„Armas laps, kas sa oled pime,
et sa ei näe, kus taalder on.
Taalder siin, taalder sääl,
taalder on minu pihu pääl.“
Seal annavad nad raha ühest pihust teise. Kes all, vahib raha. Kui näeb, siis ütleb: siin! Läheb ta selle asemele, kelle pihus oli raha.
Täisviide
ERA II 88, 529 (6) < Rakvere khk. ja v., Järni k. – Elfriide Laskja < Iida Laskja (1935)
Mängivad lapsed ja vanemad inimesed. Istuvad ringis põrandal, põlved vähe püsti, üks jääb keset ringi rahaotsijaks. Ühele ringisolijale antakse raha pihku ja annavad raha üksteisele edasi päevamööda (päripäeva) põlvede alt läbi. Ringisolija otsib raha ja käsib rahaga koputada. Kelle käest raha kätte saab, see läheb ringi sisse püüdjaks ja see istub ringi ning mäng kestab edasi.
Täisviide
ERA II 88, 660 (5) < Simuna khk., Paasvere v., Paasvere-Aru k. – Melanje Arak, s. 1922 (1935)
Mängijad istuvad ringis ja üks jääb keskele, ühel ringisolijal on raha pihus. Nad laulavad, lauldes löövad taktis käsi kokku ja teise takti ajal lahti: parem käsi oma põlvele seljali, vasak käsi kõrvaloleva käe pääle kummuli. Selle löögiga annab ta ka raha edasi, nii et keskelolija ei märka. Keskelolija hakkab raha vahtima. Kelle käest kätte saab, see läheb raha otsima ja otsija istub selle asemele ning mäng kestab edasi.
[noot]
Laske taalder hästi käia
ühe käest teise kätte,
taalder siin, taalder seal,
taalder seisab minu käes.
Täisviide
ERA II 88, 675 (20) < Simuna khk., Paasvere v., Paasvere-Aru k. – Melanje Arak, s. 1922 (1935)
Mängijad võtavad endid paari ja istuvad pinkidele. Üks jääb üksikuks ja see hakkab raha panema. Kõik panevad käed sülle ning hoiavad nad sääl koos. Ka rahapanijal on käed koos, temal on ka raha käes. Tema katsub kõikide peod läbi, ühele aga jätab ta raha peosse. Kui kõik on läbi, tõuseb see püsti, kelle käes on raha. Kui aga tema paarismees on märganud, et temal on raha peos, ei lase ta mitte teda üles tõusta, vaid hoiab kinni, ja endine paneb jälle raha. Kui aga ta saab tõusta, läheb ja hakkab ta ise raha panema, samuti nagu eelmine. Ja endine panija läheb tema kohale.
Täisviide
ERA II 89, 189/90 (15) < Ambla khk. ja v., Rava as., Aru t. – Juta Sarapuu, Rava algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Lauldakse:
1. Taaler, taaler peab käima ühe käest teise kätte.
See on hää, see on hää, et sa taalerit ei näe.
2. Armas laps, sa oled pime, käima peab see ime.
See on hää, see on hää, et sa taalerit ei näe.
Mängijad istuvad ringis, peale ühe, kes on määratud otsijaks. Viimane seisab ringi keskele ning ulatab ühe raha või nööbi kellelegi, ilma et ta ise tohiks vaadata, kes selle võtab. Ringilised hakkavad taalrit edasi andma. Kui keegi juhtub maha pillama, siis läheb ise otsijaks. Ja kelle käest üles leitakse, läheb jälle taalriotsijaks.
