Ka see mäng toimub hüppenööriga. Mängijaid võib olla ükskõik kui palju. Üks mängija hüppab kõigepealt hüppenööriga tavalist hüpet, lugedes: "Vanamees, vanamees, / kuuskümmend kuus. / Kuusteist hammast oli tal suus." Kui see on hüpatud, siis hakkab ta hüppama nii, et jalad puudutavad maad vaheldumisi, lugedes sama salmi. Seejärel ristijalu, kinnisilmi ja nii edasi. Samuti nagu klasside kaupa (vt kummikeks). Kui aga hüppaja jääb nööri taha kinni, siis jällegi hüppajad vahetuvad. Mängijad on nooremate klasside tüdrukud.
Seegi mäng toimub hüppenööriga. Mängijaid on kolm. Kaks mängijat hoiavad hüppenööri mõlemast otsast, hüppaja seisab näoga hüppenööri poole. Hüppenööri hoidjad ütlevad: "Kellad löövad…," siis mingi numbri, ja hakkavad hüppenööri keerutama. Hüppaja peab hüppenöörist üle hüppama nii palju kordi, mis number öeldi. Kui ta peaks jääma hüppenööri taha kinni, siis hüppajad vahetuvad jne. Mängu mängivad nooremate klasside tüdrukud.
Mängijad võtavad ringi. Nad hakkavad järgemööda teineteise käele laksu andma, lauldes: "Emmarii džufloore. / Emmerii, emmeraa, / džikitango, džikitango, / one, two, three." Kui on jõutud viimase sõnani, siis peab käe eest ära tõmbama, et mitte laksu saada. Kui kätt ei õnnestu eest ära tõmmata, läheb mängust välja jne. Mängu mängiti Tartu 15. keskkooli noorema keskastme tüdrukute hulgas.
Mängijad moodustavad kaks võistkonda. Kumbki võistkond seisab ritta, teineteise poole nägudega ja paraja vahemaaga. Hoitakse teineteisel kätest kinni. Üks võistkond hüüab teisele: "Alimpampaa!" Teine hüüab vastu: "Нём сюда!" Siis esimene võistkond hüüab mõne vastasvõistkonna võistleja nime ja seejärel: "Нём сюда!" See, kelle nime hüüti, peab jooksma vastasvõistkonna võistlejate käed lahku. Kui nende käed kokku jäävad, siis tuleb võistleja üle nende poolele. Kui ta on aga suutnud vastasvõistlejate käed lahku joosta, läheb ta oma poolele tagasi. Mängivad seda tavaliselt koolieelikud või algklasside õpilased. Arvatavasti on see tuntud paljudes Eestimaa paikades.
Sünnipäevadel mängisime "Vanaisa vanasid pükse" ja "Poiss-tüdruk-mängu". Koolis kummikeksu, kulli ja hopat. See on selline mäng, kus kõik on ringis ja hüppavad jalgu eest taha liigutades. Sõnad on sellised: "Hopa-hopa, hopa, Ameerika, Euroopa, Jaapan, Itaalia ... nimeks sai." See, kelle kord on ja kelle nimi öeldakse, peab hüppama, nagu kõik teisedki, jalad viimase silbi ajal harki (joonis). Tema ütleb, mitme sammuga saab jalad kokku. Loetakse mõlemat jalga koos. Kes ei saa nii palju kui vaja, saab nii palju nipse. [---]
Ka seda plaksutamismängu mängivad tüdrukud. Enamasti 8-11- aastased. Mängu jaoks on tehtud järgmine salm: "Tšupa, tšupa, tšupa, tšupa sannipuuba, sannipuuba, puuba, puuba, a aa adonni päh, adonni mäh, aamri, saamri, tsiki, triki, niki, viki, pss!" Kui loetakse (mängijad ise loevad kõva häälega): "Tšupa, tšupa, tšupa, tšupa," siis on tüdrukud näoga vastamisi (nii nad on kogu mängu) ja hoiavad parema käega vasakust käest (mängitakse kahekesti) ning kõigutatakse käsi risti. "Sanni puuba" - vasak pihk ülespidi, parem allapidi ning niimoodi tehakse plaks. Seejärel tuleb teha kolm plaksu ilma lugemisteta. "Sanni puuba, puuba, puuba" - tehakse jälle "sanni" aeg plaks, kus vasakud käed on ülespidi peopesaga ja paremad allapidi. "Puuba, puuba, puuba" - tõstetakse käed küünarnukist üles ning lüüakse plaksu (3 plaksu, aga "puuba" ajal üks). "Aaa" - hoitakse käsi lihtsalt koos, nagu plaksutaksite. "Adonni" - jälle see vasak pihk üles, plaks. "Päh" - käed kokku lüüa (mõlemad paarilised peod vastamisi, plaks). "Adonni nnäh, aamri ja saamri" ajal samamoodi. "Tsiki, tsiki, niki, viki" - kõigutad käsi, nagu mängu alguses, ja kui tuleb "pss!", siis peab ruttu nimetissõrme püsti lööma ning käe kõrvale tõstma. Kes esimesena jõuab, on võitja.
"Hopa-hopa-hopa, Ameerika, Euroopa, Aasia-Kitai (mängija nimi) nimeks sai." Alguses hüppad jalgadega ette-taha ja viimase sõna ajal hüppad jalad laiali. See, kelle nimi öeldi, peab ütlema numbri (mitme sammuga sa pead jalad uuesti kokku saama) ja kui ei saa, siis annavad teised sulle nii mitu nipsu, kui mitu sammu sul jäi üle või puudu.
II-IV klassis mängiti "Hopat". Selles mängus võib samuti minimaalselt 2 mängijat olla, suurimat mängijate arvu pole kindlaks määratud. Kõik on ringis, hakatakse salmi lugema ja "kääre" hüppama (üks jalg ette, teine taha). Salm on selline: "Hopa-hopa, hopa. Ameerika, Euroopa, Jaapan ja Kitai, ... nimeks sai!" Kolme punkti asemele tuleb ühe mängija nimi. Kui öeldakse viimane sõna, jäävad kõik seisma, jalad rohkem või vähem harkis. Kelle nimi öeldi, see peab nimetama ühe arvu. Nii mitme sammuga peab saama jalad harkseisust kokku viia. Samm tähendab seda, et jalgu ei tohi maast üles tõsta, vaid kandu ja varbaid kordamööda maha asetades lähendatakse jalgu teineteisele. (Mängivad ainult tüdrukud.)
Üks hüppab ja teised kaks hoiavad hüpitsat. Ja loevad salmi: "Rose, Marie, Makk." Selles mängus on 3 mängijat. Igaühel on oma nimi "Marie", "Makk", "Rose". Nad loevad järjest: "Rose", "Marie", "Makk" ja kuni keskmine, kes hüppab (eksib) ja hüpits jääb seisma. Kelle nimele jääb, see hakkab uuesti keskel hüppama.
Hüppenööriga hüppamisel loetakse: "Vanamees, vanamees kuuskümmend kuus, tal polnud ühtegi hammast suus, kartis hiirt ja kartis rotti kartis nurgas jahukotti."
Mina tean, et hüppenööriga hüpates üteldakse: "Vanamees, vanamees kuuskümmend kuus, sul pole ühtegi hammast suus. Kardad hiirt ja kardad rotti, kardad nurgas jahukotti."