1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin maal, Jõgeva lähedal, Jõgeva Sordiaretusjaamas. Elasime kahekorruselises nelja korteriga ilusas puumajas. Maja ligidal voolas jõgi, õigemini kaks jõeharu ja nendevahelisel saarel kasvasingi üles. Ümberringi olid külarahva aiamaad ja mitmed kaunid iluaiad. Meil omalgi oli suur iluaed ja tilluke aiamaja ning klaasist kasvuhoone. Läheduses asus mõisapark, vana mõis ja selle juurde kuuluvad moonakamajad. Nendes elas hulga lastega peresid. Ligiduses olid veel majad, kus paiknesid sordiaretajate tööruumid, viljakuivati, linala, paar puust garaaži, puukuurid, suur keldrimägi. Väga korralikult oli hooldatud kogu ümbrus – niidetud muruplatsid, liivatatud teerajad, pügatud hekid. Kaugemal olid katsepõllud, suur laut, karjakoplid. Mets jäi paari-kolme kilomeetri kaugusele.
Allpool kirjeldatud mängude meenutamisel oli suureks abiks minust kolm aastat vanem õde Tiiu. Nimelt pani ta juba 1989. aastal kirja hulga lapsepõlvemänge ja tema märkmete järgi oli palju lihtsam kogu seda vahvat aega meenutada.
1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?
Mängimiseks oli vaba aega piisavalt. Suvel käisime katsepõldudel tööl, õhtud ja nädalavahetused olid aga vabad. Pärast kooli jäi samuti hulga vaba aega. Nooremana, vast nii kaheteistkümnenda eluaastani, töötasime suviti neli tundi päevas, hiljem lubati juba pikemalt olla.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Koolist ja tööst vabal ajal meeldis lugeda, jalgrattaga sõita, suusatada, uisutada, teiste lastega mängida, käsitööd teha.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koduõu oli niidetud muruplats, kus oli hea näiteks sulgpalli mängida. Kuna maja juures kasvas hulga puid-põõsaid, sobis see hästi peitusemängudeks. Suurel muruplatsil laborihoone ees mängisime erinevaid liikumismänge. Asfaltteele, mis viis mõisa juurest pargini, oli hea keksu joonistada või rahvastepalli jaoks jooni tõmmata. Pargis olid korvpalli- ja võrkpalliplatsid.
Koduks oli kolmetoaline korter, kus mängisime kõige suuremas toas. Naabrilaste juures käisin harva toas mängimas. Küll tulid nemad sagedasti meie juurde.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängisime ainult vahetundide ajal. Peamiselt ilusa ilmaga ja kooli ees platsil. Vahel mängisime kummikeksu ka koridoris, kuid enamasti seda ei lubatud.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Peamiselt mängisime õhtuti pärast tööd ja muidugi nädalavahetustel. Samuti mängisime koolivaheaegadel. Mängisime igal aastaajal, suvel rohkem väljas. Terve suve me tööl ka ei käinud, vaba aega oli palju.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Mängukaaslasteks olid kolmest õest kaks. Üks minust neli aastat noorem, teine kolm aastat vanem.
Lisaks õdedele tegutsesin palju koos kahe umbes minuvanuse tüdrukuga. Kui oli kogunenud rohkem lapsi ja sai hulgakesi mängitud, siis paljud neist poistest-tüdrukutest olid minust kolm-neli aastat vanemad. Kui rohkem lapsi nõudvaid mänge mängisime, oli meid kokku nii 8–12. Nendega sai mängitud umbes minu kolmeteistkümnenda eluaastani, ju olid nad hiljem lastemängude jaoks juba liiga suured. Toas mängisin rohkem noorema õega, aga lauamängudest võtsid aeg-ajalt suure lustiga osa ka kaks vanemat õde (kõige vanem minust kuus aastat ees). Kaks umbes minuvanust naabritüdrukut käisid ka sagedasti meie juures kodus.
