"Karu tuleb" või "Kop, kop, kas mutionu on kodus?"
Tekst
Kinnisilmimäng.
Osavõtjaid vähemalt 3.
Vahendid: sall või miski muu, mis katab silmi.
Üks "karu" seisab teistele seljaga. Temale koputatakse seljale ja küsitakse:
"Kop, kop kas karu on kodus?"
Vastus: "Ei ole."
– "Kuhu ta läks?"
– "Läks metsa marjule."
– "Kuidas sinna saab?"
– "See on (nt) 5 sammu kaugusel."
Küsija läheb 5 sammu kaugusele. Samamoodi talitavad kõik teised. Lõpuks peab karu kõik küsijad pimesi üles otsima. Uueks karuks jääb see, keda esimesena leiti ja ära tunti.
See mäng on mõeldud eelkõige 5-9 a. lastele. See mäng algab nii: üks mängijatest läheb nurka, teised jäävad tema selja taha. Üks läheb tema juurde ja ütleb: "Tere, Jüri." Nurgas olija vastab: "Kasi nurka." Selja taga olija küsib: "Mitu sammu?" Nurgas olija vastab: 10, 15, 20, 25 või enam samme. Selja taga olija küsib: "Mis sammud?" Tema vastab: kas kirbu, kuke, karu, elevandi sammud. Kui kõik on nii kohtadel, siis nurgas olija kinni silmi peab üles leidma ühe mängija. Kelle ta kätte saab, see läheb nurka.
Seda mängu mängitakse ilma pallita. Mängu võib ükstapuha mitu inimest mängida. Seda mängitakse nii. Üks laps peab olema kas seina ääres või posti juures. Tal peavad silmad kinni olema. Üks lastest koputab, ja see laps, kellel on silmad kinni, ütleb: "Ja". See laps küsib: "Kas Karu-Mati on kodus?" ja tema vastab, kas on või ei ole. Siis see laps küsib, mitu [sammu], ja tema ütleb, kas kuke, karu, tibu, kure, hiiglase või kirbu. Ja need lapsed, kes ei küsind midagi, need teevad neid samme. Ja see tuleb teisi, silmad kinni, otsima. Kelle ta kätte saab, see on järgmine Karu-Mati. Aga kohalt ei tohi liikuda.
Loetakse, kes jääb ütlejaks. Ütleja peab ütlema: "Minge sinna, kus ma teid käsin." Näiteks kuuri juurde või maja nurga peale. Teised lapsed on reas üksteise selja taga. Küsija peab küsima: "Kuhu ma pean minema?" Häälemoonutusega. Vastaja vastab, kuhu ta peab minema. Kõik lähevad, kuhu kästud. Ütleja ütleb: "1, 2, 3, kõik siia!" Ja pöörab ennast ümber. Teised jooksevad kõik ütleja juurde. Kes viimaseks jääb, saab igaühe käest ühe laksu pepu peale.
Üks seisis ja varjas ühelt poolt käega oma silmad ära, teine tuli, pani oma näpu talle pealaele ja ütles: "Karuvinkel…" Silmade hoidja vastas: "Kasi nurka!"– "Mitu sammu?" – "Sada sammu!" – No seda andis alles lugeda ja sammuda, see oli lihtsalt kiusuks öeldud, tavaliselt öeldi vähem ja siis pidid jõudma ennast veel ära peita ka. Kui kõik olid ära saadetud oma sammude arvuga, siis hakkas see saatja neid otsima. Kelle üles leidis, see pidi jälle teised ära saatma oma sammude arvuga. Jne.
Täisviide
EFA I 169, 22 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
"Karule" seotakse rätik silmade ette ning pannakse seisma näoga vastu seina. Lapsed on tema selja taga rivis. Esimene laps küsib: "Kas karu kodus?" Karu võib vastata: "On küll," või: "Ei ole." Laps küsib: "Kus ta on?" Karu võib jälle vastata: "Vannis, külas, elutoas." "Kui kaugel see on?" Jälle võib mitut moodi vastata: "Viis hiiglast taha, kolm kärbest paremale," jne. Kui kõik lapsed on läinud sinna, kuhu kästud, hakkab karu neid pimesiku moodi püüdma. Lapsed võivad end igale poole kallutada, kuid jalad peavad omal kohal olema. Kui karu kedagi puudutab, muutub see karuks.
