1
30
302
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Minu Perekond
Vanaisa: Gustav Vaademan
Vanaema: Helene Vaademan
Isa: Villem Vaade, snd. 1905, srn. 1986
Ema: snd. 1910, srn. 1987, snd. Sakerman, abielus Vaade
Lapsed: Enn Vaade, snd. 1940
Aili Vaade, snd. 1942
Luule Vaade, snd. 1945
Õie Vaade, snd. 1948
Tolleaegne elukoht: Narva, Pähklamäe küla
Paul Vaade – isa vend, Erna Vaade – tema naine, poeg Sulev
Enne teist maailmasõda rentis vanaisa koos oma perega Narva linnale kuuluvalt mõisalt 39 hektarit maad. Kavatsus oli tulevikus maa omale osta. Minu isa Villem hakkas ehitama oma perele maja, mis sai ka enne sõda valmis. Pärast sõda tuldi siia tagasi ja hakati sõjast järele jäänud varemeid taastama elamiskõlblikumaks.
ELU PÄHKLAMÄEL
1945. a. tulid Pähklamäele tagasi vanaisa, vanaema ja isa. Eest leidsid ainult varemed. Tuli hakata midagi ette võtma. Ema jäi lastega Kohtla. 28. juunil 1945 sündis Luule. Elasime Kohtlas umbes aasta. 1946. a. kevadel (mais) tulime Pähklamäele.
Mäletan seda esimest tulemist ka natuke. Mäletan, et olin väsinud ja küsisin isalt, kas juba tuleb maja. Oli imeilus juuni õhtupoolik ja järsku nägin, et meie õue peal sööb rohtu võõras lehm. Ma ei saanud kuidagi aru, kuidas lehm sinna sai. Uudistasin vanemate käest, kuidas lehm üksi sai tulla. Sulevi ema tuli aga lehmaga ees ja siis läks ise tagasi teistele vastu. See oli siis esimene teadlik kohtumine Pauli perega.
Suleviga olin enam-vähem ühevanune. Sulev sündis 4. juunil 1942. a. Meid hirmutati, et teelt kõrvale ei tohi astuda, kuna miine olid kõik kohad täis. Hilisem elu tõestas seda. Sõdurid käisid miiniotsijaga miine kokku korjamas ja õhkisid neid Everause mäel. Pommiauke olid ka kõik kohad täis. Nendes õppisime hiljem ujuma. Flaki padruneid tagusime lahti ja võtsime püssirohu seest välja, see põles ilusa suure leegiga.
Majas elasime kõik üheskoos. Ühes toas oli Pauli pere. Teises olid Poome omad ja kolmandas meie koos vanaisa ja vanaemaga. Luule oli väike ja vanematel käed tööd täis, Enn ja mina pidime tema järele vaatama. Luule oli aga vanaemade poolt ära hellitatud ja pistis karjuma, kui temast välja ei tehtud. Meie Ennuga pistsime aga jooksu, kui vähegi saime. Enn oli väiksest peale haiglane ja arg, ei julgenud ronida kuhugi, ja mina, vastupidi, ronisin ja hullasin igal pool. Kui isal oli midagi vaja, siis kutsus mind. Nii harjusin varakult hobustega tegelema. Ennu huvitasid rohkem raamatud. Ta sai lugemise noorelt selgeks ja luges enne kooli juba suuri raamatuid. Mina sain lugemise selgeks alles koolis. Mulle meeldisid aga loomad ja hakkasin üsna varakult emaga koos õhtuti loomi talitamas käima. Kui isa kündis maad või äestas põldu, siis olin mina ikka see, kes tahtis temaga koos põllule minna. Oskasin hobust juhtida ja vahel äestasin ka. Enn, Sulev ja mina mängisime põhiliselt koos. Tegime pahandust ja õppisime elu.
Emal tuli tihti käia linnas piima viimas – kas turule või tal olid tutavad kliendid, kellele sai koju viidud. Keegi pidi sellel ajal hobust valvama ja nii pidin mina käima temaga koos linnas. Kord tuli meile Poolus, kellel oli hobuse varss kaasas. See hakkas mulle nii meeldima, et küsisin, kui palju varss maksab, et ma tahan teda ära osta. Ma ei mäleta, mis ta ütles, aga lubas mulle maha müüa, kui raha kokku saan. Nii ma siis hakkasin koguma raha ja kui kooli läksin hobust ostma oma kogutud rahaga, öeldi, et varss on juba maha müüdud. Mul oli küll kole kahju, aga teha polnud midagi. Pärast küsiti isa käest, kas tõesti taheti varssa osta. Isa naeris, et see on laste väljamõeldis.
Kooli läksin 1949. a. sügisel. Enn alustas kooliskäimist 1948. a. Mis tal viga käia koolis, lugemine selge, mina pidin veel vaeva nägema, enne kui lugemise selgeks sain. Mulle meeldis rohkem muud tööd teha kui õppida, see oli üks igav töö. Mida suuremaks kasvasin, seda rohkem tuli kodus juurde kohustusi. Õhtune laudas talitamine, 10-aastaselt või isegi varem hakkasin lehmi lüpsma. Õhtul tuli kartuleid pesta ja loomadele anda, joota, sõnnik välja visata, heinu ette anda jm. Enn küll põhiliselt jootis ja küttis ahju. Õie sündis 5. oktoobril 1948. a. Olin siis kuueaastane, eks tuli teda ka vahetevahel vaadata, aga imelikul kombel on just Luule hoidmine rohkem meelde jäänud. Õie kohta olin emale öelnud, et see küll ei ole meie õde, see vist vahetati haiglas ära, vii tagasi. (Nii rääkis mulle ema, ise ma seda ei mäleta.)
Meilt umbes 100 meetrit sovhoosi poole oli üks metsasalu, sinna ehitas Poome Eduard omale maja. Ta oli teeninud Saksa sõjaväes ohvitserina ja langes venelaste kätte vangi. Vangis peksti kahe vineeri vahel kopsud segi. Tal oli kaks last: tütar Asta ja poeg Tiit. Tiit oli ka meie mänguseltsiline. Poome vanad ehitasid omale ka veidi edasi maja. Niikaua elasid meie juures.
Kooli oli maad 5 km ringi. Iga päev käisime seda maad jalgsi, vahest toodi hobusega, kui mindi turule kartuleid müüma. Talvel käisime suuskadega üle karjamaa. Suusad panime Pooluse õue. Kooli ei saanud viia, seal polnud kuhugi panna ja oleks ära võetud.
Vanemate elu oli ka raske. Kuna nad olid maaomanikud, siis oleksid pidanud kolhoosi minema. Nad lootsid, et ehk jõuavad maksud ära maksta ja maad edasi pidada, aga maksud pandi nii suured peale, et asi muutus kriitiliseks. Vanaisa kirjutas avalduse kolhoosi astumiseks ja siis veel mõnitati, et ei võetagi. Kolhoosi viis ta meie hobuse RUUNO, kes oli juba vana. Eks ta sigadele söögiks läinud. Nii olid kõik ilma maata ja võlgades, mis tuli nüüd ära maksta, muidu oleks vanaisa vangi pandud. Viimase maksu suurus oli 18 000 rbl. See oli nii suur raha, et tuli võtta laenu. Mäletan, et olin viimases klassis, kui ema ütles, et nüüd on maksud makstud.
Ema käis peaaegu iga päev turul kartuleid müümas, et raha saada. Mina pidin koolivaheajal käima temaga kaasas, et aidata hobust kinni hoida, kui kraam maha võeti. Hiljem, kui sain jalgratta, siis aitasin piima linna viia, kas siis turule või hiljem komisjonipoodi või meiereisse.
Karjas pidime käima – ega see raske olnud oma kodu juures. Aga kohustus oli. Põhiliselt käisime kordamööda Ennuga ja vahest Luule ja Õiega. Ega karjas eriti viga olnud, sai lugeda. Vanaisa aitas meil karjas ka käia. Ta oli tihti ise karjas.
Kui vanematel oli suured võlad, siis käidi meil varandust üles kirjutamas. Pidime olema kaks peret. Muidu oleks isale veel suurem võlg kaela pandud, et noor mees jne. Laste käest uuriti ka, kas me sööme koos või ei. Mina mäletan, et minu käest küsiti, mitu kukke meil on. Mina ütlesin, et kaks. Vanematel oli tükk tegemist seletada, et üks on meie ja teine Sulevi omade kukk. Meie ei saanud sellest olukorrast nii aru, kuid vanematel oli raske küll. Meie saime ainult seda tunda, et ei saanud midagi omale lubada. Siidisukad olid ka nii viletsad, et alalõpmata jooksid silmad ja neid tuli siis heegelnõelaga üles võtta – uute ostmiseks raha ei olnud.
Heinal hakkasime varakult käima. Enn oli vist 15-aastane ja mina 13, kui hommikuti isaga koos läksime heina niitma. Meil tuli teha heina kahele lehmale, hobusele ja lammastele. Kõik tuli teha käsitsi. Heinamaad ei olnud. Käisime metsas ja soos niitmas, kolhoosist lubati heinamaad siis anda, kui neil on hein tehtud. Ühekorra tegime ka pooleks: üks kuhi sovhoosile ja teine omale. Heina tegime terve suve, vahel vedasime heinu veel septembriski. Hommikul läksime niitma, pärast kaarutama ja õhtupoole vedasime lakka või panime saatudesse. Õhtul tuli veel lehmad ka lüpsta, see hakkas mul kätele. Käed hakkasid öösel valutama.
Ega emalgi kergem olnud, ta pidi turul käima piima müümas. Ema ei osanud rattaga sõita ja lükkas ratast käekõrval. See kõik hakkas jalgadele. Talvel müüdi kartuleid. Need viidi küll hobusega turule, aga ega see kaup ka alati ei läinud. Sellest ajast peale on mul kahju turu müüjatest. Raha oli vaja ja nii see elu pidi minema.
Kord käisid vanemad turul liha müümas. Maanteelt hakkasid neile järele tulema kolm meest. Kui nad jõudsid Tamme kaevu juurde, siis järsku üks haaras hobuse suu kõrvalt kinni ja teine haaras koti, kus oli natuke raha, aga põhiliselt toidukraam. Ema hakkas karjuma, meie olime õnneks õues ja kuulsime appihüüdu. Mina jooksin tuppa vanaisale ütlema. Isa hüüdis, et tooge püss. Seekord nad midagi küll ei saanud, aga hirm jäi sisse.
Enn ja Luule olid head õpilased, mina ei olnud. Pärast keskkooli lõpetamist läks Enn õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (tolleaegne nimetus). Mina läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (tolleaegne nimetus), muud võimalust Narvast ära tulla ei oleks olnud. Vanaisa suri 27. juunil 1955. a. Enne Stalini surma, siis ta käis meie toas raadiot kuulamas, et kas see mõrtsukas sureb või ei. Siis oli tal hea meel, et jõudis ära oodata Stalini surma. Vanaisa tegi tööd oma surmani. Aia niitmine oli ikka tema töö, samuti tegi ahju jaoks puid ja ladus riita. Nädal aega enne surma käis arsti juures ja see oli autojuhile öelnud, et seda meest kauaks ei ole. Tema surmapäeva hommikul läksin mina emaga koos turule. Vanaisa istus köögilaua taga ja oli vanaemale öelnud, et tal on süda paha, et viskab õige pikali. Kui vanaema vaatama läks, siis olidki viimased hingetõmbed. Nii suri siis mees, kes oli ilma näinud ja kellel oli palju üleelamisi ka.
Sellel suvel kasvatasime ühe pääsupoja üles. Tulime õhtul loomadega karjast koju. Lambad hakkasid nühkima ühte latti, mis oli kinnitatud ühest otsast lakaga. Seal oli pääsukeste pesa, mis kukkus alla. Teised pojad surid, üks jäi ainult elama. Nüüd oli meil, lastel, tööd – pidime tapma kärbseid ja neid pääsukesele söötma. Igaühele oli käsk kätte antud. Vahel lugesime, mitu kärbest ta korraga ära sõi. Vahel 200 kärbest. Oli mis oli, kasvatasime pääsupoja üles. Toas õppis ta ka lendama. Viisime välja, seal lendas ta juba teiste pääsukeste hulka. Tagasi kutsusime nii, et tõstsime käe üles ja ütlesime VIDIIT ja ta lendas käe peale. Õhtul viisime ta veel tuppa magama. Ükskord tulime hilja koju ja pääsukest ei leidnud. Ta läks teistega kaasa. Sellest ajast peale ta enam tuppa ei tulnud. Õues siiski lendas veel õla peale ja sealt jälle lendu. Teisel suvel oli üks pääsuke heinakuhja varda otsas ja paistis, nagu ei kardaks meid, aga ei tea, kas oli see meie pääsuke või mitte.
Ei mäleta, kui vana ma olin, kui läksime metsa robinsone mängima. Tegime metsa puu okstest onni, Enn oli lugenud raamatut “ROBINSONI JÄLGEDES”, kus kirjeldati, milliseid taimi võib süüa ja kuidas. Hundinuia juurikaid tuli tules küpsetada, siis võis neid süüa kui kartuleid. Ka naabripoiss Tiit tuli meiega metsa, et olla seal ööd. Õhtul läksime siis oma ehitatud onni ööbima. Tiidul olid ka võileivad kaasas. Õhtul nii peale kümmet tuli isa meile järele ja kutsus meid koju. Mina läksingi (Sulev vist ka), isa ütles, et saan uues toas magada, see oli ka põnev. Nii ma siis tulingi. Enn ja Tiit jäid aga veel sinna. Öösel hakkas vihma sadama ja Enn ja Tiit tulid ka ära. Magasid lauda lakas. Nii olime siis suured robinsonid.
Kui olin juba suurem, siis tuli ikka tööd teha, ei saanud niisama luuslanki lüüa. Selleks, et saada heinamaad sovhoosist, tuli rohida kapsaid teatud hulk. Ma ei mäleta, kas oli 0,3 hektarit. Inimesed palkasid siis mind seda tegema. Sain natuke raha ka selle eest. Käisin ka kodu hoidmas, kui keegi tahtis kuhugi ära sõita. Seal tuli siis lehmi lüpsta ja muud teha.
Lapsepõlves oli meil avarust palju. Ema ütles ikka, et kas te käia ei oskagi – me pidime kogu aeg jooksma. Ja alati oli kiire. Ujuma õppisime pommiaukudes, neid oli seal küllaga. Kindlad kohad, kus käisime, muutusid saviseks. Olime hallid savist. Emal oli minuga raske. Alalõpmata olid riided kas katki või mustad. Ega ma saanud siis poistest halvem olla. Puude otsas ronimine oli kerge. Koolis, kui tuli ronida mööda köit, siis olin ainus tüdruk, kellele see ei valmistanud mingit raskust. Koolis käisime talvel, kui lund oli, siis suuskadega. Eks ma sain sellest hea treenituse ja võitsin kooli ja linna võistlustel diplomeid. Käisin ka Rakveres võistlemas.
Lapsepõlv oli siiski huvitav tagantjärele mõeldes. Tööd tuli teha palju, kuid sai ka raamatuid lugeda, kinos käia. Alati tuli arvestada heinategemisega. Seda tegime vahel kuni sügiseni, heinamaad omal ei olnud ja enamik heinast tehti metsalagendikelt või soo pealt.
Meil oli suur õunapuuaed. Seal käisid õunaraksus nii sovhoosi venelased kui ka linnapoisid. Ükskord otsustasime, et hakkame aeda valvama. Tol ajal käisid hundid oma poegi õpetamas jahti pidama. Igal aastal kadus meil koer ära. Hoidsime küll koeri toas, aga päeval meelitasid hundid koerad enda juurde ja nii said omale saagiks. Öösel, kui valvasime aeda, oli moment, kus ma tulin parajasti toast ja läksin lauda poole. Järsku olid kaks hunti minu ees. Mul ei olnud küll midagi käes, aga nad pistsid siiski jooksu. Siiani on meeles nende hõõguvad silmad.