Õuemängud käisid muruplatsidel, majade vahel, asfaltteel peamiselt jõesaare keskosas. Klassikaaslastega sai mängitud koolis. Nad elasid kõik kaugemal ning väljaspool kooli me eriti kokku ei puutunud.
Umbes neljateistaastaselt ja vanemalt korraldasime kahe klassiõega aeg-ajalt kaminaõhtuid kas meie aias või pinginaabri kodus. Lobisesime niisama.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Osaliselt kattusid. Kokku saime lähemate mängukaaslastega nii, et käisime üksteist õue kutsumas ja sageli liitusid teised ka, eriti suvisel ajal. Niisama enamasti ei seisnud ega lobisenud. Ikka nuputati midagi põnevat välja. Eestvedajateks olid suurema seltskonna puhul minust kolm aastat vanem õde ja temavanused naabripoisid-tüdrukud. Suuremate mängude puhul oli mängimas nii 3–4 poissi ja 7–8 tüdrukut. Poisid olid minust kõik mõni aastat vanemad, tüdrukuid oli igas vanuses.
Soojemal-valgemal aastaajal võis juhtuda, et saime iga päev kokku. Külmemal ajal harvem. Vahel mängisime sügisõhtutel pimedas puukuurides ja majade vahel peitust ja trihvaad. Talvised mängud olid rohkem tubased ja enamasti saime kokku koolivaheaegadel.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Õues mängisid poisid-tüdrukud enamasti koos, isegi keksu. Toas mängisime õdede ja paari sõbrannaga. Ümbruskonnas elasid ainult eesti keelt rääkivad lapsed.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Kaklusi ei mäleta, et oleks olnud. Sõnadega aeg-ajalt küll. Siis läks solvunu lihtsalt ära või leppis sellega, et seekord ei mängitud tema soovi järgi. Vahel jäi lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Mingit pikemat vihapidamist küll ei olnud.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Isa mängis meiega malet. Kui me nukuteatrit tegime, olid isa-ema ikka pealtvaatajateks. Kui vanemad olime, õpetas ema meile pisut tennisemängu. Vahel juhtus, et üks vanapoisist sordiaretaja tuli meiega rahvastepalli mängima.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda sai toas mängitud nukkudega, ehitatud neile nukunurk ja seal asjatatud. Pabernukke tegin ka ja neile riideid.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Keegi tegi lihtsalt ettepaneku ja kui see meeldis, siis läkski lahti. Sageli, kui õue käidi kutsumas, öeldi juba uksel, mida on plaanis ette võtta.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Liisutussalmi abil. Sageli tahtis mõni ka ise olla esimesena „pidajaks“ trihvaamängus või püüdjaks vms.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Liisutussalmid, mida meie kasutasime, olid järgmised:
1) Tita jõi tassi kohvi, vaatas taha, poks.
2) Idina-sudina-sutska-sai, iits-tiits-tibe-tamm kresla.
3) Entel-tentel trikatrei,
punaste pükstega politsei
ütles mulle idi domoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.
4) Ilus punane kukk istus kirikutorni otsas.
Mis värvi olid tema sabasuled,
seda ütled sina, väike tatinina.
(See, kelleni lugemine jõudis, ütles näiteks "punane". See loeti tähthaaval mänguringis ja kelle peale langes viimane täht, sai lahti.)
5) Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda peavad parandama,
seda ütle sina, vana tatinina.
(See, kelleni lugemine jõudis, ütles mõne arvu, mis loeti mängijate ringis. Kellele langes viimane number, sai vabaks.)
6) Vahel leppisime kokku, et igaüks tõstab pärast kolmeni lugemist osa sõrmi püsti. Need loeti kokku ja kellele langes ringis lugedes viimane number, see langes välja.
Kõiki neid liisutussalme kasutasime minu lapsepõlves. Õpetas neid minu ema Riita Sarv (snd. 1930) ja kasutas neid lapsena ise ka. Veel märgin siia üles salmid, mida mina oma kaaslastega ei kasutanud, minu ema aga küll.
