Mängumälestused Tallinnast
Mustamäe uues neljandas mikrorajoonis aastatest 1974–1979
Lapsepõlv möödus hoovis mängides. Oli palju mängukaaslasi, sest paljudel vastvalminud paneelmajadesse kolinutest olid enam-vähem ühevanused lapsed. Ja hoovis neli maja.
Lasteaiaealistena mängisime palju KODUMÄNGU hoovis. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta – enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud).
5–7-aastastena mängisime enamasti liikumismänge ja mängus oli päris palju hoovi lapsi (kümme kuni viisteist).
„UKAKAS“ oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: „Uka-uka, mina prii!“ Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda – siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: „Uka-uka, Priit kotis!“
Meie hoovi laste lemmik-pallimängudeks olid „Rahvaste pall“ (mängijaid 10–16) ja „Koer“ (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada – alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata.
Ühel suvel sai pikalt mängitud „Punaste ja Valgete rooside sõda“. Mängijaid oli 10–20 last. „Valged roosid“ olid alati hoovi poisid ja „Punased roosid“ siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud „Detektiiv Kalle Blomkvisti“ raamatust[i]. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud.
1979. aastal hakkasid meie hoovi 8–9-aastased poisid mängima pesapalli. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud.
P.S. Meie hoovis elasid pisike Juhan Ulfsak, tulevane jalgpallur Risto Kallaste, hiljuti Põlvamaale kolinud ajakirjanik Indrek Sarapuu, Jaan Talts oma perega ja paljud teised tänased tublidtegijad. :)
[i] Esimesed eestikeelsed Astrid Lindgreni jutustused „Kalle Blomkvist“ ja „Kalle Blomkvist elab ohtlikku elu“ ilmusid 1960. aastal.
Minu lapsepõlve mängumaa
Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.
Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.
Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi "Barbie" valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda.
Talved olid tollal väga tuisurohked ja pakaselised. Aiaäärtesse tekkisid kõrged hanged, mis tundusid hiigelsuurte valgete patjadena. Kui ilmad läksid sulale, hakkas hange alumine külg tasapisi tilkuma ning sinna moodustus kristallist loss! Imepeened jääpitsid ja klaasjad läbipaistvad seinad andsid toitu lapsemeele loovusele näha seal hoopis kalliskivides säravaid saale… Talvel olid minu võlumaailma tegelased jäätunud puuoksad või pulgakesed, aga ikkagi printsid ja printsessid. Ma elasin enda loodud maailmas ja mängides ei märganud külmetavaid sõrmi.
Minule kingiti ka poest ostetud mänguasju. Sünnipäevadeks sain karvase koera, metallist hoburakendi, millel istus kutsar; mul oli plastmassist paat ja nuku pea, millele vanaema kaltsunuku keha juurde õmbles. Onu meisterdas puidust loomakujukesi ja tegi kondivurri.
Kui kätte jõudis kooliaeg, pidin tagasi koju pöörduma. Mäletan, et tundsin suurt hirmu teiste lastega suhtlemise ees ja hoidusin omaette. Kodumajas elas mitu peret, kus olid minuvanused vene poisid. Kuna ma tookord vene keelt ei mõistnud, ei võetud mind kaua ka omaks. Tasapisi hakkasin mõnda sõna oskama ja vanuse kasvades hakkas minu arglikkus kaduma. Mingil hetkel kutsuti mind juba nende mängudesse kaasa.
Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima.
Teine lemmikmäng oli jalgpall, mida tagusime metsalagendikul pimedani, kuni enam palli ei näinud. Poisid ajasid mind tihti väravavahiks. Kui ei viitsinud koduõuest kaugemale minna, mängisime hoovis laua taga kaarte, kabet või doominot. Tuli aeg, kui kõikidele osteti jalgrattad. Kambavaim mängis suurt rolli ja nii me põrutasime ratastel jõe äärde ujuma või sõitsime metsa liivaluidetele rallima. Poisid tuunisid jalgrattaid kodarate külge kinnitatud traadiga, mis tegi mootorratta põrinat matkivat häält.
Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja.
Kõik meie maja poisid sõitsid kes varem, kes hiljem koos peredega mujale. Mina jäin siia ning elan oma lapsepõlvekodus tänini. Vahel tuleb see kauge aeg meelde, mis on jäänud 50 aasta taha!
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Ma elasin trammitee kõrval Kalamajas, inetus pruunis puumajas nr 28 korteris 5. Alguses oli tänava nimi ja iseloom nõukalik: Kalinini. Miilitsad jõlkusid siin tihti, sest asotsiaalset kontingenti oli palju. Majal oli suur hoov ja selle ühes servas pesuköök katlaga – kila-kola täis, kuid aeg-ajalt seda siiski kasutati (tänaseks on see unikaalne abiruum kahjuks lammutatud). Hoovi teises servas olid puukuurid ning meie briketikelder oli hoovimaja all. Oma maja kelder oli õõvastav: pime, hallitanud, külm. See-eest asus katuse all põnev pööning pesunööride, tuvide ja ümmarguse aknaga. Tagaaed metsistunud tikripõõsaste ja plärutavate vanameestega oli koerakakat täis. Vahtrapuu, mille lehed koputasid aknale ja vahel ehmatasid, jagas lahkelt tasuta lelusid, lehti ja "ninasid". Kalamaja õhustik. Vanaema elas ka lähedal, Köie tänavas, nii et mängisin rohkem tema juures (väiksem suletud hoov ja tagaaed, madal köögiaken, kust mul silma peal hoiti, puhas õuemuru, kuhu sai teki laotada ja lugeda luuletusi ja muinasjutte, maikellukesed ja metsmaasikad). Ka vanaema maja juurde kuulus tore pesuköök suure katlaga, kuhu sai sisse ronida ning peitust mängida. Ka see on lammutatud. Õue kõrval toomingal laulsid ööbikud, kuid puu nuditi ära, kuna vajas naabermaja päevitamist armastavate mamuljade eest päikese. Mõnikord oli Kalamaja ka hirmutav – tulekahjud, mida kartsin nagu vanatühi välku.
Kuid pool minu aastast möödus Viljandis, kus elas teine vanaema eramajas koos aiaga (aed on siiamaani džungel ja ergutab samavõrd fantaasiat). Vanaema pidas ka loomi: kanu, muskusparte, varem kalkuneidki ja angooraküülikuid. Mängisin ainult õues. Lemmikmäng oli "Laseme leebet, nii et keegi ei tea, kus me päev otsa oleme". Teate seda mängu? Ma võitsin iga kord. Palju vaba murupinda ja põnevad hekialused käigud umbtänavas. Kummaline on see, et järgmise aasta (2014) Viljandi Pärimusmuusika Festivali teema on samuti „Mäng“. Viljandis oli ja on lähedal ürgorg oja, saarekese ja suure Piraadikiviga (selle nime panime ise, aga kuna tal mingit ametlikku nime pole, võiks see ju jäädagi...), ujumiskoht mänguväljakuga, väiksed kunsttammid/kosed, kust sai närvikõdi himustades üle lipata, parditiik, palju plõksutaimi, hundinuiasid ja paraku ka nõgeseid. Vanasti olid linnapiiril lehmad, praegu on samas kohas uusrikkad, aga suurt vahet pole.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Piiramatult, aga ma tegin heameelega tööd ka (rohisin, käisin metsas marjul ja tampisin kanadele söödaks naate ja nõgeseid). Töö on ka mäng – sul on vastutus, oled suurem kui muidu, tähtsam kui tavaliselt. Kuna mind "paigutati" Viljandisse eest ära, siis mis mul muud teha oli, kui mängida ja metsas luusida.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Seigelda ja uidata mööda ümbruskonda ning kujutleda end metshaldjaks, mereröövliks või maadeavastajaks. Või spiooniks, musketäriks, robinsoniks.... meeldis linde narrida (vilistades) ja turnida puude otsas.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Mängupaigad linnas.
