõ 'looma, viljastama, sünnitama' tegijanimest kõldõs’ 'loov, viljastav, sünnitav', millele on lisatud in 'taevas' (või taevajumala nime esimene silp), kokku siis loov, viljastav või sünnitav taevas (või jumal). Juba Wichmann arvas, et kõldõs’ini nagu ka mu-kõlchini 'maahaldja' (maad viljastava/loova/sünnitava taeva/jumala) ja ju-kõlchini 'viljahaldja' (vilja viljastava/loova/sünnitava taeva/jumala) näol oli algselt tegemist taevajumala epiteetidega (Wichmann 1893, 1: 7). Palvetekstide algusi võrreldes võib seda oletust toetada:

Inmar koz’ma. bõdz’õm inmare, kõlchin inmare, dz’ech inmare, mu-kõlchin, ju-kõlchin... (jumal õnnista. meie suur jumal, looja jumal, hea jumal, maa looja, vilja looja);
Osto inmare, bõdz’õm inmare, kõldis’ vordis’ inmare... (meie issand jumal, suur jumal, looja-hoidja jumal);
Oste inmare kõldõs’ine... (meie issand jumal looja; Gavrilov 1880: 71);
Osto inmare, bidz’-inmare, kõldz’-inmare... (issand jumal, meie suur jumal, looja jumal);
Oste inmare, kõldõs’ine, kuaz’e, durga vorshude... (issand jumal, looja, ilm/jumal, durga sugukonna kaitsehaldjas; Wichmann 1893, 2: 123, 148);
Bõdz’õm inmar, shõd-n'an' kõlchin inmar, lul kõlchin inmar... (suur jumal, supi-leiva looja jumal, hinge looja jumal; Blinov 1898: 71).

Nagu näeme, on kõlchin esimeses näites selgelt inmari täiend. Teises näites on taevajumalal väga huvitav täiend kõldis’-vordis’ 'loov-kaitsev'. Just sellisest vormist kõldis’ inmar võiski lühenemise teel kujuneda kõldõs’in. Ja kui kolmas näide on jälle vaieldav, siis neljanda kõldz’-inmare 'looja jumal' peaks oletust kinnitama. Viienda näite puhul on meil ilmselt tegemist ristiusu kolmainsa jumala mõjuga, kuuenda puhul samuti, ent siin kuulub kõlchin selgelt taevajumala epiteedi koostisse.

Ei tohi unustada, et mitmel usundilisel kategoorial on tänapäeval kaks või rohkemgi tähendust. Nii tähendab inmar paganlikku taevajumalat, jumalat üldse ja ka Jehhoovat, Jumalat-Isa. Mu-kõlchin on maahaldjas, kõlchin kristlikus traditsioonis aga hoopis ingel (näit. uskumus kener pulsõti potid ke, kõlchined, pe, kenerlen s’öraz kõloz - kui aialattide vahelt läbi ronid, siis jääb su ingel tara taha, nii räägitakse; Vladõkin 1994: 220) või Jumal-Poeg/Lunastaja (peamiselt kujul kõldõs’in), kuaz’ on üldiselt ilm, paganlikus traditsioonis tähendab ta mõnel pool jumalat ja kristlikus traditsioonis Püha Vaimu jne. "Oma pühakute ja jumala kolme esinemiskuju tõttu tundus kristlus (udmurtidele) religioosseks kompromissiks sobiv olevat. Muide aitasid selleks kaasa ka misjonärid ise. Inmar, kõldõs’in ja kuaz’ sulasid ühte kristliku Jumala - Isa, Poja ja Püha Vaimuga, vorshudid kaitseinglitega, üksikud pühakud aga loodusnähtuste vaimudega - metsahaldjas näiteks Nikolai Imetegijaga," märkis udmurdi rahvausundit uurinud vaimulik (samas: 72). Harva kirjutas: "Ühelt poolt meenutab tänapäeva inmar muhameedlaste Allahhit, teiselt poolt aga kristlaste Jumalat. Udmurtidega esimestena kokku puutunud muhameedlastelt pärineb inmari epiteet budz’õm 'suur', mida musulmanid Allahhit paludes alati kasutavad. Ristiusu mõjust tunnistavad inmar-atai 'jumal-isa' ja inmar-anai 'jumal-ema'. Viimasega tähistavad udmurdid Neitsi Maarjat. Glazovi maakonna udmurtide palvetes esinev kolmainsus inmar-kõldõs’in-kuaz’ ei või samuti juhuslik, veel vähem aga algupärane olla. Kui teame, et udmurdi legendides esineb kõldõs’in ikka Lunastaja rollis ja et kuaz’i, mis õigupoolest tähendab ilma või õhku ja mis jumalusena kuid mitte eri palvusobjektina on tuntud vaid selles (Glazovi) maakonnas, kasutatakse Püha Vaimu rahvapärase nimetusena, on asi arusaadav." (Harva 1914, 1: 171-172.)