1. Entel-tentel-trikatrei,
punaste pükstega politsei
ütles mulle kardavoi,
mina ei mõistnud seda keelt (kasutati ka: vene keelt)
pöörasin selja, näitasin keelt (või – läksin aga oma teed).
2. Iisik-siisik sikermaasik,
kulte-kalte vabarnamalte,
ille-tille tipepoiss.
3. Nipp-napp-null, sina oled selles mängus kull.
4. Torni otsas istus uss,
seda nägi väike Juss.
Ütle, mis värvi on uss?
Selle peale vaatas laps ringi, ütles mõne värvi ja siis loeti edasi:
"Kas sinul seda värvi on?"
Kelle peale nüüd pidama jäädi, see otsis oma riietelt ja kui seal oli seda värvi, siis sai lahti.
5. Mängukirjeldused ja –nimetused
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
PLIKS-PLAKS, TAGUMINE PAAR VÄLJA
Lapsi on paaritu arv. Üks seisab rivi etteotsa. Tema taha seisavad rodus paarikaupa ülejäänud mängijad. Üksik mängija hõikab selja taha vaatamata: "Pliks-plaks, tagumine paar välja!" Kõige tagumine paar laseb kätest lahti ja paarilised jooksevad, üks ühelt, teine teiselt poolt rivi ja püüavad eespool uuesti kokku saada. Hüüdja katsub neist enne ühe kinni püüda. Kui see õnnestub, moodustavad nad uue paari ja lähevad rivis kõige esimesteks. Nende ette seisab üksikuks jäänud mängija ning kõik kordub. Kui hüüdja kumbagi paarilistest kätte ei saa, peab ta seni hüüdjaks jääma, kuni tal õnnestub mõnest tagumisest paarist omale kaaslane saada.
Seda mängu mängisime kodu ligidal suurel muruplatsil, vahetevahel ka kooliõues vahetundide ajal või kehalise kasvatuse tundides.
KAPSAS
Kapsamängus oli väga oluline nii „varga“ kui „peremehe“ sõnaosavus ja näitlemisoskus. Kogu tegevus pidi kõiki mängijaid paeluma, naerma ajama. Varga põhjused lukustatud aeda minekuks ei tohtinud korduda.
Peremees ja varas loetakse välja või on vabatahtlikud. Kõik ülejäänud mängus osalejad on peremehe kapsaaias kasvavad kapsad. Kapsad kükitavad. Varas tahab kapsasuppi teha. Selleks, et peremehe lukustatud kapsaaeda pääseda, valetab ta näiteks, et lapsevanker kukkus teise korruse aknast alla aeda ning see on vaja kätte saada (mida pikemalt varas suudab oma põhjusega teisi naerutada, seda parem, nt. kirjeldab ta vankris olnud imiku kurbust). Peremees tuleb koos vargaga aeda kaasa. Peremehe tähelepanu juhib varas kõrvale nt. hüüatusega: "Siga lendab!" Jällegi on soovitav iga kord midagi uut välja mõelda. Samal ajal, kui peremees lendavat siga otsib, hindab varas kapsaid. Vajutab igale kapsale tugevasti peoga pähe. Kes kapsastest jätab kaela kangeks, selle saadab varas oma koju, sest sel on kõva pea – hea kapsas. Kes laseb katsumise ajal pea longu, see on veel pehme ja ei kõlba. Katsumisel käituvad lapsed vastavalt omaenda soovile, ent kolmandal korral, kui varas aeda tuleb, peavad kõik järelejäänud kapsad katsumise ajal kõvad olema. Nõnda siis käib varas kolmel korral kapsaaia võtit nõutamas. Siis on peremehe aiast kõik kapsad kadunud. Peremees hakkab kapsaid otsima ja tuleb lõpuks varga poole koju. Vargal keeb pliidil kapsasupp (kõik kapsad mulisevad hoolega: mull-mull-mull). Peremees palub vargalt luba suppi maitsta, küsides, kust varas kapsad sai. Varas teatab näiteks, et ostis turult. Pärast maitsmist väidab peremees, et need on tema kapsad. Hakkavad vaidlema, teistel peab kuulates lõbus olema. Siis lähevad kohtusse – teiste kuuldekaugusest välja. Kohtus valivad varas ja peremees endale mõne taimenime – nt. on üks roos ja teine liilia. Seejärel kutsuvad iga kapsa eraldi ükshaaval enda juurde ja pärivad, kumb see tahaks olla (teised ei tohi valikut kuulda). Nõnda koguneb nii peremehe kui varga seljataha lasterodu. Peremees ja varas võtavad kätest kinni ning kumbki rivi hakkab oma poole sikutama. Kes enne kätest lahti laseb, sellele jääb õigus, s.t. kapsad võivad kuuluda nii vargale kui peremehele.