Üks mängija seisis näoga seina poole ja ülejäänud tulid ükshaaval ja koputasid talle õlale, ning järgnes dialoog:
"Kop-kop"
"Kes on?"
"Muri Murka"
"Kasi nurka!"
"Mitu sammu?"
"Üheksa kuke sammu" (selles vastuses varieerusid nii sammude number kui looma nimi).
Seejärel eemaldus koputaja üheksa kukesammu kaugusele (või siis niimitme vastava loomasammu kaugusele).
Kui kõik olid juhendid kätte saanud, asus lugeja neid silmad kinni otsima. Ülejäänud tohtisid liikuda, kuid vähemalt üks jalg pidi paigal olema. Olles kellegi kätte saanud, pidi ta ära arvama, kes see on, ja kui arvas, siis sai sellest uus lugeja.
Täisviide
ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959-1960. Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: "Karu-Jürka." Karu-Jürka vastab: "Kasi nurka!" (võib öelda ka: "Mine nurka!") Sama mängija küsib: "Mitu sammu?" Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis). Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale.
Täisviide
ERA, DK 128, 1 < Rapla khk., Rapla v., Palamulla k. < Pärnu l. - Tiia Põldme, s. 1952. a. (2014).
Selle mängu tõi meile koju õde Tudulinnast keskkoolist 1960-ndatel aastatel. On pimesikumängu variant. Karavinklil seotakse silmad ja keerutatakse 3 korda ringi. Keegi mängija tuleb juurde: "Karavinkel!" See vastab kurja häälega: "Kasi nurka!" - "Mitu sammu?" - Karavinkel ütleb, mitu. Nurkasaadetu astub lubatud sammud ja Karavinkel peab siis ta kinnisilmi üles leidma.
Täisviide
EFA I 168, 39/40 (3) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Üks oli vanakaru. Pannakse rätiga silmad kinni. Vanakaru ütleb: põgeneda ei tohi. Siis lähevad kõik, koputavad karu selja pääle, küsivad, mitu sammu annad. Siis karu ütleb, kas 10 või 5 jne. ja lähevad minema. Kui kõik on kohal, siis karu läheb neid otsima. Kelle kõige enne kätte saab, see on vanakaru. Kui ta saab lapse kätte ja ütleb nime valesti, siis karjuvad kõik „põlenud-põlenud“ ja ta peab uuesti vanakaru olema.
Täisviide
ERA II 103, 247/8 (5) < Setu, Meremäe v., Tsirgu k., Lätte t. – Aliide Muiste, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Viru-vinklit võib mängida toas ja õues. Selles mängus võib lapsi olla ükskõik kui palju. Lapsed moodustavad ringi, üks läheb ringi sisse ja loeb üht salmi. See salm võib olla ükskõik missugune. Näituseks: „Paar punaste pükstega poissi palusid: „Pai papa pane paadile purjed peale!“ Pai papa pani paadile purjed peale, paar punaste pükstega poissi purjetasid põhja poole Peipsit.“ Kellele viimne sõna langeb, see on „viru-vinkel“. Nüüd seotakse tal silmad kinni ja lapsed koputavad kordamööda näpuga talle pähe. Ning ütlevad: „Viru-vinkel!“ Vinkel vastab: „Kasi nurka!“ Küsija: „Mitu sammu?“ Vinkel võib siis ütelda ühe arvu, näiteks 12, siis peab küsija need sammud maa peal käies ära kõndima – rohkem ei tohi ja vähem ka ei tohi. Kui kõik on läbi küsinud ja oma sammude arvu ära käinud, siis peavad nad seal paigal seisma. Viru-vinkel, ikka seotud silmadega, keerab korra kannal ringi ja läheb siis otse edasi. Kui juhtub vastu mõnd mängijat minema, siis võtab sellest ühe käega kinni ja teise käega päästab enda silmad. Ükski seisja ei tohi paigalt liikuda. Nüüd on see „viru-vinkel“, kes kinni püüti ja mäng algab jälle otsast peale.