Kui me õhtupoole koolis käisime, siis käidi meil metsa servas tavaliselt vastas. Kord tapeti siga ja ma pidin Luulele vastu minema. Isa rakendas hobuse ree ette ja ma läksin siis. Luulel oli jäänud üks tund ära ja ma sain ta kätte juba Everause mäe alt. Kodus isa kuulis huntide ulgumist ja võttis püssi ja tuli omakorda meile vastu. Luule oli juba reel, kui järsku hobune korskas ja pani tuhatnelja kodu poole jooksu. Ilmselt tundis huntide lõhna. Hundid olid tulnud omakorda sea vere lõhna peale lähemale. Luule viidi sellepärast ka Kohtla, et pidi üksi käima õhtupoole. Ta oli Kohtlas ühe aasta. Mõne aasta pärast hundid kadusid. Räägiti, et mürgitati ära. Ei tea, mis õige, aga hunte me rohkem ei näinud. Ka koerad jäid alles. Kohtlas oli Luule Ilme juures.
Lisan veel mõned meenutused eelnevale juurde. Lapsepõlvemälestused tunduvad tagantjärele huvitavad ja vanemate raske elu ei ole alati neile tajutav. Meie peres ei olnud kunagi jalgade trampimist, kui midagi ei saanud. Lapsepõlv on ikka kuidagi helge, olgugi et poes polnud midagi saada. Minul näiteks ei olnud isegi nukku, millega mängida. Tuli ise mõelda mänguasjad välja, nendeks olid põhiliselt puupulgad, mis kujutasid loomi. Õed mängisid nukkudega alles siis, kui mina olin suur.
Filme minu ajal ei olnud. Esimest korda käisin kinos millalgi 4.–5. klassis. Raamatuid armastasime lugeda küll, kui aega oli. Õde õppis lugemise selgeks juba 3-aastaselt, vend 5-aastaselt, ja nad lugesid täiskasvanute raamatuid juba siis – kas nad neist aru ka said, ei tea. Raamatute järgi me suurt ei mänginud. Kui oled eelkooliealine laps, siis ei oska sellele mõelda, kas elu on raske või mitte. Teadmine elust tuleb hiljem. Lapsepõlv möödus siiski tööd tehes. Iga vaba momenti kasutasime lugemiseks.
Tööst vabal ajal olime vabad ja avastasime ümbrust. Me saime vabalt liikuda umbes 2 km ulatuses ümber maja. TARZANI filmi käisime vaatamas ja seda filmi me küll mängisime. Meie lapsepõlv oli huvitav tänu sellele, et saime vabalt ringi kolada. Kui olime juba keskkoolis, siis tegime omale 100-meetrise jooksuraja, hüppasime kaugust ja kõrgust ning mängisime korvpalli.
Meie lapsepõlve ei saa võrrelda tänapäevaga, kus on kõik teisiti. Vanematel oli siiski raske olla pidevas hirmus küüditamise ees. See hirm kandus ka lastele. Ei tohtinud paljustki rääkida. Ei tohtinud joonistada majadele Eesti lippe. Vaikiti laste eest maha palju asju. Riigi poolt ahistust tundsime siis, kui käisime juba koolis. Pioneeriks meelitati ja ka osaliselt sunniti, kui juhtusid veel hea õppija olema.
Lapsepõlv oli tore kuni koolini. Meil oli kodus vabadus, kuna vanematel polnud aega meiega tegelda. Nii me kolmekesi, vend Enn, Sulev ja mina, kolasime vabalt kõik ümbruskonna metsad ja mäed läbi.
Need olid väikesed meenutused minu lapsepõlvest.
Täisviide
ERA, DK 487 < Tallinna linn < Vaivara (Narva l.), Pähklimäe k. - Aili Felding, snd. 1942. a (2018).
Maakond
Virumaa
Kihelkond
Vaivara
Narva l.
Koguja
Aili Felding
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1942
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Aili, snd. 1942. a. Virumaal
küla
talu
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1.Miljöö<br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br /><br />Küla, kus vanaema maja asus, oli umbes pool kilomeetrit ridakülast eemal mäe otsas, ümberringi kilomeetri ulatuses põllud, siis metsad. Eemalt paistis suur kivist kahekordne koolimaja, selle taga Võru–Valga maantee. Sündisin pärast sõda 1946. aastal, elu oli väga vaene, tihti olin näljas ja tahstin süüa. Mind kasvatas vanaema, kelle mees ja kaks poega olid Siberis vangis. Ema töötas linnas. Mäletan pidevat pakkide saatmist, need oli vaja valgesse riidesse õmmelda, toidukraami otsimist. Meil oli lehm, siga, kanad, hobune, mis kolhoosi võeti. Olin kaasas põllutöödel, veskis jm, palju ka üksi kodus luku taga. Mäletan väga rongisõite, kuidas ma läbi akna kuud ja päikest vahtisin (kitsarööpmeline raudtee), Valga suurejoonelist jaama Šiškini jt reprodega. <br /><br /><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong> <br /><br />Arvan, et aega oli mängimiseks piisavalt, aga ei mäleta, et ma oleksin üldse palju mänginud. Mäletan vaid üht riieteta kaltsunukku. Kui vanaisa Siberist tagasi tuli ja Saru lauavabrikus tööle hakkas, ostis ta mulle ühe plastmassist (kui see üldse oli plastmass?) nuku pea ülakehaga, see jäigi millegipärast paljaks, nimeks panin Klaara. Nendega ma mängisin küll, aga mingit erilist mängimist ei mäleta, sest tegin maalapsena kõiki töid väikesest peale. Muide, järgmiste põlvkondade inimesed on vahel uurinud ja pole mõistnud, et kuidas ma küll koolilapsena suvel maal vanaemaga karjalaudas lehmi lüpsin, sõnnikut kärutasin ja kõike muud tegin. Et kuidas ometi tahtsid ja sõna kuulasid. Maatööd (eriti on meeles heinategemine, heina lõhn) olid nii sisse kasvanud, see oli täiesti loomulik, hoopis mittetegemine oleks olnud imelik. Sama suhtumist kohtasin üliõpilasena sügisestel kolhoosikuudel (käisime kolhoosis nii 1., 2. kui ka 3. kursuse sügisel). Pealinna kursusekaaslased viilisid vahel ja ütlesid, et kolhoosi värk, mis sa rabad, aga mina ei kohanud maal sellist suhtumist, et inimesed oleksid lohakalt tööd teinud. Tehti ikka enda jaoks ja enda pärast, siis oli ka teenistus suurem jne.<br /><br /> <strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br /><br />Olin üksik laps ja enne kooli mul mängukaaslasi õieti polnudki. Mulle meeldis väga ringi uidata, ikka põldudel, pilvi vahtida, oma maja juures, seal oli kolmeharuline paju, mille vahele pugesin. Ja toa peal, nagu meil pööningut kutsuti, olid ema ja onude eestiaegsed kooliraamatud, mida lõpmatuseni vaatasin, samuti mingi õunapuude kasvatamise raamat. Muid raamatuid meil ei olnud. Kuna me elasime savimäel, siis saviplonne tegin ka. Aga mingit kunstiannet mul küll polnud. Ja tuhka mäletan, tuhaga hõõrusime kahvleid, nuge, lusikaid, pärast mängisin. Ka puupilbastega sai mängitud. Kui petrooliumi (petruli) polnud, elektrist rääkimata, siis tõmbasime puupeerge, mäletan, kuidas köögis nende vahel süüa tegime ja väikeste juppidega sai mängida. Vanaema jutustas ka muinasjutte, kuid need ei meeldinud mulle (Vanapagan, Rehepapp jmt), ei meeldi siiani, kuigi ma neid lugesin koolieas. Meeldisid hoopis jutud mõisaajast, mõisapreilidest, üldse sellised vanaaja reaalse elu jutud (vanaema vanemad olid Taheva mõisa moonakad). Kooliajal oli 1950ndate lõpus üks meelistegevus vesipiltide hõõrumine ja kleepimine ning salmikute pidamine. Ja meil olid olid barakis elades ka oma loomad – lehm, siga, kanad, küülikud. Palju aega tegelesin nendega, istusin ka ühe lehma juures karjas ja muidugi lugesin sel ajal palju. <br /><br /><strong>2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> <br /><br />Mingeid erilisi mängupaiku pole olnud. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br /><br />Kooli alustasin küll maal vanaema juures, isegi kaks korda esimeses klassis, sest olin kaua haiglas. Kiviõlis 1954. aastal I klassi teisel poolaastal käisin koolis mõne kuu ja siis olid mul nagu esimest korda mõned sõbrad, kellega koos kelgutasime ja mängisime lumesõda, tegime lumememmi. Üks sõbratar Imbi ka tekkis, kelle ema oli soomlane ja sain selgeks mõned soomekeelsed sõnad. Tema vanemad ehitasid maja ja neil oli kalkun, kes mulle kallale tuli. Koolis Sompas mängisime vahetunni ajal ringmänge: „Üksinda kõnnin ma...“, „Me kosjad tulid saarest...“, „Kes aias“, ega muuks aega jäänudki. Ühe oma vanema sõbrannaga, kes elas veidi eemal talus, mängisime palju teatrit. Selgituseks: üks põhiline ajaviide oli mul kooliajal 3-4 korda nädalas kinos käia. Rutiku asulas oli ühes barakis kino ja mina suure filmihuvilisena nägin esimesest-teisest klassist alates kõik filmid ära. 1950ndate keskel näidati ka palju egiptuse ja india filme. Meile meeldis eriti nende muusika, laul ja tants. Kuna sõbrannal oli kodus palju eestiaegseid pitskardinaid ja muid vanu põnevaid riideid, siis muudkui riietasime end kardinatesse mähkides jne. Ka eestiaegsete ajakirjade vaatamine (Maret jt) oli üks meelistegevusi, silme ees on ka üks väike brošüür Estonia teatri jt teatrite reklaamidega, näitlejate pildid jne, see meeldis mulle tohutult. Mõtlesime välja igasuguseid armastuslugusid ja tantsisime, püüdsime ka filmimuusikat matkida. Kiviõlis mängisin ka ema riidelappidega. Ema polnud mingi õmbleja, tal polnud õmblusmasinatki, kuid ta parandas üliosavalt ja tegi üht-teist käsitsi ümber. Need lapikesed olid nii ilusad, tahtsin neid endale ning küsisin ema käest, et kui sa ära sured, kas ma siis saan need endale... <br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong> <br /><br />Ikka pärast kooli ja pühapäeviti. Suvel mina mitte, siis olin maal ja aitasin vanaema kolhoosi karjalaudas ja kodus, lugesin palju. Mängimine ei tulnud nagu mõttessegi, polnud vajadust, tahtmist. <br /><br /><strong>3. Mänguseltskond <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.<br /><br /></strong>Mängukaaslased olid koolikaaslased, enamasti samast klassist. Oli ka üks minust paar-kolm aastat vanem kooliõde, kelle kodus (end. talu) külas käisin, kellega teatrit tegime. Tema hakkas varakult Sompa kultuurimajas täiskasvanute peoõhtuil luuletusi esitama ja kutsus mind ka. Esinesin ka, kuid õpetaja sai teada ja keelas ära. Koolipidudel olin küll deklamaator ja teadustaja pidevalt. Lugemine, kino, teater, näitering, ka luuletamine olidki kooliajal meelistegevused. Keskkoolis ka amatöörfilmiklubi. Ka kooliajal kolasin üksi palju looduses. Põhja-Eesti loodus oli teistsugune, võrdlesin seda kogu aeg oma Lõuna-Eesti omaga. <br /><br /><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?<br /><br /></strong> Sõbrad olid samad, kes kooliski. Pärast kooli läksin tihti Ereda külla (see asus Ereda mõisa juures väikese jõe ääres), seal elas mu pinginaaber ja veel mitu koolikaaslast. Palju aega veetsime jõe ääres, viskasime lutsu, korjasime kivikesi, kolasime metsas, mängisime palli, korjasime lilli jne. <br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br /><br />Jah, kuna elasin mitme rahvusega kaevandusasulas (end Ereda koonduslaager, mida Ereda laagriks kutsuti) ja käisin Sompa segakoolis, siis mängisime küll koos. Vene tüdrukutega mängisime rohkem, poistega vähe, nemad mängisid oma mänge eemal, põhiliselt sõda. Mäletan oma barakist vene tüdrukut Tamarat, kutsusime teda Tamkaks, isegi ühine pilt on tehtud. <br /><br /><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br /><br />Ei mäleta tülisid, kuigi olin üsna isepäine ja mõttetult jonnakas laps. Küllap oli ka lahkarvamusi. Kuis siis muidu, aga ei mäleta. <br /><br /><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?<br /><br /></strong> Kui minu lapsed väikesed olid, muidugi mängisime, meie peres mängisid küll rohkem isa ja vanaema. Mina vähem, aega polnud. Lastelastega olen isegi rohkem mänginud. Tegelikult olen nendega koos olles rohkem näidanud loodust, maju, rääkinud ümbrusest, meie pere ajaloost, üldse ajaloost, näidanud fotosid. Näiteks Tallinnas Pikal tänaval näitasin majade uksi ja aknaid, kuidas nad erinevad ja millised värvid. Varsti jooksis lapselaps ise järgmise maja ukse juurde ja uudistas ja seletas... <br /><br /><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> <br /><br />Vt eespool. <br /><br /><strong>4. Mängu alustamine <br />4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?<br /><br /></strong> Entel-tentel trikatrei... Inglismaa oli lukku pandud... <br /><br /><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. <br />5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br /><br />Koolieas põlevkivimaal mängisime põhiliselt keksu, peitust, mingil määral palli. Keksu mängisime maanteel, kus oli asfalt. Kriidiga joonistasime kastid ja hüppasime. Millegipärast viskasime vahel ka nuga, mida poisid õpetasid. Nuga tuli mitut moodi näppude vahel hoida ja visata maha. Kui püsti jäi, oli võit. Vihmasel ajal sai toas laevade pommitamist mängitud, ka oma kooliealiste lastega. Ja mõningaid lauamänge (tsirkus jt taolised). Kabet sai ka vahel mängitud, malet pole selgeks saanud. <br /><br /><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong> <br /><br />Kodu mängisin koolieas küll, aga ega seda kirjeldada oska. Mingeid erilisi poest ostetud mänguasju pole mul olnud. Meile meeldis kooliajal tuhnida prügihunnikutes. Selgituseks, et barakielanikud viisid oma prügi (sh põlevkivituhk, põlevkiviga köeti pliiti; talvel ka väljaheiteämbrid) baraki lähedale suurde hunnikusse. Sealt viis majavalitsus („žekeoo“) talvel reega, suvel vankriga kogu sodi barakkidest veidi eemal asuvale prügipõllule. See koosnes osalt juba rohtunud küngastest ja lastel oli seal põnev tuhnida ja leitud asjadega mängida. Vanemad keelasid meid küll, ikkagi ohtlik mitmeti, aga kes siis kuulas. <br /><br /><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong> <br /><br />Koolieas mängisid poisid rohkem palli, vene poisid sõda, muud erilist vahet nagu ei olnudki. <br /><br /><strong>6. Elektroonilised mängud<br /> 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?<br /><br /></strong> Arvuti sain töö juures 1990ndate keskel, seal oli sees mingi pallide hüppamise mäng, mida algul proovisin. Aga ei haaranud ja aegagi polnud. Proovisin ka kaardimänge, aga mängijat minust ei saanud. No ei meeldi mängimine.<br /><br /> <strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?<br /><br /></strong> Mitte kunagi, ei huvita üldse, nii palju muud huvitavat on teha. <br /><br /><strong>7. Täiskasvanuiga <br />7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong> <br /><br />Oma laste ja lastelastega väga tavalisi mänge, kui nad veel lapseeas olid – peitust, lauamänge (nuppudega käimised), väga vähesel määral kaarte oma kooliealiste lastega, lastelastega aliast. Paari ringmängu. Ühe väikese reisiseltskonnaga Aliast. Nüüd kõik järglased juba suuremad ja enam ei tule mängimist ette. Mängud ei ole mind kunagi huvitanud, ka praegu mitte.
Täisviide
ERA, DK 387 < Tartu linn < Lüganuse; Hargla, Kiviõli l. - Varje Sootak, snd. 1946 (2016).