1. Lasteaia hoov. Ronimispuud ja liivakastid.
2. Koduhoov. Pori. Seal ma eriti ei mänginud, sest nii võis kogemata joodikute korteri aknast välja lendavate taldrikutega pihta saada. Mulle meeldis pööning, kus oli ka nahkhiiri, tuvisid, kuivasid naabrinaise kahe meetri laiused roosad trussikud ja rinnahoidjad, mida oleks saanud kasutada võrkkiigena, samuti oli pööningul kelkusid ja suuski, raamatukaste ja mõned hiirelõksud. Ning kummikuid. Ning mõnikord oli seal ka Vasja. Ja siis me saime enda pere kasutusse ka huvitava keldri, mis oli kuulunud teatrikunstnikule ning seal vedeles maske, tüllseelikuid ja pitsilisi musti vihmavarje. Aga keldris ajas solgikaev vahel üle ning sellepärast see ei olnud nii lahe kui pööning (kuigi võis mängida, et oled merehädas ja vanast lehvikust parvel üle kobrutava halli mere mandrile ujuda). Isver, mänge oli nii palju! Kelder oli ka vanu ajakirju täis ning sealt võis pilte välja lõigata ja kleepida muinasjutuks kokku a´la Onu Raivo, mängida tasapinnal multikat. Pööningut ma ei kartnud, ainult selle treppi, mis kägises ja oigas nagu vaim.
3. Mu oma toa nurk. Toas peamiselt joonistasin, ehitasin paberist suuri muinasjutulinnasid ning meisterdasin nukke, loomakesi ja igasugu koledaid elukaid.
4. Lasteaed, toas ronimispuud, lai põrand, toolid.
Mängukohad maal.
1. Aed. Aed oli huvitav nii suvel kui talvel. Suvel olid seal lilleõied, herned ja murtudsüdamed, millest said rüütlid ja haldjad, kalkunid, keda sai kiusata, ja pardid, kes kiusasid mind. Varem oli meil ka kass Kiki ja koer Bella, aga nad jäid järgemööda auto alla, ning rohkem meile kasse-koeri ei toodud. Olid ka Taivo ja Mari, üleaedsed, aga ma pigem eelistasin siiliga mängida...
2. Viljandi surnuaed. (Ojaa, mul oli seal palju sõpru. Kummitusi.) Viljandis on Metsakalmistu ja Riia mnt. surnuaed, mõlemad on vahvad kohad. Omamoodi mäng oli ka see, et sai kujutada ette, kuidas kividele raiutud nimede taga peituvad inimesed välja nägid ja mida nad ütleks inimeste kohta, kes iga päev neist mööda tatsavad.
3. Paala järv. Seal sai ujuda ja võistelda, et kes kapitaalsemalt kaldamudasse kinni jääb või kelle peale kalamehed esimesena karjuma hakkavad. Mõned võistlesid ka nahale rantide päevitamises, kuid mina isiklikult vihkan päikest, sest ma olen selle vastu allergiline.
4. Lossimäed. Seal sai ümber varemete joosta ja kiljuda ning rippsilla kiirületamise südikuses võistelda.
5. Loodi põrguorg. Metsamängud. Marjadest keede tegemine. Sipelgad ja kuklased ning koopavaimudele hõikamine ja lillede ning marjade ohverdamine.
6. Lilli küla, sugulaste juures. Kiikumine suurel külakiigel.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Palju. Vahetunnis keksu, kummikat[1], aga kuna mu pahkluud üldse hüppamist ei kannata, siis ma seda kaasa ei teinud – kohe väänasin jala välja... Esimeses klassis oli meil pikk vahetund peale lõunat, siis meeldis kõige enam joonistada stseene ühe enda välja mõeldud tegelase, Kõps-karu elust. Tegime seda koos klassiõega niikaua, et jäime matasse pool tundi hiljaks. Hiljem sai mängida laevade pommitamist... Minu jaoks oli koolis õpitav piisavalt põnev ja pani mu fantaasia kappama, nii et mängida polnud enam vajagi. Siiski jäin mõnikord tunnis fantaseerima, mängima kujutluspiltidega, näiteks kuidas kassid koolis käiks või kui õpetaja oleks draakon...
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Kui tuju tuli. Ümbritsev ei omanud mingit rolli. Kõik said mängu kaasa tõmmatud. Ka loomad, kuigi see ajas neid vahel segadusse. Mind ei takistanud eriti miski, olgu paduvihm või lumetorm või semestri tähtsaim kontrolltöö.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Õdesid-vendasid mul ei ole ja sugulastest elasin kaugel. Noh, Mustamäe on ju kauge. Kodus mängisin enamasti üksinda. Naabrilastest mul kunagi üks mängukaaslane oli, Margit oli vist tema nimi. Ta oli raskest perest ja selline pisut räpakas. Lasteaiakaaslastest Raivo ja Kristjan. Raivo oli prullakas ja endassetõmbunud, teised temaga ei mänginud. Me mängisime rallikaid. Mul oli Žiguli ja tal Moskvitš. Raivo oli tore ja heasüdamlik. Kahjuks teda enam pole, ta lahkus elust vabatahtlikult. Kristjan oli minuga ühel ja samal päeval sama tunni sees sündinud. Tema sai alati kutsu pildiga tordi ja mina kiisu pildiga, aga ma uuristasin enda omasse kohe hiireaugud sisse ja siis me sõime Kristjani oma.
Viljandis oli meil selline oma jõuk umbtänava lapsi, kes korraldas igasugu aktsioone ja lehvitas õhtuti tänavaotsas loojuvale päikesele. Aga seiklema neid koos minuga ei lastud, nad viidi pigem suure Volgaga vanaema põllulapile peete rohima.
Minu tädipoeg oli ka mängukaaslaseks, aga ta on minust oluliselt noorem ning palju vähem pöörase fantaasiaga. Temale meeldis, kui raamatuid ette loeti ja iga tegelase häält eri viisil tehti. Nii ma siis etendasin tervet Vahtramäe Emilit. Vanaema mängis hobust.
Koolikaaslastega mängisime rohkem sünnipäevadel. Olid sellised standardsed mängud, viktoriinid jne, kuid lavastasime ka muinasjutte ja võtsime neid linti kassettraadioga. Meil oli oma (mustast huumorist nõretav) Punamütsike, absurdihõnguline Lumivalgeke ning anarhistlik Saabastega kass.