Täisviide
ERA II 97, 125/6 (8) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Leedi as., Muraksoo t. – Tiiu Remmelg, Sadala algkooli õpilane, s. 1923 (1935)
Viruvinklit mängitakse, siis loetakse: „Otto potto, Toomas totto, piu pau puh“ jt. Lapsi võib olla ükskõik kui palju. Seda mängitakse toas ja õues. Loetakse nii mitu korda kui lapsi on. Iga kord, kui ühele „puh“ langeb, see enam loendamisele ei lähe. Ja kui kõik läbi on loetud, siis see, kellele „puh“ ei langenud, on „Viruvinkel“ – see suleb silmad sitsirätikuga ja lapsed lähevad ta juurde, puudutavad pähe. Ükshaaval läheb üks, puudutab pähe ja ütleb: „Viruvinkel.“ Viruvinkel ütleb: „Kasi nurka.“ See, kes puutus, ütleb: „Mitu sammu?“ Viruvinkel ütleb ühe arvu ja see astub nii palju sammusid, rohkem minna ei või. Kõik käivad kordamööda. Kui kõik paigal, siis hakkab Viruvinkel pimedas kobama. Kui kõik üles leiab, siis on see Viruvinkel, keda kõige enne kätte saab. Nimed on pääl: Helga on Viruvinkel.
Täisviide
ERA II 97, 17 (1) < Torma khk., Avinurme v., Lissi k., Tagavälja t. – Hermiine Velt, Sadala algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
See mäng on kaunis huvitav, mida mängib suur kui ka väike. Mängust osavõtjate arv on määramata. Ühel mängijaist on silmad kinni seotud ja ta seisab seljaga teiste mängijate poole. Kõik kaasmängijad käivad kordamööda ta selja taga, pannes käe seljale ja küsivad: „Karumats, mitu sammu?“ Tema vastab, ükskõik mitu sammu: kas 3, 7, 8 või 10 või veelgi rohkem. Igaüks, nagu talle vastati, peab temast eemale minema ja seisma jääma ega tohi paigast liikuda. Niikaua kui kõik läbi, hüüab keegi: „Võib tulla!“ Siis hakkab tema püüdma. Kelle kõigepealt kätte saab, jääb tema asemele.
Täisviide
ERA II 96, 301/2 (1) < Paistu khk., Õisu v. ja mõis – Leida Sutt, Õisu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Seda mängitakse toas. Ühel mängijal seotakse silmad. Teised tulevad kordamööda ning koputavad talle pealaele ja küsivad: „Inkel-vinkel?“ Pime vastab: „Mine nurka.“ Koputaja küsib: „Mitu sammu?“ Siis ütleb pime mingisuguse arvu ning teine peab niimitu sammu kaugemale minema. Kui kõik on minema läinud, hakkab pime neid otsima. Keda ta kõige enne leiab, see jääb teises mängus pidajaks.
Täisviide
ERA II 93, 524/5 (62:1) < Kihelkonna khk. – V. Alber, Taritu algkooli õpilane (1935)
Üks mängijatest valitakse „karuks“. Sellel seotakse silmad kinni. Nüüd astub üks mängijatest karu ette ja küsib talt: „Karu vinkel?“ Karu vastab: „Kasi nurka.“ Nüüd küsib mängija uuesti: „Mitu sammu?“ Karu ütleb kas 10, 5, 2 jne. Mängija peab minema niikaugele, kui karu teda käskis. Nii küsivad nad kõik karult ja lähevad igaüks ise kohta. Nüüd hakkab karu neid otsima ja kelle ta kõige esiti kätte saab, see jääb uuesti karuks ja mäng võib uuesti alata.
Täisviide
ERA II 90, 763/4 (1) < Kuusalu khk., Kolga v., Tsitre k., Agumäe t. – Arno Oberg, Kolga algkooli õpilane, s. 1921 (1935)