Maa-ema ja kõldõs’in

Niisiis omandas udmurdi taevajumal uusi mõjupiirkondi, millest mõned varem hoopis teistele jumalustele kuulusid. Ilmselt oli esimeste kannatajate seas maa-ema (muz’em mumõ), sest tema kohta teati juba XX sajandi algul ainult seda, et ta elab küngastes, mida maa-ema rahu häirimiseks kaevata ei sobivat (Harva 1914, 1: 177). Palvetes meenutati maa-ema vaid üksikuil juhtudel, näiteks kevadkünni palvusel: "Bõdz’õm inmarlõ, kõldz’inlõ, d'u-kõldz’inlõ, mu-kõldz’inlõ, muz’õem mumõlõ pijaz ponis’kom, med daltõtoz." Suurele jumalale, loojale, vilja loojale, maa viljastajale, maa-emale põue paneme, las edeneb. (Wichmann 1893, 2: 123-124.) Aminoff, Wichmann, Smirnov ja Harva on veendunud, et maahaldjas on maa-ema tahaplaanile tõrjunud, mida tõestavat ka asjaolu, et mitmel pool esines maa-ema ja maahaldja asemel mu-kõlchin mumai või kõldõs’in mumõ 'maahaldja ema', keda nimetatud autorid pidasid maa-ema ja maahaldja ühendkujuks (Bogajevski 1890: 152; Wichmann 1893, 2: 7; Harva 1914,1: 178). Maa-ema ja maahaldjat ühendab see, et mõlemale ohverdati maasse kaevatud auku ja ohvriks oli tavaliselt musta karva loom. Maahaldjat on palutud mitte vihastada, kui inimesel on tarvis maad kaevata või künda, samuti arvati, et talle ei sobi ohverdada hilissügisel, kui maa juba magavat (Harva 1914, 1: 178). Kuid maahaldja elupaigaks on arvatud ka taevast: "Mu-kõlchin elab taevas ja jälgib kõike maa peal võrsuvat ja neid, kes harivad maad. Ohvreid ta ei nõua, ainult suvivilja külvi puhul kaevatakse talle maasse ohvrianniks leivakannikas ja muna selleks, et ta kaitseks vilja koos viljaingli ju-kõlchiniga." (Gavrilov 1891: 84.) Pervuhhin kirjutab: "Tänapäeval on kõldõs’ini kuju... ristiusu mõjul eriti ähmaseks muutunud... On tekkinud kujutlus kahest kõldõs’inist, kellest üks (nimega kõldõs’in) laskub maa peale, et inimestele õnne kinkida ja nende peale vihastades eemaldub jälle taevasse, võttes maalt endise viljakuse... aga teine kõldõs’in (täpsemalt kõldõs’in-mu) on alati maa all elanud. Seal asub ta praegugi, mistõttu ta shaitani meenutab, omandades pigem inimesele vaenuliku jumaluse jooned ja nõudes ohvriks musta karva loomi." (Pervuhhin 1888,1: 10.) Nõnda võib oletada, et taevajumala epiteediks saanud kõldis’ 'looja' iseseisvus inmari üha kaugemaks (ja ühtlasi allahhi- ning jehhoovasarnasemaks) muutudes ja hakkas elama iseseisvat elu kõldõs’ini/mu-kõlchini nime all. Et põlluharimine oli udmurtide kõige tähtsam elatusala, sai temast just viljasaagi ja maaga seotud haldjas ning ta omandas mõned enne selles funktsioonis olnud maa-ema jooned (maa-alune asupaik, must ohvriloom, ohverdamine maasse kaevatud auku). Ja kuna ettekujutus naissoost maahaldjast oli visa kaduma, tekkiski üleminekukuju mu-kõlchin mumõ 'maahaldja ema'.

Võib-olla oleks maa-ema udmurdi rahvausundist hoopis kadunud või oleks kõldõs’in kaotanud igasuguse sideme maaga, kui poleks olnud kommet ohverdada maasse kaevatud auku. Sageli on ühe või teise uskumuse väljendus kombestikus püsivam, kui see uskumus ise (näiteks on surnu toas peegeldavate esemete katmise põhjus ammu unustatud, kuid komme ise püsib mitmel pool). Nii võiski ohvriauk olla kõldõs’ini maaga ühendavaks sidemeks. Ent püsis ka mälestus kõldõs’ini kuuluvusest taevasesse sfääri ning just selle põhjal kujunes tema tähendus kristlikus traditsioonis, kus ta pikapeale Lunastajaks või ingliks muutus. Ning just sellelt positsioonilt jätkas kõldõs’in/kõlchin ekspansiooni: piirkonniti kujunesid tema mõjul uued haldjanimed - vumurt 'vetehaldjas' muutus vu-kõlchiniks 'veteingliks', jurt kuz’o 'majahaldjas' jurt-kõlchiniks 'majaingliks' jne.

Siiski arvab Harva, et maahaldja näol on tegemist algupärase permi rahvaste viljakushaldjaga (Harva 1914, 1: 166). Tähelepanuta ei või jätta ka Vladõkini oletust kõldõs’ini seostest obiugri kalteshiga (Vladõkin 1981: 148-149). Taevajumala numi-torumi naine, kes abielurikkumise või kõrkuse pärast taevast maa peale heideti, kannab mansidel kaltesh eekva, hantidel kaltash anki nime. Taeva ja maa vahel sünnitas ta oma seitsmenda poja, kellest sai mir susne khum 'mns. maailmavaatav mees', vahemees jumala ja inimeste vahel, kes valge hobuse seljas mööda taevaalust ratsutab ja kõike maa peal toimuvat jälgib. Tuletame meelde: "mu-kõlchin elab taevas ja jälgib kõike maa peal võrsuvat..." Aga võib-olla kuulus epiteet 'loov, sünnitav' algselt hoopis maa-emale, kelle valdused taevajumal annekteeris ühes tiitlite omastamisega? Viimasel juhul on kõldõs’in mumõ seletatav nii, et kõigepealt oli maa-ema - kõldis’ mumõ 'sünnitav/loov ema'. Kui taevajumal tema funktsioonid üle võttis, liitus ka epiteet 'loov' tema nimega, ent kui taevajumalast sai viimaks võlõs’ badz’õm muso inmar 'ülemine suur armas jumal', oli inimestel vaja kedagi lähemat ja konkreetsemat, kelleks sai kõldõs’in, kes ei pidanud paljuks põllupeenrail kõndida ja lamandunud viljakõrsi üles tõsta (sellest ka üks tema nimesid mezha utis’ 'põllupeenra vaht'). Et aga paiguti polnud maa-ema veel päris unustatud, sai viimane tagasi oma vana täiendi, kuid uue sisuga.

Äikese-ema ja päikese-ema

Inmar tungis ka äikese-ema (gudõri mumõ) valdustesse. Kuigi äikese-ema ja päikese-ema esinesid palvetes (loomulikult koos taevajumala ja maahaldjaga) veel selle sajandi algul, oli muistendeis piksenoolte lennutajaks inmar ise:

"Üks mees läks laanepüüsid küttima. Kuni ta metsa mööda käis, läks taevas pilve ja hakkas sadama. See mees puges kuuse alla ja vaatas sealt jumala vihma. Siis hakkas inmar sinna lähedale välke laskma. Lasi ja lasi muudkui välke. Mees vaatas, kuhu need välgud läksid. Vaatas-vaatas ja nägi - väike mehike seisab kännu peal, pea alaspidi, tagumik püsti, ja muudkui õrritab inmari. Jumal muudkui lasi välke, kuid ei tabanud. Too aga laksas peale iga välku käega vastu tagumikku, et inmari mõnitada. Nõnda lõi inmar kaksteist korda välguga seda väikest mehikest, kuid ei saanud pihta. See kuuse all olnud mees sai vihaseks ja tulistas väikest mehikest, kes käkaskaela kännu pealt minema lendas. Väike mehike oli shaitan. Selle eest, et mees talle pihta sai, tegi inmar ta püssi tabavaks." (Perevoztshikova 1988: 46.)