Minu esimene pinginaaber Annika armastas väiksena alati kaarte mängida. Minule tundus kaardimäng hirmus igav. Liiga raamides, liiga palju numbreid.... koos mängisime algklassides Soome suusatajaid. Me teadsime Marju Matikainenit, aga rohkem naissuusatajaid ei teadnud. Mõtlesime ise välja. Nii sai minust Helmi Hetikäinen ja seal me siis suusatasime koolistaadionil ning lällasime soome keeles.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Ei, mul on alati vähe sõpru olnud. Õigemini nii palju sõpru, et ei jõua sõbraks õieti saada. Tüdinen inimestest kiiresti. Võib-olla näen nendeski mänguasju? Mul on paar sõpra tegelikult ja ülejäänud on head koolikaaslased ja mõttekaaslased lihtsalt.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Aeg-ajalt käis Viljandis ka üks mustlane meiega mängimas, aga eriti segunemist ei olnud. Ma olin ise ehk kõige ebatavalisema välimusega. Kalamajas ma venelastega üldse ei mänginud. Nad olid kõik vanemad, jõid õlut ja ei sallinud ka eestlasi eriti.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Kunagi tahtsime minu sünnipäeval Leonardo Da Vinci vaimu välja kutsuda, aga üks tüdruk tahtis hoopis Ayrton Sennat ja siis me loopisime üksteisele torti näkku, aga pärast leppisime ära.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Mängisime näiteks isaga täringumängu, kus tuli erinev arv punkte visata. Mitte kunagi ei mänginud kaarte. Lemmikuteks olid tähe- ja sõnamängud: sama-tähe-mäng, kus tuleb leida lind, loom, lill, linn, söök, riideese ja masin sama tähega. Või siis poomine. Millegi kirjeldamine toas kehakeele abil. Mõistatused. Õues meeldis meile käia kõige enam tuisu ja tormiga. Siiani läheme esimese lumetormiga õue (eriti, kui linnavõim selle eest hoiatab või ära keelab) ja teeme lumes mustreid, fotolavastusi ja kaadreid jõulukaartide tarbeks. Oleme kehastunud kaameliteks lumes ja hiina päkapikkudeks. Samuti mängisime kreeka-rooma maadlejaid.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Mängisin, et loomad vallutavad maakera ja rajavad oma ühiskonna. Mängisin tulnukat, piraati, kummitust... Et olen arhitekt (kuigi ma seda keerulist sõna ei teadnud, aga tahtsin linna ehitada), või olin kapten, või detektiiv. Tihti olin lihtsalt üks metsik tegelane, kes oskab moonduda puuks, järveks või draakoniks, lennata kuule ja seigelda loodusteadlasena mööda kontinente.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Töö oli tehtud ja aega oli üle. Mõnikord, teistega koos mängides, tehti otsus selle põhjal, kui kaua vanemad või vanaema poes käia võiks. Natuke seikluslikumaid mänge ju sai mängida vaid siis, kui täiskasvanuid polnud.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Isver, ei mäleta selliseid hierarhilisi asju, polnud nii tähtis.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Emme-maritsu flore, emmeri, emmera, tšiki tango, tšiki tango, one-two-three! See oli vahetunnis tolle mängu salm, mida allpool kirjeldan (astute jala peale "Three!" juures kellelegi).
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Viljandis mängisin elulõnga õitsenud nupsudega: värske toores nups oli prints ja kohev, kuiv nups oli vana kuningas. Prints abiellus floksiprintsessiga, aga siis üks erksavärvilisem floks muutus kadedaks ja palkas hulga kannikestest sõdureid, kes röövisid printsessi ära. Prints kogus kokku sõjaväe. Võitluses hukkus paarkümmend elulõnganupsu. Aga siis vana võlurist kuningas käratas, et aitab jamast, ja läks tädi Luule kilpkonna Dorudi´ga laia ilma rändama...
Metsapiigade mäng Viljandis, Ueveski orus. See käis nii, et sa hiilid kodunt välja ja lähed orgu. Siis kõnnid ja uitad ja kui näed lille või lindu või mutukat, pead ütlema: "Tere, ... (vint, kuklane, tulikas jne)." Kes valesti ütles, pidi leidma 5 samasugust eset (kivi, käbi, tõru jne.) Üldjuhul metsapiigad lihtsalt uitasid ja läksid igalt poolt läbi – võsa, hein, muda, kivine jõgi, lirtsuv sammal, ei tohtinud nina kirtsutada. Kuna me kartsime kaane, siis... jõgi oli pisut hirmuäratav.
Üksiku saare mäng Ueveski orus. Seda mängisime siis, kui käisime jõe ääres pesu loputamas. Orus oli jõekäärus suur lõhkine kivi, üle kivi sai pisikesele saarele. Siis olin mina Robinson ja tädipoeg oli Reede. Õigemini Neljapäev, sest pesupäev oli ju neljapäev. Kivist üle ronimises käis võistlus, samuti jõe ületamises kivilt kivile hüpates. Mõnikord mängisime lihtsalt üksiku saare elanikke, vahel tulid naabripoisid saart vallutama ja ajasid meid minema. Me kasvatasime saarel tigusid ja sipelgaid.
Toomine. Riukalik mäng. Istute rivis, silmad suletud või kinni seotud ja keegi toob midagi oma aiast ja paneb teile suhu. Vahel on see maasikas, vahel on see nõgeseleht või vihmauss, aga sa pead suu vähemasti kinni panema kuni tooja kümneni loeb. Kui enne välja sülitad, siis oled uus tooja. Ma sain kaks korda vihmaussi, mida ma ei sülitanud välja, aga siis topiti mulle suhu tükk piimašokolaadi ja seda ma vihkan. See lendas asfaldile...
Hekiluurekas. Viljandis elas igasugu imelikke inimesi ja kõik meile umbtänava piraatidele ei meeldinud. Näiteks üks naisterahvas, kes käis lilla parukaga ja mukkis end jõhkralt. Siis oli meil hekivaritsus, sest umbtänavas oli üks hekk seest õõnes, ta oli hästi tihe. Mõnes kohas olid hüppeavad, siis me hüppasime heki seest välja ja ehmatasime Silvia ogaraks. Selles me saavutasime juba meistritaseme. Oleksime peaaegu meistrivõistluste alaks pakkunud...
Mängisin peamiselt poistega ja lemmikmäng oli "Sõidame laevaga Soome!" Praam käis 4 korda päevas, sõita said, kui olid meremees või Pipi (mul on punased juuksed, ma sain kogu aeg sõita, sest see oli ju Pipi isa laev...) ja Soomest tõime banaane ja kinkisime kõigile. Ükskord tõi Kristjan minu mäletamist mööda sigareid, kasvataja kuulis ja tuli ilge jama...
Samuti oli lasteaias tore mäng see, et tõused vaikse tunni ajal üles ja proovid välja hiilida, nii et kasvataja ei märka, tuua garderoobist saapaid ja pista neid kaaslastele teki alla, nii et nemad ei märka, enne kui üles ärkavad.
Mõnikord mängisin floksiõite missivõistlust. Olid lausa erinevad voorud: kuidas värv särab päikse käes, kas ta maitseb kalkunile, vastupidavus ja pidulik kõne. Kirju floksiõis võitis tihti.
Oli mingisugune mäng kooli koridoris, kus minu arust sai ka haiget, sest tuli kellelegi varba peale astuda, ja sinna juurde kuulus see salm (4.3.), hüpeldi salmi lausudes ja "three" juures... aga ma ei mäleta rohkem. Klassiõde vastas järelepärimisele, et mingeid reegleid ei olnud, tuli olla lihtsalt kiire.
Marju Matikainen, Helmi Hetikäinen (ja kui rohkem mängijaid, siis ka Harri Kirvesniemi ning Matti Puntti) võistlesid omavahel vigursuusatamises koolistaadionil.
Maastikumängud Viljandis, koduümbruses. Midagi luureka taolist mängisime me küll, jättes maastikku tähiseid ja joostes mööda orgu. Rohkem ei mäleta.
