Küla teismeliste mängudest on veel meelde jäänud "Lipp". Seda mängiti pühapäeva päeval karjamaal. See oli luuremäng ja seal oli jooksmist ka. Mäenõlvaku all jagas otsetee mänguplatsi kenasti kaheks. Sellest piirist teatud sammude kaugusele panid võistkonnad oma lipu (rätiku või pluusi roika otsas). Meeskondade pealikud olid krapsakamad poisid. Meeskonnad valiti nii, et pealikud kutsusid kordamööda mängijaid oma meeskonda, kuni lapsed olid jagatud kaheks meeskonnaks (mina olin alles pealtvaataja). Kumbki pealik määras oma lipu juurde lipuvahi. See pidi jälgima, et lippu ei varastataks. Kui keegi lipule lähenes ja vahil õnnestus talle pihta lüüa, jäi see seisma vangina. Oma mees kasutas juhust vang jälle vabaks lüüa. Selline pinev olukord oli mõlema lipu lähistel. Kuid mängumaal oli ka kadakapõõsaid ja nende taha varjudes ja luurates õnnestus kellelgi ikka teise meeskonna lipp varastada ja sellega kiiresti üle piiri oma lipu juurde joosta. See võistkond oligi mängu võitja. Ka sellelt poolelt võetud vangid vabanesid hoobilt.
Täisviide
ERA, DK 124, 4 (5.1) < Tallinn < Muhu khk., Suuremõisa k. - Maret Lehto, s. 1940 (2013).
Ühel suvel sai pikalt mängitud "Punaste ja Valgete rooside sõda". Mängijaid oli 10-20 last. "Valged roosid" olid alati hoovi poisid ja "Punased roosid" siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud "Detektiiv Kalle Blomkvisti" raamatust. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud.
Täisviide
ERA, DK 138, 3 (4) < Tallinn - Eve Tommula, s. 1970 (2014).
Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus - oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.
Täisviide
EFA I 168, 194 < Haapsalu l. < Kose khk., Kose v., Liiva k. - Maie Matvei, s. 1957. a. (2013).
Väga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luuremängud. Nende mängude põhimõtteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning küllap ta pani nende organiseerimise ka oma tööplaanidesse. Ta tutvustas ka morsetähestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. Mänge viidi läbi ajal, mil koolis olid tunnid lõppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja lähedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos mõne vanema klassi õpilasega, kes oli ka pärast mängu kohtunikuks. Mängust osavõtjad jaotati kahte-kolme rühma. Igale rühmale anti morsetähestikus kiri, millest tuli välja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morsetähestiku pähe õppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda jälgides veeriti tekstist sõnad välja. Kontrollpunktid võisid olla väga erinevates kohtades, järgmine tegutsemisjuhend võis olla mõisahooneid ümbritseva müüri lõhes, pargis mõne suure puu õõnsuses, põõsa juures kivi all või mujal. Tol ajal ümbritses kunagist mõisaparki ja ka hooneid poolteise meetri kõrgune kivimüür. Osa sellest müürist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult mõni jupikene. Küllap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid ära uute hoonete vundamentide täitmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4-5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt kõik morses. Oli neid, milles sõnad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus sõna moodustus iga teise-kolmanda tähe kokkulugemisel jne. Mõne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga sõna esimesest tähest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. Võitjaks osutus võistkond, kes suutis kõige kiiremini kõik kontrollpunktid läbida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline mäng kuni 3 tundi ja sellest võeti suure põnevusega osa. Tol ajal nimetati seda luuremänguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida tänapäeval tunneme orienteerumisena.
Täisviide
ERA, DK 115, 12 < Pärnu l < Pilistvere khk, Türi v, Kurla k - Raivo Kaik, s 1946 a (2013)
Meil olid ka oma kambad, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks.
Täisviide
EFA I 168, 116 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. - Eha Võso, s. 1948. a. (2013).
Kaks võistkonda, kokkulepitud piirid. Üks võistkond jooksis ennast peitma, teine ootas pisut (loeti näiteks sajani) ja asus siis jälitama-otsima. Kes vastastest kinni püüti, seoti puu külge kinni ja juurde jäeti valvur. Kinniseotut püüti vabastada, juhtides valvuri tähelepanu kõrvale. Kaotasid need, kes lasid kogu oma võistkonna kinni püüda.