Äikese-emalt ja päikese-emalt (shundõ mumõ) paluti sooja ilma ja leebet vihma: "Gudõri-mumije, shundõ-mumije! Dz’ech shõden n'an'en bure vais’kom. Dz’ech shunõt nõnalde, cheber guzhemde, shunõt zorde s’ot!" (Wichmann 1893, 2: 124. Katkend kevadkünni palvest: Äikese-ema, päikese-ema! Hea supi-leivaga ohverdame. Häid sooje päevi, ilusat suve ja sooja vihma anna!) Et rahet vältida, toodi äikese-emale ja inmarile pärast suvivilja külvi põllul ühine ohver (Vereshtshagin 1886:49). Ka äikese-ema jäi taevajumala varju ning viimasega ühenduses samastus õigeusu mõjul püha Eelijaga, kes vankriga taevast mööda kihutades saatanat taga ajab ja teda piksenooltega loobib (Harva 1914, 1: 177). Päikese-ema kohta on teada, et talle on ohverdatud haiguste korral: "Teine jumalanna, kes on Päikese Ema, kannab nimetust shundõ mumõ. Teda palutakse rõugete ja teiste lastega juhtuvate haiguste korral. Ülestõusmispühade ajal korraldatakse tema auks üleüldine pidu ja talle toodavaiks ohvriteks on nisuleib ning odrakruubist keedetud puder. Külas elavad votjakid tähistavad seda püha järgmisel kombel: valinud põllul või metsas välja mõne puhta koha, kogunevad päevatõusu ajal kõik, nii mehed kui naised, aga vanim nende seast võtab leiva ja pudruga täidetud kausi oma kätte, siis langevad kõik põlvili ja kisendavad päikese poole vaadates: "Päikese Ema, päästa meie lapsed haigustest!" Öelnud selle palve, kummardavad kõik maani, aga pärast, tõusnud püsti, söövad üheskoos ohvritoitu." (Rõtshkov 1770: 158.) Vassiljevi teatel ohverdati päikese-emale valge part (Vassiljev 1906: 261). Trahhoomi on udmurdid nimetanud päikese-ema haardeks (shundõ mumõ kuton, Harva 1914, 1: 172). Ühes palvetekstis on päikese-ema palutud mälu andmise pärast: "Shundõ-mumõje! Tõnõd s’in-pel s’otem ponna vös’as’kom!" (Wichmann 1893, 2: 130.)

Muistendeid kõldõs’inist

Ent tuleme tagasi inmari ja kõldõs’ini juurde. Taevajumal on udmurtide arvates alati ülailmas elanud, kuid kõldõs’in kõndinud vanasti maa peal. Teda kujutati valgeis rõivais mehena, mistõttu mõnel pool kutsutudki teda töd'õ kõlchin 'valge kõlchin' (Harva 1914, 1: 164).

"Vanasti elas kõldõs’in maa peal inimeste hulgas täpselt samasuguses majas kui teisedki. Inimestest erines ta ainult pika kasvu poolest. Pikkade hallide juustega pikis valgeis rõivais suurt kasvu taadina, kellel pidevalt lõbus naeratus suul, nii kõndis ta mööda põlde, mida harisid samasuguseid valgeid rõivaid kandvad udmurdid. Eriti armastas ta jalutada piki maavalduste vahelisi eraldusribasid. Kuna sel ajal polnud inimesi veel palju, olid haritavad maatükid suured. Sageli olid külarahva maavaldused ühised, mistõttu piiripeenrad nende vahel olid pikad ja laiad. Peenraid mööda kõndides möödus kõldõs’in ettevaatlikult igast seal juhuslikult kasvavast viljakõrrest, aga kui ta nägi vihma või iseenda raskuse tõttu põllule vajunud viljapäid, tõstis ta need üles ja silus kõrred sirgeks. Tänu kõldõs’ini hoolitsusele andis maa väga head saaki ja inimesed olid alati lõbusad, sest neil oli kõike küllalt. Kuid pikapeale udmurtide arv kasvas ning nende hulgas võttis maad kadedus: algasid maa jagamised ja ümberjagamised ning kogu haritav maa jaotati väikesteks tükkideks, mille vahel piiripeenrad iga aastaga ikka kitsamaks jäid. Viimaks ei saanud kõldõs’in enam harjumuspäraselt jalutada, sest igal sammul jäid talle ette viljakõrred. Oma valgeist rõivaist olid udmurdid ka loobunud ja värvisid kangad lillakassiniseks. Siis kõldõs’in vihastas inimeste peale ja läks nende juurest minema, võttes maalt endise viljakuse, aga inimestelt nende heaolu ja rõõmu." (Pervuhhin 1889: 4.)

Teises muistendis räägitakse, et kui kõldõs’in veel maa peal asus, elasid inimesed palju paremini kui praegu. Seda mäletades üritasid inimesed teda tagasi paluda, kuid asjata. Viimaks õnnestus neil siiski kõldõs’in nii kaugele saada, et ta nõustus ennast oravana näitama. Parimad kütid võtsid vibud ja asusid haldjat varitsema. Nad saidki oravale pihta, ent maad puudutades muutus see laanepüüks. Laanepüü muutus samal kombel tedreks, see omakorda kalaks - ja kadus igaveseks. Nii räägivadki ühed, et ta läks taevasse, teised aga arvavad, et ta peitis ennast maa alla. (Perevoztshikova 1988: 60-62.)

Taevajumalale ja maahaldjale ohverdamine

Kuigi taevajumal ja maahaldjas seisid palvetekstides kõrvuti, toodi neile ohvreid tavaliselt eraldi: "Mõnel pool ei ohverdata inmarile ja kõldõs’inile ühest ja samast taignast tehtud leiba, kuigi mõlemale ohverdatakse ühel päeval. Tuleb märkida, et ühiskondlikud ohverdamised inmarile ja kõldõs’inile toimuvad alati eri pävadel." (Pervuhhin 1888, 1: 9.) Taevajumalale ohverdati valdavalt heledakarvalisi või valgeid loomi: hobuseid, lambaid ja hanesid, mõnikord ka härgi, maahaldjale musti härgi või lambaid. Samasugune värvisümboolika esines maridel (Harva 1914, 2: 43,48), kettidel (Aleksejenko 1981: 118), mongolitel (Danzan 1973:296) jt. rahvastel. Et kindlaks teha, kas ohver on adressaadile meelepärane, sooritati veeproov - loomale valati läbi puuokste (tavaliselt kaseokste) vett selga. Heaks märgiks loeti, kui loom sellele reageeris. Ka marid on ohvrilooma kõlblikkust veega proovinud ja selle juurde vastavasisulisi palveid lugenud (Harva 1914, 2: 82-84). Altai shamaan raputas pärast looma kõlblikkuse kindlakstegemist tema kohal kaseoksa, et looma hinge kehast lahkuma sundida ja valmistada teda teekonnaks taevase jumaluse juurde (Eliade 1974:191). Udmurdid on puuoksi kasutanud pea kõigil palvustel - nendega kaeti palvekoja pühaseriiul, neid asetati lauale ja ohvritoitude alla maha nii põllutöödega seotud palvustel kui ka ohvrihiies.

