Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa.
Täisviide
EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013).
Selles mängus võib olla ükskõik kui palju inimesi. Kõik peidavad kuhugi ennast ära. Aga muidugi see, kes loeb no umbes 50-ni -, ei tohi vaadata, kuhu teised peidavad. Sellepärast hoiab ta silmi kinni lugemise ajal. Kui tal on 50-ni loetud, siis hõikab: "Tulen!" ning läheb teisi otsima. Kelle ta esimesena üles leiab, see on järgmine lugeja. Ja jälle teised peidavad ennast uuesti ning mäng läheb samamoodi edasi.
Peitust mängitakse viie või neljakesi. Ainult kahekesi ei tohi mängida. Üks peab lugema pea vastu seina ja kui teine ütleb, siis võib tulla, ja kui ta on ta kätte saanud, siis peab ta ise lugema ja nii edasi, nagu siin kirjas oli kirjutatud.
Peitus on põnev mäng, aga tuleb otsida. See käib nii. Üks laps on seina ääres ja teised peidavad ära. Siis tuleb see seina ääres istuja neid otsima. Kelle ta kõige esimesena üles leiab, see loeb. Seal võib mängida kasvõi 10 ja rohkemgi lapsi. Ja kui te peidus olete, siis ei tohi te sealt ära joosta. Ei tohi selle pärast, et see ei ole aus. Ja nii see käib.
See mäng käib niimoodi, et üks hakkab lugema pimesilmi, aga teised peidavad kuhugile nurka. Ja see, kes loeb, siis ta, kui on ära lugenud, see hakkab neid otsima. Ja kui ta esimese üles leiab, siis see ongi, kes uuesti peab lugema.
Peitust mängitakse mitmekesi. Seda mängu võib ka mängida üle 10 lapse. Üks loeb 50-ni, kuni sajani ning teised samal ajal peidavad. Kui otsijal on norm loetud, hakkab ta teisi otsima. Kuni kõik ülesse leiab. Väljas võib ka mängida.
Peitust saab mängida mitmekesi. Üks paneb silmad kinni ja loeb sajani, teised peidavad ära ja siis ta otsib üles. Ja kelle ta enne leiab, see on järgmine otsija.
Seda mängu võib alustada nii väljas kui ka toas. Siis valitakse, kes läheb seina äärde näiteks. Seina ääres oleja loeb 50-100 või rohkem, ja kui tal on loetud, peavad teised selle ajaga peidus olema. Kui ta leiab kellegi esimesena üles, see on otsija.
Peitust on mängida väga lihtne. On mängus ainult viis või seitse last. Keegi neist peab olema lugeja. Lugeda võib kas 50 või 100-ni, teised aga peidavad ennast. See, kes ennem leitakse, on ka lugeja.
Kõik peidavad niikaua ennast ära, kuni otsija jõuab lugeda viiekümneni. Siis hakkab otsija otsima. Esimene, kelle ta üles leiab, jääb otsijaks. Siis hakkab mäng otsast peale.
On mäng, mis on küllaltki levinud mäng. Teda mängitakse nii. Mängijaiks võib ükskõik kui palju lapsi olla. Kõigepealt võetakse üks mängija, kes hakkab lugema kuskil plangu või puu juures. Loeb umbes 100-ni või nii. Teised aga sellel ajal peidavad end kuskile (määratud piirini)! Kui on loetud, hakkab lugeja otsima. Need aga, kes on peidus, ei tohi ennast mängu ajal teise kohta peita, vaid peavad olema paigal. Lugeja otsib ning kelle esimesena leiab, see hakkab lugema, ning mäng algab jälle samamoodi, nagu eespool seletatud.
Tore oleks ka mängida peitust. Algul loetakse salmi, kes otsib ja teised peidavad ennast ära. Mäng toimub teatud territooriumil. Kes esimesena üles leitakse, otsib järgmisena.
Seda mängivad põhiliselt nooremad tüdrukud-poisid. Üks mängijaist loeb numbreid 1-100. Teised peidavad end ära. Kui 100 on täis, hakkab lugeja teisi otsima. Kelle ta esimesena üles leidis, see loeb järgmisena. Seda mängu on kõige parem mängida õues.
Mängijaid võib olla ükskõik kui palju. Üks mängijatest on otsija. Otsija peab seisma seina ääres, silmad seina pool ja mõttes lugema, kuni teised ennast peitnud on. Kuni teised on ennast peitnud, hüüab peitnutest keegi: "Võib." Otsija läheb peitjaid otsima. Kelle ta kõigepealt üles leiab, hakkab ise otsijaks. Mängu mängivad tavaliselt koolieelikud ja algklasside õpilased. See on väga tuntud üle Eesti.
Lugemise teel leitakse "pidaja". Pidaja loeb viiekümneni. Selle ajaga peavad teised mängijad peitu minema. Siis peab ta hakkama neid otsima. Kui ta kedagi näeb, peab ta minema sinna kohta, kus ta pidas ja hüüdma: "Kop, kop, (mängija nimi) kinni!" Kui aga keegi saab enne teda sinna kohta, siis ütleb see mängija: "Kop, kop, mina prii." Kelle pidaja kõige enne kätte saab, hakkab pidajaks.
