Vabaks ajaviiteks ja ka pandilunastamise-tööks. Viimasel puhul nimetatakse, kellega peab pestama. Mängijad istuvad, põlved vastamisi, ja hakkavad taktis käsi lööma: 1. endale vastu põlvi ja omad käed vastamisi kokku, 2. naabriga mõlemad käed vastamisi ja omad käed vastamisi, 3. naabriga paremad käed ja omad käed vastamisi, 4. naabriga vasemad käed ja omad käed vastamisi. Nõnda algusest pääle jälle ja võimalikult kiiresti. Pesu pestakse ka püsti seistes, siis jääb 1. löökidepaar ära.
Täisviide
ERA II 95, 578/9 (82) < Häädemeeste khk., Orajõe v. – Marta Martinson (1935)
Osalisi: 2 Istutakse põlved vastamisi, hakkavad mõlemad plaksu lööma parema käega, nii et peopesad vastamisi, öeldes: „Parem, vasak, kokku, põlvele, lahti!“ Jälle otsast, kusjuures kätega nii tehakse. Siis on see huvitav, kui ruttu mängitakse.
Täisviide
ERA II 98, 285 (8) < Maarja-Magdaleena khk., Vara v., Kaarli algkool – Ülo Sass, Kaarli algkooli õpilane, s. 1924 (1935)
Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis.
Täisviide
EFA I 168, 43 (6) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Ringis seistes antakse kätega plaksu edasi selle salmiga: "Emme ma riitsu floore, emme rii, emme raa, tšiki tango, tsiki tango, one two three." Viimase sõna ajal pead käe ära tõmbama, et mitte plaksu saada.
Esimeses klassis mängisime tihti "Emme-marissut". Tavaliselt koolis (eriti pikapäevarühmas), kodus olime rohkem õues ning seal oli muud põnevat teha, toas oli aga liiga vähe ruumi. 1981. või 1982. a. koolinoorte üldlaulupeol ning enne laulupidu proovide vaheajal või hiljem vanemaid oodates mängisime just seda. Mängijaid võib olla ükskõik kui palju (vähemalt 2), kõik on ringis. Parem käsi on parempoolse naabri käe peal, peopesa ülespoole, vasak käsi teise naabri käe all. Hakatakse lugema salmi: "Emme-Marii-sufloore, emme-rii, emme-raa, tšiki-tšamba, tšiki.tšamba, one, two, three!" Iga silbi juures lööb üks mängija oma vasaku naabri peopesa pihta, nii et plaks läheb ringi mööda edasi. Viimase sõna juures peab see, kelle käe pihta tahetakse lüüa, käe eest ära tõmbama. Kui see tal õnnestub, langeb see, kes lööma pidi, mängust välja. Kui ta aga saab plaksu vastu peopesa, siis jääb tema mängust välja. Lõpuks on vastamisi ainult 2 mängijat. (Ainult tüdrukud.)
Em-me-ma-riitsu-floore emmersi-emmersa tšikitango tšikitango wan, du, fri. Laulutaktis lüüakse järgemööda kõrvaloleva mängija käele. Käelööki peab vältima. Kui saad pihta, lähed mängust välja.
Tean kahte mängu, mis minu arvates pole eriti laialt levinud, aga meie koolis olid 1.-2. klassi õpilaste seas mängitavaimad. Mängisid põhiliselt tüdrukud, need mängud olid kummikeksule meeldivaks vahelduseks. Mängiti sügisel ja kevadel, kui vahetundidel sai õues olla. Teist mängu mängisid ka poisid, mina sain mõlemad selgeks - paralleelklassi tüdrukutelt. Mängijad seisid ringis, hoides mõlemaid käsi naabrite kätel, peopesad ülespoole. Lauldi nii: "Egge, Merii, Rii, Floora, Egge-rii, Egge-raa, tšiki tango, tšiki tango, one two three." Kellele jäi "kolm", see pidi lööma naabri käe pihta. Kui ta sai pihta, läks naaber välja, kui ei, läks mäng edasi. Võitja oli see, kes ei saanud ühtegi lööki.
Väga huvitav mäng oli "Emme-maritsu-floore". Kõik seisavad ringi ja panevad peopesad üksteise peale. Kõik hakkavad laulu ja samal ajal löövad käega naabri käe pihta. Laulu viimane sõna oli "frie". Selle sõna juures peab see, kelle käe pihta lüüakse, peo kähku ära võtma, et teine sinna pihta lüüa ei saaks.
