Koolis oli meil suure vahetunni (lõunatunni aeg) meelismänguks ratta viskamine. Ratas oli saetud jämeda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks võistkonda teivastega seisid kooli juurest läbival kiviteel vastamisi, vahemaa võistkondade vahel oli umbes 60–70 sammu. Nüüd võttis üks tugevamatest poistest ratta pihku, õõtsutas teda hoovõtuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasvõistkonna poole. Ratas veeres suure hooga hüpeldes kõval kiviteel vastasvõistkonna poole. Nüüd tuli neil kaigastega ratas seisma lüüa ja samalt kohalt vastasvõistkonna poole tagasi heita. Vahel hüppas ratas suure hooga löögiteivastest üle ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli võistkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma jäi. Nii suruti vastasvõistkond tagasi kuni mängu piirini ja võideti mäng. Ka laptuud mängiti, palli üles visates ja teibaga palli tabades. Pärast tunde tehti koolist kodu poole võidujookse.
Täisviide
EFA I 168, 20 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013).
Maantee ääres elavate laste mängudest võime nimetada rattaviskamist. Selleks on vaja ilus ümmargune ratas ja kummalegi mängijate portsule rattakaitse keppe. Mängijad jaotatakse pooleks. Mõned, kes on rattapüüdjad või kaitsjad, võtavad omale kepid ja siis võetakse loosi („kummast käest kivi võtad“). Ratta saaja viskab selle vastase poole veerema. Need kaitsevad ja püüavad ratast kinni võtta. Kui ratas käes, visatakse see sealt tagasi, kus ratas seisatas. Kumb ports taganeb teatud piiridest välja, on kaotanud.
Täisviide
ERA II 98, 109/10 (5) < Palamuse khk., Kudina v. ja as., Raja t. – Aksel Barbits, Kudina algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Rapla vallas Jalase külas poisid, kui soovivad ratast visata, jagunevad kaheks vaenulikuks mängijate grupiks, valivad omale umbes 70-meetrise vahemaa külatänaval ja hakkavad siis vastasgruppide poole ratast viskama. Rattaid on tavaliselt rohkem, kuni 4–5 tagavaraks, et asendada katkiläinuid. Mängijad jaotuvad nii: osal mängijaist on kaikaid vasakul, osal paremal pool, et uludes pöörlev ratas ei saaks kaikaist mööda. Ees on tavaliselt kõige julgem mängija. Tagumiseks saadavad mängijad endi keskelt selle, kelle nad arvavad olevat kõige osavama, et ratas kõigist läbi lipanuna temastki mööda ei pääseks. Säält visatakse tagasi, kuhu ratas peatuma jääb või kuhu ta peatatakse või kuhu ta tagasi lüüakse. On ka olemas vähetarvitatav mänguvariant, mille järele tagasiviskaja võib ratta peatumise, peatamise või tagasilöömise kohast hüpata 3 sammu jooksuhoogu (või ilma jooksuhoota) vastasgrupi poole ja siis visata.
Täisviide
ERA II 91, 224/5 (28) < Jõelähtme khk. ja v. < Rapla khk. ja v., Lipstu k., Põldmaa t. – Heinrich Hendrikson, s. 1909 (1935)