Täisviide
ERA, DK 100, 6 (5.1p) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
a) Kaks võistkonda. Põgenejatele jäeti teatav edumaa. Põgenejate jälitamisel saadi abi nende poolt maha märgitud nooltest. Tavaliselt pidid jälitajad lugema sajani, enne kui tohtisid järgi minna. Kui põgenikud kätte saadi, siis osad vahetusid. Kõik põgenikud tuli ükshaaval kinni püüda. b) Kaks võistkonda. Otsijad jäid tuppa või püsisid lihtsalt kokkulepitud kohas. Noolte tegijad tegid vähese maa tagant nooli, mis lõpuks suunasid otsija mingi peidetud aardeni (vahel mõni söödav maius, vahel mingi põnev kivi või lihtsalt kiri). Nooli võis pulgaga teerajale tõmmata, võis meisterdada kividest, käbidest, rohukõrtest jne. Otsijad pidid neid mööda jõudma aardeni, mille said siis omale.
Täisviide
ERA, DK 100, 7 (5.1t) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
Luurekas oli üks minu lemmikmängudest. Aga enamasti mängisin seda nii, et luuratav ei teadnud, et ma teda jälgin. Kuna mulle meeldis luurekas, siis tahtsin suureks saades saada salapolitseinikuks. No ikka selleks, et saaks teisi luurata.
Täisviide
ERA, DK 137, 1 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Noolekas - meeldis mulle ka. Seltskond jagati kaheks. Esimene grupp läks ees ära, märgistades oma teekonda kriidiga joonistatud nooltega. Teekonna lõppu joonistati kartul (ring igasse suunda näitavate nooltega) ja kusagile selle lähedusse peideti end ära. Teise grupi eesmärgiks oli mööda neid nooli minna ja lõpuks esimene grupp üles leida. Mängu puuduseks oli see, et väga palju ei saanud seda järjest mängida, kuna varsti olid kõik kohad eksitavaid nooli täis. Mänguga mindi enamasti riidu kuna tekkis vaidlus kas üks või teine nool näitas ikka korrektselt järgmise nooleni või juhatas pigem sohu.
Täisviide
ERA, DK 137, 1 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Sõjamäng põhimõtteliselt. Mängiti suure hoone ümber, lastekodus siis mõisa ümber. See maja sobis suurepäraselt, sest nii ees-, taga- kui lõunapoolses otsas olid mõnusad väljaehitised. Ühestki uksest sisse minna varjumiseks ei tohtinud. Võistkonnad olid väikesed – 2-3 last. Oli kapten. Mõlemad võistkonnad valisid maja teineteisele hästinähtaval küljel majanurga, kus siis võistkond oli rivis, kaptenitel käsi tõstetud. Mõlema kapteni käelangetamise peale oli mäng alustatud. Nüüd asuti luurele, et vastaseid maha lasta. Lask toimus ettesirutatud käega ohvrile osutades ja öeldes: „Põmm, Anu!“ või „Põmm, Anti!“ Piisas vastase nägemisest ükskõik kui kaugelt. Peitumine pidi olema maja lähiümbruses. Liikumine võis olla kas vaenlasele vastu või ka seljataha hiilides. Mõte oli varjata ennast ja tabada vastast. Mingeid vahendeid käes ei pidanud olema. Mõnikord haarati pulk pihku revolvriks.
Mu oma lapsed sõpradega ja Albu kooli lapsed sellest eriti huvitatud, õigem oleks öelda vaimustatud ei olnud, aga siiski mängiti. Nähtavasti polnud nii sobivat hoonet kui Saksi mõis.
Täisviide
EFA I 170, 84 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Tuleb lõigata värvilised lipakad, värve peab olema nii palju kui mängijaid. Igast värvist 10 lipakat. Siis otsida väike metsalapp. Üks inimene võtab kõik lipakad enda kätte ja läheb riputab need metsas laiali. Kui riputatud, läheb teiste kaaslaste juurde ja ütleb: "Võib!" Teised lähevad metsa ja hakkavad enda värvi otsima. Kellel kõige esimesena 10 lipakat täis on, on võitnud. Õues tavaliselt mängitakse.
