Selleks olivad: üks oli hobune, teine oli mees. Hobusele pandi ohjad käevarre külge ja sõideti. Seal oli peremees, perenaine, poeg, tüdruk, sulane ja niisama palju inimesi kui harilikus talus.
Niisama mängiti, kui majapidamises juhtus keski haigeks jääma, siis oli selleks tohter, see sidus jala või käe kinni.
Oli kellegil poest miski tarvis, siis mindi poodi. Seal oli kõik riidekaup paberist tehtud. Pood oli ikka harilikult tehtud kusagil tühjas (koobas) keldris.
Väiksemad lapsed olivad loomad karjas ja üks oli karjane.
Täisviide
ERA II 87, 477 (45) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Minu lapsepõlves poest ei ostetud mänguasju. Oli kolm nukku ja väike pall ja oligi kõik. Loomad tehti puust ja ka ise tegin neid lepakeppidest. Kui oli kellelgi rohkem aega hobust voolida, puust ja jalad alla panna, siis oli see ilus mänguasi. Naabril oli suurem tüdruk karjas. Jooksin mõnikord tema juurde, koplisse, kus kari puhkas või sõi. Tal oli suur hulk lepalehmi. Mängisime perenaist, ajasime loomad koplisse sööma, siis jälle koju lauta, lüpsime, jootsime vasikad, kurnasime ja jahutasime piima. Tegime ka lepapulkadest aia, kus kari sees oli.
Täisviide
RKM II 415, 39 (7) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Olin jälle onu pool. Onu küsis, mida ma kodus teen. Vastasin, et ega mul kodus palju tööd olegi, seal teevad isa-ema ja vanaisa-vanaema kõik ära. Jutt läks teenijatele. Onu küsis, kas ma ei tahaks neile teenijaks minna, andis mulle minu nõusoleku peale 25 senti käsiraha kätte, nagu päriselt. Tulin suure õhinaga, käsiraha taskus, koju teistele uudist kuulutama. Kodused hakkasid küsima, mis tööd siis teha tuleb. Lubasin lapsemeelselt teha kõik tööd, mis talus vaja: lehmi lüpsta, sööta, kanu munetada, perele süüa teha, tube koristada (olgugi et ma kodus polnud veel lehmi lüpsnud, olin umbes viie aastane.) Järgmisel hommikul pärast keskhommikut seadsin minekule. Ema pani mulle väikese riidekompsu kaasa. Sauna pidin koju tulema. Oli varakevad, puhus külm põhjatuul, sadas lörtsi, ilm oli külm. Panin talvepalitu selga, vanaema sidus mulle veel suurrätiku ümber, otsad selja taha sõlme. Asusin teele, mäest alla, vastu tuult. Tuul puhus nii kõvasti, vaat et ei tõsta õhku. Käed hakkasid külmetama. Jäin poolel teel seisma ja aru pidama. Aga et nii külm oli ja vali tuul, siis keerasin ringi ja tulin koju tagasi. Võtsin riidest lahti ja pugesin ahju peale sooja. Rohkem enam ei tahtnud kodust ära minna.
Täisviide
RKM II 415, 31/3 (2) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Kui oli juhtunud õnnetus linnupoja või kanapojaga, siis kutsusin naabri Helda matusele. Kaevasime sauna taha haua, panime linnupoja takjalehe sisse ja asetasime selle õrnalt auku, ajasime mulla peale, tegime haua ja risti, kaunistasime lilledega ja laulsime linnupojale nagu suuredki tegid.
Täisviide
RKM II 415, 40 (8) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Kui kusagil külas olid ristsed, siis meie tegime ka kolmekesi ristseid. Panime nukule uue nime. Ja üks oli siis köster, kes luges, teised vaderid. Külalisi ei olnudki. Seda tegime kordamööda, et kes enne oli köster, oli hiljem vader või ka ema-isa. Aga kui oli külas matus, siis tegime meie ka nukule kingakarbist sarga, matsime lillepeenra äärde, rist puuokstest, lilled ka ja laulsime. Pärast võtsime nuku jälle välja mulla seest ja läks teiseks mänguks.