Üks paneb silmad kinni ja loeb kümneni. Teised aga samal ajal peidavad end ära. Kui otsija on kümneni lugenud, hakkab ta teisi otsima. See, kes viimasena üles leitakse, on järgmine otsija. Sinna kohta, kus otsija luges, peab oma kätega koputama ja karjuma: "Uka, uka mina prii!"
Mängu alustamiseks selgitame välja otsija. Teeme "kivi, paber, käärid, üks-kaks-kolm". Siis alustame mängu. Otsija loeb nt viiekümmneni, siis läheb teisi otsima. See, kelle otsija esimesena leiab, on järgmine otsija.
Peab kohapeal 10-ni lugema, siis hakkame jooksma. Peita võib igale poole, mitte tee peale ega tänavale. "Lugeja" peab 30-ni lugema, siis ütleb: "Ma tulen." Siis hakkab otsima.
Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks: Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Ütle sina, väike tatinina! See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni. Punaste pükstega politsei, ütles mulle: "Idii damoi!" Mina ei mõistnud seda keelt. Pöörasin selja ja näitasin keelt.
Täisviide
EFA I 168, 195/6 (1-2) < Haapsalu l. < Kose khk., Kose v., Liiva k. - Maie Matvei, s. 1957. a. (2013).
Mängijaid võib olla määramata arvul. Üks mängija hoiab oma silmad kinni ja loeb teatud arvuni, näiteks 20-ni. Selle ajaga peavad kõik olema ära peidustatud ja olema sääl vagased ning valvama: kui silmahoidja on eemal, siis püüdma saada ise sinna kohta, kus ta hoidis silmad kinni, ja end lahti lüüa. Lahti lüüakse järgmiselt: joostakse sinna kohta ja hüütakse: „1, 2, 3, mina olen sellest süüst prii.“ Kelle ta aga ise üles leiab, see jääb ise silmahoidjaks ja teised mängivad edasi ja nii kestab see mäng, kuni on endil tahet.
Täisviide
ERA II 89, 589 (35) < Koeru khk., Väinjärve v., Ellavere k., Läätsi t. – Helmi Roosi, Koeru täienduskooli õpilane, s. 1916 (1935)
Peitusemängu esimene "lugeja" (pidaja) selgitati välja liisusalmiga. Kokku lepiti ka arv, milleni pidaja pidi lugema. Siis keeras pidaja silmad seina poole ja hakkas lugema. Jõudnud vastava arvuni, hüüdis ta kõva häälega: "Tulen!" ja hakkas teisi otsima. Peitust sai mängida nii lihtsalt kui "tukitades". Viimane variant oli lõbusam - peitja võis peidust ise salaja välja hiilida ja kokkulepitud kohta koputades hüüda: "Tuki-tuki, mina prii!" Siis ei pidanud ta pidama (lugema) hakkama. Kui aga pidaja teda nägi ja enne teda jõudis tukitamiskohta, pidi pidaja hüüdma leitud lapse nime ja ütlema näiteks: "Tuki-tuki, Kaie kinni!" Siis oli leitud mängija kaotajaks ja keda esimesena "kinni tukitati", oli järgmiseks lugejaks. Kui aga kõik peitupugejad jõudsid enne pidajat end priiks tukitada, pidi pidaja uuesti lugema hakkama.
Täisviide
ERA, DK 126, 16 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).
Valitakse mängija, kes on otsija. Ta seisab kokkulepitud paigas näoga seina (posti, puu) poole ja hakkab loendama arve. Eelnevalt lepitakse kokku, mitmeni ta loeb. Selle aja jooksul peidavad teised end ära. Seejärel hakkab lugeja mängijaid otsima. Kui otsija näeb kedagi, siis jookseb ta kokkulepitud kohta, puudutab käega seina (posti, puud) ning ütleb: "Uka-uka ... (mängija nimi ) kinni." Mängija võib ka ise võimalusel peidukohast välja tulla, joosta määratud kohta, puudutada käega seina ning hüüda: "Uka-uka, mina prii." Kui otsija märkab, et mängija jookseb ja tahab ennast "priiks lüüa", püüab tema olla kaasmängijast kiirem, et teda "kinni lüüa". Kui kõik mängijad on end kas "priiks löönud" või otsija poolt "kinni löödud", algab mäng otsast peale. Otsijaks jääb see, keda esimesena "kinni löödi".
Täisviide
ERA, DK 128, 2 < Rapla khk., Rapla v. < Pärnu l. - Tiia Põldme, s. 1952. a. (2014).
Liisusalmi abil määratakse otsija ning pannakse paika ka mänguala piirid, eriti õuealal mängides. Otsija loeb kokkulepitud arvuni numbreid ning hüüab: "Tulen!" ja asub teisi otsima. Peitjad püüavad end mängust lahti lüüa, puudutades seina, öeldes: "Mina, trihvaa, lahti!" Otsija aga nähes peidus olevat last hüüab: "Mart, trihvaa, kinni!" Uueks otsijaks saab see laps, kes leiti esimesena.
Täisviide
EFA I 169, 143 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013).