Pimesikk. See oli ainult sünnipäevamäng. Meie tegime nii, et sa pead kobamise peale leidma enda arust õige inimese ja näiteks ta nina pigistama vmt.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud mingeid hierarhilisi rolle, rohkem oli tegu fantaasiamaailma sukeldumisega. Vaba mõttelend. Avatud Ringi põhimõte.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mänguasjadest meeldisid mulle rohkem ehitusklotsid, konstruktorid. Poodi, kodu ega arsti ma ei mänginud. Mängisin loomaaeda, koertekasvandust (laua all, hammustasime ka laua ääres istujaid jalast). Mõnikord mängisime õukonna vastuvõttu, tondilossi või moedemonstratsiooni. Kuna mu ema armastas õmmelda, oli tal palju kangaid, mida sai endale ümber drapeerida ja siis uusi moode tutvustada. Nagu öeldud, mänguasjad tulid peamiselt loodusest või tegin need ise. Ja need ei olnud nunnud ja viisakad, pigem üsna ebatavalised.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Me mängisime kõike koos, kuigi mind teiste tüdrukute mängudesse eriti ei kutsutud. Seal oli tingimuseks nt teatud nuku (Barbie) olemasolu ja meil peres nende jaoks raha polnud. Kui ma lõpuks endale Barbie sain, ajasin ta esmalt kiilaks ja panin punkari riided selga... Tihti olid mu mängukaaslasteks just poisid, sest mul on liiga rahutu loomus ja ülevoolav kujutlusvõime, et rahulikult nukkudega mängida.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Siis, kui mina laps olin, neid veel eriti polnud. Vist 7. klassis puutusin ema töökohas kokku arvutiga, kus sai mängida sellist ampsaja-mängu, et kollane pea sööb pallikesi ja teda ennast varitsevad haid ja draakonid. Saavutasin 4. taseme, aga see oli igav. Mul oli tunne, et kui istun ekraani taga, saab mind kontrollida. Ma ei ole vaba. Mobiiltelefoni sain alles aastal 2004 :-))
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?Ei. Aga oleksin väga tahtnud Hugot mängida, mida näidati Yle TV2st[2] – seal jooksis väike troll ringi ja kogus kullapotte. Mööda raudteed, lennukiga, metsas, kaevanduses. Sai telekapuldiga juhtida. Eestis sai ainult vaadata, kuidas soomlased mängivad, jube kadedaks tegi. Muidu mulle videomängud ei meeldi, need on liiga lärmakad, ma ei kuule omi mõtteidki. Ja mis mäng see õieti on, kus sa ise ei mõtle, vaid ainult reageerid. Ma tahtsin ise oma fantaasiamaailmu juhtida.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Praegu on minu mängukaaslasteks – fantaasiarännakute kaaslasteks, kellega argirutiini peletada naljatamise ja luiskelugudega – töökaaslased Lennusadamas. Tore ja vaimukas seltskond. Tavasituatsioonidest muuseumis saavad meil isekeskis montypythonlikud absurdikillud. Mängin kujutluspiltidega. Kirjutan praegu raamatut ühest rebasest... ja kummitustest, maa-alustest linnadest jmt. Keel, folkloor, maastik, ajalugu – need on mu mänguasjad. Minu sõprade head ja veidrad omadused. Ja palju muud. Ma pean lihtsalt pidevalt fantaseerima ja nalja tegema ja näen kogu elu läbi mänguliste prillide. Loodan, et ma seda pikka küsimustikku täites päris prille ei saa...
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin lapsepõlves Lasnamäel, kus meil oli oma maja. Ümberringi oli lage heinamaa, mida poolitas Pae tänav. Meie maja oli Turba tänaval, mis algas Narva maanteelt. Eemal asusid Lauluväljak ja Kadriorg, meie majast vasakul oli sõjaväe lennuväli. Ümbrus oli rahulik ja vaikne, suvel lilli täis. Üle Pae tänava oli asula, kus elasid vene rahvusest inimesed, kes peale sõda Eestisse olid tulnud.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli vaba aega palju. Suvel oli mul kohustus peenraid kasta ja vahel ka rohida, aga ülejäänud aja olin vaba.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Minu meelistegevuseks oli suviti ümbruskonnas jalutamine, kohalike lastega mängimine ja toas olles lugemine või harmooniumi mängimine.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Toas oli mul mängimisvõimalusi igal pool. Meil oli kaks tuba ja köök. Rohkem mängisin suures toas. Aga õues oli mul mängupaik hoovis ja vihmase ilmaga pesuköögis, mis asus hoovinurgas ja kus oli ka kelder. Heinamaal mängisin, kus tahtsin, ainult põllule, vagude vahele, ei soovitatud minna, aga vahel olin seal ka.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis me peale tunde ei mänginud, kui just ei olnud vaja kooli jääda. Aga vahetunni ajal pidime rohkem ringiratast jalutama ja jooksmine ja muidu hullamine ei olnud soovitud. Aga kui käisin vanas koolimajas Majaka tänaval, siis sõitsime trepikäsipuudest alla fuajeesse või mängisime all koridoris peitust. Uues koolimajas me enam nii ei mänginud. Poisid mängisid peale kooli staadionil palli, aga meie vahest keksu.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Mängiti igal vabal minutil, seda ma ei mäleta, et keegi oleks kusagil nurgas omaette olnud.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Olen mänginud koos klassi- ja koolikaaslastega ning üle tee elavate vene lastega. Kodus käisid mul pinginaaber, kes elas Mõigus, ja sõbranna Marina – tema elas Pae tänaval. Mängisime ka venelastega, kui nende emad oma lapsed minu mammi juurde hoida tõid, nemad olid minust nooremad.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Minu mänguseltskond ja sõpruskond oli põhiliselt sama ja kokku saime suvalisel ajal. Mingeid erilisi kokkuleppeid ei olnud, lihtsalt üks läks teisele külla ja siis mindi juba teiste juurde või mängiti kahekesi või kolmekesi koos, kuidas parajasti juhtus.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Mina mängisin koos vene tüdrukute Galja ja Ljudaga ja poisid olid Miša ja Kolja, Marina õppis minuga samas klassis ja tema tuli ka meiega koos mängima. Vahel võtsime ka Marika kaasa – tema elas lauluväljaku ligidal Võidujooksu tänaval – ja siis läksime kõik koos mängima.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ma ei mäleta, et tülisid oleks olnud, või kui oligi, siis lepiti ruttu ära.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli ”interpreet” ja teine oli ”rahvakunstnik”, need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe. Aga emaga mängisime õues peitust ja lumesõda ning lahendasime koos ristsõnu, ka jalutasime palju koos. Mammi õega käisime vahel heinamaal mängimas, võtsime rohututi ja tõmbasime läbi sõrmede, küsisime teineteise käest: ”Kukk või kana, noor või vana?” Ja siis arvasime ära, milline rohututt keda meenutas.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin vahel puuvilla korjamist: korjasin ohakavilla korvi sisse ja pidasin seda puuvillaks, siis korjasin väikesi kive ja tegin neist õues mustreid. Mängisin ka palju koeraga ja kassiga, tassisin neid süles mööda hoovi ja sidusin neile rätikuid pähe.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Sellised otsused sündisid tavaliselt spontaalselt, olenes kohast ja ajast. Vahel saime ka kokku, et läheme rahvakat, s.t. rahvastepalli mängima, või kogunesime talvel pühapäeviti ilusa ilmaga lauluväljakule kas kelgutama või suusatama. Suusatamas käisime rohkem Kadriorus.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Püüdja või lugeja selgitati välja kordamööda. Kes oli selles rollis eelmisel korral, see nimetas ise järgmise. Vahel viskasime ka kulli ja kirja.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Salmilugemist ma ei mäleta ja ise ka ei lugenud.
5. Kirjelda mänge
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Õues mängisime keksu, kulli, peitust, lumesõda ja luuremängu – seda eriti klassiekskursioonidel ja väljasõitudel. Lumesõda mängisime meie kodus hoovis, sest meil oli plankaed, mis oli heaks kindlusevalliks – siis olime poisid ja tüdrukud koos, teine teisel pool planku.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Erilisi reegleid ma ei mäleta, aga tean, et mingit sohki ei tohtinud teha – siis olid kohe mängust väljas. Mängu ajal mingeid pahandusi ette ei tulnud või kui tuli, siis väga harva.Kui keegi palliga vastu pead sai, eriti rahvastepallis, siis tohtis ta vastast palliga mängust välja visata, aga tavaliselt oli mängijatel mitu elu ja välja langeti sellepärast harva.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad.