Täisviide
ERA II 91, 635 (22) < Rapla khk., Kehtna v., Käbi k., Peetri t. – Asta Sulakatko, Kehtna algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
See on niisugune mäng. Mängijad istuvad ringis, silmad ringi sissepoole; üks seisab ringi keskel. Ringisseisjad panevad raha (metallraha) käest-kätte ringi käima ja ise laulavad. See toimib nõnda. Esiteks panevad istujad üksteisega käed (peopesad) kokku, siis võtavad lahku ja löövad omad mõlemad käed kokku; sellepääle lahutavad omad käed ja panevad jälle üksteisega (oma põlvede pääl) käed kokku, jne. – nii laulutaktis jätkates. Sääljuures saadavad aga raha ühe käest teise kätte edasi nõnda salamahti, et ringi keskel seisja seda tähele ei pane, kelle kätte raha juhtub minema. Ringisseisja aga peab raha kätte püüdma. Kui ta kellegi käest raha leiab, siis peaseb ringist välja teiste hulka ja see astub tema asemele, kellelt ta raha leiab, ja mäng algab endistviisi edasi – nõnda ehk kui kaua. Tuleb märkida, et keski ei tohi keelda oma pihku avamast, kui ringisolija seda soovib, et säält raha vaadata.
Laul on järgmine:
Armas laps, nüüd pane tähel, raha käib käest kätte. ;.;
Küll on häbi; Küll on häbi, raha käib, aga kätte ei saa. ;.;
Laulu sõnade pääle ei ole ma enam väga kindel, sest olen mõnda unustanud.
Sõnade teisend (ka samal viisil, kuid meelest läind):
Armas laps, ütle mul – raha käib, aga kätte ei saa.
Küll on hale, küll on hale, raha käib aga kätte ei saa!
Täisviide
ERA II 107, 463/4 (1) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild < Anna Mesi, 38 a. < Marie Haav, u. 30 a. (1936)
Kõik mängijad istuvad ringis, üks seisab ringi keskel, võtab ühe metallraha, annab üle õla ringis istujaile, ilma et ise näeks. Raha antakse ringis üksteisele edasi, lauldes: [noot] Taaler, taaler peab käima ühe käest teise kätte. See on hää, see on hää, et sa taalerit ei näe. Armas laps, sa oled pime, käima pead, see on ime. See on hää, see on hää, et sa taalerit ei näe. Kõik teevad nagu annaksid raha edasi. Ringisolija peab teraselt järele vaatama, kus taaler on, ja kui ta raha kellegi käest kätte saab, läheb see sisse, kelle käest raha saadi.
Täisviide
ERA II 102, 599 (5) < Põlva khk., Timo v., Vastse-Koiola as. – Elmar Tolmusk, Leevi algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijad istuvad ümber laua, millele on asetatud raha. Üks vähem kui osavõtjaid. Lepitakse kokku märksõna, näiteks "ja". Üks mängija hakkab mõnda lugu jutustama. Kui loos esineb märgusõna, siis peavad kõik, ka jutustaja, laualt krahmama raha. Kes jääb ilma, jutustab edasi.
Üht toredat mängu tean ma veel (muidugi meeldib see mulle, aga seda ma ei tea, kas see teistele meeldib). Selleks on kopikamäng. Mängitakse kahekesi ja ükskõik mis kopikatega (ainult mõlemal mängijal peavad olema võrdsed kopikad). Mäng käib nii: kopikaid hüpatatakse (lastakse) joonlaua või mõne teise asjaga, millega sul hea lasta on. Enda kopikat püütakse lasta teise kopika peale ja kui see õnnestub, saab selle kopika endale. Mängu aluseks võetakse kas mõni raamat või muu asi. Kui juhtub, et kopikas läheb üle platsi ääre, paigutatakse kopikad platsi äärtesse tagasi ja mäng algab otsast peale. Mängijad ise lepivad kokku, kas saavad kogu võidetud raha endale või võtavad tagasi nii palju, kui veel mängu alguses oli.
Mängijad istuvad ümber laua, millele on asetatud metallrahad. Mängu algul lepitakse kokku märgusõna, mille nimetamisel igaüks peab püüdma võtta laualt ühe raha. Keegi hakkab midagi jutustama. Niipea kui jutus öeldakse märgusõna, haaravad kõik, ka jutustaja ise, raha järele. Kes jäi rahata, see peab edasi jutustama.