Täisviide
RKM II 415, 38 (6) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Minu lapsepõlve üheks suursündmuseks oli, kui talus hakkas käima karjakontrollassistent. Olin siis 7-aastane. Küll olid tal uhked prooviklaasid, klaastorud, millega võttis laudas lüpstud piimast proove ning kaalus. Esiti igalt lehmalt eraldi, lõpuks kõik koos üldproov. Huvitavamaks läks, kui algas proovide tegemine. Missugune aparaat kastis, prooviklaasid, torud! Minu õnneks sain kõik katkised pudelid ja torud endale. Proovitegemise ajal lubati mul istuda kasti peal, et kast ei liiguks. Sellest päevast peale olid kõik kohad (aidatrepp, vundamendilauad) piimaproove täis. Käis üks proovivõtmine, -tegemine, klaaside ja torude puhtaks pesemine ja algas jälle uuesti otsast peale. Kui II klassis küsiti, kelleks saada tahan, oli mu otsus kindel - karjakontrollassistendiks. Aga läks teisiti, ei olnud vaja talusid ega karja.
Täiskasvanuna kohtasin varasemat assistenti. Too mainis, et ta polnud varem näinud niisugust last, kes oleks nii suurt huvi tundnud asja vastu.
Täisviide
RKM II 415, 45/6 (12) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Mängisin, et elan metsas, mul ei ole raha ja ma ei pea kunagi poest totakaid asju ostma. Ehitasin okstest onni, tegin vibu, korjasin vanaema aiast marju söögiks ja tegin lilledest pärja pähe. Ja nii päevast-päeva ning täiesti üksina. Kaarte mängisin ka, umbes kuueselt ja sentide peale.
Mulle meeldis väga väiksena mängida poodi. Kus mina olin poemüüja ja sõber oli klient. Veel meeldis mulle mängida arsti, tagaajamismänge, kodu, kohvikut. Eriti meeldis mulle mängida ema. Mul oli oma väike nukk, kellele ma olin ema.
Päris väiksena mängisin vennaga igasugu rollimänge. Meil oli väga palju tegelasi ja nad olid igaüks oma iseloomu ja väljanägemisega. Näiteks olid meil "käeloomad", kellel keskmine sõrm oli peaks ja ülejäänud jalgadeks. Venna oma nimeks oli Labuss ja minu oma nimeks Lisuss. Nad elasid seinte sees korterites, seal sõitsid ka liftid. Kui "käelooma" peale midagi kukub, vajub ta laiali ja tema püstisaamiseks on vaja seljal olevale kujuteldavale nupule vajutada. Neil oli ka oma rahvustants – kiisupolka. Veel oli meil selline tegelane, nagu Nastik (mina) ja Issi (vend). Nastik oli reeglina väga loll ja ta lasi välja "KE"-sid, mis ärritas kõiki. KE-d tekkisid tema pea külgedel olevate kollaste laikude all olevates elundites, mis ühendasid kaltsiumit ja jeltsiumit KE-deks. Seiklused põhinesid sellel, kuidas Nastik kas lunis Issi käest või otsis kaltsiumit ja jeltsiumit, et KE-sid teha saaks. Veel meenuvad mulle tegelased nagu Paks Jõuluvana ja Kikikuku, kes täitis erinevaid soove. Veel mängisin seikusmänge ka oma õuemängukaaslastega. Me olime kolm õde, kellest vanem olin mina, ja me olime kõik orvud ning meil olid mingid maagilised jõud. Ma joonistasin tegelaste piltidega täis mitu joonistusplokki, mis ma välja viskasin, sest häbenesin jubedalt. (Mine tea, äkki on mõni leht veel mingisuguse suurema entsüklopeedia vahel alles?) Ühe lasteaiasõbranna juures, kes päeval sageli kodus oli ja kellega me seal erinevaid mänge mängisime, sai ka üht-teist huvitavat tehtud. Me mängisime telekat (üks meist oli "vaataja" ja teine "telekas"); hullu arsti, kes saatis pidevalt oma patsiente teiste arstide juurde (patsientidel olid väga imelikud haigused, näiteks haug ujus käes või Gaska oli katki) ja veel igasugu muude tegelastega mänge (Gaska, Vasja, Baza jms).