Mängisime suurel muruplatsil. Eriti hästi tuli varga osa välja minust kolm aastat vanemal õel. Vargaks-peremeheks olidki peamiselt suuremad lapsed. Kapsasteks sobisid kõik, ka päris väikesed.
VÄRV
Kapsamängu juurde kuuluv taibukuse-jutt kehtib ka siin.
Loetakse välja „ostja“ ja „müüja“, ülejäänud mängijad on „värvid“. Müüja annab igale värvile nime, ostja ei tohi seda teada. Ostja soovib värvi osta ja põhjendab oma ostusoovi. Kui seda värvi poes on, ütleb müüja hinna ning algab vaimukas tingimine. Selle lõppedes läheb ostetav värv stardivalmis umbes kolme sammu kaugusele tehingu sooritajast või on värvi ja ostja jalad koos (see tähendab, et seistakse küljetsi ja jalalabad puudutavad küljelt teineteist). Ostja hakkab müüja pihku kõva häälega kokkulepitud rublasid lugema, lüües iga kord müüja peopessa plaksu. Viimase rubla juures tormab värv minema. Enne mängu on kokku lepitud distantsi pikkus, mida värv peab läbima enne, kui ta poodi müüja juurde tagasi jõuab. Tavaliselt on see kümmekond meetrit, märgiks nt. puu, mille ümbert peab jooksma. Ostja hakkab värvi taga ajama. Kui ta püüab selle kinni enne, kui värv on poodi tagasi jõudnud, saab värvist uus ostja. Ostjast saab aga uus värv. Kui värvi püüdmine ei õnnestu, kordab ostja oma rolli.
Mängisime suurel muruplatsil.
MÄDAMUNA
Kõik seisavad ringis. Üks mängija on palliga keskel. Ta viskab palli õhku, hüüdes ühe mängija nime. Samal ajal plagavad teised kõik eemale. Hüütu peab katsuma palli kinni püüda. Kui tal see õnnestub nii ruttu, et pall ei ole veel maha kukkunud, võib ta hõigata uue nime (palli tohib ainult otse üles visata). Kui pall on enne maha põrganud, siis püüab hüütu selle kinni ja hõikab: "Stopp!" Selle hüüde peale jäävad kõik mängijad seisma. Palliomanik valib ühe mängija ja küsib sellelt: "Kas kolm sammu või mitu kukesammu?" Küsitav otsustab seda olenevalt enda ja palliomaniku vahemaast . Kukesamme pidi lubatama teha kümme või üle selle. Mida lähemale palliomanikul on võimalik tulla, seda halvem küsitule. Nüüd teeb palliomanik selle mängija suunas lubatud sammud, teised mängijad kogunevad vaatama. Jõudnud lubatud kaugusele, küsib palliomanik: "Püüad või ei püüa?" Kui küsitav vastab "püüan", peab palliga mängija püüdma palli visata niimoodi, et küsitu ei riivaks palli ühegi kehaosaga. Selleks, et see õnnestuks, püüab ta enne tükk aega ärgitada, teha petteviske, tegelikult veel palli lahti laskmata.