Maakond
Võrumaa
Virumaa
Kihelkond
Hargla
Lüganuse
Koguja
Varje Sootak
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1946
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Varje, snd. 1946. a. Võrumaal
küla
talu
Virumaa
Võrumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
1. Miljöö
Vanaisa Anton Treufelder oli ostnud Virumaalt Vao vallast Triigi mõisast 40 ha suuruse talu. Selle ta jagas peale oma surma kahe poja – minu isa Karla ja teise poja – Villemi vahel pooleks, 1915. a. Esialgu elati ühistes hoonetes. Välja arvatud elumaja, mille Karl ema perele ehitas. 1915. a. ta abiellus, sündisid tütred – Linda, Leida, Erna. Mina olin nagu ära eksinud, sündisin ligi 10 aastat hiljem – 20.02.1932. a. Hiljem ehitas isa oma koha poole peale kõik uued hooned. Neist elumaja 1932. a., milles ma üles kasvasin.
Aega mängimiseks näis palju olevat, aga mis sa üksi mängid? Maast madalast peale tuli töötamine. Alguses „too“ ja „vii“, hiljem vastutavamad üksi tehtavad ülesanded. Väiksena tehti mulle mänge ja mänguasju. Isa näitas vurri, kuidas see põrandal pöörles. Vastla aegu tehti vurriluud. Vokiratta kodarale pandi punane süsi pliidi alt ja siis tallati ratas pöörlema – süsi tegi punaseid ringe. Veel tegi isa lauajupist tuuleveski tiivad ja lasi naela otsas neil tuule käes pöörelda. Lellepoeg August, minust 6 aastat vanem, voolis noaga puust mänguloomi, hobuseid, lehmi, lambaid. See oli algus.
2. Mängupaik
Õige pea hakkasin mänge ja mänguasju ise valmis meisterdama. Kasvades laienes mänguala õue, sealt edasi naaberperedesse, veel kaugemal juba külasse ja kooli. Oma õues tuli aga veel üksinda mängida. Suvel püüdsin teha tekkidest telki, et pidada kästud valvet mesilasperede üle.
Ühel ajal osteti mulle rusikasuurune must pall. Olin siis tehtud mees seda suurematele poistele mängida andmas. Põrgatasin seda ka ise, rohkem toas, sest õues tahtis ta ära kaduda. Siis oli mulle kingitud üks plekist hobune, millel taga käru. Sinna juurde tuli talveõhtutel mõelda sündmus, nagu ma ise oleksin kihutaja. Vanast lauakellast olid alles rattad ja raam, selle mõtlesin masinaks.
Isa tegi mulle talvel väiksed suusad. Vedasin ka järel väikest kelku. Kevadel veelompidel püüdsin meresõitjat mängida. Koera etterakendamisest ei saanud asja, küll aga sõidutasid teised mind naabrikoera Taksiga.
Talveõhtud olid üsna igavad. Enne kooli tuli küll juba pliiats või krihvel-tahvel, kuhu sai kirjutada. Pere istus lambi ümber – isa luges, ema ketras, saunaema näppis sulgi, õed tegid oma näputöid. Siis tegin omale ahju taha tekkidest onni ja kujutasin omale ette rändajat ja telgiselamist.
Ei osanud veel lugeda. Polnud ka raamatuid peale kalendri, ajaleht muidugi oli. Sellest õppisin lugema. Raadio oli vaid 1 km eemal Vilumetsa peres. See oli mulle arusaamatu ime, kui nende lastega mängimas käisin.
Kogu Võnnusvere Väljaotsa küla paiknes päris tiigiäärsest Võnnusverest umbes 1,5 km eemal, metsa ääres, hajali: Avispea ja Võnnusvere vahel oli umbes 0,5 km, Avispeal oli algkool.
Tundsin juba enne kooli naabrilapsi. Kooliga tulid nad nagu lähemale. Koolitee oli mitmega ühine. Metsa tagant Vilu Juku (Johannes) ja Tabita, naabrilt August, edasi juba sirges reas: Sepa omad – minust üle 10 a vanemad poisid, siis umbes minuealised – Greenilt Raimu, Hulda, Ilse ; Uutsalud – Evald, Harald; Väljarud – Saamuel, Evi; Saage lapsed, juba 4–5 aastat vanemad. Edasi jätkus perede rida Avispea Tagakülaga.
Külas olid mängupaigad perede õuedes, kus olid juhtijad sama pere lapsed. Minu kodunt lõuna poole jäi Uniküla, siis Avispea poole Uniküla asundus. Veermetsa peres olid umbes minuvanused Heino ja ta vend.
Siis muidugi lell Villemi õu oli suur ja mängudeks ruumi laialt. Greenil mängisime tee peal või õues liivahunnikus, vahel ka põllul, kus oli liivaauk. Hiljem veel Väljarul, kus oli suur õu ja palju hooneid ja peitumänguks head kohad. Saage toatagune koplipealne oli üldtuntud pallimänguplats.
Muidugi olid kooliteel mitmesugused ajaviitekohad. Talvel karusselliga, kui vesi oli veel sula, siis parvetamine, veesõda, tiigielu uurimine. Päris koolimaja taga oli Kassiorg oma kevadise veega, talviste kelgunõlvadega ja suviste rattamängudega.
Koolis olime õues, kui vähegi ilma oli, nii suvel (kooliajal) kui talvel. Ikka pallimängud ja jooksmine. Tööpäevadel oli kooliskäimine ja kodused tööd. Sellest siis nädalavahetusel – pühapäeval kulus vahel kogu päev kodunt eemal olekuks ja mängimiseks.
3. Mänguseltskond
Naabriperede lastega koos oli mängimine lihtne, nad olid nagu sealsamas, mõni minut käia. Siis juba mängida seda, milleks aega jätkus.
Minu lähim sõber oli Raimu, Uutsalu poisid jäid juba üle 0,5 km eemale. Niisiis kujunes välja, et kõik mängud, vähemalt algus, tegime Raimuga koos. Vahel ka ulakusi – siis juba öeldi, et Asael ja Raimu.
Klassikaaslastest olid mängusõbrad – Lembit, Heino, pinginaaber Harri küll vähem, ta elas Avispea-Tagakülas. Võnnusverest veel Kusti. Hea pallimängija oli ja veel Võnnusvere tiigi meister, talvel kui suvel.
Siis oli palju nooremaid, keda ei saanud tõsiselt võtta, nagu Edgar, Vidri, Endel. Olid ju suuremad poisid, kes meid kiusasid ja mängisid meie vastu oma kiusamismänge.
Koolist lahkuti kodu poole peale tunde koos. Mänguaeg algas peale lahtisaamist. Iga mängukoha peale kulus aega – Kassiorg, tiik, talvetee, sulalumi. Nii jõudsin koju vahel üsna hilja, sain muidugi riielda, õppisin kõik siis lambitule valgel ära.
Poisid ja tüdrukud mängisid reeglina eraldi. Ka võimlemistunnid olid omaette, kummalgi osal oma õpetaja. Me olime kõik eestlased. Venelastega puutusime niipalju kokku, kui sõdurid olid talvel ka Kassiorus suusatamas. Norisime neilt suuski, mida nad meile ei andnud muidugi.
Erilisi tülisid ei tekkinud. Kaotaja veesõjas oli küll tiigil märg, aga mis sellest. Koolis juhtus õnnetu lugu laptuu-mänguga, kus Niinemetsa poiss lõi kogemata Läänemetsa Ülo silma välja. Tartus pandi klaassilm.
Vanemad laste mängust osa ei võtnud.
4. Mängu alustamine
Nii kui mingi seltskond oli koos – 2-3 poissi, nii ka mängu alustati. Küll hiljem tuli juurde, ka need ei jäänud pealt vaatama. Segamängudes olid ka tüdrukud osanikud, nagu peitusemäng.
Mängu alustas mõni agaram või oli juba varem mäng ja alustaja ette planeeritud. Ei istutud ega aetud niisama juttu ilma mänguta. Vahel oli juba pall või muu mänguasi olemas ja läks lahti. Valiti alustajad või üks alustaja mingi liisuvõtmise, salmilugemise teel.
Kellegi käes oli näiteks kepp, see viskas ühele mängijale. Viimane andis teise kätte edasi, kuni viimasele enam kinnivõtmiseks keppi ei jätkunud – see jäigi pidama.
Tavalisem oli pikk salm: „Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Seda ütled sina – vana tati nina.“ Kui arv oli öeldud, loeti ringisolijaile see ette – nr. lapse peale – ja viimane jäigi pidama.
Hoopis segane oli järgmine salm. „Adi-nadi-sitkat-sotkat-soa-vihmer-maara-kupa-sina-jääd-pidama.“ Ja jäigi. Vahel oli silpe veel lisaks.
Hiljem pidi igaüks mingi arvu sõrmi näitama. Ja siis loeti need kokku – mängija peale nr. ja viimane jäi pidama.
Need olid siis grupilised mängud. Kui üks või kaks esindasid kogu meeskonda, siis selliseid valikuid ei tehtud.
Pallimängu määras sageli ära olukord, kas suur pall oli terve ja olemas. Sisekumm oli alatasa katki ja pall tühi.
5. Mängude kirjeldusi
Enamus mänge on üldtuntud ja ei vaja lähemaid selgitusi.
5.1. Pallimängud: rahvastepall, platsilt väljalöömine, laptuu, mädamuna (palli ülesviskamisega), palli vastastikune püüdmine (ei tohtinud maha lasta), palli toas veeretamine, vastu põrandat põrgatamine, vastu seina põrgatamine.
5.2. Viskemängud: ketta loopimine ja kaigastega püüdmine kahe meeskonna vahel, kurnimäng (loopimine kaigastega pakukeste eemalepaiskamiseks), ämma mäng (kaigastega, mingi eseme – ämma aukuajamine, siis jalaga kepi viskamine, viletsaim aukuajajaks)
5.3. Jooksumängud: võidujooksmine ca 50 sammu, koos või lauakella abil aja võtmine, matsu löömise mängimine, tagaajamine-püüdmine.
5.4. Peitusmängud: trihvaa (üks peab silmad kinni, siis hakkab otsima, keda näeb, lööb pidamiskohal kinni), lihtne peitusmäng (esimene leitu peab järgmisena), 10-pulga mäng (pidajal maas 10 pulka kuhja, leitu peab jõudma need segi lüüa, muidu peab järgnevalt ise), eseme otsimismäng (lähenemine = tuli)
5.5. Hüppemängud: kõrgus- ja kaugushüpe, ülalt alla hüpe, üle veega täidetud kraavi hüppamine.
5.6. Tasakaalumängud: lepaladvaga maa pääle laskumine, kuuseladvast mööda oksi maha laskumine, üle palgi (lati, laua) käimine kraavi kohal, jooksmine mööda suuri põllukive.
5.7. Plaksutamismängud: hammusta rukist, tagumine paar.
5.8. Sõrmemängud: ristis kätega sõrme peitmine, peopesast tuletiku võtmine, sõrmedega vilistamine, sõrmedest nööri läbitõmbamine, sõrmede abil hernega laskmine.
5.9. Pandimängud: mingi mängu kaotaja pidi midagi panti andma või tegema, nõksuga lahendused.
5.10. Kaardimängud: Must Peeter – erikaardid, samuti sarnaste esemete leidmine; mängukaardid: viis lehte, oma trump, 500, marjaas, poti jne.
5.11. Lauamängud: täringutega „Ümber maailma“, „Kitsega koju“, hiljem “Monopol“, kommipaberite viskamine, kummiga liikuvate traktorite tegemine, veski, kabe, male.
5.12. Paberimängud: trips-traps-trull, kriipsudega sõna tähistamine ja tähtede äraarvamine – kaotaja = siga, kummast käest (näiteks paberitükk) – eksija saab juurde korstnakivi, papist tiiviku tegemine, papist tuuleratta tuulde laskmine.
5.13. Sõnamängud: silbi „be“ lisamine sõnadele = moonutatud arusaamatud sõnad, laste telefon.
5.14. Laskemängud: nooltega märkilaskmine, rakulkaga märkilaskmine, kividega märkiviskamine, linguga kivide heitmine.
5.15. Susspüsside tegemine: Vilu Jukul nagu jahipüss, minul revolver (plahvatas, peavigastus), võtmega paugutamine, lahingpüssidest laskmine.
5.16. Sõjamaterjalidega mängimine: käsigranaatide lahtiurkimine, lõhkekapslitega paugutamine, nendega dünamiidiga plahvatuste tegemine, mürskude lahtitagumine saksa Äntu metsa laskemoonaladudes
5.17. Sepamängud: Raimu isa oli sepp, ka meil Raimuga oli oma rauaork tules ja tagusime sellest midagi, põletasime lennukiklaasi ja sulameid
5.18. Mängud liivaaukudes: klotsidel peal pulgast kahurid, pommitamine liivapallidega, värviliste kivide otsimine, rebaseurust majade tegemine, kodu ehitamine
5.19. Kodumängud: vanemate eeskujul majad, toad, loomad (mõni laps oli koduloom, mänguaed ümber, mäng toas).
5.20. Sõjamängud: kepp laskeriistaks – vastase nägemisel paukude järeltegemine suuga, lennukiosade uurimine, püssipadrunite kogumine ja lahtikoukimine, vastastikune padrunikestade pikaliajamine kuullaagri kuuliga, tikutoosidest laevade torpeteerimine sama kuuliga.
5.21. Muud: kultivaatoriga sõitmine, vankrirattast käruraamiga sõitmine, talvine hobusejooksutamine lumes, kassi ja koera mängitamine
5. Elektroonilised mängud.
Minu lapsepõlves ja kooliajal seda sõna veel ei olnud. Ainus raadio külas oli Vilumetsal, kus poeg Erich oli elektrist huvitatud ja tegi selle omandamisel edusamme. Kodukülasse sai elekter sisse 10 a varem kui mujale, tema eestvedamisel loodi vastav Elektriühistu.
Mina olin huvitatud detektorvastuvõtjast. Sain sellele lõpuks ka hääled sisse. Vajalikku materjali polnud kusagilt saada. See oli ka teatavas mõttes mäng, aastaid.
Arvuti ja mobiiltelefon tulid minu juurde ca 15 aastat tagasi. Arvuti vaid teksti kirjutamiseks. Mänge ei mingisuguseid. Arvutid ise v. kallid, raske osta. Ei mängi praegu midagi, vahel harva pasjanssi.
Arvutit on minu eas raske omandada. Vaid kiri ja kirjavahetus, ka need teiste abiga. Mängud nõuavad oskusi ja julget pealehakkamist, millest mul tuleb puudu.
6. Täiskasvanuiga
Koosviibimistel tuli ühineda seltskondlike mängudega. Raskusi oli ja neist ei saanudki üle tantsusammudega. Mitmed mängud käisid ilma nendeta, laulu saatel ainult.
Tänapäeval on inimest kõikjal varitsemas hasartmängud. Need mind ei huvita, kuna omanik seab asjad nii, et ta neilt tulu teeniks.
Viimased mobiiltelefonid sisaldavad palju mänge ja sidevõimalusi, olles samal ajal ületamatult kallid. Pole ka aega nendega aega viita. Muud huvialad nõuavad oma aja.
Näib, et tänapäeval lapsed ei mängi nii mitmekesiseid mänge kui minu koolipõlves. Linnas on teised mängud. Maaelu on kadumas. Lapsed maal vaid suveti oma vanavanemate juures. Perede tihedat paigutust enam ei ole. Televiisor, arvuti ja telefon võtab kogu vaba aja neilt ära. Samal ajal piirab liikuvust ja mõttemaailma.
Kuhu see küll eesti rahva viib, see on meie jaoks huviküsimus nr. 1.