Mäng käib kopikatega. See, kes rohkem välja paneb, saab kõik need kopikad endale, mis jäävad vapiga ülespoole. Nendega, millel jäävad ülespoole numbrid, hakatakse viskama. Visatakse seni, kuni saadakse ülespoole vapp. See, kes vapi ülespoole viskab, saab kopika endale.
Koolis mängime raha peale mängu, mis käib nii. Kopikas pannakse laua peale. Teine mängija proovib oma kopika peale visata. Kumb mängija saab enne peale, on võitja. (Veel mängime raha peale kaarte.)
Minu mõlemad vanemad Viire Villandi (s. 1955) ja Lembit Karu (s 1948) teadsid "Sussimängu" sellisel kujul. Seda mängisid ainult keskastme poisid. See oli selleks, et kopikaid üksteiselt endale saada. Igal mängijal oli oma "sussikivi" või "sussiplönn". See oli u 5 cm läbimõõduga tinaplönn, kuid vahel ka lamekivi. Seda eriti algajatel. Maapinaale v põrandale tõmmati pikk sirge joon. Lepiti kokku, millise summa kõik mängijad omalt poolt mängu panevad. Tavaliselt oli see 5-30 kopikat. Kõik kopikad pandi ühte virna, kirja pool ülespidi. Siis viskasid kõik u 5 m kauguselt oma sussiplönnid virna poole. Mängu alustajaks sai see, kelle plönn lendas virnale kõige lähemale. Kui kaks plönni läksid virnast ühekaugusele, läks alustamine ümberviskamisele. Kui kellelgi õnnestus plönniga virna tabada ja mõni kopikas läks ümber, sai ta need kopikad kohe endale ja oli loomulikult ka alustaja. Kui mitmel mängijal läks plönn virna pihta, läks alustamine ümberviskamisele. Mäng hakkas käima selles järjekorras, kui kaugel oli kellegi plönn virnast. Mängijad kükitasid kopikavirna ümber. Järjekorras hakati oma plönniga kopikate peale viskama. Tema ülesandeks oli plönniga kopikas ümber lüüa. Kopikad, mis ta ümber lõi, sai ta endale. Ta sai teha nii palju viskeid, kui kaua kopikad ümber läksid. Kui tema löögist enam ükski kopikas ümber ei läinud, sai viskeõiguse järgmine mängija. Mäng lõppes siis, kui kopikad olid otsas. See kuulus n-ö "keelatud mängude" hulka, mille pärast oli koolis järjekindlalt pahandusi. Oli levinud 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel.
Sama mäng paberrubladega. Mängitakse keskastme vanemate poiste hulgas. Mängu buum on alanud viimasel aastal seoses rubla väärtuse vähenemisega. Mõlemad mängud on kunagise "Sussimängu" variandid.
Jällegi "Sussimängu" variant. Kõik mängijad panevad peoga kopikaid lauale nii, et teine ei tea, kui palju üks paneb. Enamasti pannakse vene kopikaid, vahel harva valuutat ka. Kõik mündid pannakse ühte virna, kujult suuremad alla, väiksemad peale ja kirja pool peal. Alustab see, kelle müntide koguväärtus on kõige suurem. Tema asi on puhuda kopikavirna nii, et kopikad ümber läheksid. Kopikad, mis ümber lähevad, saab ta endale. Ta saab puhumist jätkata seni, kuni kopikaid ümber läheb. Kui temal midagi ümber ei lähe, on järgmise mängija kord puhuda. Võib juhtuda, et esimene mängija korjab kogu saagi endale. Levinud keskastme vanemate poiste hulgas. Mängud 20-23 olen kuulnud Matis Karult (s 1978), viimane on eriti populaarne.
Kummalgi mängijal on kopikad ja plastmassist joonlauatükk, millega kumbki mängija oma kopikad teise mängija kopika poole nipsutab. Kes saab oma kopika teise oma peale, saab mõlemad kopikad endale. Mängu nägin mängitavat sellel aastal Tartu 14. kk 9. klassi tüdrukute hulgas.