Kui küsitu vastab "ei püüa" – see on tavaliselt siis, kui vahemaa on suurem –, peab püüdma visata nii, et see tingimata riivaks küsitut. Vastavalt vastusele ja palliviske edukusele saab "mäda" kas palliomanik või küsitu. Kui keegi on saanud kolm mäda (üldiselt püüti see võimalikult ruttu saavutada), siis kaotas ta oma eesnime. Seejärel koguneti kokku, mädade omanik jäi kuuldekaugusest välja, ja mõeldi talle uus nimi. Tema vana nime selle mängu ajal enam kasutada ei tohtinud. Kes selle unustas ja hõikas välja vana nimega, see sai iseendale mäda ja pidi palli uuesti viskama. Väljamõeldud nimi pidi olema vaimukas, võis koosneda mitmest sõnast, nt. "Traatjalgadega viinervorst". Mädade omanik oli kohustatud reageerima vaid oma uuele nimele.
MAADE VALLUTAMINE
Kõvaks tambitud mullale või liivale joonistatakse pulgakese abil suur ring (läbimõõt 1,5–2 meetrit). See jagatakse vastavalt laste arvule ühesuurusteks sektoriteks. Iga laps valib endale ühe maa ja kirjutab selle nime ringi välisküljele oma sektori kohale (nt. EESTI, ITAALIA jne). Nüüd seisavad kõik oma maa peale. Üks mängijatest viskab palli üles, hõigates ühe maa nime. Selle maa omanik peab palli kinni püüdma, teised silkavad eemale. Edasi kulgeb mäng palliomaniku ja teiste mängijate vahel nii, nagu "Mädamuna" mängu juures kirjeldatud. Palliviske võitja saab kaotanult jupikese maad. Selleks seisab võitja oma maale. Talle antakse umbes seitsme sentimeetri pikkune pulgake. Sirgete jalgadega, põlved sirgu, tuleb tal pulgakese abil piirata kaotanud maa omanikult joonega nii suur ala, kui ta ulatab. See on nüüd tema maa (kui juurdevõidetud maa piirneb vahetult tema maaga, kustutatakse vahepiir maha). Nii jätkub mäng seni, kuni üks mängija on suutnud endale vallutada kõigi teiste maad. Kui mõnel mängijal on maad vaid ühe jala jagu, võib ta teistelt maad vallutades seista ühel jalal, kuid jalg peab ikka sirgu olema. Palli viskamise ajal seisavad kõik oma maa peal. Kellelt kogu maa on vallutatud, langeb mängust välja.
Seda mängisime enamasti oma maja ees, kus ühes servas oli kinnitambitud mullane plats. Mängijaid oli 3–6.
HANED-LUIGED, TULGE KOJU
Mängivad „perenaine“, „hunt“, „haned-luiged“. Mängiti enamasti laiema tee peal, kuhu märgiti kaks piiri. Perenaine seisis ühe piiri taga, linnud teise piiri taga ja hunt keskel. Vahemaa lindude ja perenaise vahel oli umbes kümme meetrit. Kui perenaine hõikas: "Haned-luiged, tulge koju!", vastasid need: "Ei saa tulla, hunt on ees!" Siis hõikas perenaine: "Tulge ikka!" Sellepeale hakkasid linnud perenaise poole jooksma ja hunt pidi ühe kinni krabama. Kui see õnnestus, jäi kinnipüütu uueks hundiks, kui mitte, oli sama hunt uuesti.
