Pealkiri
Maret, snd. 1939. a., elanud Läänemaal jm.
Tekst
Minu lapsepõlv möödus riigimõisates. Isa oli karjaravitseja ja ema esialgu kodune. Edaspidi töötas majandis erinevatel ametikohtadel (laborant, peamiselt raamatupidamises). Esimesed eluaastad möödusid Vaeküla riigimõisas, siis aastaringi Rakvere linnas, Heimtali riigimõisas, Jänesselja riigimõisas ja alates 7-ndast eluaastast Penijõe riigimõisas (nõukogude ajal juba erinevate nimetustega põllutöökoolis).
Esimesed mälupildid seostuvad Rakvere perioodiga (1938. a.), kui vanemad pidasid Pikal tänaval väikest toiduainetekauplust. Hoovis oli mänguseltsiliseks minust aasta-paar vanem tüdruk, kes tõi õue mängimiseks oma ilusa nuku ja nukuvankri. Vallimäe veerel käisin emaga maasikaid korjamas.
Heimtalis olid mängukaaslasteks mõisalapsed. Elasime Heimtali mõisa valitsejamajas. Samas hoones oli ka majandi kontor ja nagu riigimõisates tol ajal kombeks oli, suviti ajutine lastehoid. Mis mänge me seal mängisime, ei mäleta. Eluks ajaks jäi meelde lasteaiatädi punane valgete mummudega kohviserviis. Ju me neist tassidest piima jõime. Mälestus mummulistest tassidest oli nii elav, et 1959. a. Moskva lähedal karusloomakasvatuse kursustel olles, nähes Bõkova raudteejaama juures olevas poekeses rohelisi ja kollaseid valgete mummudega tasse, ostsin ma nii ühte kui teist värvi tassi. Säilinud on ainult alustassid.
Heimtalis mängisime maja seina ääres kivide ja klaasitükkidega. Ühel kevadpäeval, kui jää ei olnud veel täielikult sulanud, kukkusin peopesa pidi pudelipõhja, arm püsis aastaid. Toast tõin välja ka oma mänguasju. Nii läks mul kaduma puust "jonnipunn", mille hiljem sain kätte ühest tuuliku lähedal asunud moonamaja perest. Meie kõrvalkorteris elas endise mõisaproua juures teeninud vanatädi, kes pidas kirjavahetust paruni perega. Silme ees on imeilusad kulla ja karraga kaetud pühadekaardid, mida ta mulle andis vaadata ja lubas nendega siis mängida.
1941. a. käisid sakslaste ja venelaste vahel ägedad lahingud Viljandi pärast. Linna põlengute kuma paistis Heimtalini. Rahvas varjus mõisa võlvitud kartulikeldris. Meil lastel oli seal eriti põnev ringiratast trallida ja hästi valjusti hõikuda. Saime muidugi sellepärast tõreleda. Naised käisid lennukite rünnakute vaheajal ringtalli aedikus lehmi lüpsmas.
Jänesseljal elasime lühikest aega. Mänguseltsilisi ei olnud. Sõbrunesin juba neiuohtu tüdrukutega ja kuulasin nende filmimuljeid. Lugu end rabalaukasse uputanud tüdrukust painas mind seni, kuni nüüd Eesti Vabariigi taastamise järel näidati Tallinnas kinos "Sõprus" Prahas filmitud linateoseid viimaste, juba Saksamaa pinnal peetud lahingute ajast. Siis üle aastakümnete nägin ma seda filmi ka ise. Kui ma ei eksi, on filmi nimi "Keelatud linn".
Ilmselt kuulus minu tubaste mängude hulka juba Jänesseljal nööpidega mängimine. Silme ees on kolimine Pärnu raudteejaamast üle Pärnu suure kaarsilla, kui lauasahtlist pudenes välja karp ja nööbid veeresid laiali. Osa korjati kokku, osa veeres laiali. Penijõel, kuhu me järgmiseks kolisime, võtsin ma aeg-ajalt ema nööbikarbi ja kallasin ümmarguse söögilaua peale laiali. Suured tumedad nööbid olid mehed, väikesed poisid ja erksavärvilised naissoo esindajad. Mida ma täpselt väljamõeldud lugudesse panin, seda kahjuks ei mäleta.