Täisviide
EFA I 168, 102/8 < Lääne-Virumaa, Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. < Võnnusvere küla – Asael Truupõld, snd. 1932. a. (2013)
Maakond
Lääne-Virumaa
Kihelkond
Väike-Maarja
Koguja
Asael Truupõld
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940. aastad
Koguja sünniaeg
1932
Koguja sugu
mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Asael, snd. 1932. a. Lääne-Virumaal
küla
talu
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Minu lapsepõlv ja nooruki-iga möödus 1940.–50. aastail Haljala kihelkonnas Aukülas. See oli igipõline küla, mis on kirja pandud juba Taani Hindamise raamatus Audisi nime all 25 adramaa suurusena. Minu isa noorpõlves 19.–20. saj. vahetusel oli külas umbes sada suitsu, minu lapsepõlves oli neid kuuskümmend, pärast viljastavaid sotsialismi tingimusi on hinges alla kahekümne taluõue, millest enamik on oma külast pärit suvitajate või hiljem sisserännanute päralt. Põliselanike valduses olevaid tootmistalusid on viis või kuus. Kuid kõige nukram on see, et järjepidevuse nõrkuse tõttu on hävinenud küla mälu. Enam ei teata endiste talude, heinamaade, metsade, üksikute loodusobjektide, teede jm. nimesid, ununenud on küla pärimuslood, kombed, laulud, naljandid ja ka laste mängud.
Kuni kolhoosiajastuni valitses külas veel vana külakultuur ja elukorraldus. Esikohal oli töö ja talu heakäik. Küla elujõu kinnituseks oli rahva ühistööna valminud algkoolihoone ja Tuletõrje Seltsi maja koos heatasemelise raamatukoguga, külas oli meierei, kauplus, kaks kõrget Hollandi tuulikut, heas korras kruusateed ja postimaja koos telefoniga. Enamikes taludes olid 20. saj. algul ehitatud ruumikad häärberid. Rehielamuid oli alla kümne.
Tööd ja korda nõudev elulaad mõjutas ka laste elu. Juba viie-kuueaastastele jõmpsikatele anti igasuguseid jõukohaseid töid-tegemisi, mille hulk ja tähtsus aina suurenes. Umbes viieteistaastasena oldi juba täie jõuga rakkes, nii et mõnedel tuli isegi kool pooleli jätta. Antud kohustused tuli täita esmajärjekorras, alles seejärel võis mõelda mängimisele. Naabrilastega kokkusaamised võimaldusid alles õhtul või pühapäeviti.
Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused.
lehm pealtvaates
hobune
koer
kana
Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi.
Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne.
Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu. Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti.
Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“.
„Oh tuhat seitsesada
mu jalg läks vastu pada,
ma jooksin teise kambri
ja kukkusin veeämbri.“
„Peeter pervõi peeretas
Narva linna väravas,
terve ilm oli haisu täis,
Peetri püksid paska täis.“
„Punaste pükstega kardavoi
ütles mul: „Idi domoi!“
Ma ei mõistnud vene keelt,
pöörsin selga, näitsin keelt.“
„Auto-taks number kaks
sõitis vastu posti plaks!
Autost tuli isand Paks
maksis trahvi krooni kaks.“
„Pimpel-pumpel püüa-paua
saksad sõivad ümber laua,
kokk see tõstis, lõikas praadi,
mampsel valas sokulaadi“
„Rätsepameister Krikaduu
õmbles mulle palitu,
ise oli puhta paljas,
põlvenukk käis pükstest väljas.“
„Vihma hakkab sadama,
lapsed lakka magama,
teki alla pugema,
ükskordühte lugema.“
„A, B, hakka pähe,
kui ei hakka,
viskan lakka,
korstna takka,
Pläuhh!“
„Entel-tentel-trika-trei,
üks helevalge tui
lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda parandavad,
seda ütled sina,
vana tattnina!“
Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“.
„Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“.
See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni.
Teine levinum jooksumäng oli mädamuna, mida mängiti kaltsupalliga (kummist palli polnud üheski peres).
Siin viskas „pidaja“ palli kõrgele õhku ja hüüdis mõne osaleja nime. Kõik jooksid kähku laiali, hüütu aga pidi tagasi tormama, et palli kätte saada. Kui tal see õnnestus enne kui pall maapinda puudutas, viskas ta palli õhku ja hüüdis mõne mängija nime, kes oli nii kaugel, et tal palli õhust püüda oli võimatu. Kui nüüd teisena hüütu palli lõpuks kätte sai, hüüdis ta: „Seis!“, misjärel kõik laiali jooksjad pidid paigale tarduma. Palli valdaja tegi nüüd kolm pikka hüpet kõige lähemal seisja poole ja püüdis talle seejärel palliga pihta saada. Sihikule võetu ei tohtinud end seejuures liigutada. Kui ta pihta sai, oli ta järgmine „pidaja“, kui aga pall mööda läks, sai viskaja halvustava nime „mädamuna“ ja oli taas „pidajaks“.
Sageli mängiti ka „Matsu“, mis on laiemalt tuntud nimega „Kull“. See oli puhtalt tagaajamismäng, kus jälitaja pidi kellelegi käega matsu andma, misjärel matsu saajast sai uus tagaajaja.
Teismeliste soosituim mäng oli aga „Tagumine paar“, kuna selles mängus said paarid kujuneda vastassugupoolte sümpaatia põhjal, mis andis mängule kirge ja hoogu.
Mänguks koguneti käest kinni hoidvate paaridena üksteise selja taha pikka rivvi. Mängu „pidajaks“ jäänu seisis seljaga rivi poole kõige ees ja hüüdis: „Ass-ass! Tagumine paar välja!“ Rivis viimane paar sööstis nüüd ühelt ja teine teispoolt rivi ettepoole, kus neid varitses „pidaja“, kelle ülesandeks oli üks paarilistest kinni püüda ja sellega uus paar moodustada. Jooksval paaril oli kavala taktikaga aga võimalus uuesti ühineda. Selleks tuli ühel mängijal näiteks tahtlikult oma jooksu aeglustada ja sellega „pidaja“ enda järele meelitada, et seejärel äkilise manöövriga spurtida ning „pidaja“ endast maha raputada, ja selliseid nõkse oli palju, olenevalt jooksjate leidlikkusest. Muidugi leppisid paari jääda tahtjad ka omavahelises taktikas kokku. Kui nüüd „pidaja“ jäi tühjade pihkudega, siis tuli tal uuesti rivi ees järgmist paari tabada püüda.
Kuna see mäng pakkus nii erutust kui ka jooksmise naudingut, siis mängiti seda tundide kaupa, nii et selg ja nägu higist leemendasid.
„Tagumist paari“ mängiti suvistel laupäeva ja pühapäeva õhtupoolikutel suure külakiige juures Tõnumardi koplis, kuhu üle küla kogunes paarkümmend ja enamgi teismelist.
Kokkutulnud tegid „eelsoojendust“ võllakiigel õõtsudes, kuhu mahtusid pea kõik osalejad, ja virgutasid oma hinge moesolevate lööklaulude laulmisega, väga popid olid ka sõja-aegsed saksa/eesti sõdurilaulud nagu „Neiu armas, neiu kallis“, „Rindesõduri igatsus“, „Hallis sõdurisinelis“, „Lepalind“ jt.
Pärast seda, kui sain ühelt Tallinnas elavalt tädilt kingituseks täispuhutava sisekummiga nahkpalli, sai 8.–13. aastaste laste üheks meelismänguks „Rahvastepall“ ehk „Rahvakas“, mida mängiti küla serval asuva seltsimaja õuel kuni sügisõhtute esimene härmatis meid sealt minema peletas.
Ka koolis mängiti ja mõningaid mänge eriti hasartselt, üheks selliseks oli „Sulemäng“. Kuna koolis ja kodus kasutatavad terassuled olid pärast sõda raskesti kättesaadavad nagu kõik muudki koolitarbed, siis sai sulgede varu täiendada mängu võitmise abil. See käis nii.
Lauale, pingile või ka põrandale pandi terassulg kõht (nõgus pool) allapoole. Vastasmängija vajutas oma sule tagumise otsaga lebava sule tagumist serva, nii et lamav sulg õhku lendas. Kui see selili kukkus, sai vajutaja punkti. Seejärel proovis oma õnne teine osaleja jne. Mängu võit olenes eelnevast kokkuleppest: näiteks pidi võitja vastase sule viis korda selili lennutama. Kuna aga katsete arv oli mõlemal mängijal võrdne, siis võis pideva viigiseisu korral mäng üsna pikaks venida.
Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni.
Õpetajatele sellised hasartmängud muidugi ei meeldinud, sest kogu koolil oli kohustuseks vahetunnis ringmänge mängida, et kogu seltskond oleks kontrolli all ja seega ulakuste tegemine välistatud.
Nii kõnnitigi kooli saalis tohutu suures ringis ja ühislaulu saatel. Popid olid üldtuntud ringmängud: „Me lähme rukist lõikama“, „Üks peremees võtab naise“, „Need kosjad tulid Saarest“ jt. selletaolised, mis on üle-eestilise levikuga ning mille tõttu ma neid kirjeldama ei hakka.
Spetsiifiliseks plikade mänguks oli „Nips“, mida mängiti liiva seest leitud väikeste lamedate õhukeste ja ümaravormiliste kivikestega. Neid tuli küll üksiti, küll paarikaupa peost ja käeseljalt õhku visata ja siis kinni püüda. Samuti kivikese õhus olles, maast üks või mitu kivikest pihku krapsata ning siis takkaotsa kukkuv kivike kinni püüda, nii et peos olevad kivid maha ei kukuks. Kuna ise ma selles mängus erilist edu ei saavutanud, siis ma ei ole võimeline kirjeldama mängu kõiki nõudeid ja visete-püüdmiste järjestust, mäletan ainult, et see oli plikadel väga laialt harrastatav.
Sügistalvisel toasoleku ajal mängiti eri sorti tubaseid mänge. Neid oli üpris palju, mistõttu kõik pole mällu jäänud. Mõned siiski on.
Tipimäng
Osalejad istuvad rivis või ringis, käelabad vastakuti pandud. Mängujuht käib rida (ringi) pidi ja pistab igaühele midagi pihkude vahele, öeldes: „Tipin-tipin, ära näita!“ Tegelikult on kasutusel ainult üks pisiese: nööp, münt, tuletikk või muu. Kui tippimine on lõppenud, hüüab mängujuht mõningase pausi järel ootamatult: „Näita tippi!“. Tipi omanikul tuli nüüd püsti karata ja tippi näidata. Tema kõrval istuja aga oli kohustatud tema püstitõusmist takistama. Selleks lepiti eelnevalt kokku, kas selleks on pahemal või paremal pool olija. Kui takistamine õnnestus, läks tipi omanik tippijaks, teistsugusel puhul aga naaber.
Siin oli oluliseks tipi omaniku kavalus, kes püüdis segadust tekitada näiteks hüüdes: „(Laine), mis peos peidad?“ või „(Ants), mis sul maha kukkus?“ Kasutades olukorda, et kõik mängijad oma tähelepanu hetkeks Lainele või Antsule keskendasid, sai tipi valdaja takistamatult püsti karata. Kuid samahästi sai sellist petekat korraldada ka ükskõik milline mängija, et mängu elevust luua.
Lind lendab!
Mängijad istuvad rivis, käed põlvedel. Mängujuht hüüab kiiresti igasuguste lendamisvõimeliste olendite või esemete nimesid: „Vares lendab! Lennuk lendab! Ingel lendab!“ jne., mille juures peavad mängijad käed õhku viskama. Olenevalt mängujuhi nutikusest pistab ta sobival hetkel lendavate objektide sekka midagi sellist, mis ei lenda, näiteks „Siga lendab!“ või „Pudru lendab!“, mille juures käed ekslikult püsti visanud mängijal tuli midagi panti anda. Mängu lõppedes tuli panti andnutel oma pant lunastada. Selleks istus keegi mängija kinnisilmi. Mängujuht läks ta selja taha ja panti antud eset tema pea kohal hoides küsis: „Mida selle pandi omanik peab tegema?“ Nüüd sõltus mängu lõbu tema leidlikkusest, näiteks „ühel jalal keksides „Postipoissi“ laulma“ või „Reeta kõrva taha suudlema“ jne. Olid ka erilised sissevedamise nõuded, näiteks „ninaga lund tooma!“ tähendas, et pandi lunastaja tõi õuest saapanina otsas lund.
Kokkuvõtlikult rajanes see mäng vaimukatest nõudmistest põhjustatud naermisele ja lustimisele.
Täidan-täidan laeva
Osalejad istuvad ringis. Mängu alustaja viskab mõnele teisele mängijale mingi väike-eseme: kinda, lõngakera jm. ning hüüab: „Täidan-täidan laeva!“ Eseme kinni püüdja küsib: „Millega?“, mispeale viskaja peab ütlema mingi nimisõna, mille algustäht on mängu eel kokku lepitud, näiteks K (käbi, koer, kurat, kägu jt.). Kiiresti üksteisele visates ja vastust küsides mängitakse seni, kuni keegi mängija eksib ja hüüab teise algustähega sõna, näiteks „pasunaga“, mispeale tuleb tal panti maksta.
Mängu lõppedes hakatakse pante lunastama.
Telefon
Mängijad istuvad rivis või ringis. Mängujuht sosistab oma vasakul istuvale naabrile mingi keerulise sõna, näiteks „soojaseasöögiämber“, mida kuulnu peab omakorda kiiresti sosistama oma naabrile. Tavaliselt läheb mõnel sõna vastuvõtnul ühtteist sassi ja lõpuks võib algne sõna moonduda täiesti teistsuguseks.
Viimane mängija peab nüüd sõna kõvasti välja hüüdma, misjärel otsitakse välja mängija, kes valesti kuulis ja vigaselt edastas, mispuhul peab ta panti maksma.
Mängu lõppedes lunastatakse pandid.
Noa laev
Mängujuht sosistab igale mängijale mingi looma või linnu nime. Seejärel hakkab ta neid nimesid hüüdma, näiteks: „Lammas,“ mispeale see, kellele kõrva sosistati „lammas“, peab määgima. Tempot tõstes hüüab mängujuht aina uusi nimesid, mistõttu mõni mängijaist eksib ja teeb vale looma (linnu) häält või teeb mängujuht petekat, hüüdes mõne sellise eluka nime, mida pole eelnevalt määratudki, kuid tavaliselt lendab keegi ikka orki ja teeb näiteks sea nime hüüdmise peale kassi häält. Vale häälitsuse tegija peab panti maksma ja hiljem selle lunastama.
Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga.
Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal.
Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks.
Kuid talvisel ajal oli ka üks vahva õuemäng „Karusell“.
Väikesele jäätunud järvesilmale, mida nimetati Oja tiigiks, taoti läbi jää põhjamudasse tugev post, mis ulatus umbes meetri kõrguselt üle jää. Posti keskele löödi äkke raudpulk, mille otsa upitati auguga pikk ( u. 8 m.) latt. See asetati äkkepulga otsa nii, et jämedam lati ots ulatus äkkepulgast u. 120 cm kaugusele. Peenem lati ots aga toetus vastu jääd ja selle külge seoti kõvasti kelk. Kelgule istus karussellil sõitja, jämedamast, u. rinna kõrgusel asetsevast otsast aga hakkasid kaks last latti lükkama. Äkkepulga otsas pöörlev latt sai ajapikku kõva vungi sisse, mis mitmekordselt võimendus lati otsas olevas kelgus. Tugeva lükkamise korral võttis tiirlev kelk niisuguse kiiruse peale, et oli tükk tegu end kelgul hoidmisega, väikesed põngerjad aga lendasid kelgult nagu lingukivid jääplatsi lumest puhastamisest tekkinud lumevalli.
Arvatavasti võib mängude hulka lugeda ka endavalmistatud „pillidel“ heli tekitamist. Lihtsaim neist oli võilille varrest tehtud vile, mille lapikuks vajutatud otsast puhudes sai osava pillivaldamise juures üsna kena pirina kätte. Ligikaudselt sama primitiivne oli orasrohu lehega häälitsemine. Leht pingutati kahe päka ja pöidlaotste vahele ning selle serva pihta puhudes tekkis üsna vägev plärin, mis meenutas kuke kiremist. Oskust nõudev oli aga pajupilli tegemine, et leida sobiv vahekord sissepuhumisava ja sõrmiliseaukude vahel, mistõttu mõni pill häälitses imekergesti ning sellel sai igasuguseid kauneid trillereid välja puhuda, mõni valesti vestetud pill aga tegi vaid haleda piuksu.
