Selleks olivad: üks oli hobune, teine oli mees. Hobusele pandi ohjad käevarre külge ja sõideti. Seal oli peremees, perenaine, poeg, tüdruk, sulane ja niisama palju inimesi kui harilikus talus.
Niisama mängiti, kui majapidamises juhtus keski haigeks jääma, siis oli selleks tohter, see sidus jala või käe kinni.
Oli kellegil poest miski tarvis, siis mindi poodi. Seal oli kõik riidekaup paberist tehtud. Pood oli ikka harilikult tehtud kusagil tühjas (koobas) keldris.
Väiksemad lapsed olivad loomad karjas ja üks oli karjane.
Täisviide
ERA II 87, 477 (45) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Väiksena me mängisime venna ja õega tihti poodi ja kodu. Kui poodi mängisime, siis tegime nii, et vend oli näiteks müüja ja meie õega olime ostjad. Kodu me mängisime nii, et mina näiteks olin beebi, ja vend ja õde olid minu vanemad.
Päris väiksena mängisin ma kodu, arsti, lapsehoidjaid, pätti ja politseid, balli e pidu, kohvikut, kontorit ning loomulikult poodi. Neid mänge mängides olid meil rahaks puulehed v siis paberid, millele olid suvalised numbrid peale kirjutatud.
Väiksena mängisin kodu, kooli, poodi. Lemmikmäng oli kool, kuna ma olin õpetaja xD ja õpetasin väiksemat venda. Kodu mängisin nukkudega, sest teised ei tahtnud minuga kodu mängida. xD. Poodi mängisin ka harva, kuna see oli kõikidest teistest mängudest igavam. xD.
Mäletan, et lasteaias mängisime kodu ja see oli ka kõige populaarsem. Poodi mängisime ka, kuid see oli esimeses klassis ja selle pärast, et õigesti arvutama ja raha lugema õpiksime.
Mäletan, et siis, kui olin väike, siis mängisime sõbraga poodi. Muidugi oli esimene asi see, et me läksime kaklema, kes saab olla kassapidaja. Noh, müüsime seal igast kola, mida maja pealt leidsime. Mäletan, et vedasime ostulettidele kokku ka ema meikimistarbed ja õe kooliõpikud. Oli seda kisa ja kära küll küllalt, aga lõbus oli küll. Rahaks olid meil paberilipakad.
Väiksena meeldis mul väga kodu mängida. Tegime tihti tekkidest telgi, mängisime bussijuhti ja poodi. Meeldis ka väga tantsida ja laulda. Tihtipeale mängisime printsessi, kuningat ja kuningannat. Meeldis ka väga küpsisetorti teha ja palju magusat süüa.
Meie külas poodi ei olnud, kuid poemängud olid ikkagi laste lemmikud. Poemüüjaks saamisest unistas nii mõnigi tüdruk. Kuna kalakaste meil jätkus, siis poe mööbliga muret polnud, ka kaupa sai loodusest igalt poolt. Meie rahadeks olid toominga lehed, vahest ka sarapuu omad. Eks siin sai ka matkitud oma vanemaid, ostud ikka sellised, mida emadki poereisult koju tõid.
Üksi sai nukkudega mängida. Aga poodi ja arsti mängisime tavaliselt koos. Püüdsime loomulikult päris kodu, päris poodi ja päris arsti järele aimata ja teha kõike nii, nagu päriselt olime näinud. Nagu ikka oli meil raha, kas paberist tehtud või puulehed, aga mingil ajal sai keegi meist paki vanu tsaaririigi rahasid. Siis oli meil uhke pood, arveldasime katariinades. Aga mäletan: kinnitasime näiteks ühe katariina peenikese niidi külge, mille teise otsa panime meie värava alt sisse, et sedaviisi raha tagasi tõmmata. Ise jäime lihtsameelset leidjat ootama. Rikkusime kõik ise ära, sest jäime ju üsna avalikult piiluma ja ootama, aga paraku ka itsitama. Poemänguks olid mul väga toredad mängukaalud ja mäletan näiteks, et teelehed olid meil tavaliselt salatilehtedeks ja kivid kartuliteks. Meie õues majaesistel treppidel oli hea poodi mängida, sest neil on kõrged kivist ääred – just letiks parajad. Mäng käis nii, et üks oli müüja ja teised ostjad, kes tulid oma nukkudest lastega poodi. Püüdsime üksteisega „teie“ rääkida nagu poes: „Palun, mis Teile...?“ Tüli võis tekkida siis, kui üks jäi liiga kauaks müüjaks. Müüjad tahtsid ju kõik olla.