Toas oli mul oma nukunurk. Meeles on kaks portselanpeaga nukku. Mingi mööbel, nukkude sööginõud ja riided olid samuti olemas. Lisaks oli veel kaks vineerist välja lõigatud puitalusel seisvat rahvarõivais piigat. Kas mingeid loomi ka oli – ei mäleta.
Pärast 1949. a. märtsiküüditamist oli pakitud väike komps selleks, et kui tullakse ära viima, oleks kohe, mida kaasa võtta. Puust karbis olnud saksa peenraha oli ema õue peale külvanud.
Peamiseks mänguseltsiliseks oli Penijõel kodumajanduskooli direktori Elviine Malkeni noorem poeg Vello, kes oli minust kaks aastat noorem ja kellega suhtlen tänaseni. Kõik tubased mängud toimusid mõisa peahoones Vello pool või üle tee asunud valitsejamajas minu pool. Mängisime lauamänge: "Reis ümber maailma", "Kits", erinevaid sõnalisi mänge. Väga meeldisid meile geograafiliste nimedega või ajalugu puudutavad sõnamängud. Näiteks tuli ühe nime lõpptähega alustada teist nime: Eesti – Itaalia – Austria jne.
„Telefoni“ mängisime sünnipäevadel, kui oli kohal rohkem lapsi. Mängu alustanu sosistas sõna kõrvalolijale, see järgmisele jne. Tavaliselt jõudis viimaseni juba moonutatud sõna. Mida segasem, seda lõbusam oli.
Vellol oli koomikseid. Vaatasime neid meelsasti. Hästi on meeles kümne neegri lugu, mis hilisemal ajal sai A. Christie poolt tema variandis kriminaalnäidendina kirja pandud.
Meil Velloga oli meelistegevuseks kutsekooli õpilaste sabas jõlkumine, sõna otseses mõttes. Kui mõni paar õhtupimeduses jalutama läks, siis hiilisime neile järele ja püüdsime aru saada, millest räägiti. Alatihti käisime neil internaadis külas. Mina tüdrukute pool, kes mulle salmikusse salme kirjutasid. Sain ka mõningaid kingitusi – Muhust pärit Salme-nimeline neiu kinkis mulle ehtsa muhu tanu. Vello painas jälle poisse oma küsimustega. Hilisemas elus kohtusime nii mõnegagi kas EPA-s või oma töökohas.
Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa. Teine meeliskoht oli nn. Veskimäel enne mõisaparki ja -hooneid. Seal oli mängu nimeks „Pulgamäng“. Lauajupp oli asetatud kaldu kas kivi peale või ümmargusele puutükile. [NB! joonis] Vastu maad toetuvale lauaotsale laotud pulgad löödi õhus olevale lauaotsale antud jalalöögiga laiali. See, kes kinni oli jäänud, pidi pulgad kokku korjama ja lauale tagasi asetama. Samal ajal peitsid ülejäänud mängijad end ära. Leitu löödi sama laua juures mängust välja. Kui õnnestus otsijaist mööda lipata, siis lendasid pulgad jälle laiali ja otsija pidi uuesti alustama. Kes aga mängust välja oli löödud, see end uuesti peita ei saanud.
Nüüd meenutan mängu-alustamise lauseid. Ega nad päris hästi enam peas ei ole.
"Entel-tentel trikatrei, punaste pükstega politsei. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörsin selja, näitsin keelt. Sina oled prii."
"Üks helevalge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa parandavad teda? Seda ütled sina."
Peahoonesse viiva tee ääres olid kahel pool hekkide taga muruplatsid. Need olid meie peamised pallimängu- ja kotisjooksu-platsid. Vasakule poole sirelite äärde lasi isa ehitada liivakasti, kus oli voli kõigil mängimiseks.
Kevad algas jõel jääminekuga. Tihti korjus silla taha jää, siis tõusis vesi nii kõrgele, et takistas vahel meie majja pääsemist, sest meie maja oli üsna jõe kaldal. Marjapõõsad ulatusid pea veeni. Lastel olid siis tavaliselt liiklustakistuse pärast koolipriid päevad. Julgemad (Kalju Rehepapp) üritasid jääpankadega sõita. Lindude saabumisega käisime Matsalu luhal linnumune otsimas. Pardi- ja hanemune õnnestus roostikust harvemini kätte saada. Vaesel ajal sai ka kajakamunadest pannkooke tehtud.