Mudor
Kaseokstega ehitud ohvririiul mudor
Varklet-Bodja küla suures palvekojas.
ERM FK 1920: 48. Foto P. Härmas 1980.

Teadlased on ühtede puuliikide teistele eelistamises sugukondlikke eripärasid näha püüdnud, kuid olemasolevad andmed ei kinnita sellise totemismivormi esinemist udmurtidel - kase- ja nuluoksi kasutati vastavalt aastaajale või muudele kaalutlustele sugukondlikust kuuluvusest sõltumata. Kask on ohvripuuks paljudel rahvastel: sölkupi mütoloogias paigutub ilma- või sugukonnajõe ülemjooksule kuu ja päikese kujutisi kandev kask (Prokofjeva 1961: 56), Kazõmi keskjooksu hantide pühapaigas Juilski küla lähedal kasvavad kased, mille otsa ohvriloomade nahad riputatakse, jakuudi kangelasmuistendis alustas vägimees ohvritoomist nõnda: "Ellei murdis kaseoksi ja raius kolm suurt kaske. Kaks kaske torkas ta nahkanuma juures maasse... Elamus kinnitas ta kaseokste kimbud aukülaliste nari ja keskmise nari kohale." (Ksenofontov 1977: 52.) Muuseas pidasid jakuudid Elleid venelaste eest põgenenud tatari khaani pojaks. Mõnikord ohverdati loomale lisaks veelind - hani või part. Pervuhhini järgi ohverdatud lind juhul, kui loom veekatsele ei reageerinud (Pervuhhin 1888, 2: 33). Vassiljevi arvates tuli hani tappa iga kord, kui ohverdati hobune. Hane ohverdamine kandnud nime sermet 'ratsmed, valjad' (Vassiljev 1906: 218). Potanin kirjutas: "Votjakid rääkisid mulle, et iga ohvritoomine tuleb lõpetada hane tapmisega. Nad ütlevad, et hani annab ohverdatud hobusele valjad." (Potanin 1884: 209.) Huvitav, et hobuse ohverdamisel oli Altai shamaani abivaimuks samuti hani (Eliade 1974: 191-192).

Nagu eespool juba juttu oli, ohverdati maahaldjale spetsiaalselt selleks kaevatud auku. Varklet-Bodjas kannab auk tänapäeval nimetust mu-kõlchin gu 'maahaldja auk' ja selle põhja laotatakse kaseoksad. Auku ohverdatakse leiba, ohvrilooma verd ja lihakeedu leent, sinna pannakse enne palvuse lõppu ka looma luud. Maahaldjale auku ohverdamise komme oliudmurtidel üldine (Potanin 1884: 208, Gavrilov 1891: 84, Vereshtshagin 1886: 36-37, Harva 1914, 1: 178 jt.).

Maahaldja
 ohvriauk
Maahaldja ohvriauk pärast palvust Varklet-Bodjas.
ERM EJ 469: 14. Joonis A. Enehielm 1989.

Teistele tähtsamatele haldjatele ja inmarile ohverdatikahel viisil: sooritati tõlas’kon 'tuleohver' või võle mõchon 'kergitusohver'. Harilikult käibisid mõlemad ohvritoomisviisid korraga. Pärast kevadiste põllutööde lõpetamist Varklet-Bodja külas peetud gershõd-pühade (gerõ 'ader', shõd 'supp') palvustel sooritati kodust toodud ohvritoitudega (või, leiva, ja pannkookidega) kõigepealt kergitusohver s.t. mõned leivaviilud ja koogid asetati kogu palvuse ajaks puuokste vahele, kännule või väikesele lauakesele-altarile. Kohe selle järel ohverdati samu toite tulle. Tulle ohverdati ka ohvrilooma verd ja lihakeedu leent. Kui liha oli keenud, sooritati sellega kergitusohver. Enne palvuspäeva lõppu sõid kergitusohvri toite ohvripapid, neist järelejäänud palad visati pärast viimast palvetamist tulle. Vanasti keedetud kergitusohvriks määratud liha koguni eraldi katlas. Selleks võetud erinevatel andmetel ohvrilooma kõrvad, süda, kopsud ja sooled ehk süda, kopsud ja maks või pea, süda, kael, parempoolne abatükk ja sama poole kolm ribi (Harva 1914, 1: 112,115). Seda liha ei tohtinud anda naistele, seda võisid süüa vaid ohvripapid ühes kõige auväärsemate meestega (samas:115). Koos esinesid tule- ja kergitusohver palvekojas, ohvrihiies, põlluharimisega seotud palvustel, külade ühispalvustel jne.

Ohverdamispaik
Ohvripaiga üldvaade aktash-palvusel Varklet-Bodjas.
Palvuse ajaks asetati ohvritoite rättide lähedale okste vahele.
Foto A. Lintrop 1989.