"Emme-marissu floore" mängitakse mitmekesi ja saab ka kahekesi mängida. Aga kahjuks üksi ei saa seda mängu mängida. Mäng seisneb selles, et kui ollakse mitmekesi, siis koostatakse üks sõõr. Käed pannakse paarilise käe peale nõnda, et üks sinu kätest on naabermängija ühe käe peal ja teine sinu kätest on naabri käe all. Ja nüüd algabki mäng, mis on laulusõnadega: "Emme-marissee-floore emmerii, emme ra, tšiki tango, tšiki-tango fantufrii (1-2-3)." Ja kelle peale viimati sõna lõpu "frii" peale jääb, see läheb mängust välja. Seda mängu mängitakse nii kaua, kui on selgunud viimane võitja mängijatest. Lööd oma käega naabri käele.
Seda mängu mängivad 8-11-aastased. Tüdrukud (ükskõik kui palju) seisavad ringis ja asetavad oma parema käe kõrval olevale vasakule käele. Järgmise salmi saatel löövad tüdrukud oma parema käega teise peopesale plaksu. Salm on järgmine:
"Emme ma ritšu flore, emme ri, emme ra, tšiki-tango, tšiki-tango, wan to fri."
Kui mängusalm jõuab "wan tu frini", peab tüdruk, kelleni plaks jõudis, ruttu kõrvalolija peopesale plaksu lööma. Kui ta ei jõua seda teha, läheb ta mängust välja. Mäng kestab seni, kuni jääb järele vaid kaks tüdrukut. Kumb neist võidab, on kogu mängu võitja.
Emmemariizu floore, emmerii, emmeraa, tšiki-tšambo, tšiki-tšambo van, du vrii.
(Ma ei tea, kas ma sõnad õigesti kirjutasin, aga käib ka.) Niisiis asume mängu juurde. Seista ringis, käed mõlemale poole välja sirutada. Üks käsi teise lapse käe peale, teine käe all. Parem käsi ikka peale. Ja siis läheb mänguks. Üks alustab, lööb teise lapse käe pihta, teine jälle järgmisele ja nii kaua, kuni salm otsa saab. Kui tuleb salmi lõpp "van du vrii", siis peab olema ettevaatlik, eriti "vrii" koha peal. Seal ei tohi ennast lüüa lasta. Pead käe eest ära võtma. Kui saad aga löögi käe pihta, oled mängust väljas. Siis algab laul uuesti ja mäng algab ka uuesti, ainult ilma selleta, kes välja läks.
Mängijaid ei tohi olla vähem kui 2. Mängijad võtavad ringi. Asetavad käed oma parempoolse naabriga nii: parem käsi on naabri vasaku käe all. Vasak käsi on vasema naabri käe peal. Niimoodi asetavad käed kõik ringis seisjad. Ringselt seistes hakatakse laulma:
"Emm ema rii su floore. Emme rii emme raa tšikit tango, tšikit tango, van du, frii."
Laulu saatel lüüakse plaks oma vasaku käe naabrile vastu kätt ja pannakse see jälle tagasi parempoolse naabri käele, endisesse asendisse tagasi. Sinu vasak naaber, saanud plaksu, teeb sedasama oma vasaku käe naabrile. Niimoodi lauldakse ja samaaegselt lüüakse plaks, kuni jõutakse lauluga "friini". Kui jõutakse "friini", peab see laps, kelle kord on lüüa plaks vasemale naabrile, seda tegema nii kiiresti, et naaber ei saaks kätt eest ära tõmmata. Kui see õnnestub ja ta jõuab käe ära viia, jääb ta mängu. Kui ei jõua ja saab plaksu, on ta mängust väljas. Plaksu lüüakse vasakult paremale. Mängitakse niikaua, kuni on jäänud alles ainult üks mängija, tema ongi võitja.
Seda mängu mängisime me tüdrukutega aeroobikatunnis. Selle mängu õpetas mulle mu pinginaabri õde Siret. Mäng ise on selline. Kõik mängijad võtavad ringi ja panevad mõlemal pool olevale partnerile käe tema peopesa peale ja hakkatakse lugema salme: "Emme ma ritso vloore / emme ri, emme ra / tšikitango tšikitango van tii, fri." Kusjuures iga sõna juures lüüakse selle käega, mis on teise käe peal, vastu vasaku naabri pihku ja kui lugemine on jõudnud sõnani "fri", peab see, kelle peo peale lüüakse, peo alt ära tõmbama, aga kui ta seda ei jõua ja talle vastu kätt lüüakse, langeb ta mängust välja, aga kui ta jõuab käe alt ära tõmmata, langeb see, kes lööma pidi.