Loomulikult mängisime kodu, arsti, poodi ja ka muid sarnaseid mänge. Üks mäng, mida väga tihti mängisime, oli „Kassid“. Selles mängus elasime mängult puu otsas ning olime kassid. Mõni mängis koeri või „Koera“, meie nn vaenlasi. Iga kord mõtlesime uue tagaloo ja tegevusviisi välja. Selle mängu jaoks läksime alati ühte lasteada sisse, seal oli üks puu, mis oli ronimiseks ideaalne. Viimane kord, kui mina sinna kellegagi läksin, jäi mul lõug ühte puu harunemiskohta kinni. Lõpuks saime mu sealt muidugi lahti, aga pärast ei ole ma ise sinna enam läinud.
Väiksena me mängisime venna ja õega tihti poodi ja kodu. Kui poodi mängisime, siis tegime nii, et vend oli näiteks müüja ja meie õega olime ostjad. Kodu me mängisime nii, et mina näiteks olin beebi, ja vend ja õde olid minu vanemad.
Päris väiksena mängisin ma kodu, arsti, lapsehoidjaid, pätti ja politseid, balli e pidu, kohvikut, kontorit ning loomulikult poodi. Neid mänge mängides olid meil rahaks puulehed v siis paberid, millele olid suvalised numbrid peale kirjutatud.
Lauluvõistilused olid põhiliselt talvemängudeks. Panime ühe tooli lavaks. Minu vend oli õhtujuht ja meie tüdrukutega lauljad. Mikrofoniks oli mõni taskulamp või lõhnaõli. Võitjaks olime muidugi kõik. Laulsime tavalisi lastelaule.
Kodu mängides otsime igelt poolt vana mööblit. Meil oli isegi mingi vana ahi, kus me liivakooke tegime. Vanu panne ja topse leidsime ka. Meie pereemadeks olime mina ja Jaanika, Sigmar ja Maris (mu venna ja õde). Mängisime, et isa on läbipaistev või kusagil reisil. Vahel olid emadeks teised lapsed, aga isa ei mänginud kunagi keegi.
Vahepeal mängin ma tõesti üksinda. Mängin siis sõda või pangaröövi. Sõda käib nii, et võtan suusakepi ja lasen nagu niisama. Pangarööv käib nii, et olen õues, tulen tuppa, kuulikas käes, teen mõne paugu, siis sahtli lahti ja võtan sealt mänguraha.
Väiksena mängisin kodu, kooli, poodi. Lemmikmäng oli kool, kuna ma olin õpetaja xD ja õpetasin väiksemat venda. Kodu mängisin nukkudega, sest teised ei tahtnud minuga kodu mängida. xD. Poodi mängisin ka harva, kuna see oli kõikidest teistest mängudest igavam. xD.
Kodu, arst, daamid, pood, politsei ja pätt, teatrit tegime palju, kontorit mängisime, hambaarsti, laeva kapteneid. Meil oli enda laev ka. Suure tamme puu alla oli rippu lastud kummikiik vanaema juures ja rooliks oli vana rattakumm.
Mäletan, et lasteaias mängisime kodu ja see oli ka kõige populaarsem. Poodi mängisime ka, kuid see oli esimeses klassis ja selle pärast, et õigesti arvutama ja raha lugema õpiksime.
Päris-päris väikestena panime SUVEL telgi püsti ja viisime sinna kõik oma barbie'd, muud nukud, riided ja mööbli. Nii me siis mängisime nendega, värvisime päris juuksevärvidega päid neil ja pärast lõikasime (omast arust tegime umbed soengud) ja vannitasime nukke. Muidugi meeldis meile hirmsasti tekkidest onne ehitada, tegelikult oli ehitamise ja disainimise rõõm suurim, pärast polnud seda kellelegi enam vaja. Päris palju sai poodi mängitud, kooli ja ka arsti. Meil oli vanemate käest küsitud päris nõelaga süstlad ja nii me siis süstisime kõik pehmed mänguasjad vett täis...:) Talvel, kui paks lumi maad kattis, meeldis meile metsas sõda mängida. Enamus meist olid plikad, sest poisid arvasid, et see on lahja. Aga meil olid poiste tagant "varastatud" päris mängupüstolid. Me muudkui jooksime, karjusime ja püherdasime kraavides... see oli lõbus. Tahaks tagasi neid aegu, mil kogu aeg sai ainult mängida. Nüüd aga pole enam mängudeks aega.