Suvel, kui jõgi lompideks kuivas, püüdsime sealt kätega kalu. Sügavamates lompides ujusime. Õiged ujumiskohad olid ka kilomeetri kaugusel – seal, kus jõgi oli laiendatud. Ka Lihula lapsed käisid kas Penijõel või Tuudi jõe ääres ujumas.
Pärast viljamasindamist oli teispool jõge küüni taga pinu ja kõrge põhuvirn. Meil lastel meeldis virna otsa ronida ja siis sealt tagumiku peal alla liugu lasta. Alla tulime aga tavaliselt koos põhuhunnikuga, mille kuhjasime ümber põhukuhja, kuhu rajasime siis käigud ja koopad. Minu isa kui mõisavalitseja tegi sellele lustimisele lõpu. Mõne aja pärast kolisime laudalakka heinte peale liugu laskma. Seal ei olnud karta, et vesi laialilükatud heinale liiga teeks. Liiga tegin endale, kui ühe aampalgi peale maandusin.
Talvel asendus suvine jalgratastega ringisõitmine kelgutamisega kuivati mäest alla. Seal pakkus üks kaaslane mulle võimalust Riia linna näha, kui panen keele vastu kelgurauda. Ei mingit Riia linna, aga keel oli kare ja kibe veel mitu päeva. Paremini läks lauda juures oleva veepumpamise tiisli külge seotud kelkudega ringi keerutamine. Mingid suusad sain ka endale. Uisutamise sain hädapärast selgeks alles Tallinna 9-ndasse klassi tulles. Liukal käimine võrdus peol käimisega.
Velloga tuhlasime ka mõisamaja pööningul, kus nüüd on Matsalu keskuse kohvik ja ajutiste fotonäituste ruum. Malkenite konkust tuli välja terve puust nikerdatud loomakari. Vello isa, kes oli juhusliku kaassõitjana Siberisse saadetud, oli kodumajanduskoolis olnud puutöö õpetaja – ju need loomad tema valmistatud olid.
Palju rõõmu ja lusti pakkusid taludes peetavatele talgutele järgnevad söömaajad. Sel ajal, kui täiskasvanud koduõlletoope kummutasid, möllasime meie lapsed õues peitust mängides. Lõbus oli ka mõisa- ja külarahva ühiselt korraldatud kadriskäik ja andamitest saadud toidukraamiga korraldatud kadripulmas viibimine.
Kuna ajad olid ärevad – üks okupatsioon järgnes teisele, siis vanemad mängisid tihti õhtuti ja puhkepäevadel bridži. Mulle pakkus mäng suurt huvi. Vahel õnnestus end mängu sokutada või lauale pandud kaarte liigutada. Tallinnas ja minu vanemate pool oli samuti: kui isa ja ta vennad kokku said, oli peale sööki alati bridžimäng platsis.
Lapsena mängisin Vello ja teiste mõisalastega viitlehte ja turakat. Enam ei mäletagi, kuidas need mängureeglid paika pandud on. Ka doominot sai mängitud.
Lihula Keskkooli astusin 1944. a. oktoobris, kui sõda oli juba edasi liikunud. Kool töötas kahes vahetuses. Mingit alevi vahel hulkumist ei olnud, sest igasuguseid hulkureid ja metsavendi liikus ringi. Ruttu koju. Kolm kilomeetrit porist või lumist teed viletsate jalavarjudega. Valgel ajal sai vahel tee kõrval olevail külmunud lompidel kõhuli mööda jääd roomatud.
Koolimajas oli ruumi vähe ja ilusa ilmaga kupatati lapsed õue. Poisid mängisid palli, tüdrukud kõkutasid niisama. Vahel käisime koolimaja kõrval olevas tiigis triitoneid vaatamas. Oma pinginaabri Vaida Nikkeliga istusime uue koolimaja jaoks kokku veetud vundamendi kividel ja arutasime, kuidas Stalinit tappa (III-IV klassis olles). Lõime isegi oma ühingu: VVVÜ – venevastane võitlusühing.