Mõtlesime koos Marinaga välja rõngamängu, kus minu ema lõi suure naela maja seina sisse kahe meetri kõrgusele ja meie katsusime oma hularõnga sinna otsa visata ja siis ära tuua – selleks hüppasime nii kõrgele, kui saime.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Poisid mängisid rohkem sõda ja kulli ning lasid ragulkadega pihta. Meie, tüdrukud, mängisime poodi, arsti ja telefonimängu.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Mobiil tuli minu ellu kümme aastat tagasi ja arvuti eelmisel aastal.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Videomänge ma pole kunagi mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Ma ei mängi arvutimänge, aga oskan kaardi- ja lauamänge, mida olen lastega mänginud.
Lisaksin veel tubaseid lastemänge, mida koos sõprade ja emaga mängisime.
Asjade peitmine
Keegi peitis tuppa midagi ära ja teised hakkasid seda otsima. Mida rohkem ta sellele asjale lähenes, seda rohkem ütlesid teised: ”Soe, veel soojem, tuline ja kuum.” Aga otsija pidi teadma, mis asi see on. Ükskord mängisime koos sõbranna ja minu emaga. Ema seisis vaiba peal, aga asi oli vaiba all ta kahe jala vahel. Me otsisime sõbrannaga ja katsusime igalt poolt, aga üles ei leidnudki. Ema oskas alati asju väga hästi ära peita.
Mängisime palju lauamänge: ”Reis ümber maailma”, ”Lend Kuule”, ”Kirp”, ”Trilma” ja ”Tõtta-tõtta”. ”Kirp” ei olnud lauamäng, see koosnes väikestest nööbikestest, mida tuli suurema nööbiga hüppama panna – kellel rohkem märklaua poole sattus, see oli võitja. Ja alus pidi pehme olema, et "kirbud" hüpata saaks.
”Tsirkus” oli üks lemmiklauamängudest. See oli täringu ja nuppudega ja on vist alles tänaseni. Siis mängisime vanaisaga kabet, kui tal külas käisime. Malet ma ei osanud kahjuks, kuigi ta püüdis mind õpetada.
Oli veel mosaiigimäng, mis koosnes aukudega alusest ja väikestest tärnidest, mida sai auku panna ja moodustada mustreid või kujundeid. Sellest mängust sai alguse mu armastus ristpistete vastu, sest sealt õppisin ka ruudulisele paberile mustreid joonistama. Veel sai mängitud ”Laevade pommitamist” ja trips-traps-trulli, seda koguni nii innukalt, et sain koolis päevikusse märkuse: ”Anne mängib tunnis trips-traps-trulli.”
Kui aknad ära jäätusid, joonistasime nendele naeltega kujusid, aga see keelati meile peagi ära, sest see kahjustas aknaklaase.
Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959–1960.
Karu-Jürka
Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: „Karu-Jürka.“
Karu-Jürka vastab: „Kasi nurka!“ (võib öelda ka: „Mine nurka!“)
Sama mängija küsib: „Mitu sammu?“
Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis).
Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale.
1960-ndatel aastatel Rapla maakonnas Tapupere, Palamulla ja Kodila külas mängitud mängud:
Pallimängud:
Mädamuna
Mängijad seisavad ringis, üks mängija on palliga ringi keskel.
Mängija, kelle käes on pall, viskab palli õhku ja hüüab kellegi nime. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma; kõik teised jooksevad samal ajal laiali. Kui mängija püüab palli õhust kinni, siis viskab ta palli uuesti üles, hüüdes omakorda nime, kes peab palli püüdma. Kui aga pall kukub maha, võtab mängija palli ja hüüab „stopp!“ või „seis!“ ning kõik peavad jääma paigale. Mängija, kelle käes on pall, läheneb kõige lähemal seisvale mängijale kolme sammuga ning püüab paigalseisvat mängijat palliga tabada (läheneda võib kas käies või pikkade jooksusammudega, olenevalt sellest, kui kaugel on lähim mängija). Kui pall mängijat ei taba, saab viskaja ühe mädamuna. Kui aga mängija saab palliga pihta, saab tema endale mädamuna. Seejärel algab mäng otsast peale. Palli viskab õhku see, kelle käes oli eelnevalt pall. Kellel on kogunenud mängides kolm mädamuna, peab mängust lahkuma.
Siga
Mängijad seisavad ringis ja hakkavad üksteisele palli viskama. See, kes ei püüa palli kinni ja laseb selle maha kukkuda, saab endale „s“-tähe. Kui sama mängija laseb palli teist korda maha kukkuda, siis saab ta sõnast „siga“ teise tähe, s.o „i“ jne. Seega, kui mängija ei ole neli korda suutnud palli kinni püüda, siis ta on „siga“ ja peab mängust lahkuma. Mängitakse seni, kuni selgub võitja.
Jooksu-ja peitusemängud:
Jooksumäng “Hoop”
Üks mängijatest on „hoop“, kes hakkab teisi taga ajama. Kui tagaajaja on saanud kedagi käega puudutada, siis saab sellest mängijast uus „hoop“ ning mäng jätkub.
Peitusemäng – jooksumäng „Uka-uka“
Valitakse mängija, kes on otsija. Ta seisab kokkulepitud paigas näoga seina (posti, puu) poole ja hakkab loendama arve. Eelnevalt lepitakse kokku, mitmeni ta loeb. Selle aja jooksul peidavad teised end ära. Seejärel hakkab lugeja mängijaid otsima. Kui otsija näeb kedagi, siis jookseb ta kokkulepitud kohta, puudutab käega seina (posti, puud) ning ütleb: “Uka-uka ... (mängija nimi ) kinni.“ Mängija võib ka ise võimalusel peidukohast välja tulla, joosta määratud kohta, puudutada käega seina ning hüüda: „Uka-uka, mina prii.“ Kui otsija märkab, et mängija jookseb ja tahab ennast „priiks lüüa“, püüab tema olla kaasmängijast kiirem, et teda „kinni lüüa“. Kui kõik mängijad on end kas „priiks löönud“ või otsija poolt „kinni löödud“, algab mäng otsast peale. Otsijaks jääb see, keda esimesena „kinni löödi“.
1960-ndatel aastatel Pärnu linnas mängitud jooksumängud
Kraavinäkk
Valitakse kraavinäkk, kes on kraavis. Teised mängijad hakkavad üle kraavi hüppama. Kraavinäkk jookseb kraavis edasi-tagasi, et hüppajaid tabada. Keda ta on saanud puudutada, sellest saab uus kraavinäkk. Enne mängu algust määratakse kindlaks mänguala, s.o kraavi pikkus, kus mängitakse.
Puulets või kivilets
Puuletsu saab mängida seal, kus on mahalangenud puu või kännud, ja kiviletsu kivisel maa-alal.
Määratakse „lets“, kes hakkab teisi mängijaid taga ajama. Kui ta on saanud kedagi puudutada, saab sellest uus „lets“. Kui aga mängija on saanud hüpata puu (kivi) peale, siis teda puudutada ei või.
1960-ndatel aastatel mängisid poisid Pärnu linnas, Rääma linnaosas järgmiselt:
Poisid meisterdasid endale käsirattad, millele kinnitasid papi peale kirjutatud numbri. Igal poisil oli ratas ise numbriga. Poisid korraldasid käsirataste rallisid, kus niisama joosti käsiratastega.
Sageli aga korraldati võistlusi. Määrati kindlaks rada, stardipaik, finiš. Rada oli tavaliselt ringikujuline, umbes 100 meetri pikkune looduslike tõusude ja langustega. Määrati kindlaks ringide arv, mis tuli võisteldes läbi joosta käsiratast ees lükates.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Sündisin Tallinnas, kuni viienda eluaastani elasime Veerenni tänaval ehedas agulimiljöös. Väike ahiküttega korter, kahekorruseline puumaja, mille hoovil oli tsementpõranda ja suure katlaga pesuköök ja veel üks "hoovimaja" (tagaküljega hoovi poole? – mäletan, kuidas selle hoovimaja ja plangu vahele jäi kitsas vahe, millest läbi hiilida sai). Hoov oli tallatud rohuga ja tolmune, tagaosas kasvasid sirelid ja marjapõõsad ning olid peenrad, servad laudadega piiratud, sinna aga lastel oma mängudega asja ei olnud – muidu tuli pahandus. Tänaval oli suurtest paeplaatidest kõnnitee, maja ja tänava vahel kõrge plank.