Kuigi inmaril ja kõldõs’inil polnud sellist pühamut kui sugukonna kaitsehaldjal vorshudil ega nii suure aukartusega ümbritsetud ohvrihiit kui keremetil, kuigi neil tavaliselt polnud targa tuno poolt ametisse määratud ohvripappe, oli nendega seotud siiski väga palju erinevaid palvusi-ohvritoomisi. Nii inmar kui ka kõldõs’in olid esiplaanil kõigil põllumajandusega seotud palvustel, kus neilt paluti eelkõige viljakasvuks soodsaid ilmastikutingimusi: vihma, sooje öid, kaitset tormi ja rahe eest. Ka sugukonna palvekojas või ohvrihiies algas palve sageli nende poole pöördumisega. Isegi metsahaldjale, vetehaldjale või majahaldjale ohverdades tuletati jumalat ja kõldõs’ini meelde. Viimane oli vähemalt sajandivahetuseks midagi enamat kui maahaldjas. Ristiusu mõjul oli temast saanud üks Jumala aspekte, isegi kujul mu-kõlchin samastus ta sageli Lunastajaga, mida järgnev palvetekst, kus eri aegadest pärinevad jumalad-haldjad sõbralikult koos esinevad, hästi iseloomustab: "Issand Jumal, suur inmar, külvatud vilja-leiva eest palume. Põhjatuule, tormituule eest et hoiaksid, häid sooje leebeid vihmu et annaksid, inmar. Meie külvatud viljal et laseksid valmida, vihu et vihu kõrvale paneksid, haki et haki kõrvale paneksid, inmar. Rehte viies et kuhja kuhja kõrvale panna annaksid! Ühes peredega hästi süüa-juua meile et annaksid! Tsaarile lapsi et anda saaks, andam piisav, inmar, et saaks. Mu-kõlchini Jeesus Kristuse sündimise pärast palume, meie surnuist ülestõusmise eest. Päitseid palume õnne pärast, hea hoidmise pärast. Päikese-ema, sind palume mõistuse andmise pärast. Suurele voshud inmarile kummardame majade hoidmise pärast. Meie kodusid vaenlase sissetungi eest hoia, voshud inmar!" (Wichmann 1893, 2: 129-130 < Bus. Mozhga. Kristust maahaldjaga samastav palvekoht on originaalis selline: mu-kõlchin isus kristos vordis’kem ponna vös’as’kom.) Kommentaariks veel niipalju, et ratsmete või valjaste (sermet) all on siin ilmselt mõeldud ohvriloomale lisaks ohverdatud veelindu.

Olen veendunud, et valdavalt olid udmurdid XIX sajandi lõpul - XX sajandi algul (aga sellest ajast pärineb suuremosa nende kohta käivast usundiloolisest materjalist) pea sama palju monoteistid, kui seda oli riigikirik oma pühakuteväega. Bogajevski kirjutas veidi enne Multani protsessi:"Uurija küsimusele, millisele jumalusele nad antud ohvri toovad, vastavad votjakid pidevalt, et inmarile, isegi kui küsija varem teab, et ohver on määratud hoopis teisele jumalusele. Vastates sel kombel mõnikord teadmatusest, mõnikord aga kartusest vaimulikkonna ees, tahavad nad öelda, et antud hetkel sooritavad nad ohvritoomist jumalale ja kasutavad nimetust inmar vene sõna bog asemel." (Bogajevski 1890: 142.) Arvan, et Bogajevski eksis, sageli polnud tegemist teadmatusega, religioosne kompromiss oli sündinud, vähemalt Põhja-Udmurtias (Vjatka kubermangus) oli säilinud paganlus omandanud uue sisu.

SUGUKONNA KAITSEHALDJAS, INVU JA MUDOR

Kõige paremini sobib meid sugukonna kaitsehaldjaga seotud küsimuste ringi juhatama Bogajevski: "Mudor on tähtsaim jumalus terve sugukonna jaoks, perekondade jumalus on vorshud. Veel on vozho-nimeline olevus - see on tulemadu, kes noolena taevas käib. See olevus annabki perekonnaelu tarvis õnne, mille väljenduseks on vorshud. Mudor-isa annab õnne oma pojale vozhole, poeg annab selle edasi enda inimestele, sest et kõik perekonnad on ära jagatud mudori poegade vahel. See õnn on nii külluslik, et kui sünnib uus perekonnaliige, peitub temagi õnn samas mudori pojas." (Bogajevski 1890: 98-99; nii seletas asja üks väga kaval tuno.) Ja veel: "Votjakid räägivad, et sugukonna palvekoda on pühendatud invu nimelisele jumalale, see tähendab sõnasõnalises tõlkes 'taevas-vesi'. Tõepoolest ütlevad votjakid sugukonna palvekoja jumaluse poole pöördudes: "Oste, budz’õm ine-vue!", ent sageli seisab invu kõrvuti mudori-nimelise jumalusega või seguneb sellega, aga viimasele lisatakse peaaegu alati mingi jõe nimi. Nii öeldakse: "Oste Sipevai (jõe nimi) budz’õm mudore! Os te Jakshur (jõe nimi)... budz’õm mudore!" (Bogajevski 1890: 82-83.)

Vorshud

Suurem osa teadlasi on udmurdi vorshudi nimetanud sugukonna ja perekonna kaitsehaldjaks, keda paluti ja kellele ohverdati sugukonna palvekojas bõdz’õm kuala 'suur koda' ja koduses palvekojas kuala. Vladõkini järgi on vorshud: 1) palvekojas säilitatav sugukondlik või perekondlik reliikvia (sageli on see eriline nn. vorshudi vakk ühes oma sisuga - sümboolne maailmamudel); 2) sugukonna või perekonna kaitsejumalus; 3) viimasega seotud uskumuste ja kommete kompleks; 4) selle jumaluse zoo- või antropomorfne kujutis; 5) eriline märk - demdor - mida naised kandsid risti asemel sugukondliku kuuluvuse tähisena; 6) ühist kaitsejumalust omav sugulaste eksogaamne ühendus. (Vladõkin 1991: 30.) Tõepoolest ei nimetanud mees vanasti oma elukaaslast eideks ega naiseks ega perenaiseks ega kutsunud teda ees- ega isanime pidi, vaid kasutas tema kohta ainult sugukondlikku kuuluvust näitavat nn. vorshudinime (Pervuhhin 1888, 1: 37). Bogajevski toob ära Pervuhhini teate selle kohta, et Malmõzhi maakonnas kandnud mehed, kes olid oma peres vanimad, rinnal mingeid märke, mida samuti vorshudideks nimetatud (Bogajevski 1890: 97). Vladõkin tsiteerib professor Smirnovi: "…risti asemel oli niinimetatud dendor - inglis- või seatinast zhetoon kujutistega mõlemal küljel. Nägime selliseid dendore birski udmurditaride kaelaehete küljes. Kombe selliseid pandlaid või zhetoone kanda on udmurdid võib-olla tshuudidelt laenanud." (Vladõkin 1994: 278.) Ärme unustame, et üht osa Permi loomastiili leidudest peetakse sugukondlikku kuuluvust näidanud märkideks ja seostatakse otseselt vorshudiga (Gribova 1975: 65, 66). Smirnov lisabki, et naised kandsid kaelas zhetoone, mis "olid samasugused, kui see, mida säilitati vorshudi vakas. Need zhetoonid olid selleks, et näidata, mis sugukonna ja vorshudiga on üks või teine naine seotud." (Vladõkin 1994: 278.) Välistada ei saa ka võimalust, et vorshud (etümoloogiliselt seotud sõnadega vordõnõ 'hoidma, kasvatama, sisaldama' ja shud 'õnn' ) tähendas mõnel pool igasugust amuletti.