"Nooltemängu" mängitakse 20 lapsega. Valmis peab kirjutama 20 kirja, need ära peitma ja ka maa peale tuleb joonistada nooled. Ja mitu noolt peab olema ringis, see tähendab, et kuhugi on kiri ära peidetud. 10 last peidab ära ja 10 last otsivad. Kui kõik kirjad on üles leitud ja 10 last ka, siis hakkavad need 10 last vastama, kes otsisid teised 10 last üles.
Mängijad jagavad end kahte gruppi: otsijad ja peitjad. Peitjad lähevad peitu, kuid maha jätavad nooled, kuhu suunas nad läksid. Võib jätta ka kirja. Selle koha juurde, kuhu peitu minnakse, tehakse märk. Otsijad lähevad mööda jooni, täidavad kirjades kästud ülesanded. Lõpuks märgini jõudes peavad nad teised üles otsima. Peitjad ei tohi paigast ära minna. Pärast vahetatakse osad.
Luuramist mängitakse nii, et üks loeb ja teised lähevad peitu ja hakkavad teda luurama. Kui ta näeb seda, siis ütleb selle nime ja see tuleb peidust välja. Kui ta kõik üles on leidnud, siis jääb see, keda ta esimesena nägi, see hakkab jälle lugema, ja mäng läheb edasi, kuidas algulgi mängisid.
Ühed põgenevad, teised on jälitajad. Põgenejad võtavad kriidid ja joonistavad kogu mängu vältel oma kulgemissuunda märkivaid nooli, mille järgi neid taga aetakse. Mäng lõppeb siis, kui põgenejad on käes.
Talvel oli meil populaarseks mänguks luuremäng, ja seda siis suuskadel. Arvatavasti oli see mäng koolist tulnud. Jagasime omad meeskonnad, kus üks pool peitis metsa kirjakesi, mida teine pool asus otsima, kirjas olid juhised edasiseks tegutsemiseks. Korralikke suuski meil küll polnud, kuid olime õnnelikud nendegi üle. Mäletan, et suusakeppe ei jagunud, olid siis vahest juba katki läinud, või polnud neid üldse nii palju ostetud. Siin tuli abiks lepavõsa, kust parajad kepid sai hangitud. Selline mäng andis tükiks ajaks õuest tegevust.
Peitusmängudest mängitakse kirjade peitmist. Üks võistkond kirjutab valmis umbes 10 kirja salakirjas ja peidab nad ära. Iga kirja peale on kirjutatud, kus järgmine asub. Seal polegi nagu võitjaid, vaid seda on niisama huvitav mängida.
Seda saab mängida ka jalgratastega. Piirid on suuremad ja vastasvõistkonna liige peab jõudma kohakuti tagaaetavaga. Kui tavalises luurekas ei tohi võistkond eraldi luurata, vaid peab koos olema, siis jalgratastega "lurtsis" võib teistest lahku minna. Tavaliselt nii tehaksegi. Mängivad need, kellel on rattad.
Luurekat e luuremängu mängivad need, kes parajasti õues on. Mängijad jagatakse kaheks võistkonnaks. Lepitakse kokku piirid. Tavaliselt need suured ei ole. Üks võistkond põgeneb, teine loeb 100-ni, siis hakatakse teisi otsima. Nii on kaks võimalust. 1. Teise võistkonna liikme nägemine ja hüüdmine, et ta on nähtud. 2. Teise võistkonna liikme tagaajamine ning puutumine. Siis, kui oled teise võistkonna mängijat näinud või puudutanud, peab see sörkima teie võistkonna sabas, kuni tema võistkonnas on kõik nähtud või puudutatud.
Suvilas aga mängime põhiliselt luurekat. Luurekat mängitakse nii, et kaks last peidavad ennast ära ja kaks last otsivad neid taga. Kui need kaks last, kes on peidus, näevad, et need, kes neid otsivad, läksid neist mööda, siis hakkavad need kaks last, kes peidus olid, luurama. Ja nii see käibki.