Ma mängisin kunagi raamatukogu ja panka. Raamatukogu jaoks võtsin palju raamatuid ja lehti, et sinna kirjutada, kes võttis raamatu, aga panga jaoks võtsin kaardid ja need olid rahad.
Ma mängin Matuga ja Aveliga müstilisi sõjaväelasi, et meil on "powerid" näiteks: magmaelustajavõime, langenud sõjaväelaste võime, meteoriidivõime, vee-elustajavõime, tule-elustajavõime või metsade ja põõsaste kasvatamise võime. Me mängime aias, kus ühes kohas on kiik ja ronimiskoht. Seal me luurame teisi lapsi ja nad mängivad ka ainult, et nad pole meie tiimi liikmed või armee. Mina olen nende ülem ja ma panen oma sõdalased luurama teise kuninga armeed. Meile see mäng meeldib, sest ma olen mänginud seda mängu juba kaua aega. Ma laenan relvi oma sõpradele mängimiseks ja neile meeldib neid kasutada sõjas, sest mul on ainukesena Annikoru külas päris oda kujutis. Mul oleks nagu päris mõõgad ja kilbid, mida ma olen koos oma isaga teinud. Õhtul, kui ma pean koju minema, siis antakse mu relvad tagasi ja ma lähen koju. Kui mul on väga palju asju käes, siis Matu aitab mind neid koju viia. Siis ma saadan ta koju ja lähen siis ise koju ka.
Mäletan, et siis, kui olin väike, siis mängisime sõbraga poodi. Muidugi oli esimene asi see, et me läksime kaklema, kes saab olla kassapidaja. Noh, müüsime seal igast kola, mida maja pealt leidsime. Mäletan, et vedasime ostulettidele kokku ka ema meikimistarbed ja õe kooliõpikud. Oli seda kisa ja kära küll küllalt, aga lõbus oli küll. Rahaks olid meil paberilipakad.
Mängijad panevad toolid ritta. Esimesele toolile istub "juht". Teisele "konduktor" ja edasi istuvad "reisijad". Reisijad ostavad jaamast piletid. Kui reisijad jaamades peale tulevad, kontrollib konduktor piletid. Piletiks on paber.
Enamasti sünnipäevadel ja laagrites, kuid harva ka koolis mängisime Astrid Lindgreni "Kalle Blomkvistist" laenatud "Valgete ja punaste rooside sõda". Tehti kaks võistkonda. Enamasti pakuti kaks kõvemat kapteniteks, kordamööda valiti, noorem alustas. Siis hakkas kumbki võistkond rada ette valmistama. Kuskile peideti mingi eriline ese (plastmassjänes, limonaadipudel, kamm, peegel), koostati kiri, milles teatati, kus otsitav ese leidub. Siis peideti see kiri ära ning järgmises kirjas teatati, kuhu eelmine kiri peideti. Viimane kiri anti vastaste kätte. Nemad püüdsid siis meie peidetud kirju ja "talismani" kätte saada, meie nende oma. Tavaliselt võitjat ei selgunud, kuid hulk aega sai rõõmsalt korruseid või metsa mööda sebida.
Kui olin päris väike, elasime veel suurtes majades. Poisid mängisid vahepeal sõda, kus püssiks oli veeprits. Tüdrukud mängisid sel ajal täiskasvanud naisi, kes on lastega sõjaajal kodus. Koduks oli meil maja ees olev liivakast. Meie käisime vahel mehi lahinguväljal vaatamas ja mehed käisid vahepeal omakorda kodus.
Muidugi mängisime me ka kodu. Majade ees olevad pingid ühendasime ja katsime pealt tekkidega. Kui aga vihma hakkas sadama, kolisime ruttu trepikotta üle. Seal oli sama tore.
Suurtes majades mängisime väga tihti arsti. Arste oli mitu. Ühel tüdrukul olid arstiasjad ka olemas. Tihti tegime operatsiooni, sest meile meeldis väga kõhtu lahti lõigata ehk dressipluusi lukku lahti tõmmata. Seda mängu mängisid tihti ka poisid.