Klassiõe Asta Oosimi pinginaaber Ivi Kanne elas koolimaja vastas. Vahetunnil käisime tema juures. Lugesime Stalini elulugu. Sai selgeks, kuidas tulevane suur juht röövis parteile raha. Asta ja klassiõde Maia Metslang, kes elasid alevis, mängisid Asta maja õues. Asta isal oli varem lihakarn olnud, õuepeal toimus loomade tapmine. Seal oli vere kogumise kaev, mille kaane peal Asta ja Maia lavastasid näitemängu "Kuidas üks onu teise ära koksas", st kuidas Stalin Lenini ära tappis. Ka Astaga suhtlen ma tänase päevani.
Lihulas olid nii alevi- kui mõisalapsed, kellel vahel omavahel läks löömaks.
1951. a. kolisid mu vanemad Harjumaale Nissi lähedale Saida sovhoosi ja minu koolitee jätkus Tallinna 4. keskkoolis. Tallinna koolilapsena elasin isa venna ja tema naise pool. Ruumi oli seal vähe ja külalisi mul eriti ei käinud. Mäletan ühte pühapäeva, kui külas oli isa õepoeg Endel Bergert ja minu klassiõde Õnne Põder (hiljem Eelma). Riietusime tädi õmmeldud (tädi Elly oli elukutselt õmbleja ja tegi vargsi kodutööd) kirjudesse satiinist hommikumantlitesse, pähe sidusime käterätikuist kokku keeratud turbanid ja etendasime siis mingit idamaist lugu. Üksi olles joonistasin oma kahele paberist nukule riideid. Eriline peoloom ma ei olnud, aga koolipidudel ja klubides sai ikka käidud. Samuti liuväljal. Kõige enam meeldis teatris käimine. Seal oli mu kaaslaseks tavaliselt meie klassi kõige ilusam tüdruk Niina Zubova. Nüüdne Niina Pahla on samuti tänini mu sõbranna.
Koolivaheajal mängisin koos Saida sovhoosi noortega, nüüd juba võrkpalli. Käisime kiigeplatsil kiikumas ja õhtupimeduses mõisa aias maasikaid näppamas. Riisipere metsad olid oma nime väärilised – riisikaterikkad. Samuti olid päris head maasikavälud. Õnneks ei puutunud kokku neis metsades elavate metsavendadega. Üks neist oli väga verejanuliseks muutunud. Lisaks mõisa karjast varastatud loomadele (isa käis pärast tema tabamist kohtus tunnistajaks) tappis ta ka mitu inimest. Kui onud-tädid punasteks "pühadeks" maale tulid, siis läks bridžimäng jälle käima.
Elektroonika on minust mööda läinud. Olen juba ammu mängimisest võõrdunud.
Esimesed mälupildid seostuvad Rakvere perioodiga (1938. a.), kui vanemad pidasid Pikal tänaval väikest toiduainetekauplust. Hoovis oli mänguseltsiliseks minust aasta-paar vanem tüdruk, kes tõi õue mängimiseks oma ilusa nuku ja nukuvankri. Vallimäe veerel käisin emaga maasikaid korjamas.
Heimtalis olid mängukaaslasteks mõisalapsed. Elasime Heimtali mõisa valitsejamajas. Samas hoones oli ka majandi kontor ja nagu riigimõisates tol ajal kombeks oli, suviti ajutine lastehoid. Mis mänge me seal mängisime, ei mäleta. Eluks ajaks jäi meelde lasteaiatädi punane valgete mummudega kohviserviis. Ju me neist tassidest piima jõime. Mälestus mummulistest tassidest oli nii elav, et 1959. a. Moskva lähedal karusloomakasvatuse kursustel olles, nähes Bõkova raudteejaama juures olevas poekeses rohelisi ja kollaseid valgete mummudega tasse, ostsin ma nii ühte kui teist värvi tassi. Säilinud on ainult alustassid.
Heimtalis mängisime maja seina ääres kivide ja klaasitükkidega. Ühel kevadpäeval, kui jää ei olnud veel täielikult sulanud, kukkusin peopesa pidi pudelipõhja, arm püsis aastaid. Toast tõin välja ka oma mänguasju. Nii läks mul kaduma puust "jonnipunn", mille hiljem sain kätte ühest tuuliku lähedal asunud moonamaja perest. Meie kõrvalkorteris elas endise mõisaproua juures teeninud vanatädi, kes pidas kirjavahetust paruni perega. Silme ees on imeilusad kulla ja karraga kaetud pühadekaardid, mida ta mulle andis vaadata ja lubas nendega siis mängida.