Ohvrivakk
Vorshudi vakk. Zavjalovo raj. Jakshuri küla.
ERM EJ 411: 28. Joonis L. Lepp 1983.

Mis puudutab vorshudi vakka, siis maailmamudeliks on seda palju nimetada. Pervuhhin kirjutab, et nähtud vakkades oli: 1) oravanahk ühes selle külge seotud punase paela ja hõberahaga; 2) laanepüü saba või tiib; 3) mõned tedresuled; 4) ohvritoomisel kasutatavad nõud; 5) tükk rukkileiba; 6) puuoks (sagali kaseoks). (Pervuhhin 1888, 1: 26-30). Kahjuks ei märgi autor, millised esemed olid millise sugukonna ohvrivakas. Siiski võib nimetatud esemeid pidada pigem ohvriandideks kui sugukondliku kuuluvuse tunnusteks (Pervuhhini sõnul olnudki leivatükk pärit ohvrileiva küljest). Võib-olla on ohvrivakas kunagi hoitud ka sugukonna kaitsehaldja kujutist - mõnda Permi loomastiilile lähedast metallmärki.

Ohvrivakk
Vorshudi vakk. Lõuna-Udmurtia
ERM EJ 411: 23. Joonis L. Lepp 1983.

Huvitaval kombel on vorshudi seostatud venelastega: "Votjakkide jutu järgi on... vorshud saadud venelastelt siis, kui viimased veel paganad olid. Kui venelane otsustas paganlusest loobuda, võttis ta laeka, kus vorshud elas ja viskas selle jõkke. Votjakk nägi seda ja läks laegast veest välja püüdma. Ta saigi laeka kätte ja on sellest ajast peale vorshudi teeninud. Tänapäevalgi toob votjakk vorshudile ohvri, kui ta haigena näeb unes venelast." (Wichmann 1893, 1: 23.) Pole võimatu, et vorshudi kultuses on midagi vene paganlusega seostuvat. Pealegi pole viimane nii kauge minevik, kui võiks arvata. 1549. aastal kirjutas üks Moskvas resideerinud diplomaat, et Venemaa Permi aladel "võib metsades seni ebajumalakummardajaid leida" ja et seal austatakse seniajani vana piksejumalat Perunit (Burke 1988: 51).

Võib-olla on vorshud kunagi tähistanud vaid sugukondlikku kuuluvust näitavat ohutist, metallmärki, mida kanti rõivastel risti asemel või hoiti palvekoja ohvrivakas ohvriannina või mõne sugukonna- või perekonnaliikme tarvis.Võib-olla kandsid selliseid märke vaid perekonnapead (koduse palvekoja rituaalide korraldajad) ja võõrasse sugukonda mehele läinud naised (sugukondliku kuuluvuse tähisena, kuna neil polnud õigust osa võtta kõigist mehe sugukonna palvustest). Sel juhul võidi iseseisvat elu alustavale pojale ühes palvekoja koldetuha ja muude reliikviatega anda ka ohvrivakas hoiul olnud metallmärk. Ja kui peres polnud järelkasvu, viidi see pärast perekonnapea surma sugukonna palvekoja ohvrivakka.

Mudor ja invu

Bogajevski järgi palutud sugukonna palvekojas hoopis mudori ja invud. Tema poolt kirja pandud palvetekst algab sõnadega "Õnnistatud Sipevai suur mudor, toida meid hästi!" (Bogajevski 1890: 137) ning juba tsiteeritud palvuslaul on tervikuna järgmine: "Õnnistatud invu, suur Lumdo mudor! Sujuvalt voolav on sinu suure jõe läte, rikkalikult on seal kõrkjaid, laiad ja käharad on seal sinu pajud. Lasku meie juurde, suur Lumdo mudor, võta enda juurde, suur Lumdo mudor. Me palvetame ja palume sind, meie suur invu. Lasku meie toodud ohvrini, kingi meile hea õnn edukaks eluks." (Bogajevski 1890: 88; tekst on kahjuks venekeelne.)

Ka Vassiljevi töös sisalduvas sugukonna palvekoja palvuslaulus pöördutakse invu poole: "Budz’õm ine vue, tone bure vais’kom, kuris’kis’kom, vös’as’kis’kom, jubõrtis’kom ton ponna, vozhde en vai." (Vassiljev 1906: 341.) Suur invu, sulle ohverdame, sind mälestame, palume, kummardame sinu pärast, ära kanna viha. Aminoffi järgi paluti Sarapuli maakonnas palvekojas invud (Wichmann 1893, 2: 6-7).

Kes või mis on see invu, keda paluti ja ülistati sugukonna palvekojas? Vassiljev arvab: "Taevase kaste või votjakipäraselt budz’õm in-vu all võib mõista erilist taevalikku õnnistavat jõudu. Kui shamaan sooritab lud utis’i või budz’õm kua utis’i, s.t. keremeti või sugukonna palvekoja preestri valimise või ametissenimetamise rituaali, on kombeks kandlemäng shamaani tantsu jaoks, ja selle kandleloo viisi nimetatakse in-vu uchan gur, s.t. taevase kaste ehk prohvetiande otsimise viis või meloodia. Aga sugukonna palvekoja jumalust kutsutakse taevaseks kasteks (budz’õm in-vu), ja sugukonna palvekojas lauldava laulu viisi nimi on taevase kaste viis (budz’õm in-vu gur). Seda laulu laulavad palvuse lõppedes kõik, ainult algust teeb eesistuja üksi." (Vassiljev 1906: 341-342.) Ohvripappide ja tarkadega heas läbisaamises olnud Vassiljev teab öelda, et kõige vägevamal targal (usto tuno) olnud voli kuni 12 korda taevast õnnistust esile kutsuda (samas: 196). Siiski arvan, et invu pole algselt olnud mingi polüneeslaste managa sarnanev vägi. Selgesti väljakujunenud taeva kultusega usundeis esineb viljastav vihm taevajumala atribuudina, indoeuroopa rahvaste mütoloogias näiteks vabastab selle piksejumala võit allilma valitseja üle. Vihm kannab mehelikku ja loovat alget, mis viljastab maa. (Vt. kasvõi Mifologitsheskii slovar: 450, 528, 530.) Udmurdid kui põlluharijad on kevadistes palvetes inmarilt ikka vihma palunud, eespool sai mainitud ka seda, et venelased arvasid udmurtidel olevat erilise ande palvetega vihma esile kutsuda. Tänapäevalgi loodavad Varklet-Bodja elanikud gershõd-palvuste peamiseks tagajärjeks viljakasvuks hädavajalikku vihmasadu. Võib öelda, et üheks ohvripappide ülesandeks oli ja on vihma palumine. Nii võib invus näha ka igatsetud ja oodatud nähtuse (vihma) projektsiooni sakraalsfääri.