Kui olin viieaastane, kolisime uude neljakorruselisse kolme trepikojaga majja praeguses Uues Maailmas. Rajoon oli endiselt samasugune vana armas agul kui enne, kuni raudtee ja Lilleküla jaamani. Meie maja taga oli suur hoov, mille keskel liivakast, ühes küljes garaažide rida ja tagaosas pesunöörid. Hoovi ümber oli roheline lippidest tara, millest oli päris hea üle ronida, ülemise põikpuu peal sai isegi istuda. Hoovile järgnes lasteaed ja selle hoov, mis õhtuti samuti ümberkaudsete majade laste mängumaaks muutus.
Samal ajal oli mul lapsepõlves paralleelmaailm, kus veetsin kõik nädalavahetused, koolivaheajad ja suved – vanaemade juures Tuhalas Harjumaal. Väike asunikutalu mäekünka otsas, kuiva jõesängi kaldal, allikad, lepik, hobused, lehm, lambad, kanad, heinategemine ja lammaste köietamine. Vanaisa suri, kui olin 10-aastane, vanaema, kui olin 15. Sinnamaani lugesin oma tegelikuks koduks ikka seda paika päikese all. Majal oli puutrepp, kus hea istuda, trepikojast läks lai redel-trepp pööningule ja uks tahatuppa ning sahvrisse, otse uks kööki, mille tagumisest osast pääses vanaema-vanaisa magamistuppa. Põrandad olid laiadest laudadest, seintel ülaosas tapeet, all puitbarjäär. Pliidi ees vanaisa eluajal raiepakk ja haokubu, hiljem vanaema enam hagudega ei kütnud. Maja ümber aed (mille nurgas otsaga vastu küüni vana palkait), sellest väljas kummelise õuemuru ümber kõrvalhooned: küün, tall ja laut – viimased otsakuti koos. Ümberringi metsad ja heinamaad.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Linnakodus oli õhtuti ikka paar tundi mänguaega, kuna õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Talvel lumega hoovis väga tihti ei mängitudki, aeg kulus rohkem lugemisele, vahel käidi kelgutamas ja liuväljal.
Maal olid mänguaeg ja -vabadus peaaegu piiramatud. Oma voodi ära tehtud ja toa põrand allikaojasse kastetud lehisvihaga puhtaks pühitud, võis mängudele ja metsaretkedele pühenduda, kuni tühi kõht end meelde tuletas. Tööd olid ikka ka, aga rohkem heinaajal. Muidu vast kokku pool tundi kuni tund päevas: lehmaketti edasi tõsta, tuppa puid tuua, kanadele ja seale kartulitest rohtu kitkuda.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Lugemine, lugemine, .... lugemine. Lisaks "ekspeditsioonid" metsa, onnide ehitamine, ilusate kivide ja kivististe otsimine, ujumine, lugude väljamõtlemine, mida mõttes või tegelikult läbi mängida.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Linnas oli esimeses kodus mängupaigaks hoov, tänavale ei tohtinud minna ja toas oli kitsas, sinna ei saanud kedagi kutsuda. Hiljem oli mängupaigaks oma maja hoov ja lasteaia õu seal kõrval, liivakast. Õues olid tagumiste sissepääsude juures paeplaatidest kattega müüri moodi piirded, seal peal sai istuda-turnida. Korter oli kahetoaline, seal saime küll 5 aastat noorema vennaga mängida, aga mitte sõpru külla kutsuda. Lasteaia hoov kõrval oli karussellide, ronimisredelite ja suurte liivakastide tõttu ihaldatud mängupaik, aga sealt tuli olla valmis kiiresti põgenema – tegelikult seal mängida ju ei tohtinud.
Maal oli mängupaiku lõputult, kuid lemmikuteks olid maja taga kuivas jõesängis kasvav lepik, kus voolas allikas; kunagine hobusetall oma latrite ja põnevate vanade esemete ning tööriistadega; karjamaa kuiva jõesängi nõlvadel, kus all orus kasvasid kullerkupud ja üleval metsmaasikad ja muulukad.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Kooliga ei seostu küll ühtegi mängu, vahetundides pidi jalutama kahekaupa rivis ja peale tunde lidus igaüks koju, et siis hiljem võib-olla uuesti kokku saada. 1. klassis käisin endises 22. keskkoolis, sealt tulles jäi koduteele suur puust liumägi, millest allasõitmine tihti kojujõudmise hilja peale venitas.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Linnas ikka õhtuti, aga pimeda peale jääda ei lubatud, ainult liuväljale vahel. Maal võis mängida igal ajal ja kohas, kuigi talvel pimedas ikka rohkem toas.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Onupoeg, onutütar ja teised sugulaste lapsed ning nende sõbrad sünnipäevadel. Neil oli üks emapoolne sugulane, meist 3–4 aastat vanem tüdruk, kes meile (mäletan seda alates 5–6-aastasest kuni 13–14-aastaseni välja) igasuguseid mänge organiseeris.
Maal mängisime põhiliselt neljakesi: meie onutütrega olime ühevanused, onupoeg aasta noorem, minu vend 5 aastat noorem - eelkoolieas pigem segaja kui mängukaaslane. Kodus kahekesi mängisime ka vennaga, siis teisi lihtsalt polnud.
Linnas hoovis oli meid tosina jagu, igas vanuses ja igasuguseid. Korraga muidugi nii palju tavaliselt õues ei olnud, aga vahel juhtus sedagi. Lapsi oli majas rohkem, aga mõni ei saanud tervise pärast mängudest osa võtta ja mõned olid veel liiga väikesed. Need kes juba liiga suureks said, jäid ka aegamööda mängudest kõrvale.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Osaliselt kattus. Head sõbrad olime onupoja ja onutütrega, kellega koos ka palju mängisime. Linnas kohtusime põhiliselt sünnipäevadel ja perepidudel, maal vanaema juures ka niisama.
Oma klassikaaslastest sõpradega koos eriti ei mänginud, ka pinginaabriga, kellega olime eriti head sõbrad. Käisime kinos, jalutasime linnas, arutasime-jutustasime.
Oma tänava ja hoovi lastega mängisime hoovis ja tänaval, kodus külas käis mul ainult allkorrusel elav paralleelklassi tüdruk. Hoovis oligi ainult mänguseltskond, muul ajal nendega sõprust ega läbikäimist polnud.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid minu mänguseltskondades küll koos, kuid "venelaste maja" lastega koos ei mängitud, pigem kakeldi ja vahel päris tõsiselt. Naabertänavas asus nimelt sama suur neljakorruseline maja kui meie oma. Kuna kortereid sai töökoha kaudu, siis elasid meie majas ainult eestlased, naabermajas aga mingi tehase venelastest töötajate pered. Põhiline lööma käis lasteaia hoovis mängimise õiguse pärast, aga vene poisid kiusasid igapidi ka tänaval. Sõimasid muidugi fašistideks ka!
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Tülid tekkisid põhiliselt siis, kui keegi arvas, et sohki tehti. Vahel oli see tõsi, aga vahel ka mitte. Näiteks keegi piilus peitusemängus või pimesikus, luges "pidamise" ajal valesti – mitte viiekümneni, nagu tavaks vms. Tavaliselt eitas süüdlane kõike, aga kui teised ei leppinud ja jonni edasi ajasid, siis järgnes: "Te olete lollid, mina teiega enam ei mängi!" ja tönnides tuppaminek. Järgmiseks korraks oli kõik unustatud ja mängiti edasi.