1941. a. käisid sakslaste ja venelaste vahel ägedad lahingud Viljandi pärast. Linna põlengute kuma paistis Heimtalini. Rahvas varjus mõisa võlvitud kartulikeldris. Meil lastel oli seal eriti põnev ringiratast trallida ja hästi valjusti hõikuda. Saime muidugi sellepärast tõreleda. Naised käisid lennukite rünnakute vaheajal ringtalli aedikus lehmi lüpsmas.
Jänesseljal elasime lühikest aega. Mänguseltsilisi ei olnud. Sõbrunesin juba neiuohtu tüdrukutega ja kuulasin nende filmimuljeid. Lugu end rabalaukasse uputanud tüdrukust painas mind seni, kuni nüüd Eesti Vabariigi taastamise järel näidati Tallinnas kinos "Sõprus" Prahas filmitud linateoseid viimaste, juba Saksamaa pinnal peetud lahingute ajast. Siis üle aastakümnete nägin ma seda filmi ka ise. Kui ma ei eksi, on filmi nimi "Keelatud linn".
Ilmselt kuulus minu tubaste mängude hulka juba Jänesseljal nööpidega mängimine. Silme ees on kolimine Pärnu raudteejaamast üle Pärnu suure kaarsilla, kui lauasahtlist pudenes välja karp ja nööbid veeresid laiali. Osa korjati kokku, osa veeres laiali. Penijõel, kuhu me järgmiseks kolisime, võtsin ma aeg-ajalt ema nööbikarbi ja kallasin ümmarguse söögilaua peale laiali. Suured tumedad nööbid olid mehed, väikesed poisid ja erksavärvilised naissoo esindajad. Mida ma täpselt väljamõeldud lugudesse panin, seda kahjuks ei mäleta.
Toas oli mul oma nukunurk. Meeles on kaks portselanpeaga nukku. Mingi mööbel, nukkude sööginõud ja riided olid samuti olemas. Lisaks oli veel kaks vineerist välja lõigatud puitalusel seisvat rahvarõivais piigat. Kas mingeid loomi ka oli – ei mäleta.
Pärast 1949. a. märtsiküüditamist oli pakitud väike komps selleks, et kui tullakse ära viima, oleks kohe, mida kaasa võtta. Puust karbis olnud saksa peenraha oli ema õue peale külvanud.
Peamiseks mänguseltsiliseks oli Penijõel kodumajanduskooli direktori Elviine Malkeni noorem poeg Vello, kes oli minust kaks aastat noorem ja kellega suhtlen tänaseni. Kõik tubased mängud toimusid mõisa peahoones Vello pool või üle tee asunud valitsejamajas minu pool. Mängisime lauamänge: "Reis ümber maailma", "Kits", erinevaid sõnalisi mänge. Väga meeldisid meile geograafiliste nimedega või ajalugu puudutavad sõnamängud. Näiteks tuli ühe nime lõpptähega alustada teist nime: Eesti – Itaalia – Austria jne.
„Telefoni“ mängisime sünnipäevadel, kui oli kohal rohkem lapsi. Mängu alustanu sosistas sõna kõrvalolijale, see järgmisele jne. Tavaliselt jõudis viimaseni juba moonutatud sõna. Mida segasem, seda lõbusam oli.
Vellol oli koomikseid. Vaatasime neid meelsasti. Hästi on meeles kümne neegri lugu, mis hilisemal ajal sai A. Christie poolt tema variandis kriminaalnäidendina kirja pandud.
Meil Velloga oli meelistegevuseks kutsekooli õpilaste sabas jõlkumine, sõna otseses mõttes. Kui mõni paar õhtupimeduses jalutama läks, siis hiilisime neile järele ja püüdsime aru saada, millest räägiti. Alatihti käisime neil internaadis külas. Mina tüdrukute pool, kes mulle salmikusse salme kirjutasid. Sain ka mõningaid kingitusi – Muhust pärit Salme-nimeline neiu kinkis mulle ehtsa muhu tanu. Vello painas jälle poisse oma küsimustega. Hilisemas elus kohtusime nii mõnegagi kas EPA-s või oma töökohas.
Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa. Teine meeliskoht oli nn. Veskimäel enne mõisaparki ja -hooneid. Seal oli mängu nimeks „Pulgamäng“. Lauajupp oli asetatud kaldu kas kivi peale või ümmargusele puutükile. [NB! joonis] Vastu maad toetuvale lauaotsale laotud pulgad löödi õhus olevale lauaotsale antud jalalöögiga laiali. See, kes kinni oli jäänud, pidi pulgad kokku korjama ja lauale tagasi asetama. Samal ajal peitsid ülejäänud mängijad end ära. Leitu löödi sama laua juures mängust välja. Kui õnnestus otsijaist mööda lipata, siis lendasid pulgad jälle laiali ja otsija pidi uuesti alustama. Kes aga mängust välja oli löödud, see end uuesti peita ei saanud.
Nüüd meenutan mängu-alustamise lauseid. Ega nad päris hästi enam peas ei ole.
"Entel-tentel trikatrei, punaste pükstega politsei. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörsin selja, näitsin keelt. Sina oled prii."
"Üks helevalge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa parandavad teda? Seda ütled sina."
Peahoonesse viiva tee ääres olid kahel pool hekkide taga muruplatsid. Need olid meie peamised pallimängu- ja kotisjooksu-platsid. Vasakule poole sirelite äärde lasi isa ehitada liivakasti, kus oli voli kõigil mängimiseks.
Kevad algas jõel jääminekuga. Tihti korjus silla taha jää, siis tõusis vesi nii kõrgele, et takistas vahel meie majja pääsemist, sest meie maja oli üsna jõe kaldal. Marjapõõsad ulatusid pea veeni. Lastel olid siis tavaliselt liiklustakistuse pärast koolipriid päevad. Julgemad (Kalju Rehepapp) üritasid jääpankadega sõita. Lindude saabumisega käisime Matsalu luhal linnumune otsimas. Pardi- ja hanemune õnnestus roostikust harvemini kätte saada. Vaesel ajal sai ka kajakamunadest pannkooke tehtud.
Suvel, kui jõgi lompideks kuivas, püüdsime sealt kätega kalu. Sügavamates lompides ujusime. Õiged ujumiskohad olid ka kilomeetri kaugusel – seal, kus jõgi oli laiendatud. Ka Lihula lapsed käisid kas Penijõel või Tuudi jõe ääres ujumas.
Pärast viljamasindamist oli teispool jõge küüni taga pinu ja kõrge põhuvirn. Meil lastel meeldis virna otsa ronida ja siis sealt tagumiku peal alla liugu lasta. Alla tulime aga tavaliselt koos põhuhunnikuga, mille kuhjasime ümber põhukuhja, kuhu rajasime siis käigud ja koopad. Minu isa kui mõisavalitseja tegi sellele lustimisele lõpu. Mõne aja pärast kolisime laudalakka heinte peale liugu laskma. Seal ei olnud karta, et vesi laialilükatud heinale liiga teeks. Liiga tegin endale, kui ühe aampalgi peale maandusin.
Talvel asendus suvine jalgratastega ringisõitmine kelgutamisega kuivati mäest alla. Seal pakkus üks kaaslane mulle võimalust Riia linna näha, kui panen keele vastu kelgurauda. Ei mingit Riia linna, aga keel oli kare ja kibe veel mitu päeva. Paremini läks lauda juures oleva veepumpamise tiisli külge seotud kelkudega ringi keerutamine. Mingid suusad sain ka endale. Uisutamise sain hädapärast selgeks alles Tallinna 9-ndasse klassi tulles. Liukal käimine võrdus peol käimisega.
Velloga tuhlasime ka mõisamaja pööningul, kus nüüd on Matsalu keskuse kohvik ja ajutiste fotonäituste ruum. Malkenite konkust tuli välja terve puust nikerdatud loomakari. Vello isa, kes oli juhusliku kaassõitjana Siberisse saadetud, oli kodumajanduskoolis olnud puutöö õpetaja – ju need loomad tema valmistatud olid.
Palju rõõmu ja lusti pakkusid taludes peetavatele talgutele järgnevad söömaajad. Sel ajal, kui täiskasvanud koduõlletoope kummutasid, möllasime meie lapsed õues peitust mängides. Lõbus oli ka mõisa- ja külarahva ühiselt korraldatud kadriskäik ja andamitest saadud toidukraamiga korraldatud kadripulmas viibimine.