Täisviide
ERA, DK 135, 4 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013).
Sain lastelastele (neid on kaks poissi, kaks tüdrukut) sahkerdada oma vana piimapuki baariletiks ja ühe furgoonautokasti kaupluseks. Oi, nad mängisid ja sisustasid seda poodi väga tõetruult. Kõik kohvi- ja makaronipakid läksid käiku ja palju muudki.
Täisviide
EFA I 170, 77 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Naabrilastega mängisime poodi. Rahaks olid lepalehed. Neile hammustasime numbrid peale. Noh, et mitu auku on. Lepalehes jäid numbrid kõige paremini näha, sarapuu leht ei sobinud. Kaup oli kivikestest, käbidest, puupulkadest, mis iganes. Riiuleid polnud, aga lett pidi olema.
Täisviide
EFA I 170, 71 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Mina ja vend olime need, kes pidid loomi karjatama. Mõnikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei käinud. Üheks selliseks mänguks oli poe külastamine ja ostude tegemine. Üks meist kahest oli kaupmees ja teine või teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult käeliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.
Täisviide
ERA, DK 115, 10 < Pärnu l < Pilistvere khk, Türi v, Kurla k - Raivo Kaik, s 1946 a (2013)
Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad.
Täisviide
ERA, DK 116, 2 < Tallinna l. - Anne Rebane, s. 1953. a. (2013).
Poodi sai igal pool mängida, aga eriti hea oli siis, kui maja remondiks toodi silikaatkive ja kuni need veel kasutuses polnud, sai nendest poemaju ehitatud (ka "elumaju"), kuid õhtuks, enne vanemate kojutulekut tuli kivid taas hunnikusse laduda.
Täisviide
ERA, DK 126, 4 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).
Kooli mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel. Poodi mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju "müüsime" ka lepalehtede eest. Nukkudega ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega.
Täisviide
ERA, DK 127, 5 (5.3) < Lahemaa < Märjamaa khk., Haimre k. - Anne Kurepalu, s. 1946 (2013).
Üks lastest on poodnik, kellel on oma kodu. Kaubaks on liiv ja kivid. Liivast valmistatakse mitmesuguseid kooke, saiu ja kringleid. Kivid on kompvekkideks. Savist vormitakse sööginõusid: kausse, taldrikuid ja tasse. Kaal on valmistatud puust. Üks ümmargune puupulk laual ja lai laast risti pääl. Ka vihid on puust, mitmesuguses suuruses. Kui ostjad (teised lapsed) poodi tulevad ostma, siis tingitakse ja kaubeldakse sealjuures. Rahadeks on puulehed ja paberilipakad.
Täisviide
ERA II 95, 434/5 (2) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k., Mäe t. – Salme Allikivi, Kabli algkooli õpilane, 12 a. (1935)
Mängitakse ainult talvel.
Selleks oli umbes tosin last. Kui oli sula ilm, siis iga laps tegi endale maja. Siis, kui oli sula lumi, tehti lumepallid ja aeti kokku umbes niikui väikene küla: umbes kolm maja ligistikku ja jälle väikene vahe. Nii ikka kolm. Kui oli lapsi rohkem, siis oli neli. Need olid üks küla. Nii tuli, et oli väike küla tee ääres ja muidugi kelgutee. Igas majas oli üks elanik, paar tükki olid kaupmehed, kala- ja õunakaupmehed. Õunad olid väikesed lumepallid ja kalad olid jääpurikad. Need olid kelgu peal kasti sees. Nõnda käis kaupmees perest peresse niikui harilikult.
Täisviide
ERA II 87, 479/80 (48) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)