Kodus ja maal tulid tülid põhiliselt sellest, et vend oli meist palju noorem, ei suutnud meiega sammu pidada ja virises. Siis vahel panime tema eest plehku, aga saime riielda, sest pidime ju väiksema järele vaatama.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Isa mängis meiega kabet ja käis vahel suusatamas, "maadles" ja müras, eriti vennaga, kui see väike oli. Emaga mängimisest pole küll ühtegi mälestust.
Ise mängisin lastega, kui nad väiksemad olid, igasuguseid ise väljamõeldud muinasjutumänge – filmidest ja raamatutest pärit süžeede edasiarendusi. Saunas käies oli meil abiks kuri nõid tädi Rumpumpel, kes ei näinud lapsi, kui nad olid seebivahuga kokku tehtud või juuksed šampooniga hõõrutud. "Immuniteet" kestis ka pärast loputamist.
Nüüd, kui lapsed suured, mängime perega kokku saades tihti lauamänge, kuna vanem poeg on suur lauamänguhuviline ja tal on neid päris palju.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin palju. Väikesena karvaste mänguloomadega, nukke mul eriti polnud ja nende riietamine mind ka ei huvitanud – rohkem olid nad koos loomadega mingi loo tegelased.
Maal ehitasin onne ka üksinda, kui teisi polnud, korraldasin 1-liikmelisi ekspeditsioone tundmatutesse metsasügavustesse ja mõtlesin endale kaaslasi ja seiklusi välja.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Linnas tuli keegi õue, siis lisandus veel keegi: "Mängime midagi!" – "Mida?" Keegi tegi ettepaneku ja kui teised nõus olid, siis läks lahti. Kui meid mängu jaoks väheks jäi, siis lasti all selle korteri uksekella, kus mõni mängukaaslane elas, see pistis pea aknast välja ja siis karjusid kõik: "Tule õue mängimaaaa.." Enamasti pistis siis pea välja ka mõni vanem majaelanik ja hakkas hurjutama, et mida te röögite!
Maal olin ettepaneku tegija tavaliselt ma ise, vahel ka teised.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Minu mänguseltskondades mängisid poisid ja tüdrukud koos, tuttavate juures tuli kuulu järgi ette ka seda, et tüdrukud mängisid näiteks ka paberist nukkudega ja poisid midagi muud.
Minu lapsepõlvemängud
Olen sündinud 1957. aastal ja kasvanud Haapsalus. Elasime väikses hoovimajas Komsomoli tänaval, mis asus Aafrika ranna ja lossipargi lähedal. Nii et mängumaa kulges õuest randa või siis õuest lossiparki. Lasteaias käisin ainult ühe aasta ja kuna mulle seal eriti ei meeldinud, siis ma jäin vanaemaga koju. Mängimiseks aega jagus küllaga. Meie naabrimajas elas minuvanune tüdruk, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Temaga sai mängitud tüdrukute mänge (kodu, arsti jne.)
Kui ma sain 5-aastaseks, kinkis tädi mulle saksa nukubeebi. See oli nii ilus ja armas! Seljas roosad beebirõivad, peas väike roosa mütsike, ja kui pöörasin nukku, kostis: "Mamma!" Suus oli kaks hammast ja ta lõhnas imehästi. Niikaua, kui suured inimesed teises toas pidutsesid, otsustasin mängida hambaarsti. Kui vanaema natukese aja pärast vaatama tuli, oli nukul juba palju parem, sest ma tõmbasin ühe hamba välja ja ta ei öelnud enam "Mamma!". See nukk on praegugi alles ja kaunistab diivanit. Selle nukuga on mänginud minu poeg, tütar ja pojapoeg.
Minu tädi ja vanaema sugulased elasid Tallinnas. Nii oli sealt pärit eestiaegne vitstest punutud nukuvanker (kahjuks see ei ole säilinud) ja plüüsist väike pruun mängukaru (minu kaisukaru), mis on tänini hästi säilinud. Mul oli roosast plastmassist nukumööbel, mis koosnes lauast, kahest tugitoolist ja peeglist.
Eriti uhke oli saksa portselanist nukuserviis. Seal oli supitirin, taldrikud, vaagnad, tassid ja kannud. Nendega ma mängisin harva, sest vanaema kartis, et ma lõhun need kiiresti ära. See serviis on praegugi pööningul kohvris, oodates väikest mängijat.
Igapäevaseks mängimiseks olid mul platsmassist nukunõud. Veel mäletan ma sellest ajast paberist nukke (poiss ja tüdruk). Karbis oli nende riiete garderoob (alates talveriietest ja lõpetades suveriietega).
Armsaks mänguasjaks oli mulle nukk nimega Priit. Tal oli kummist pea ja riidest täistopitud keha. Ta nägi välja peaaegu nagu Sipsik, aga ometi oli ta poiss – nukk Priit – ning ma tean kindlalt, et ta rääkis minuga, kui teised pealt ei kuulanud.
Väiksena ei osanud ma kaua aega ütelda „r“-tähte. Ema ja vanaema lubasid mulle osta rongi, kui ma tähe selgeks saan. Ühel päeval, kui olime linnas, nägin poe aknal oma kallist rongi, ütlesin: "Ema, palun osta mulle RONG!" See tuli põristades ja kogu oma ülejäänud elu põristan „r“-i edasi. Rongi ma sain – see oli puidust tehtud ning ma võisin tundide kaupa sellega mängida.
Kui ma sain 6-aastaseks, kingiti mulle puidust konstruktor. Vaat see oli mäng! Sai ehitada terveid linnu, külasid või kolhoose. Seal oli puid ja põõsaid ja loomalautu jne. Seda sai mängitud üksi, naabritüdrukuga või Tallinnast tulnud onupoja ja onutütrega.
Vanasti asus prügimägi praeguses Krahviaias lossi lähedal. See oli meie Aarete saar. Sõbrannaga korraldasime sinna mitmeid retki. Sõjasaagiks sain sealt portselanist teekannu ja PUNASE KLAASIKILLU. Me olime lummatud, sest läbi värvilise klaasi avanes meile uus muinasjutuline maailm.
Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. Nendest suvedest on meeles takjasõda, luurekas, pallimängud.
Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde.
Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus – oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.
Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.
Veel mängisime rahvastepalli ja mädamuna. Kui mu mälu ei peta, siis mädamuna reeglid olid sellised: üks lastest viskab palli kõrgele õhku ja hüüab kellegi nime, näiteks: „Maie!“ Maie püüab palli kinni ja ütleb: „Stopp!“ Mängijad ei tohi enam joosta, vaid on paigal. Palliga mängija valib enda jaoks kõige lähemal oleva lapse, tõmbab kingavarbaga joone ja teeb kolm hüpet ning viskab palli seisva mängija suunas. Kui see ei suuda palli püüda, on tema "mädamuna" ja ta peab palli uuesti mängu panema (seekord ilma nimeta, sest ta on mädamuna). Kui mängija on palli kinni püüdnud, hõikab ta palli üles visates juba kellegi teise lapse nime.
Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks:
1) Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Ütle, mitu seppa seda peavad parandama.
Ütle sina, väike tatinina!
See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni.
2) Punaste pükstega politsei,
ütles mulle: "Idii damoi!"
Mina ei mõistnud seda keelt.
Pöörasin selja ja näitasin keelt.
Kui ilmad olid vihmased, siis mängisime lauamänge („Reis ümber maailma“, „Lend Kuule“, „Tsirkus“, „Suusaretk“ või „Kirbumäng“). Sageli mängis lauamänge ka vanaema ja siis sai alati nalja. Vanaema läks hasarti ja süüdistas onutütart, et see teeb sohki. Mina ei saanud aru, mida see „sohk“ tähendab. Eks siis teised seletasid mulle. Kõik need mängud said mängitud aastatel 1962–1966.