Kuna ajad olid ärevad – üks okupatsioon järgnes teisele, siis vanemad mängisid tihti õhtuti ja puhkepäevadel bridži. Mulle pakkus mäng suurt huvi. Vahel õnnestus end mängu sokutada või lauale pandud kaarte liigutada. Tallinnas ja minu vanemate pool oli samuti: kui isa ja ta vennad kokku said, oli peale sööki alati bridžimäng platsis.
Lapsena mängisin Vello ja teiste mõisalastega viitlehte ja turakat. Enam ei mäletagi, kuidas need mängureeglid paika pandud on. Ka doominot sai mängitud.
Lihula Keskkooli astusin 1944. a. oktoobris, kui sõda oli juba edasi liikunud. Kool töötas kahes vahetuses. Mingit alevi vahel hulkumist ei olnud, sest igasuguseid hulkureid ja metsavendi liikus ringi. Ruttu koju. Kolm kilomeetrit porist või lumist teed viletsate jalavarjudega. Valgel ajal sai vahel tee kõrval olevail külmunud lompidel kõhuli mööda jääd roomatud.
Koolimajas oli ruumi vähe ja ilusa ilmaga kupatati lapsed õue. Poisid mängisid palli, tüdrukud kõkutasid niisama. Vahel käisime koolimaja kõrval olevas tiigis triitoneid vaatamas. Oma pinginaabri Vaida Nikkeliga istusime uue koolimaja jaoks kokku veetud vundamendi kividel ja arutasime, kuidas Stalinit tappa (III-IV klassis olles). Lõime isegi oma ühingu: VVVÜ – venevastane võitlusühing.
Klassiõe Asta Oosimi pinginaaber Ivi Kanne elas koolimaja vastas. Vahetunnil käisime tema juures. Lugesime Stalini elulugu. Sai selgeks, kuidas tulevane suur juht röövis parteile raha. Asta ja klassiõde Maia Metslang, kes elasid alevis, mängisid Asta maja õues. Asta isal oli varem lihakarn olnud, õuepeal toimus loomade tapmine. Seal oli vere kogumise kaev, mille kaane peal Asta ja Maia lavastasid näitemängu "Kuidas üks onu teise ära koksas", st kuidas Stalin Lenini ära tappis. Ka Astaga suhtlen ma tänase päevani.
Lihulas olid nii alevi- kui mõisalapsed, kellel vahel omavahel läks löömaks.
1951. a. kolisid mu vanemad Harjumaale Nissi lähedale Saida sovhoosi ja minu koolitee jätkus Tallinna 4. keskkoolis. Tallinna koolilapsena elasin isa venna ja tema naise pool. Ruumi oli seal vähe ja külalisi mul eriti ei käinud. Mäletan ühte pühapäeva, kui külas oli isa õepoeg Endel Bergert ja minu klassiõde Õnne Põder (hiljem Eelma). Riietusime tädi õmmeldud (tädi Elly oli elukutselt õmbleja ja tegi vargsi kodutööd) kirjudesse satiinist hommikumantlitesse, pähe sidusime käterätikuist kokku keeratud turbanid ja etendasime siis mingit idamaist lugu. Üksi olles joonistasin oma kahele paberist nukule riideid. Eriline peoloom ma ei olnud, aga koolipidudel ja klubides sai ikka käidud. Samuti liuväljal. Kõige enam meeldis teatris käimine. Seal oli mu kaaslaseks tavaliselt meie klassi kõige ilusam tüdruk Niina Zubova. Nüüdne Niina Pahla on samuti tänini mu sõbranna.
Koolivaheajal mängisin koos Saida sovhoosi noortega, nüüd juba võrkpalli. Käisime kiigeplatsil kiikumas ja õhtupimeduses mõisa aias maasikaid näppamas. Riisipere metsad olid oma nime väärilised – riisikaterikkad. Samuti olid päris head maasikavälud. Õnneks ei puutunud kokku neis metsades elavate metsavendadega. Üks neist oli väga verejanuliseks muutunud. Lisaks mõisa karjast varastatud loomadele (isa käis pärast tema tabamist kohtus tunnistajaks) tappis ta ka mitu inimest. Kui onud-tädid punasteks "pühadeks" maale tulid, siis läks bridžimäng jälle käima.
Elektroonika on minust mööda läinud. Olen juba ammu mängimisest võõrdunud.
Täisviide
EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013).
Kihelkond
Paistu
Lihula
Tallinna linn
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1936