Oskusi nõudis ka karjapasuna tegemine. Juba pika lepakooreriba puutüvelt mahakiskumine oli kannatlikkust ja täpsust nõudev, et riba serv ei murduks ega sinna lõhesid ei tekiks. Veelgi keerulisem oli riba pasunaks keerutamine, et ta kenasti ja tugevalt koos püsiks ning kinnituseks läbi koore torgatud peened teravaotsalised pulgakesed täpsesse kohta satuksid. Ka pajupulgalt lahtikoputatud koorest huuliku tegemine nõudis kogemust, et huulik korralikult huilgama hakkaks.
Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku.
Kõik mängude kirjeldused ja nipid omandati vanematelt lastelt ja edastati omakorda noorematele. Nii tekkis katkematu järjepidevus. Loomulikult tuli aegajalt juurde ka uusi mänge. Näiteks paberiribale kirjutatud armulugu oli suhteliselt uus mäng, millest minu isa ja ema ei teadnud midagi.
Üldiselt läksid mängud ladusalt, tülisid tekkis „Rahvastepallis“, kui ei saanud täpselt fikseerida, kas pall riivas kedagi või mitte, samuti „Kopipeidus“, kui „lugeja“ kippus salaja piiluma, kuhu keegi peitu puges. Loomulikult esines ka solvumisi, kui pandi lunastamisel nõuti mingist väärikust alandavat või vastumeelset tegu, samuti kui paberiribale kirjutatud „romaanis“ mõni mängijaist sattus paari mõne ebameeldiva isikuga või tema suhu pandi mingi väga loll ütlus.
Eriliseks lõbuks oli mõne täiskasvanu kaasategemine jooksumängudes, näiteks „Kopipeidus“ või „Tagumises paaris“. Tavaliselt juhtus see mingite jootude ajal, oli selleks siis leeripidu, juubel, talgute lõpetamine jm., mis koondas palju täiskasvanuid, kes siis vintis olekus meie mängudega kaas lõid.
Arusaadavalt oli mänge rohkem, kui siin suutsin meenutada, kuid kuuekümne-seitsmekümne aasta kaugusele tagasi vaatamine on paratamatult lünklik.
Täisviide
EFA I 168, 91/100 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Kihelkond
Haljala
Koguja
Heinz Valk
Koguja sünniaeg
1936
Koguja sugu
Mees
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Heinz, snd. 1936. a., elanud Virumaal
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Poisid muidugi näitasid neile /lastekodusse sügisel tulnud uutele väikelastekodu lastele/ „Riia linna“. Küsisid: „Kas Riia linna tahad näha?“ – „Jaa“. Läksid siis vastajale selja taha, asetasid oma pihupesad vastaja kõrvadele, sõrmeotsad ülespoole ja tõstsid vastaja nii kõrgele kui ulatasid. Kasvuvahe oli oluline. Ei olnud uustulnukate sisseelamine meilgi kerge. Liiga raske ka mitte.
Täisviide
EFA I 170, 81/2 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Riia linna näitamine
sissevedamismäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Pandilunastamismänge mängisime vähe. Ei tule enam naljakaid lunastamisi meelde ka. Kui ehk „ninaga lund tuua“. Loll, kes oma ninaga tõi, tuli tuua kinganinaga.
Hanekstõmbamisi sai ka kasutada ainult ühe korra, varsti teadsid tulemust kõik.
Sügisel enne kooli, kui väikelastekodudest uued lapsed tulid, siis neile sai küll pakutud et „pane hobune jooma“ s.t „pista oma sõrm pakkuja ristiasetatud mõlema käe esimeste sõrmede vahele tekkinud pilusse“. Sai siis pisikese rumalukese sõrme pöidlaküünega surutud ja oma sõrmed tugevasti koos hoitud.
Täisviide
EFA I 170, 81 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Järvamaa
Lääne-Virumaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Järva-Madise
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Pandilunastamiskäske
härjajootmine
ninaga lume toomine
pandimäng
sissevedamismäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Tuntud Inglismaa võtme katkimurdmise lugu oli ka sagedasem.
„Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda parandavad,
seda ütled sina,
vana tatinina!“
7 või 8 või 11. Tatinina ütleb ja alates tatininast loetuna saadab mängujuht vastava numbri saanu minema.
Täisviide
EFA I 170, 81 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Virumaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Inglismaa oli lukku pandud
liisusalm
liisusalm/üks väike valge tuvi
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Liisulugemisel kasutasin rohkem salmi punaste pükstega politseist, sest see tundus naljakas.
„Punaste pükstega politsei
ütles mulle: „Idi domoi.“
Mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja, näitasin keelt.“
Keelt läks mängust välja.
Täisviide
EFA I 170, 81 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Kihelkond
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Koguja
Age-Li Liivak
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Punaste pükstega politsei
liisusalm
liisusalm/punaste pükstega politsei
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Bi-keel oli tüdrukute värk, poisid seda eriti ei kasutanud. Seda teab vist iga naisterahvas. Või kas noored teavadki, neil ju arvutikeel, mida meievanused ei mõista. Lisada tuleb siis bi-silp (kui seda kirjatükki peaks keegi lugema nii umbes 100 aasta pärast) „sibina läbihed koobili – sina lähed kooli“.
Täisviide
EFA I 170, 81 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Bi-keel
salakeel
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Lastekodu ees oli mitmeosaline õuetrepp. Trepiservad olid laiad, libedad. Kes kooli mängida ei tahtnud, lasksid servadel „pepuliugu“. Siis olid väiksemad poisid ja tüdrukud koos mängimas. Valiti mängujuht. Mängima sai niipalju, kui mahtus alumisele astmele istuma. Mängujuht peitis selja taha käed ja küsis mängijaile ettesirutatud rusikas käsi ulatades: „Kumbas käes on kivi?“ Õigesti vastanu sai järgmisesse klassi. Edaspidi tuli „õpetajal“ kõndida trepil üles-alla, et kõiki klasse küsitleda. Vahel lihtsustati, ei küsitud midagi, lihtsalt ulatati ettesirutatud käed ja vastaja lõi kerge plaksu õpetaja käe pihta. „Istumajääjad“ väljendasid vigurdades oma pahameelt tugevama löögiga või ei vastanud kohe, vaid viivitasid teeseldes mõtlemist jne. Ka Albu koolis on mõisa ees pikk trepp. Õpetasin oma lastele sealgi vahetundi või muidu ooteaega sama mänguga täitma.
Sinna kõrvale tuli kummikeks, mida meie lastekodus veel ei tundnud.
Täisviide
EFA I 170, 84 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Järvamaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Kadrina
Järva-Madise
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Trepikool
äraarvamismäng
Järvamaa
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Seltskond kogunes, otsustati järjekord. Hüppamisviisid olid kindlad. Hüpati apsuni. Jätkati poolelijäänud kohast. Kõik võisid hüpati läbi 10 korda, või ka 5. Nii nagu kokku oli lepitud.
Alustati koosjalu, siis vasak jalg ees, parem jalg ees, paremal jalal, vasakul jalal, enne hüpet käed risti. Kõik see kordus nii, et nööri keerati selja poolt s.o hüpati selg ees.
Mõnikord võisteldi ühe hüppeviisiga kõige rohkem kordi saava võidu nimel.
Vahel seoti kaks nööri kokku. Üks tüdruk asus ühte ja teine teise nööri otsa. Nööri keerutati ja hüppaja hüppas kordade peale. Näiteks pidi jõudma sajani. Aps katkestas, asus järgmine. Jätkati pooleli jäänud numbrit.
Lastekodu tüdrukute meelistegevus.
Täisviide
EFA I 170, 86 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013)
Maakond
Lääne-Virumaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Hüppenöörikool
hüppemäng
hüppenöör
hüppenöörikool
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Tüdrukud mängisid. Oli vaja viit parajat, mitte liiga lamedat kivikest ja osavaid käsi. Kive püüti haarata maast ja kasutati kivide maandumist käeseljale. Variante palju, kuid meil oli lemmikuks niisugune. Viis kivi poetati sõrmede vahelt nt lauale. Valiti üks sobiv kivi viiest, visati õhku ja püüti maast haarata üks kivi ning õhust tulev kivi kinni püüda. Esialgu üks korraga, siis kaks, siis kolm, lõpuks kõik neli. Järgneb kahe kivi üles viskamine ja ülejäänute püüdmine, siis kolme. Sama järjestus, aga püüda tuli mitte pihuga, vaid käeseljaga. Kes apsu tegi, alustas otsast peale.
Kivimänge mängisid ka Albu lapsed meelsasti.
Täisviide
EFA I 170, 85 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Järvamaa
Koguja
Age-Lii Liivak
Kihelkond
Kadrina
Järva-Madise
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kivikool
Järvamaa
kividega mängimine
kivikool
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Rohkem lastekodu poiste seas kasutatud. 2-3 poissi leidsid kusagilt pehme, tallatud rohuta platsi. Kellelgi oli nuga või polt. Tõmmati suvaline ring nii 1,5–2,5 m läbimõõduga. Loositi järjekord. Maa tuli jaotada enne pooleks. Kolmeks oli raske jaotada, seepärast mängiti enamasti paarikaupa. Valiti maa. Esimene asus oma maale ja viskas noa vastase maale maa sisse püsti. Kui püsti ei jäänud, läks viskekord vastasele. Kui jäi, sai viskaja enesele tüki vastase maast. Ta pidi ühendama noaaugu koha oma maaga vastase piiri ühendades. Vana piir kustutati jalaga. Uus piir oli sopiline ja läbis noaaugu kohta. Nüüd viskas vastane, asudes jalgadega (või jalaga) oma maal ja nähvas tükikese naabri maast. Mäng kestis, kuni üks võistlejaist ei mahtunud viske sooritamiseks oma maal seisma. Albus ei mängitud.
Täisviide
EFA I 170, 84 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Noamäng ehk maa võtmine
maade vallutamine
noamäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Oli vaja siledat seina ja pisikest mõnusat palli, mis hästi põrkaks. Maa seina ees pidi olema sile. Saksis meil selleks eriti palju kohti polnud. Sobis põhjapoolne mõisa ots, sest sealt läks laiem tee läbi. Parim paik oli majaesine veranda plaatpõrandaga. Seina oli seal vähe – kolmest küljest aknad. Kuna mäng ei vaja tugevaid viskeid, siis vahetevahel õnnestus seda paika kasutada, kuni mõnele vahele jäid ja ära aeti.
Osavõtjaid vähe: 2–4. Kordamööda apsuni. Visked: joone tagant lihtsalt vastu seina, maas põrgatamisega vastu seina, seinalt maha kukkumisega kinni püüda, plaks teha ja siis püüda, kaks plaksu ja püüda, üks plaks ees ja teine taga ning püüda, viuhti ringi pöörata ning püüda, ringi pöörata plaks ning püüda, plaks ülestõstetud parema põlve alt, sama vasaku põlve alt, siis mõlema alt ja püüda. Alguses tehti kõik läbi kolm korda, siis kaks ja lõpuks üks keerd.
Levis ka Albu koolis.
Täisviide
EFA I 170, 84/5 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Järvamaa
Lääne-Virumaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Järva-Madise
Kadrina
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Pallikool
Järvamaa
pallikool
pallimäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Sõjamäng põhimõtteliselt. Mängiti suure hoone ümber, lastekodus siis mõisa ümber. See maja sobis suurepäraselt, sest nii ees-, taga- kui lõunapoolses otsas olid mõnusad väljaehitised. Ühestki uksest sisse minna varjumiseks ei tohtinud. Võistkonnad olid väikesed – 2-3 last. Oli kapten. Mõlemad võistkonnad valisid maja teineteisele hästinähtaval küljel majanurga, kus siis võistkond oli rivis, kaptenitel käsi tõstetud. Mõlema kapteni käelangetamise peale oli mäng alustatud. Nüüd asuti luurele, et vastaseid maha lasta. Lask toimus ettesirutatud käega ohvrile osutades ja öeldes: „Põmm, Anu!“ või „Põmm, Anti!“ Piisas vastase nägemisest ükskõik kui kaugelt. Peitumine pidi olema maja lähiümbruses. Liikumine võis olla kas vaenlasele vastu või ka seljataha hiilides. Mõte oli varjata ennast ja tabada vastast. Mingeid vahendeid käes ei pidanud olema. Mõnikord haarati pulk pihku revolvriks.
Mu oma lapsed sõpradega ja Albu kooli lapsed sellest eriti huvitatud, õigem oleks öelda vaimustatud ei olnud, aga siiski mängiti. Nähtavasti polnud nii sobivat hoonet kui Saksi mõis.