HEERING-HEERING, HEIDA MAHA
Jällegi on tee peal kaks piiri umbes kümnemeetrise vahemaaga. Ühe piiri taga seisab silk, olles seljaga teise piiri taga seisvate heeringate poole. Silk loeb pidevalt kõva häälega: "Heering, heering, heida maha, suure silgu selja taha!" Samal ajal liiguvad heeringad ettevaatlikult silgu suunas. Silk võib lugemise ajal suvalisel hetkel selja taha vaadata. Kui ta seda teeb, peavad kõik mängijad jääma liikumatuks. Kui silk märkab, et keegi end liigutab, saadab ta selle piiri taha või ütleb, mitu sammu peab ta tagasi minema. Heeringate eesmärk on jõuda silguni ja teda puudutada, lüües peoga selga. Seda teeb esimesena silguni jõudnu. Tundes puudutust, pöörab silk välkkiirelt ümber ja tormab mõnda heeringat püüdma. Kui see tal õnnestub enne heeringate piirini jõudmist, jääb püütu uueks silguks. Kui ei õnnestu, peab ta jääma vana ameti juurde.
Seda mängu mängisime sageli suurel muruplatsil, kus piirid tähistasime pajuokstega.
KEERUKUJU
Üks mängija võtab teisel käest kinni ja keerutab teda kiiresti ümber enda. Ühel hetkel laseb ta teise käest lahti ja see kukub isemoodi poosis maha või jääb kummalises asendis püsti. Keerutaja keerutab läbi kõik mängijad ja need peavad pärast lahtilaskmist liikumatuks jääma sellesse asendisse, millesse sattusid. Seejärel valib keerutaja kujude hulgast kõige vahvamas asendis oleva. See on võitja ja temast saab ühtlasi uus keerutaja.
Seda mängu mängisime erinevates kohtades – õuel, aias, murul.
KOORDINATSIOONIMÄNGUD ÜKSIKTEGEVUSEGA
a) Ühe käe peopesaga tuleb patsutada pead, teise käe peopesaga teha samal ajal kõhu peal ringe.
b) Peopesade plaks reitele, siis käed risti, üks käsi haarab ninast, teine kõrvast.
Jälle käteplaks ja risti, käed haaravad ninast ja teisest kõrvast. Seda tuleb teha kiiresti. Oskamatuga saab alati palju nalja.
LAULUDE MÕISTATAMINE
Istusime suures toas diivanil. Üks mängijatest läks ukse taha. Teised mõtlesid ühe tuntud lastelaulu (enamasti olid need pärit "Entel-tenteli" või "Trikatrei" plaatidelt[1]). Laulu alguse sõnadest anti järjest igale lapsele üks sõna. Nüüd kutsuti ukse taga ootaja sisse. Ta esitas järjest igale ühe küsimuse, millele pidi ühe lausega vastama nii, et sõna oli selles peidus. Küsija püüdis ära arvata, mis lauluga tegu. Kui ta rea lõppu jõudes laulu ära ei arvanud, alustas jälle esimesest. See peitis lause sisse nüüd laulu tekstis oleva järgmise sõna jne. Kui küsija laulu ära arvas, läks ukse taha kas rea esimene laps või see, kelle lause abil laulule jälile jõuti. Küsija istus rea lõppu ja mäng kordus.
VANAISA VANAD PÜKSID
Üks mängijatest oli küsija, teised vastajad. Vastajal oli õigus vastata ainult kokkulepitud sõna või sõnadega. Näiteks "vanaisa vanad püksid", "vihmauss", "koogel-moogel" jne. Küsitu ei tohtinud naerma hakata. Kui hakkas vastama või vastas mõne teise sõnaga, pidi pandi andma. Küsijana eelistati inimest, kes oli hea huumorimeelega. (Nt. küsis: "Mis sul suus vastamise ajal liigub?" Vastus: "Vanaisa vanad püksid.")
Kui kõigilt mängijatelt (või enamuselt) olid pandid saadud, algas pantide lunastamine. Selleks valiti kas vabatahtlik või vaimukam mängija, kelle selja taga näidati panti (ta ei tohtinud panti näha) ja siis ta andis mõne ülesande. See pidi olema kas osavust nõudev, vaimukas, sageli ka pisut ebameeldiv või alandav. Nüüd olenes mängijast, kas ta näiteks pisut alandava ülesande suutis täita omapoolselt nii vaimukalt, et ei jäänud naerualuseks. Kui ülesanne täidetud, oli pant sellega välja lunastatud.