Ent invud võib seostada ka ettekujutusega kolme ilma ühendavast jõest - ilma-, sugukonna- või shamaanijõest, mida mööda liikusid inimeste hinged ja reisis shamaan. Nagu hiljem näeme, on udmurdi targas piisavalt shamaani selle oletuse õigustamiseks. Ilmajõgi võis samastuda mõne konkreetse jõega, Obi-äärsetel hantidel ja mansidel näiteks Obiga (vt. Schmidt 1989), või esineda shamaanimuistendeis ja -nägemustes nagu kahe sölkupi fraatria kaks jõge (vt. Prokofjeva 1961: 55) ja evenkide sugukonnajõgi (vt. Anissimov 1951: 109-118). Viimase ülemjooksul elanud üks inimese hingedest-teisikutest, saatushing main. Kui main elas hästi, käis hästi ka keskmise ilma inimese käsi. Sugukonnajõe lätetele pöördus pärast inimese surma tagasi ka varihing, elas seal veidi koos sugulaste varjudega ja sündis siis uuesti. Surnute maale läks ainult kehahing (samas: 110-111). Sölkupid paigutasid ilmajõe ülemjooksule Eluandva Eide elamu, selle lähedale aga kase, mille okstel kuu ja päike. Puu olevat mõlema sölkupi fraatria ühine palvuspuu (Prokofjeva 1961: 56).

Vladõkin tõstab oma monograafias invust rääkides esikohale hoopis invu-mumõ ‘taevas-vee ema’ nimelise mütoloogilise tegelase, keda nimetamata ei saanud hakkama "vanasti mitte ükski loits sugukonna või perekonna palvekojas toimunud palvusel" ning keda ta peab eriti tähelepanuväärseks ja kaugesse minevikku ulatuvaks (Vladõkin 1994: 71). Millegipärast pole aga ühtki sobivat näidet ära toodud isegi töö lisas. Kindlasti on sellised palvetekstid olemas, kuid neist üksi ei piisa vastava mütoloogilise olendi udmurdi mütoloogiasse toomiseks. Esines ju palvetes ka mu-kõlchin mumõ - maahaldja ema, mis tegelikult on vaid maahaldja ja maa-emaga seotud uskumuste ähmastumise ja kokkusulamise tulemusel tekkinud keeleline moodustis.

Aga mudor? Rõtshkov teab öelda: "Nende poolt austatavaist asjadest on niinimetatud mudor, mis pole muud kui nuluoksad, kõige tähtsam." (Rõtshkov 1770: 158.) Kord näinud Rõtshkov palvekojas rohuga kaetud lauakest, mida ta tahtnud kätte võtta, et seda lähemalt uurida, kuid udmurdid takistanud teda ja öelnud: "See on meie poolt jumaldatavaist asjust üks esimesi ja seesama, mida me mudoriks või meie kodusid kaitsvaks jumalaks kutsume, ja kui seda puudutab kellegi - mitte ainult võõra, vaid ka seda jumaldava inimese - käsi, puruneb mingi õnnetusjuhtumi läbi kindlasti nii minu pererahu kui ka meie üldine heaolu." (Rõtshkov 1770: 158-159.) Ka Georgi on mudoriks/modoriks nimetanud palvekoja tagaseinas olevat riiulit, kuhu palvuse ajal ohvriannid pandi ja mida kiivalt austati (Georgi 1799: 56). Ent Bogajevski seostab mudori jõe ja elukohaga. Näiteks öelnud dzhumja sugukonna udmurdid, kes hiljuti uude kohta elama asunud, et nüüd paluvad nad Sipevai (jõe nimi) mudori, sest nad ei saanud uut kohta, kus oli hea elada, austamata jätta. Samas aga palunud nende sugulased vanas külas Nursivai mudori (Bogajevski 1890: 89). Tänapäevalgi kannab palvekoja riiul mudori nime. Samuti nimetavad udmurdid ikoone. Et ristitud udmurdid peagi ka koduse palvekoja pühaseriiulile ikooni panid, võis vana pühaduse nimetus uuele ülekanduda. Keeleliselt võib mudori seostada sõnadega mu 'maa' ning dor 'kodu, kodukoht, kodumaa', ka tüvi sõnades dorti 'kõrval, juures', dorõ 'juurde', dorõs’ 'juurest' jne. Vladõkini järgi tähendavat mudor sõnasõnalt maa keskpaika, ning selleks nimetatud kunagi keset metsakasvavat suurt puud, mida eriliselt austatud (Vladõkin 1991: 15). Ka Bogajevski väidab, et lisaks muule olnud mudor ka sügaval metsas asuv puu, mille oksi palvustel kasutati (Bogajevski 1890: 85). Võib-olla oli udmurtidel mudori näol tõesti säilinud ettekujutus ilmapuust. Tavaliselt olidki ilmapuu ja ilmajõgi omavahel seotud, jõgi kas algas ilmapuu juures olevast allikast või asus ilmapuu kusagil ilmajõe ülemjooksul.

Ohvririiul
Ohvririiul mudor Kuzjebajevo küla suures palvekojas.
ERM FK 1862: 186. Foto P. Härmas 197?.

Siiski on tõenäolisem, et mudori näol on meil tegemist sugukondliku grupi elupaiga ja selle kaitsehaldja - vorshudi - austamisega. Ehk viitab mudor-puu kummardamine sellele, et kunagi korraldati sugukonna kaitsehaldja palvusi mitte palvekojas, vaid metsas. Et selle mudor-puu oksi palvuste ajaks palvekoja riiulile pandi, võidi püha puu nime ka okstega kaetud riiuli kohta tarvitada. Muide, teatud juhtudel toodi palvekotta ka puude latvu, mille ette ohvriande asetati. Üht sellist palvust, mis kandis nime kõz’pu ule õzh 'kasealune lammas' kirjeldab Vassiljev ja lisab kommentaariks, et udmurtide arvates mänginud jumal-looja (ilmselt kõldis’-inmar) palvuse ajal kaseladvas (Vassiljev 1906: 268-269). Mitmel pool Siberis on shamaan oma teekonda ülailma esitanud puu otsa ronides (näit. Popov 1936: 74). Evenki shamaanikoja keskel oli lehis, latv suitsuaugust väljas, tüvi koldes - ilmapuu otsene seostamine sugukonna tulekoldega (sugukonnashamaani rituaalset koda ja seda ümbritsevaid galeriisid aitasid püstitada kõik laagripaiga elanikud). Koja lähedal, shamaanijõge sümboliseeriva galerii kõrval asus ohvripuu, mille okste küljes rippusid kuu ja päikese kujutised (Anissimov 1952: 203, 207-208).