Täisviide
EFA I 170, 84 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Järvamaa
Koguja
Age-Li Liivak
Kihelkond
Kadrina
Järva-Madise
Koguja sünniaasta
1941
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Luurekas
Järvamaa
luuremäng
sõjamäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Me kõik oleme pärit lapsepõlvemaalt, need mälestused on kallid, meenuvad läbi aegade – see aeg mõjutab meie elu. Paljugi kipub ajatolmus tuhmuma. <br /><br />Sündisin Abaja külas (Kalvi vallas, hiljem Mahu). Olen üksik laps. Arvan, et oodatud ja lootuski kadunud. Lootus oli väike, sest vanaema sünnitas oma viimase lapse, minu tädi, 47-aastasena. <br /><br />Minu ema oli minu sünni hetkel 18. jaan. 1936. a. 39-aastane ja isa 47-aastane, aasta lõpuks said nad oma eluraamatusse aasta juurde (ema 16. novembril, isa 8. oktoobril). <br /><br />Külas ei olnud lapsi, naabritel olid, need minust nooremad ja läksid ära, krunt oli vilets ~20 ha, ühe hobusega ei suudetud seda harida. Pere oli suur: neli last, ema, isa, vanaisa ja tema tütar. Mäletan, et nende kündi iseloomustati kriipsu tõmbamisena. Tädi Meeri käis päeviti külas, et omale elatist teenida. <br /><br />Tahtsin endale ka väga õde või venda. Üks ema sugulane, Elviine Ida, soovitas mul minna kevadel vee pealt püüdma. See lause jäi mulle meelde ja läksingi. Pisikesed suss-saapad jalas ja korv käevarrel. Isa nägi ja tõi mind sealt ära, saapad olid vett täis. Pandi minu jalad kuuma vette, pole meeles, mis sinna hulka pandi, kas sinepit või soola. Haigeks ei jäänud. <br /><br />Pidin leppima oma nukkudega, kellel olid vatist kehad, käed ja jalad ka vatist, keha oli roosakast trikoost (vana pesu), takust juuksed ja maalitud silmad, nina, suu (näomaalingud on ka praegu moes). Hiljem tulid moodi poest ostetud pead. Oi kui ilusad näod ja juuksed! Esimene nukk kingiti vist 35. sünnipäevaks ja see oli rahvariides suveniirnukk. Need olen edasi kinkinud oma sõbrannale. Voodi oli üks karp, mingid riided põhjas. Teinekord oli see sama karp laud ja voodiriided laualinaks. Üks naabritädi oli õmbleja, mõnikord andis ta mulle pisikesi lappe, millest sai põlle, rätiku, salli. Aeg oli raske, sõjajärgne, igaüks tahtis oma lappe tagasi, eks neilgi olid lapsed, ja täiskasvanud tegid omale riideid kahest erisugusest kangast. <br /><br />Mul oli üks pisikene piiksuga kummist Jüri, pea oli veidi näritud. Oli alles minu 36. eluaastani, kui kodu vahetasin. Nüüd olen mõnikord mõelnud, et eks temalegi oleks ruumi olnud. Ta ju minuga peaaegu üheealine. <br /><br />Siis olid veel mängudeks vene vangidelt (naaberkülas oli laager) leiva eest saadud mängud. (Nende leivapalukesed peideti kivide vahele. Vangivalvurid ei juhtunud olema kurjad ja nad said nende kaasabil oma palukesed kätte.) Olid mängud, kus vineeri peal nokkisid tibud; õhukese laua ühes otsas oli hiir, teises kass, nii et kass ei saanud hiirt kunagi kätte. Samuti tegid nad savist (mõnes kohas oli sinisavi) kõhuliolevaid loomi: kanu, jäneseid, koeri. Mõned olid heledamad, seal oli vist kriiti hulgas. <br /><br />Suvel olid käbiloomad. Aida taga olid takjad, nende küljest korjas ema kaussi takjanuppe, mis kinni hakkasid. Ka neist sai igasuguseid, oma meelest toredaid asju teha. Süda oli lilla. Takjad niideti maha sügisel ja minu meelest põletati. See oli koht, kuhu loomad ei pääsenud. Sinna ei lubatud ka mind ega minu armast sõpra koer Matsi, et omale takjad külge ei saaks. Mats oli väga hea, lubas kõike teha, ka sabast tirida, tasuks lubasin oma leivalt või ära limpsida. Ta sai pulmas surma. Nutsin ja leinasin teda kaua. Toodi uus koer Tipsi, temaga oli küll lõbus, aga ta kraapis katki minu sukki ja ka kleite, näris jalavarjusid, mis pandi ära kõrgele. Kui tema tahtis õue minna, siis ega minagi maha jäänud, läksin sukkis. Kuid ema pani minu toimingut pahaks ja pesi jalad ja sukad ära. <br /><br />Ega neid sukki (poesukad, nii öeldi puuvillaste sukkade kohta) palju olnud, neid pidi hoidma. Villaste sukkadega oli lihtsam, lõng oli omalt ja see ei sobinud ka Tipsile kraapimiseks ega närimiseks. <br /><br />Lauamänge mul palju ei olnud. Oli domino, mis mulle väga meeldis. Siis oli veel liblika-mäng, vist oli kaheksa kuubikut, kokku pannes tuli neli erinevat liblikat. Algul nägin väga vaeva, aga pärast sain aru, et saab ka lihtsamalt. <br /><br />Tädilapsed ja tädipoja lapsed olid umbes ühe kilomeetri kaugusel. Olin neist rumalam ja ega mul olnud kambavaimu – kaotasin mängudes, nendel oli rohkem mänge, nende emad nooremad. Kõige noorem tädi oli minu emast 14 aastat noorem, tema käis jalgrattaga Viru-Nigula Ühisuse poes (hiljem ETKVL). Seal oli apteek ja ta tõi sealt arstirohtusid ka minu emale. <br /><br />Minu ema rattaga ei sõitnud ja ega tööajal ei olnud ka hobustel aega. Ema oli tihti haige, käis arstil. Isa ostis naelu, okastraati, eks siis murenenud ka mulle mõni asi. Mulle oli ju tähtis see, et sain kuhugi. <br /><br />Lauamänge, ka „Musta notsut“ sobis minuga mängima minust kolm aastat noorem tädipoeg Heino, tema tahtis võita ja minuga see enamasti õnnestus. Ega see alati päris auski olnud, ta tundis musta notsu kaardi ära, aga mulle oli tähtis seltskond (nüüd on ta juba kolm aastat manalamees). Oma pere ja lähemate mängukaaslastega juhtus tal vahel arusaamatusi, nad olid taibukamad, 3–4 aastat vanemad, ning võitsid teda, mis temale eriti ei sobinud. Samuti said nad aru, kui ta vahel veidi valskust püüdis teha. Valskus ei meeldinud vanaemale. <br /><br />Nii tädilastel kui minul oli õues liivakast. Liivakastis mängisin ka üksinda. Vahel niisutati liiva. Kui seal liivakooke küpsetasin, hoidsin süles nukku, minu mängulast, koju ootasin ka mänguisa. <br /><br />Olen üksik, ei saanud elus kumbagi. Tädilastega mängisime keksu, kaasas kodunt kaasavõetud klaasi või taldriku kild, hea, kui oli värviline, siis ei läinud segi. Osavamal õnnestus ka „taeva“ saada. See mäng ei meeldinud meie sügavusklikule vanaemale, „taevas“ oli tema jaoks püha sõna. Ega me teda kuuldes seda sõna eriti tarvitanud ja ega ta ka alati pannud tähele, mis me tegime. <br /><br />Õues mängisime palli, lihtsalt püüdmist: rahvastepalli ja mädamuna. Üks oli poest ostetud, teised ise tehtud. Kord põles meie lähedal sõjaväeauto. Rattakummist tekkis põlemisel svammitaoline kõva mass, millest tükikesi lõigati ja mille isad ümmarguseks lõikasid, suuremad poisid tegid seda ise. Ega see pall väga ümmargune olnud, aga saime hakkama. <br /><br />Vahetundidel mängisime „Pallikooli“. Viskasime palli vastu seina, maha langemise ajal pidime jõudma teha mitmeid liigutusi, kui ei jõudnud, tuli „nuri“. Vahel mängisime ka enne tunde. <br /><br />Algkoolis kella ei olnud. Õpetaja tagus naela tunni alguses vastu padrunikesta. Sama tegi ka tunni lõpus. Ruumi oli vähe, kõrge ruum ja talvel viluvõitu, nii et trügisime ahju juures. Tögasime üksteist, mis pidi nali olema. Sõime, enamusel oli leib kaasas. Mina olen alati hommikul oma kõhu täis söönud. Vahetunnil ei olnud isugi, andsin poole oma munaleiva- või lihaleivaportsust ühele poisile (Heldur Peek), temal ei olnud. Tädilapsed olid ausad, viisid ülejäänud leiva koju. Kodused olid mures, et laps ei söö, jääb nõrgaks või verevaeseks. Minu vanematel seda muret ei olnud. <br /><br />Eks omad naljad olid ka kooliteel, talvel sai visatud lumepalle, liugutud, kui oli jää ja libe. Kevadel-sügisel oli veidi igavam. Ei tohtinud ka teist kukutada, sest sukk võis katki minna ja põlv veriseks jne. Siis ootas „kohus“, kuhu vahel sekkusid ka vanemad… See ei olnud ahistamine – vaid nali. <br /><br />IV klassi läksin Aseri kooli, see oli mitteäielik keskkool (7 klassi). Rannul oli kolm klassi, mina läksin ühe sugulasega aasta ennem, sest tema kartis üksi minna. Koolitee oli umbes neli kilomeetrit, jäime vahel nii hommikul kui õhtul „pimeda kätte“. See on jällegi minu vanaema väljend. Koolis pidime vahetundide ajal jalutama ja kui oli söögivahetund, siis olime klassis. Seal oli kell, sellega tegeles korrapidajaõpetaja. <br /><br />Enne tunde mängisime ringmänge. „Üks-ühte, kaks ühte“ järgi tantsime polkat, laulu: <br />„Ei aita, ma läen kapsasse, <br />ma kisun kaalid ülesse <br />ja kapsad jätan järele.“ <br /><br />Üks armsam mäng oli peitus, seda sai mängida nii õues kui toas. Siis veel „Tibi-tibi, ära näita!“. Üks oli mängujuht, kes pani mingi väikese eseme käte vahele, mis olid koos. Järgmine pidi ära arvama, kellelt ese leiti, sellest sai uus mängujuht. <br /><br />Ega ma eriti suur mängija ei olnud, sörkisin ema sabas. Kui ema tegi sigadele sööki, ei puudunud sealt ka mina ja mu käed läksid vahel liiga sügavale seasöögi sisse. Sibulaid lubas ema mul maha panna, vahel läksid need tagurpidi. Minu töö käis läbi tsensuuri, õpetussõnad kippusid meelest minema. Eks ma ka kitkudes kippusin valikuta umbrohtu võtma. Varakult proovisin ka lehma lüpsta, kuid valelt poolt, mõne tilga sain. Kirju oli vana, tema elu lõppes kolhoosis, kus ta nälja-aastal, vist 1951 või 1952, suri. Liikusin loomade keskel, karjamaa oli lauda taga. Mis mulle meeldis teha, see oli sigadele rohu ette viimine – öeldi vesirohi, väga pehme – seal ei olnud ka eksimisi. Istusin kanapoegade juures, seni kui nad sõid, sest teised kanad kippusid ka tulema, olin kanaema abiline. Karjamaal mängisime tädilastega käbiloomadega. Tegime ka onne, ise me sinna sisse ei mahtunud, materjalist tuli puudus. <br /><br />Üksi mängides otsisin oma karjamaalt varese või mõne teise linnu suuri sulgi, mis maha torkides aiaks said. Käbisid mul ei olnud, meie kuused olid väikesed. Mõnikord käis isa hobusega (vankriga) heinamaale, siis käisin ka mina. Oli vist kümne pulgaga reha, millega riisusin. Sealt sain mängumaterjali: käbisid; sammalt, mille peale nukud istusid; heinputki, mis sobisid vileks, pasunaks jne. <br /><br />Tädilastega saime kokku 1–2 korda nädalas. Tädi naabruses olid lapsed, veidi nooremad, ka nendega mängisime. Kui suuremad olime, siis mängisime kooli. Vanemad lapsed, vahel ka mina, olid õpetajad. Meie seast tuligi kaks algklasside õpetajat. Üks neist, Virve, töötas 70. eluaastani, oli hea õpetaja. <br /><br />Minu lapsepõlves oli veel kaks head tädi. Tädi Veera tegi mulle koera, mis seisis püsti – traat oli sees. Lapsi tal ei olnud, kuid lapsed meeldisid väga. Teine hea tädi oli Marie ehk Toigeri tädi. Tema tegi mu nukule põlle. Tema poeg oli juba I Eesti Vabariigi ajal autojuht, tal oli kodus vahel kompvekkisid. Neid andis ta mulle ka, ühest oli hea meel. Käisime seal koos emaga. Ta armastas teha pannkooke (elas üksi, pojad eemal) ja ütles, et nii saan pannkooke ka ise. Tädi Veera tegi mulle seina peale ampelmanni, kelle käed-jalad ja ka pea liikus, kui nöörist tõmbasin. Nägu oli maalitud. See oli väga tore. <br /><br />Siis veel korjasin liiva seest ja ka põllult pisikesi kivikesi, millega mängisin nipsu. Viskasin õhku ja püüdsin, pole täpselt meeles, kuidas see käis. Nipsukivide otsimine oli omaette toiming. Käe pealt viskasin ja teisega püüdsin, kivid kaduma ei tohtinud saada. <br /><br />Talvel tegin lumememme, mäge ei olnud läheduses, aga mul oli üks väike tagaveetav kelk. Panin sinna peale mõne puu ja viisin tuppa. Puud kippusid kaduma. Üldiselt täitsin ema-isa käske, see on mulle elus kahjuks tulnud, sest olen teinud väga palju ühiskondlikku tööd, millest mõned eemale hoidsid. <br /><br />Kooli läksin sõjasügisel 1944. 7. klassi lõpetasin 1951. a. Mu kodu juures oli üks väike heinamaatükk, kus heina eriti ei kasvanud. Seal köietas isa vahel lõuna ajal hobuseid, oli pool jäätmaa või tarbemaa. Aga ta niitis masinaga selle alati üle. Seal mina siis „kasvatasin tamme“, tõusin käte peale püsti, kukerpallitasin jne. See oli mulle kasuks, sest kui läksin Kiviõli keskkooli, tervitasid mind kang, rööbaspuud, kits, mida ma polnud elus näinud. Kõige raskem oli kangi peale saamine. Tagasi mõeldes on mul kahju õpetajast, kes mõnda veel peale minu sinna upitas. Arvan, et olin temast raskem. Kaalu ei tea, aga pikkus 168 sentimeetrit, õpetaja minust pisem! Nende eest sain kolme, rööbaspuuga sain hakkama, aga vabaharjutused, sillad, kukerpallid sain viie, neid polnud linnalastel kusagil harjutada. Kokku sain nelja. Mingeid treeninguid ei olnud. <br /><br />Maalastel oli varane tutvus talutööga nagu töö ja mäng koos. Korjasin põllult viljapäid, mis peale koristust maha jäänud, tibudele, et nad ikka muneksid. Eks mõned õmblustöökatsed sai ema kõrvalt tehtud nukkudele. Eks olnud materjalipuudus ja kui ema ei õmmelnud, ega siis minagi tahtnud. <br /><br />Olime harilikud külalapsed, saime omavahel läbi, ei mäleta tülisid. Võib-olla vahel oli mõni asi vaja klaarida, see läks mööda, mängisime koos, tüdrukud ja poisid. <br /><br />Arvutit ja mobiili mul ei ole, lauatelefon on. Täiskasvanuna ma seltskondlikke mänge ei ole mänginud, olen tegelenud kodu-uurimisega. Üks hetk minu elus oli, kus tegelesin isetegevusega, esitasin estraadipalu.<br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_Foto_17885.jpg" alt="ERA_Foto_17885" width="400" /></div>
<div style="text-align: center;">Abaja kodukülapäev. Grupipilt külakivi juures.</div>
Täisviide
EFA I 168, 76/84 < Viru-Nigula khk., Aseri v., Rannu k. < Abaja k. – Selma Vasar, snd. 1936. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Koguja
Selma Vasar
Koguja sünniaasta
1936
Kogumisaasta
2013
Kihelkond
Viru-Nigula
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940. aastad
Koguja sünniaeg
1936
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Selma, snd. 1936. a. Virumaal
küla
talu
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Koolis oli meil suure vahetunni (lõunatunni aeg) meelismänguks ratta viskamine. Ratas oli saetud jämeda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks võistkonda teivastega seisid kooli juurest läbival kiviteel vastamisi, vahemaa võistkondade vahel oli umbes 60–70 sammu. Nüüd võttis üks tugevamatest poistest ratta pihku, õõtsutas teda hoovõtuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasvõistkonna poole. Ratas veeres suure hooga hüpeldes kõval kiviteel vastasvõistkonna poole. Nüüd tuli neil kaigastega ratas seisma lüüa ja samalt kohalt vastasvõistkonna poole tagasi heita. Vahel hüppas ratas suure hooga löögiteivastest üle ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli võistkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma jäi. Nii suruti vastasvõistkond tagasi kuni mängu piirini ja võideti mäng. Ka laptuud mängiti, palli üles visates ja teibaga palli tabades. Pärast tunde tehti koolist kodu poole võidujookse.
Täisviide
EFA I 168, 20 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Koguja
Juhan lepasaar
Kihelkond
Iisaku
Koguja sünniaasta
1921
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ratta viskamine
rattaviskamine
Virumaa
viske- ja löögimäng
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Meie isa oli jahimees. Ta meisterdas ka meile vibupüssid. Lauatükist sai vibupüssi laad ja raud. Sitkest pihlakast oli painutatud vibu lae külge. Vibu tõmmati vinna püssi laes oleva trikli taha vibunööriga, nool oli kalakujulise sabaga, mis toetud vastu vibunööri. Kui nüüd vibupüssi all triklist tõmbasime vabanes vinnastatud vibunöör ja lennutas noole minema. Isa õpetas meid vastu aida ust märki laskma. Meist said päris vibukütid.
Täisviide
EFA I 168, 19 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Koguja
Juhan Lepasaar
Kihelkond
iisaku
Koguja sünniaasta
1921
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Vibupüss
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Kodus oli meil meelismängupaigaks suur rehealune. Isa riputas aampalgi külge kaks nöörist kiiget. Meie vennaga ristisime ühe kiige valgeks hobuseks (meil oli talus valge hobune) ja teise mustaks hobuseks. Nii me siis vennaga kihutasime edasi-tagasi kiigehobustel võidu.
Täisviide
EFA I 168, 19 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013).
Maakond
Ida-Virumaa
Koguja
Juhan Lepasaar
Kihelkond
Iisaku
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kiigehobustel kihutamine
kujutlusmäng/loovmäng
matkimine
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Kriipsumäng käis nii, et üks tõmbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi välja joonistama.
Täisviide
EFA I 170, 12 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Maakond
Järvamaa
Virumaa
Koguja
Tiit Birkan
Kihelkond
Türi
Ambla
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kriipsumäng
Järvamaa
paberimäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
"Siga" mängides tuli paberile kirjutatud sõna tähthaaval ära arvata. Iga vale tähe eest joonistati üks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, läks mängust välja.
Täisviide
EFA I 170, 12 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Koguja sünniaasta
1938
Kogumisaasta
2013
Koguja
Tiit Birkan
Kihelkond
Türi
Ambla
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Siga
äraarvamismäng
Järvamaa
paberimäng
siga/poomine
sõnamäng
taibumäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Veel tegime varjuteatrit, st. moodustasime sõrmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid jänes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees.