Mängivad need, kes on õues. Samuti peab keegi tooma paberi ja pliiatsi - põgenejad kirjutavad esimese kirja ja ütlevad, kus see asub. Näiteks: "see asub liivakastis". Kirjas on märgitud, kuhu on peidetud järgmine kiri. Selles jälle järgmine jne. Viimases kirjas on märgitud, kus võistkond ise asub. Näiteks: "me asume maja taga". Siis otsitakse need mängijad maja tagant üles ning vahetatakse osad. Piirid määratakse samuti.
See mäng käib nii: seda mängu võivad kõik mängida ja ükskõik kui paljukesi seda mängitakse. Lapsed jagatakse kahte gruppi. Ühed peidavad kirju ja teised otsivad. Algul öeldakse, kus umbes on esimene kiri, aga seal on kirjutatud teise kirja asukoht.
Mängitakse kolmekesi. Mängivad poisid ja tüdrukud. Tehakse kuus kirja. Esimene kiri lepitakse kokku, kuhu peidetakse. Viimasel kirjal on kirjutatud, kus me asume.
Me elame väikeses külas ja seal on vähe lapsi, kõigest neli last. Tavaliselt mängime kahekaupa. Ega see siis tähenda, et rohkem lapsi mängida ei tohi. Meil on ka omapära, me mängime nimelt veel viledega ja hämaras. Põgenejatel on viled ja nad vilistavad siis, kui tagaajaja hõikab.
Mäng on väga lihtne. On vaja ainult pimedat õhtut ja metsa. Sellist mängu mängime ainult meie siin Mudaaugul. Tüdrukud ajavad taga poisse. Kui poisil "elud" lõppevad, tuleb ta tüdrukutele appi. Pimedas on seda tore mängida, sest siis saab kedagi otsida (ka puu otsast) ja saab ka ise veidi varitseda. Kuna tüdrukuid on vähe, venib mäng pikaks, aga see just tore ongi. Sügisel mängisime seda iga õhtu - terve õhtu - kolm tundi ja kui vahva.
Minu lemmikmänguks on noolemäng, kus mängijad on jagatud kahte võistkonda: tagaajajateks ja tagaaetavateks. Mänguks on vaja peale mängijate ja kriiti suurt maa-ala, kus mäng toimub. See mäng käib nii: alguses stardivad tagaaetavad ja lähevad kas koos või laiali, jättes endast maha nooli, mis on tehtud niidiga ja näitavad tagaaetavate põgenemissuunda. Neid nooli on igasuguseid. NB! Üks nool peab näitama õiget suunda.
Kui olime väiksemad, mängisime tüdrukutega sellist peitust (või luuramismängu). Mäng toimus ümber koolimaja. Igal mängijal oli käes kriit. Igal mängijal oli ka oma leppemärk (näiteks "x"). Mina peitsin ennast maja ümber, ka mujale. Aeg-ajalt tegin enda märgi seina peale ja teised pidid siis nende märkide abil mind leidma. Kui ma aga teist korda juba sealt kohast mööda läksin ja sinna kõrvale tegin ka teise risti, siis oli juba raskem üles leida.
Võistlevad 2 võistkonda. Üks võistkond jääb lugema ja teine jookseb minema, sealsamas joonistab nooli seda teerada pidi, kuhu nad jooksevad (kusjuures nooli võib tõmmata igale poole). Kui need, kes otsima peavad, otsitavad üles leiavad, peavad nad sealt leppemärgi üles otsima. See peab eelnevalt teiste poolt tehtud olema. Teine võistkond siis ütleb vastavalt, kas "soe" või "külm". Kõige lõpuks minnakse huvi pärast nooli kontrollima, kas on kõik maha tõmmatud.
On kaks võistkonda. Üks peidab ennast ja teine võistkond peab otsima nad noolte järgi üles. Üks võistkond loeb 200-ni, teine võistkond hakkab ära jooksma, tehes iga kümne sammu järgi noole. Lõpuks tuleb ärajooksjal võistkonnal jõuda lõpp-punkti ja teha märk, mis tuleb ära peita. Teisel võistkonnal sinna jõudes tuleb see üles otsida. Kui otsimise käigus jäi kolm noolt maha tõmbamata, siis seesama võistkond, kes enne luges, saab jälle lugejaks. Muidu aga võistkonnad vahetavad oma osad.