Palvekoda

Papid
 palvekoja ees
Ohvripapid Kuzjebajevo suure palvekoja ees
enne peetripäeva palvuse algust.
ERM FK 1920: 250. Foto P. Härmas 1980.

Bogajevski arvates paluti sugukonna palvekojas invud ja mudori, perekonna palvekojas aga vorshudi (Bogajevski 1890: 82-83, 98-99, 100-101), kuid teised autorid sellist vahet ei tee. Mõlemas palvekojas olid mudor-riiulid, ent seal oli teisigi pühi kohti. "Peamised pühadused on kolle ja selle kohal rippuv pajakonks. Üle kolde ja üle pajakonksu astumist peetakse suureks patuks, mis toob kaasa jumaluse kättemaksu. Pajakonksu austatakse rohkemgi: seda hädakorral puudutades pääseb vaenlaste käest." (Bogajevski 1890: 82.) Ja veel: "Kui pajakonks vajaduseta alla võtta, võib õnnetus juhtuda, seda mustade kätega katsuda on patt. Samas aitab pajakonks rahe vastu, rahesaju lõpetamiseks tuleb see õue viia. Pajakonks kaitseb ka kurja silma eest." (Samas: 100-101.)

Tulle
 ohverdamine
Ohvritoidu tulle ohverdamine Varklet-Bodja suures palvekojas.
ERM FK 1920: 267. Foto P. Härmas 1980.

Palvekoja kolle oli perekondliku ja sugukondliku ühtekuuluvuse sümboliks. Nii pidi omaette elama asunud poeg viima isa palvekoja koldest tuhka oma uude palvekotta: "Kui uus palvekoda on valmis, tuleb eralduv perekond vanasse koju. Nendega koos tulevad mõned poisid ja tüdrukud. Seal sooritab vana preester ohvritoomise, öeldes: "Võta vastu, vorshud, toome sulle viimase ohvri, ära pahanda." Siis võtab see preester (harilikult on selleks pereisa, A. L.) puhta lapi, paneb sellesse tuhka ja annab eraldujale, öeldes: "Sinu vorshudi annan sulle kätte, aga enda oma jätan siia," mispeale eralduja lubab ohverdada pardi. Siis lahkuvad omaette elama asunud lauldes: "Tule meiega, tule meiega, ära jää maha; minu osa tulgu meiega, nende osa jäägu maha." (Bogajevski 1890: 104.) Lisaks koldetuhale sai iseseisva elu alustaja ka osa ohvrivaka sisust (Wichmann 1893, 1: 25). Analoogiliselt toimiti ka siis, kui ehitati uus sugukonna palvekoda. Sellist pulmaviiside saatel sooritatud rituaali nimetati mudor s’uan 'mudori pulm'. Juhtus, et pererahvas suri ja palvekoda jäi tühjaks. Mõnel pool viisid sugulased siis tuha mahajäetud kuala koldest sugukonna palvekoja koldesse (Bogajevski1890: 105).

Palvekoja
 plaan
Sugukonna palvekoda Varklet-Bodjas (Tatarstan, Agrõzi raj.)
ERM EJ 388: 19. Joonis L. Lepp 1980.

Muidugi oli kogu palvekoda püha ja puutumatu, püha oli ka seda ümbritsev metsatukk, kust ei tohtinud murda ühtki oksa. Pervuhhinile räägiti: "Kunagi oli Polomis bõdz’õm kuala, ja kui papid (ristiusu misjonärid) selle maha põletasid, pühkisid meie taadid kogu tuha ja kõik söed puhastesse pottidesse ja viisid metsalagendikule....(umbes 20 versta vanast kohast) ja hakkasid seal uut bõdz’õm kualad ehitama. Nad kaevasid postiaugud ja panid neisse süsi, aga pärast, kui hoone valmis, trampisid mulla nii kõvasti kinni nagu rehepeksuplatsil ja puistasid üle kogu põranda Polomist toodud tuhka..." (Pervuhhin 1888, 2: 9-10.) Alles 1980-tel aastatel ehitas Kuzjebajevo küla rahvas vana kõdunenud bõdz’õm kuala asemele uue palvekoja. Vana ehitise palke kasutati lõkkematerjalina ainult samas toimunud palvustel. Karamas-Pelgas näidati autorile kahe suure palvekoja aset. Praegu on alles vaid palvekodade juures kasvanud kased, mida ikka veel pühadeks peetakse. Ühe sealse palvekoja kohta räägiti: "Kuala seisnud kaua mahajäetult, siis otsustanud üks endisi rajooni täitevkomitee esimehi selle palgid endale saunaks vedada. Vedanudki palgid Kijassovosse (rajoonikeskusesse) ja ehitanud sauna, kuid saun põlenud varsti maha ja mees ise tapetud hiljem." (< Olga Mazitova.)

Põlvitajad
Enne palvekoda ümbritsevasse metsatukka sisenemist oli Kuzjebajevos kombeks põlvitada.
ERM FK 1920: 386. Foto P. Härmas 1980.

XIX sajandi lõpuks oli inmar tunginud ka palvekotta. Ristitud udmurtide lihavõttepalve kõlas nii: "Issand Jumal! Vorshud, õnnista meie palumist. Jumal, anna tervist, sind ühes lastega kummardame siin, Jumal, loomadega (hea elu) anna, Jumal. Meie poolt külvatu hästi idanda-kasvata, Jumal, palume, Jumal, vihk vihu, hakk haki, kuhi kuhja kõrvale pane, Jumal. Udmurtidele volilt süüa-juua anna, Jumal. Mesilasi anna, mett anna, Jumal. Oma esivanematelt palume - volilt sööki-jooki anna, Jumal ... Esivanematelt palume, ära vihasta, Jumal." (Blinov 1898: 27.)

Tagasi