Täisviide
EFA I 170, 12 < Keila < Venemaa < Ambla < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Koguja
Tiit Birkan
Koguja sünniaasta
1938
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Varjuteater
Järvamaa
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Meenus veel üks mäng: "Taadi löömine". Vai löödi maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis löödi kaikaga vaia pihta, nii et pulk – "taat" – eemale lendas. Kes taadi kõige kaugemale lõi, oli võitja. See oli suuremate poiste mäng.
Täisviide
EFA I 170, 25 < Keila < Venemaa, Krasnojarski krai < Ambla < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Koguja
Tiit Birkan
Kihelkond
Ambla
Türi
Esitaja sünniaeg
Sünniaasta kas täpselt või umbes (arvutatud vanuse põhjal).
1938
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Taadi löömine
kurnimäng
Virumaa
viske- ja löögimäng
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Siis oli veel selline mäng nagu „Vangide vabastamine“. Klassitäis poisse jaotati pooleks, üks viirg jäi ühte saali otsa, teine teise. Siis käidi vastastikku teisele väljasirutatud käe pihta löömas. Pärast lööki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal kätte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning jäi lööja selja taha seisma. Kui lööja tabati enne, kui ta oma kohale jõudis, läks ta vastase selja taha. Aga kui „valvur“ vangi võeti, said kõik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni kõik vastased olid vangi võetud.
Täisviide
EFA I 170, 10 < Keila < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Koguja
Tiit Birkan
Kihelkond
Ambla
Koguja sünniaasta
1938
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Vangide vabastamine
jooksumäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Nuudi-Jõmmis seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis:
"Käib ringi tige Nuudi-Jõmm,
eks sina teda pelga.
Kui vaatad taha – kõmm ja kõmm
saad kohe vastu selga.
Kui kellelegi pihku jääb,
jah, pihku jääb,
siis kõrvalseisja kolki saab
jah, kolki saab,
kõmm-kõmm!"
Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi.
Täisviide
EFA I 170, 9 < Keila < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Koguja
Tiit Birkan
Kihelkond
Ambla
Koguja sünniaasta
1938
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Nuudi-Jõmm
jooksumäng
kohavahetus
laul
nuudimäng
seltskonnamäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides mängisime „Musta meest“ või „Nuudijõmmi.“ Esimese puhul läks üks poiss saali keskele ja karjus: „Kas kardate musta meest?“ Teised karjusid: „Ei“ ning üritasid temast mööda joosta, kelle „must mees“ kinni võttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see mäng kestis, kuni kõik poisid olid „mustad“.
Täisviide
EFA I 170, 8/9 < Keila < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Maakond
Lääne-Virumaa
Koguja
Tiit Birkan
Kihelkond
Ambla
Koguja sünniaasta
1938
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Must mees
jooksumäng
must mees
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Olen I Eesti Vabariigi esiklaps. Isa tuli Vabadussõjast, kosis naise ja järgmisel aastal, 13. mail 1921 ma siia ilma tulingi. <br /><br /><strong>1. Miljöö. <br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br /><br />Meie Oonurme külas olid suured karjamajanduslikud talud. Talulastel tuli juba enne kooliskäimist karjas käia. Koolikohustus algas 9-aastaselt. Karjas käidi talu karjamaa metsas, peale heinaniitmist talu heinamaadel. Keskmiselt oli taludes 7–8 lüpsilehma, 2–3 mullikat, 20 lamba ringis. <br /><br />Talupered olid lasterikkad, karjas käijaid jätkus. Mina olin Lepasaare taluperes kõige vanem laps, minule järgnes kolm venda ja viimasena üks õde. Seega jõudis karjasepõli minule ja järgmisele vennale koos kätte.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lepasaar1.jpg" alt="Lepasaarte pere 1933. aastal" width="400" /></div>
<div style="text-align: center;">Isa Jakob Lepasaar lastega Tudulinna kalmistupäeval 1933. a. Juhan vasakul lipsuga, Milde, Ants ja Eedi. Ema jäi koduhoidjaks.</div>
<br />Esimesed mälestused lapsepõlvest on jäänud meelde kevadeti vee ja pori sees paterdamisest. Vist just sellepärast, et poris paljajalu paterdamisest saime „kuresaapad“, mis õhtul, kui ema jalgu pesi, meile hirmsat valu tegid. Pärast jalgade pesemist määris ema pori ja vee tagajärjel lõhkenud korpas jalanaha rasvaga üle, mis valu leevendas. <br /><br /><strong><br />1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong> <br />Mängimiseks meil eriti palju aega ei jätkunud. Tuli nooremaid vendi kantseldada, neil silm peal hoida, sest emal oli taluperes lõppematu töö hommikust õhtuni. <br /><br /><strong><br />1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Isa õde (tädi) kinkis meile minule ja vend Eedule suupillid. No siis tegime muusikat igal võimalikul juhul. Ema ja ema õde käisid veel talutöö kõrvalt õhtuti Oonurme segakooris laulmas. Nad laulsid ka vahel kodus õpitud laule. Meile jäid viisid meelde ja proovisime neid viise ka suupillidega välja mängida. Eriti on meeles üks laul isamaa ilust, mille refrään kõlas suupillidega eriti kenasti: <br />"Oi laali-laali lallala, <br />oi laali-laali lallalal, <br />õitse ja haljenda eestlaste maa!"<br /><br /><strong>2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> <br /><br />Kodus oli meil meelismängupaigaks suur rehealune. Isa riputas aampalgi külge kaks nöörist kiiget. Meie vennaga ristisime ühe kiige valgeks hobuseks (meil oli talus valge hobune) ja teise mustaks hobuseks. Nii me siis vennaga kihutasime edasi-tagasi kiigehobustel võidu. <br /><br />Üheks meelis-mängupaigaks oli meil naabritalu Väljaotsa tiik. Vesi tiigis polnud sügav, supeldes ulatusid alati jalad põhja. Eriti lõbus oli tiigile suures jämedast haavapuust õõnestatud naiste pesukünaga sõita. Väljaotsa Heinrich oli meie mängukaaslane. Vahel tassisime suure laudaukse tiigile, see kandis kahte inimest, kes teivastega laevale hoogu vees libisemiseks andsid. <br /><br />Meie isa oli jahimees. Ta meisterdas ka meile vibupüssid. Lauatükist sai vibupüssi laad ja raud. Sitkest pihlakast oli painutatud vibu lae külge. Vibu tõmmati vinna püssi laes oleva trikli taha vibunööriga, nool oli kalakujulise sabaga, mis toetud vastu vibunööri. Kui nüüd vibupüssi all triklist tõmbasime vabanes vinnastatud vibunöör ja lennutas noole minema. Isa õpetas meid vastu aida ust märki laskma. Meist said päris vibukütid. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolis oli meil suure vahetunni (lõunatunni aeg) meelismänguks ratta viskamine. Ratas oli saetud jämeda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks võistkonda teivastega seisid kooli juurest läbival kiviteel vastamisi, vahemaa võistkondade vahel oli umbes 60–70 sammu. Nüüd võttis üks tugevamatest poistest ratta pihku, õõtsutas teda hoovõtuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasvõistkonna poole. Ratas veeres suure hooga hüpeldes kõval kiviteel vastasvõistkonna poole. Nüüd tuli neil kaigastega ratas seisma lüüa ja samalt kohalt vastasvõistkonna poole tagasi heita. Vahel hüppas ratas suure hooga löögiteivastest üle ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli võistkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma jäi. Nii suruti vastasvõistkond tagasi kuni mängu piirini ja võideti mäng. Ka laptuud mängiti, palli üles visates ja teibaga palli tabades. Pärast tunde tehti koolist kodu poole võidujookse. <br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?<br /></strong> Suvel mängisime jalgpalli. <br /><br /><strong>3. Mänguseltskond. <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda</strong> <br />Meil oli kaks võistkonda, Suureküla poisid ja meie Mõisaküla poisid. Eraldi külaosades moodustus üheealistest poistest võistkonnad. <br /><br /><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid?</strong> <br />Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Suures küla seltsimajas oli maadlusmatt. Seal käisime maadlust õppimas, vanema maadleja juhendamisel. Meie Oonurme külast oli kaks maadlejat Viru meistrit. Maadlusharjutused toimusid igal pühapäeval. Ka korraldati tihti sportlikke pidusid naaberkülade vahel. Jalgpall, võrkpall, kuulitõuge, kõrgushüpe, kaugushüpe jne. <br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br />Võrkpalli mängisid nii poisid kui tüdrukud koos. Ka kaugushüppes ja kõrgushüppes lõid tütarlapsed kaasa. <br /><br /><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />Tülisi ega riide ei mäleta. Kõik olid spordist hästi vaimustatud. Külanoored ei suitsetanud ega joonud viina. See pahe tuli koos sõjaga külaelu pahempoolele. <br /><br /><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong> Vanematel polnud mängudeks aega. <br /><br /><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> Üksinda mänge ei mäleta. <br /><br /><strong><br />4. Mängu alustamine. </strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong> <br />Kui oli vaba aeg, kasutati seda mänguks. <br /><br /><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong> <br />Peidumängus loeti mingit laulusalmi ja kelle peale viimane sõna lugeja poolt näitas – see pidi mängu alustama. <br /><br /><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong> Tavaliselt olid need salmid külas levinumad laulusõnadest, näit.: „Üks jahimees läks metsa.“ <br /><br /><strong>5. Mängude kirjeldused.</strong> <br />Harrastasime ka kaardimänge oma tehtud kaartidega. <br /><br /><strong>Lõpetuseks</strong> üks seik lapsepõlvest, mis jäi eluajaks meelde. Isa tegi talveks meile suusad. Kaselauda rohkem polnud, pidime vend Eeduga ühe paari suuskadega läbi ajama. Suusasõidu kirg oli nii suur, et kui suusad alla said, siis enam teistele ei raatsinud sõita anda. Tekkis tüli. Rüselemise käigus suuskade pärast, olime päris nattipidi koos. Isa nägi seda. Tuli juurde ja ütles: „Kui te ei oska omavahel suusasõitu jagada, siis pole neid ka teile tarvis.“ Võttis suusad ja murdis oma põlve vastu katki. Meil vennaga pääses nüüd pill lahti, aga parata polnud midagi, – see oli meile õppetunniks kogu eluks. Olen tänulik oma vanematele, kes meid poistekarja korralikes inimesteks kasvatas.
Täisviide
EFA I 168, 18/21 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Kihelkond
Iisaku
Koguja
Juhan Lepasaar
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1920.-1930. aastad
Koguja sünniaeg
1921
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Juhan, snd. 1922. a. Virumaal
küla
talu
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>Elu on mäng</strong></p>
Minu lapsepõlvekoduks oli <strong>metsatalu Järvamaal,</strong> suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. Õdesid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan3.jpg" alt="Tiit Birkan" width="287" height="373" /></div>
<br />Mängimiseks oli aega hommikust õhtuni. Mõned <strong>mänguasjad</strong> olid mul ka: isa tehtud kiikhobune ning isal pooleli jäänud autobuss, kaleidoskoop, käru, mängupüss, väikesed reha ja labidas, taadi voolitud mängupaat, mõned puupugalatest loomad, vile, väike puss ja suupill (mille venelased ära viisid) ning kummipall, millega sai mädamuna mängitud. Naabertalu karjapoiss tegi mulle vibupüssi. <br /><br />Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma tüütasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis õpetas mind juba 5-aastaselt <strong>lugema</strong>. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba mõned täiskasvanute omad. Lugesin ka need kõik läbi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju jäi arusaamatuks, aga see lugemine käis nagu lehma söömaaeg: mul oli filigraanne mälu ja nii ma "mäletsesin" hiljem kõik loetu uuesti läbi. Lugesin läbi ka vanematest jäänud kooliõpikud. Kõige põnevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt läbi võetud. Minu lektüüri kuulusid ka „Põllumehe käsiraamat“ ja „Kokaraamat“. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse püssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada küülikuid ja küpsetada frankfurdi kooki. 7-aastaselt arvutasin peast korrutades kui palju on ööpäevas sekundeid (sõjaväes arvutasin peast – kihlveo peale – kui palju sekundeid on aastas). Tänu sellele, et NKVD-lastega kaasas olnud ohvitserinaised viisid peale ema ja vanaema kleitide ära ka kõik minu üleriided ning jalatsid, läksin kooli kaheaastase hilinemisega (ehkki kohe II klassi). Olin klassis parim ettelugeja ning peast arvutaja. <br /><br />Koolivaheajal hulkusin tundide kaupa metsas. Lugemise kõrval jäigi see minu lemmiktegevuseks. <br /><br />Mõnikord käisin lähimas talus lastega mängimas. Sääl oli üks minuealine poiss ja viis tüdrukut. Mängisime peitust, tagumist paari, matsu ja selle variatsioone kivikulli ja kükakulli. Vahel harva tulid sealsed lapsed meile. Siis mängisime palliga õue peal mädamuna. <br /><br />Enamasti aga olin <strong>omapead ja üksi</strong>. Siis hakkasin kujutlema ja unistama. Enamasti samastasin ennast mõne raamatu tegelasega. Kujutlesin, et olen koer (nagu nõiutud Tuks); siis jälle nagu sümpaatne põldhiir loodusloo raamatust. Siis kujutlesin, et mul on väike õde, kelle eest hoolitseda. Kujutlesin, et mul on samapalju jõudu nagu Matsipoeg Matsil. Siis olin kas paapua või muistne eestlane. Mõttelend oli mul lausa piiritu. Kord päästsin Jeesuse ristilöömisest, siis jälle Jeanne d'Arci tuleriidalt. Või olin imetohter, kes suutis isegi surnuid ellu äratada. Vahel üritasin lausa Münchhauseni kombel loodusseadusi eirata. Proovisin kuuseokstest tiibadega lendu tõusta. Siis katsetasin, kas on võimalik järk-järgult kõrgele õhku hüpata: st. enne kui maapinnale langen, jõuaks uue hüppe teha ja niimoodi üha kõrgemale tõusta. Lõpuks sain praktiliselt selgeks, et maakera külgetõmme on tugevam.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_174_3.jpg" alt="EFA_I_174_3" width="300" height="440" /></div>