1966. aasta suvel kolisime vanaemaga uude kohta, mis asus Komsomoli tänava lõpus. Maha jäid endised mängukaaslased ja armas koduhoov. 1967. aasta suvel olin paar nädalat Metsapoole pioneerilaagris, mis asus Läti lähedal. Seal toimus esimene öine häire, mis oli väga põnev. Röövitud oli meie lemmikkasvataja. Tänu suuremate kaasabile leidsime oma kasvataja pimedast metsast üles. Veel meenub laagrist üksteise pasteerimine. See tähendas seda, et kui kõik magasid, võtsid oma hambapastatuubi ja tegid naabrile mõnusa näomaalingu. Oli ka juhuseid, kus pasta sattus juustesse ja hommikul võis kuulda korralikku hädakisa kannatanult.
1968. aasta sügisel sai minu uueks kooliks Haapsalu I Keskkool. Sain tuttavaks oma klassi mõne tüdrukuga. Meist moodustus 5-liikmeline seltskond, kellega koos sai nii mõndagi põnevat mängida. Koolis, vahetundide ajal, olime pioneeride toas. Sinna oli toodud uus lauamäng (jalgpall – puust keeratavate mängijatega). Pidime peale passima, sest mängida-tahtjaid oli palju ja alati toimus seal ka rüselusi. Poisse oli alati rohkem ja nende jõud käis meist lihtsalt üle.
Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist." Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli – ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: "Oo, Valge Täi, sinna majja käi!"
Mõnikord mängisime garaažide vahel "Mary Poppinsit". Ka see mäng oli ülimalt populaarne ja tekitas vaidlusi, sest Mary Poppins sai olla ainult üks meist. Vahel harva tulime tagasi nukkude juurde. Nendega sai mängitud ühe tüdruku juures pööningul.
Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile.
Koolivaheajal käisid vahel Haapsalus nii onupoeg kui onutütar. Olime juba suuremad ja lauamänge enam nii väga ei mänginud. Peamisteks mängudeks said kabe ja kaardimäng. Vanaema ja meie pidasime lausa turniire. Kaardimängus oli vanaema kibe käsi ja ülimalt hasartne. Sageli läksime riidu või lõppes mõni mäng lausa nutuga. Lemmikmäng oli mul kaardimängudest "Perekonna tola". Veel mängisime "Paaris turakat", "Botkitnoid", "Linnade põletamist" ja "Bismarckit." See viimane oli lausa teadus, mis õpetas mõtlema.
Peale selle sai nii koolis kui ka kodus mängitud "Laevade pommitamist". Ruudulisel lehel on joonistatud kast, kus on märgitud külgedele tähed ja numbrid. [JOONIS] Kasti sees on laevad (ühe-, kahe- või kolmekohalised). Mängija küsib tähe ja numbri kombinatsiooni. Näiteks „a1“. On tabamus ja öeldakse: "Pihtas ja põhjas!" ning värvitakse ruut ära. Võitjaks saab see mängija, kes laseb kõik laevad põhja.
Sugulastega sai mängitud ka kopkamängu. Selleks oli vaja väikest taskukammi ja 1-või 2-kopikalist. Kammi servaga vajutati kopikat, püüdes tabada 5-, 10- või 20-kopikalist. Võitja pidi aga raha alati vanaemale tagasi andma.
Sünnipäevaks oli mulle kingitud lotomäng. See koosnes õhukesest papist tehtud mängukaartidest, mille peal olid numbrid ja kott puust numbritünnidega. Mängujuht võttis kotist tünni ja ütles numbri. Võitjaks sai see, kes oma lehe kõige kiiremini numbritünnidest täis sai.
I korrusel elas kaks poissi. Kui neil oli väga igav, siis kutsusid nad mind enda juurde mängima. Põhiliseks mänguks oli jalgpall (metallist mängijatega ja kuul oli jalgpalliks). Iga mängija oli vedruga ja tuli omada käteosavust ja tunnetust, et teha sööt õiges suunas.
Nende mängude periood hõlmab aastaid 1967–1971. Ja siis saabus üleminekuiga, kus mängud ja mängumaa libisesid minevikku ja ees terendas mäng „Täiskasvanuks saamine“.
Oma lastega olen mänginud lauamängu "Reis ümber maailma" 1990-ndate aastate keskpaiku ja ka natuke kaarte. Aga need emotsioonid ei olnud enam nii kirevad, kui lapsepõlves vanaemaga mängides. Ainult oma viieaastase lapselapsega olen taas pöördunud lapsepõlve mängudemaale. Mängin temaga trollide-kollide mängu (tekk on koobas, vanaema on troll-koll ja lapselaps on trolli vang). See mäng on täis hasarti, kartust ja põnevust. Vahel arvan, et teen lapsele liiga, aga poiss tuleb siis kavala näoga ja ütleb: "Vanaema, mängime trollimängu! Eks!" Ja muidugi jalgpall meie kahe vahel. Ning taas olen ma väravavaht ja kesktormajaks 5-aastane Gregor.
Praeguses kiires ja tehniliselt modernses maailmas on kindlasti omad mängud. Ma usun, et ka tänapäeva lapsed mängivad sama fantaasiarikkalt ja huvitavaid mänge kui meie omal ajal. Jah, võib-olla ei saa iga laps taguda hoovis palli või mängida mõnda muud huvitavat mängu, sest ta elab magalarajoonis. Kuid ma arvan H. Männi luuletuse "Muinasjutujänesed" sõnadega…
_ " _
Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad,
tegin kaasa kõik seiklused
kuumas Aafrikas
kollasel Hiinamaal
minevikus ja tulevikus.
_ " _
Aga jänesed elavad laste juures edasi.
Ma ei näe, aga tean seda,
ma ei kuule, aga aiman seda,
sest lapsed ei saa ju üksi
nii rõkatavalt naerda ja kilgata.
Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: „… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem.
Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.
Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama.
Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud „Kekskasti-kool“, „Hüppenööri-kool“, „Peitusmäng“, „Leka“. „Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.
Pallimängudest mängisime „Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), „Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.
Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.
Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"[1], mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.
Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata.
Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!
Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.
Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama.
Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!)
Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!
Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.
Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.
Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.
Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles.
Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult „lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"
Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".
Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!
Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.
Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas:
1. Idina sudina sutka sai,
fiffen faaren kupper kai,
iist, iist, sibula iist,
kretška.
2. Hangu tangu trilla-truu,
tšetr faafer fiirer fuu,
aam, daam, ritig daam,
u ur vau –
sina oled sellest mängust prii.
3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
mitu seppa seda parandama peavad,
ütled õige ruttu sina – vana tatinina!
4. Punaste pükstega politsei
tuli vastu ja ütles mulle
idi domoi!
Mina ei osanud seda keelt,
keerasin selja ja näitasin keelt!
Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.
Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…
Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud.
Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli „Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.
Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka „Monopol“.
Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!
Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna".
„Rahvaste pallis“ oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda.
"Rebase" puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5).
„Pallikool“ oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde.
"Mädamuna" oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat.
Jooksumäng oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "tšurr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja.
"Peitusmäng" – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees.
Hüppemängudest oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates.
Tasakaalumäng. Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla.
Kaardimängudest olid "Must notsu" ja "Viis lehte".
Lauamängud olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma".
Sõnamängud. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne.
Populaarne oli ka „Telefonimäng“ – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja.
Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.
[1] Johannes Palmi värsiraamat „Üle õue“, ilmunud 1950. aastal.
Elu on mäng
Minu lapsepõlvekoduks oli metsatalu Järvamaal, suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. Õdesid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal.EFA I 170, 1/25 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).