TRIHVAA
Loeti otsija. See pidi näoga kusagile seina, ukse või puu vastu toetuma ja lugema numbreid kokkulepitud arvuni, näiteks sajani. Kui ta valjuhäälse lugemise lõpetas, hõikas kõvasti: "Tulen!" Kõik ülejäänud mängijad pidid olema jõudnud ennast kokkulepitud piires ära peita. Mängukohana olid eelistatud keerulisemad kohad: majaalused keldrid, puukuurid jne. Puukuurides võis end peita nii talade peale kui lukus uste taha. Kui otsija leidis kellegi üles, pidi ta jooksma lugemiskohani, lööma käega vastu seda ja kõvasti hõikama leitud lapse nime nii: "Tiiu, trihvaa kinni!" Kui peitupugenud Tiiu otsijat õigeaegselt märkas, püüdis ta teda ennetada ja varem lugemiskohani jõuda. Kui see võidujooksus õnnestus, hõikas ta: "Tiiu, trihvaa lahti!" Kui oli veel jäänud viimane mängija, siis oli sellel õigus kõik kinnilöödud ära päästa (muidugi, kui ta enne jõudis), hüüdes kõvasti: "Kõik, trihvaa lahti!" Sel juhul jäi trihvaapidaja teistkordseks otsijaks. Kui päästmine ei õnnestunud, jäi uueks otsijaks esimesena kinni löödud mängija.
Muide, lugemisaega püüti võimalikult lühendada, et peitmine toimuks kiiresti. Peidukohti võis vahetada, liikudes pidevalt trihvaapidamise koha suunas.
LINNUMÄNG
Mängiti muruplatsil. Igaüks tegi omale heintest pesa ja peitis sellesse oma munad, kolm kuni viis kivikest. Pesa pidi hoolega valvama, samal ajal püüdes teiste pesade mune varastada. Kui pesaomanik varast märkas, ajas ta selle kädistades ja tiibu (käsi) lehvitades minema. Kui munavargus õnnestus, kõlas valju võidurõõmus kaagatus.
KIRJADE PEITMINE
a) Kirjade peitmiseks määrati kindlaks maa-ala suurus, kus seda võis teha (nt. 50×50 meetrit või suurem). See oli tavaline asustatud maastik. Valiti kaks võistkonda, tavaliselt omavahel paremini läbisaajad, ja lepiti kokku, mitu kirja peidetakse. Seejärel läksid võistkonnad kirjadele peidukohti otsima ja neid ära peitma. Igas kirjas oli märgitud järgmise kirja peaaegu täpne asukoht, sageli oli plaan joonistatud. Kui mõlemal võistkonnal olid kirjad peidetud, anti vastasvõistkonnale esimene kiri kätte ja otsimine läkski lahti. Mängu algul lepiti kokku ka lõpp-punkt, kuhu viimase kirja kättesaanud võistkond peab jõudma. Kes jõudis esimesena lõppu, näidates muidugi ette kõik kirjad, oli võitja. Kui olid plaanid kirjade juures, oli järgmise asukoht seal ristikesega märgitud. Kirjades võis vastasmeeskonna üle vaimutseda, neid pilgata jne.
b) Kirjade peitmist võis mängida ka selliselt, et üks laps või võistkond kirjutas sellised kirjad, kus järgmise kirja asukoht oli antud mõistukõnes (nt. järgmine kiri asub seal, kus koputatakse – kiri oli siis peidetud uksemati alla). Otsijad pidid siis oma pea tööle panema ja mõistatama, mida peitjad öelda tahtsid. Vahel see ei õnnestunud ja siis tuli peitjalt või peitjatelt veel vihjeid küsida. Mäng sai läbi, kui kõik kirjad leitud. Sellisel viisil sai kirjade peitmist hästi mängida talvel toas ning ka kahekesi, saates otsija seniks teise tuppa, kui sinna oli vaja peita.