Kui teistega mängisin, oli mängu alustajaks kõige vanem tüdruk. <strong>Mängualustamise salme</strong> on meelde jäänud kaks: <br />"Üks ilus valge tuvi <br />lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandid, <br />luku võti katki murtud. <br />Üks, kaks, kolm – sinu püüdmiskord!"<br /><br />Ja teine: <br />"Taksoauto number kaks <br />sõitis vastu posti plaks. <br />Seda juhtis härra Max, <br />tuli maksta krooni kaks. <br />Piu-pau-vuh, <br />sina oled sellest suurest süüst prii!"<br /><br />Oli veel üks salm, aga ma ei mäleta, kas seda väljalugemisel kasutati: <br />"Punaste pükstega kardavoi <br />ütles mul: Idii damoi! <br />Mina ei mõistnud seda keelt, <br />keerasin ringi ja näitasin keelt."<br /><br /><strong>Pimesikumängu</strong> mängiti toas. See käis nii: ühel seoti silmad kinni, mängujuht viis ta kättpidi toa keskele. Pimesikk küsis: <br />– Kus sa mind viid? <br />– Sealauta. <br />– Mis sinna? <br />– Pudru ja piima sööma. <br />– Kus lusikas? <br />– Otsi ise! <br />Siis hakkas pimesikk otsima ja püüdma. <br /><br />1947. aastal astusin Tapa kooli II klassi. Sellal õppisid veel poisid ja tüdrukud eraldi, ainult kehalise kasvatuse tundides lasti meid kokku, et saaks <strong>ringimänge</strong> mängida. Repertuaar oli tavaline: „Kosjad tulid saarest", „Üks peremees võttis naise", „Lenda, lenda, linnukene", „Kas minu armast sõbrakest pole sa ehk näinud…" <br /><br />Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides mängisime „<strong>Musta meest</strong>“ või „Nuudijõmmi.“ Esimese puhul läks üks poiss saali keskele ja karjus: „Kas kardate musta meest?“ Teised karjusid: „Ei“ ning üritasid temast mööda joosta, kelle „must mees“ kinni võttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see mäng kestis, kuni kõik poisid olid „mustad“. <br /><br /><strong>Nuudi-Jõmmis</strong> seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis: <br />„Käib ringi tige Nuudi-Jõmm, <br />eks sina teda pelga. <br />Kui vaatad taha – <br />kõmm ja kõmm, <br />saad kohe vastu selga. <br />Kui kellelegi pihku jääb, <br />jah pihku jääb, <br />siis kõrvalseisja kolki saab, <br />jah kolki saab, <br />kõmm-kõm!“<br />Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi. <br /><br />Lemmiktegevuseks oli <strong>rahvaste pall</strong>. Või siis pani õps suure palli kitse peale ja vastasmeeskonnad pidid väikeste kummipallidega selle sealt maha loopima. <br /><br />Siis oli veel selline mäng nagu „<strong>Vangide vabastamine</strong>“. Klassitäis poisse jaotati pooleks, üks viirg jäi ühte saali otsa, teine teise. Siis käidi vastastikku teisele väljasirutatud käe pihta löömas. Pärast lööki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal kätte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning jäi lööja selja taha seisma. Kui lööja tabati enne kui ta oma kohale jõudis, läks ta vastase selja taha. Aga kui „valvur“ vangi võeti, said kõik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni kõik vastased olid vangi võetud. <br /><br />Siis järgnes Siberi sõit. Sääl olid vene poistel oma mängud. Kõigepealt laptaa, see venelaste pesapall. Siis selle variatsioonid ükskäsi ja viiskäsi (odnorutška ja pjätirutška). <br /><br />Mängiti ka „<strong>Staabi õhkulaskmist</strong>“. Tõmmati maapeale sõõr, see oli staap. Üks mees jäi ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap õhitud). Teised jälle püüdsid vastaseid. Käepuudutus tähendas vangi võtmist. <br /><br />Siis mängiti veel „<strong>Lunkat</strong>“. Kümmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp käes, mille ots oli augus. Sõõri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. Ümber sõõri käis kepiga mängija, kes üritas palli või jääkamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui õnnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid kõik oma „lunkasid“. Kui ka muidu õnnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta jäänud suvalisse „lunkasse“ pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai üritaja. <br /><br />Veel mängiti „<strong>Lehmakese näljutamist</strong>“: üritati jäätunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui õnnestus, läks tabatu „lehmakarjaseks“. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja tänitasid: "Ära näljuta lehmakest!" <br /><br />Rahvuse vahel tehti vahet päris alguses. Hiljem ei pööratud sellele tähelepanu. Eesti tüdrukud mängisid mingisugust pallipõrgatamise mängu. <br /><br />Talvel oli selline tubane mäng, et üks pistis sõrme labakindasse ja teine pidi läbi kinda ära tundma, millise sõrmega on tegu. Sõrmed olid alates pöidlast: Täitapper, Kotinõel, Pikk Peeter, Suur-Mats ja Väike-Ats. <br /><br />Veel tegime <strong>varjuteatrit</strong>, st. moodustasime sõrmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid jänes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Paberi peal sai mängitud selliseid mänge nagu "Laevade pommitamine", "Ametimees", "Siga" ja "Kolme kriipsu". "Ametimehega" sai kõige rohkem nalja. Paberiribadele kirjutati amet, mehenimi, toiming, koht ja naisenimi. Igakord vahetati pabereid. Lõpuks loeti tulemus ette. Nalja sai nabani! <br /><br /><strong>"Siga"</strong> mängides tuli paberile kirjutatud sõna tähthaaval ära arvata. Iga vale tähe eest joonistati üks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, läks mängust välja. <br /><br /><strong>Kriipsumäng</strong> käis nii, et üks tõmbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi välja joonistama. <br /><br />Muidugi mängisime <strong>kaarte</strong>. Neid kaardimänge oli igavene hulk, aga meelde on jäänud viisleht, linnapõletamine, harilik- ja paaristurakas, kakskümmend üks, eesel, hakaras, Kanasita-Jaak, oma trump, Poti-Leenu ja Bismark. Palli abil sai mängitud "Laevatäitmist". <br /><br />Suuremaks saades mängisime vaid malet, kabet, koroonat ja võrkpalli. Hiljem tulid mängu naised ja siis olid mängud läbi. <br /><br />Meenus veel üks mäng: <strong>"Taadi löömine"</strong>. Vai löödi maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis löödi kaikaga vaia pihta, nii et pulk – "taat" – eemale lendas. Kes taadi kõige kaugemale lõi, oli võitja. See oli suuremate poiste mäng. <br /><br />Kuna pool vihikut jäi tühjaks, lisan siia paar luuletust.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan2.jpg" alt="EFA_I_170_14" width="450" /></div>
<strong> KELDRIMÄE KUUSK</strong> <br /><br />Me tare taga kasvas vägev kuusk, <br />mis oli suurim ümbruskonna puudest. <br />Ta paistis kaugemale kõigist muudest <br />ning oli tollal minu lemmikpuuks. <br /><br />Ju viieselt ta ladvas käisin ära, <br />kuis avardus sealt kitsuke maailm! <br />Võis näha kauget kirikut mu silm <br />ja metsavahi hooneid päiksesäras. <br /><br />Siis viidi kodunt isa; saabus aeg, <br />mil sunnitööst sai ausa mehe palk. <br />Me tallu saabus venelaste salk, <br />kel õlal teodoliit, kel kirved-saed. <br /><br />Peab kaardistama vallutatud maid, <br />et kindlamini püsiks vene värk! <br />Kuusk ülemistest okstest ilma jäi, <br />tast sai triangulatsioonimärk. <br /><br />Puu latva seati mitmekordne rist, <br />jäid oksatüükad moonutama tüve. <br />Ta otsa ronima mind mingi hüve <br />ei oleks enam ahvatlenud vist. <br /><br />Nii kurvalt seisis sandistatud hiid; <br />ehk alumised oksad jäid veel haljaks, <br />kuid võikalt turritasid köndid paljad <br />ning ristil kraaksus vares oma viit. <br /><br />Kord kevadisel õhtul tare taga <br />ätt kaua vaatas rüvetatud puud. <br />Siis prohvetlikult lausus taadi suu: <br />"Kui on ta kõdunend, saab Eesti vabaks!" <br /><br />Siis algas loomavagunites sõit, <br />sai mitmeks aastaks elupaigaks Siber. <br />Viis taadi-memme hauda saatus kibe, <br />ei kasva nende kalmul ühtki õit. <br /><br />Läks seitse aastat; kodumurul taas <br />ma seisatasin leinas, hambad ristis. <br />Kuusk olli kuivanud, kuid seisis püsti <br />ja näis, et niipea põrmuks ta ei saa. <br /><br />Läks neli korda seitse aastat veel <br />kui kodukanti käima tulin taas – <br />kuusk lamas juba pehkinuna maas <br />ning oli täitsa kõdunenud seest. <br /><br />Taas taadi sõnad kirgastusid seal, <br />puujäänust hindas metsamehe pilk <br />ning samas valmis otsus silmapilk: <br />see kümmet aastat vastu küll ei pea! <br /><br />Läks sellest päevast seitse aastat vaid <br />ning Eesti riik taas iseseisvaks sai! <br /><br />
<div style="text-align: left;"><strong> <br />OMA TÄHT</strong></div>
<br /><br />Mind hilisõhtul vanamemm <br />käe kõrval õue viis. <br />Sai jututeemaks tähelend, <br />mind valdas äkki tähelemb, <br />neid näha tahtsin siis. <br /><br />Eit viipas käega: „Eks sa kae, <br />ei ole pilvi ees: <br />näe, seal on Vanker, Põhjanael, <br />Sõel, Koot ja Reha taevalael <br />ning kumab Linnutee. <br /><br />Käib jutt, et igaühel meist <br />on oma täht öövallas, <br />mis inimest ta eluteil <br />on saatmas; kui me aeg saab täis, <br />ka täht siis langeb alla.“ <br /><br />„On minu täht neist milline?“ <br />Eit ohkas: „See on nali, <br />üks uskumus vaid selline.“ <br />Kuid nähes minu pillimeelt, ta sõnas: „Ise vali!“ <br /><br />Vist esmakordselt elu sees <br />ma valisin ja vaesin – <br />kas võtta too või hoopis see, <br />kas rohekas või kollane? – <br />suu ammuli ma kaesin. <br /><br />Nad külmalt kaugel vilkusid <br />ja kummaliselt loitsid. <br />Hulk aega tunnistasin siis <br />neid veiklevaid kristallisid, <br />kui üks mu pilku köitis. <br /><br />Ta polnud kõrgel ega suur, <br />all metsa kohal vilkus, <br />ent imeline omadus tal oli – <br />muutlik virvendus ja mitut värvi kirkus: <br /><br />On tuhm, seejärel rohekas, <br />nüüd verevaks end kütab. <br />Taas hõbekarva kollakas, <br />nüüd sini-puna-lillakas… <br /><br />Ma hüüdsin: „Selle võtan!“ <br />On muutlik olnud elutee. <br />Öötaevasse löön pilgu <br />ning jälle muheneb mu meel, <br />kui vana tuttavat näen veel <br />ja mõtlen: „Ikka vilgud!“ <br /><br /><br /><strong> METSA LUMMUS</strong> <br /><br />Uus, värske elu tormitseb, <br />kõik vana varisenud põrmu. <br />Kuid metsapõuest immitseb <br />veel möödund mälestuste hõngu. <br /><br />Nii ammuununenud päev <br />võib meelde tulla imeselgelt <br />ning mõttes jällegi sa näed <br />neid lapsepõlvepäevi helgeid. <br /><br />Mul meeles on neid aegadest <br />vaid selge taevas, metsakohin <br />ning aas, mis kirju lilledest <br />ja värske kasteniiske rohi. <br /><br />Mu vanaema hell ja hea, <br />ta ikka reibas, lõbus tuju <br />ning vanaisa kulupea <br />ja vimmas metsamehe kuju. <br /><br />Mets vaatepiiri ümbritses, <br />ta igal ajal oli kaunis. <br />Laas päevad läbi kohises <br />ning õhtul unele mind laulis. <br /><br />Ma metsa eksind pole eal <br />ja see ei ole mingi ime: <br />ju lapsena ma teadsin peast <br />kõik linnu-, looma-, puude nimed. <br /><br />Sain vaevalt koolipoisiks ma, <br />kui võeti lapsepõlv ja kodu <br />ning järgnes orjus Venemaal – <br />hall, ilmetute kuude rodu. <br /><br />Ehk olnuks vähem kõledust, <br />kui saanuks elada me taigas,<br /> ent lage stepiala just <br />sai eestlastele elupaigaks. <br /><br />On mällu jäänd kisjakisuits, <br />külm, nälg ja sumpamine lumes. <br />Kuid oma kodumetsa puid <br />vist üleöö ma nägin unes. <br /><br />Ei armastanud steppi ma <br />vaid mõte rändas põlislaantes ja <br />metsameheks õppima <br />sai mindud kodumaale naastes. <br /><br />Ma läbi käisin Eestimaa; <br />mis sest, et plaanid kõik ei teostund. <br />Ning jõudsin järgi proovida <br />kõik tööd, mis metsaga on seotud. <br /><br />Ei olnud saatus sametist, <br />sain elult üsna palju vitsa. <br />Ma loobusin küll ametist, <br />kuid mitte armastamast metsa. <br /><br /><br /><strong> KODUASEMEL</strong> <br /><br />On Järvamaa ääremail rabade sees <br />(sood-rabad ei ole sääl imeks) <br />üks koht, kuhu maanteelt viib kruusane tee,<br /> sel paigal on Pöiatu nimeks. <br /><br />Sääl oli üks külake, <br />talusid viis, soos vingerdas ojake jäine <br />ning äärmises talus noil aegadel siis <br />poiss elas kord heledapäine. <br /><br />Mis imesid varjas küll põline laas, <br />mis helises lindude laulust! <br />Poiss iga päev katuselt, puu otsast, maast <br />käis piidlemas sinavat kaugust. <br /><br />Siis lapsepõlv peeglina purunes, <br />torm killudki pillutas rappa, <br />kuid mälestus sellest ei unune <br />vaid kumab veel aastate takka. <br /><br />Taas metsa on kasvanud põllud ja teed <br />ning Põlendmäelt kadunud kased. <br />Vaid korstnajalg ammugi jahtunud leel <br />siin möödunut aimata laseb. <br /><br />Veel rohtunud õuel kaks saart ja üks niin <br />öid veedavad koos keskustelus. <br />Nad viimasteks tunnistajateks, et siin <br />on kunagi õilmitsend elu. <br /><br />Kui suviti õied pärn lahti lööb taas <br />keskpäevase päikese säras, <br />kõik lapse-ea muinaslood <br />elustuvad ta mee järgi lõhnavad võras. <br /><br />Oh ammuseid aegasid mäletav puu, <br />latv kõigile tuultele valla! <br />Ei ihka ma viimase soovina muud, <br />kui saada kord maetud su alla! <br /><br />Siis vaibuvad kired ning olevik <br />ep möödunuga ole pahus. <br />Öös loitsusid sosistab lehestik <br />ja kuulutab igavest rahu. <br /><br /><br /><strong> ELUHEIETUS</strong> <br /><br />Võsuna võrsusin Järvamaa rabas, <br />sookailupõõsana sirgusin soost. <br />Sõrad mind sõtkusid, ratas mind rabas, <br />võõrsile seejärel viis maruhoog. <br /><br />Juurduvad kuskil ehk räsitud juured? <br />Omaks ei võtnud neid võõramaa pind. <br />Teisale pöördusid muutlikud tuuled, <br />kodune paik veelkord näha sai mind. <br /><br />Siin ma nüüd hingitsen vilets ja väeti, <br />pilatud, põlatud rabamaa taim. <br />Hea on veel seegi, et hing sisse jäeti, <br />juuredki natuke mullaseks said. <br /><br />Vigase varre maapinnale toetan, <br />vaksavõrd päikese poole löön pea, <br />paar seemneivagi mullale poetan – <br />midagi võrsub ka nendest, ma tean.<br /><br />
Täisviide
<p>EFA I 170, 1/25 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).</p>
Maakond
Järvamaa, Lääne-Virumaa, Venemaa
Kihelkond
Türi
Ambla
Venemaa, Krasnojarski krai
Koguja
Tiit Birkan
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1938
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tiit, snd. 1938. a. Järvamaal
Järvamaa
küla
linn
talu
välismaa
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
<p>Mängiti pliiatsi ja paberiga. Üks mängijatest mõtles sõna või lause ja kirjutas mõned tähed sellest sõnast/lausest paberile. Ülejäänud tähtede asemele pandi kriipsud. Teine pakkus tähti ja iga valesti öeldud tähe korral hakati joonistama poodud inimest: esimesel korral võllapuu, teisel korral pea, jne. Kui joonistus enne valmis sai kui sõna pakutud sai, siis oli pakkuja kaotanud.</p>
Täisviide
ERA, DK 99, 4 (5.1n) < Kullamaa khk. < Haljala khk., Vihula v., – Triin, s. 1982. a. (2013)
Maakond
Virumaa
Päritolukoht
Haljala khk., Vihula v., Tepelvälja k.
Koguja
Triin
Kihelkond
Kullamaa khk.
Koguja sünniaasta
1982
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ülespoomine
äraarvamismäng
paberimäng
poomine/siga
sõnamäng
taibumäng
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
<p>Üks mängijatest oli kull ja ajas teisi taga, üritades neid kulliks lüüa. Kui õnnestus kellelegi pihta lüüa, kedagi puudutada, oli see uus kull.</p>
Täisviide
ERA, DK 99, 4 (5.1m) < Kullamaa khk. < Haljala khk., Vihula v., Tepelvälja k. – Triin, s. 1982. a. (2013)
Maakond
Virumaa
Päritolukoht
Haljala khk., Vihula v., Tepelvälja k.
Koguja
Triin
Kihelkond
Kullamaa khk.
Koguja sünniaasta
1982
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kull
jooksumäng
kull
Virumaa