Lapsed istuvad ringis ja plaksutavad ja laulavad juurde: "Emme, marii, tsufloore. Emmerii, emmeraa, tšikitango, tšikitango van, du, frii." Kui laul "frii" peal lõppeb, peab see, kellele plaksu lüüakse, käe ära tõmbama. Kui ta käe ära tõmbab, läheb välja see, kes talle plaksu pidi lööma. Kui aga ei jõuta kätt ära tõmmata, läheb välja see, kes käe ära pidi tõmbama. (Kuulsin need kaks mängukoolist)
Ka seda plaksutamismängu mängivad tüdrukud. Enamasti 8-11- aastased. Mängu jaoks on tehtud järgmine salm: "Tšupa, tšupa, tšupa, tšupa sannipuuba, sannipuuba, puuba, puuba, a aa adonni päh, adonni mäh, aamri, saamri, tsiki, triki, niki, viki, pss!" Kui loetakse (mängijad ise loevad kõva häälega): "Tšupa, tšupa, tšupa, tšupa," siis on tüdrukud näoga vastamisi (nii nad on kogu mängu) ja hoiavad parema käega vasakust käest (mängitakse kahekesti) ning kõigutatakse käsi risti. "Sanni puuba" - vasak pihk ülespidi, parem allapidi ning niimoodi tehakse plaks. Seejärel tuleb teha kolm plaksu ilma lugemisteta. "Sanni puuba, puuba, puuba" - tehakse jälle "sanni" aeg plaks, kus vasakud käed on ülespidi peopesaga ja paremad allapidi. "Puuba, puuba, puuba" - tõstetakse käed küünarnukist üles ning lüüakse plaksu (3 plaksu, aga "puuba" ajal üks). "Aaa" - hoitakse käsi lihtsalt koos, nagu plaksutaksite. "Adonni" - jälle see vasak pihk üles, plaks. "Päh" - käed kokku lüüa (mõlemad paarilised peod vastamisi, plaks). "Adonni nnäh, aamri ja saamri" ajal samamoodi. "Tsiki, tsiki, niki, viki" - kõigutad käsi, nagu mängu alguses, ja kui tuleb "pss!", siis peab ruttu nimetissõrme püsti lööma ning käe kõrvale tõstma. Kes esimesena jõuab, on võitja.
1991. a. mais rahvatantsurühmaga esinemas käies mängisime öösiti (kui me just parasjagu ei tantsinud) "Evolutsiooni". Selle mängu õpetas meile mu klassiõde, tollal 16 a. Mängust võtsid osa noorema rühma tüdrukud (meid oli 5 16-aastast) ja vanema rühma poisid (18-20-aastased, neid oli 6-8, kuidas kunagi). Võib-olla tundub see mäng kirjapanduna nõks tobe, aga kui seda mängida parajalt suure lõbusas tujus pundiga, siis on see tõesti kihvt. "Evolutsioon" nõuab tähelepanelikkust ja reageerimiskiirust. Niisiis "Evolutsioon". Mängijad plaksutavad rütmi, vaheldumisi plaksud põlvedele ja käteplaksud, rütmi annab mängujuht. Igal mängijal on oma märk, paljudel märkidel on ka häälitsus, näiteks "känguru": käed ees konksus nagu kängurul ja hääl "point-point"; "indiaanlane": parem käsi sirgelt üles; ja "hani", "partisan": käega põlve riivata ja siis käsi sirgelt üles; ning "tritinn", "elevant": suruda nina küünarnukki; ja "pruuh" jne. Mängujuht on "inimene", tema märk on käega kõrva puudutamine. Kes segamini ajab on "loll", "lolli" märk on käega üle huulte tõmbanine ja "bn-bn" (noh see hääl, mis ikka tekib, kui üle huulte tõmmata). Mängujuht annab plaksutamisrütmi, teeb käteplaksude ajal enda märgi, siis põlveplaksud ja käteplaksude ajal enda märgi. See, kelle märk tehakse, teeb põlveplaksud, käteplaksude ajal enda märgi, põlveplaksude ajal mingi teise märgi. See, kelle märk tehakse, teeb põlveplaksud jne. Kes ajab segamini, on "loll", saab "lolli" märgi ja võib teisi segada, et need omakorda vea teeksid ja ta saaks "lolli" märgist lahti ja oma märgi tagasi. Kui mäng segi läheb, alustab "inimene" uuesti. Kui juba paremini osatakse, siis hakkavad märgid vahetuma: kui keegi teeb vea ja saab "lolliks", siis tema vasakul käel istuja saab endale tema märgi, temast vasakul käel istuja jälle tema märgi jne. Nõnda on alati üks märk mängust väljas (ühe märgi omanik on ju "loll"), seda ei tohi teha, muidu oled ise "loll". Mida paremini osatakse, seda kiirem on plaksutamisüritus.