VARAS JA VÕMM
Üks või kaks olid „vargad“, teised „võmmid“. Varas jooksis ära, võmmid lugesid nt. kümneni ja asusid jälitama. Enne olid jällegi piirid kokku lepitud. Kui võmmid vargad kätte said, siis osad vahetusid ja mäng algas uuesti.
KINNISIDUMISEGA LUUREKAS
Kaks võistkonda, kokkulepitud piirid. Üks võistkond jooksis ennast peitma, teine ootas pisut (loeti näiteks sajani) ja asus siis jälitama-otsima. Kes vastastest kinni püüti, seoti puu külge kinni ja juurde jäeti valvur. Kinniseotut püüti vabastada, juhtides valvuri tähelepanu kõrvale. Kaotasid need, kes lasid kogu oma võistkonna kinni püüda.
KÜLMATAAT
Valiti üks või kaks „külmataati“, olenevalt mängijate arvust. Need hakkasid teisi püüdma. Külmataadi puudutuse peale oli mängija külmunud ja pidi seisma jääma. Teised mängijad võisid teda oma puudutusega üles soojendada, s.o. ära päästa. Kui kõik olid ära külmutatud, vahetus külmataat. Mängiti väiksel maa-alal, seega nõudis kogu mäng palju osavust ja väledust.
MOORAMAA KUNINGAS
Valitakse „kuningas“, kes istub mingi kõrgema koha peal. Meil istus ta enamasti viljakuivati raudtrepil. Ülejäänud on „tööotsijad“, kes lepivad kuningast eemal olles kokku, mis tööd nad tegema hakkavad. Siis tulevad kuninga juurde, öeldes: "Tere, Mooramaa kuningas. Me tulime tööd otsima." Kuningas: "Mis tööd te oskate? Näidake!" Kuningas püüab tööotsijate pantomiimi põhjal ära arvata, mis tööd nad mõistavad. Kui on õige, hõigatakse: "Jaaaa!" ning pannakse kokkulepitud piiri poole jooksu. Kelle kuningas kinni püüab, sellest saab uus Mooramaa kuningas.
SÖÖDAV VÕI MITTESÖÖDAV
Mängisime seda maja otsatrepil või asfaldil, kuhu oli maha tõmmatud viis paralleelset joont. Seisti kõige ülemisel trepiastmel või viimase piiri taga. Palliviskaja pidi samaaegselt viskega hüüdma mõne nimetuse. Kui oli söödav, pidi püüdma, kui ei, siis ei tohtinud püüda. Kui reageeriti õigesti, sai mängija ühe astme võrra allapoole, s.t. tuli palliviskajale lähemale. Kui ta oli kõik astmed edukalt läbinud, oli ta vaba. Kõige aeglasemalt reageerinu jäi uueks palliviskajaks. Lapsed pidid seisma, käed kõrval. Püüdmiseks loeti ka seda, kui kätega tegid püüdmisliigutuse, kuigi palli ennast kätte ei saanud.
NOOLTEMÄNG
a) Kaks võistkonda. Põgenejatele jäeti teatav edumaa. Põgenejate jälitamisel saadi abi nende poolt maha märgitud nooltest. Tavaliselt pidid jälitajad lugema sajani, enne kui tohtisid järgi minna. Kui põgenikud kätte saadi, siis osad vahetusid. Kõik põgenikud tuli ükshaaval kinni püüda.
b) Kaks võistkonda. Otsijad jäid tuppa või püsisid lihtsalt kokkulepitud kohas. Noolte tegijad tegid vähese maa tagant nooli, mis lõpuks suunasid otsija mingi peidetud aardeni (vahel mõni söödav maius, vahel mingi põnev kivi või lihtsalt kiri). Nooli võis pulgaga teerajale tõmmata, võis meisterdada kividest, käbidest, rohukõrtest jne. Otsijad pidid neid mööda jõudma aardeni, mille said siis omale.
LUMEKUNINGAS
Suur puutumata lumega plats. Sinna tallatakse jooksurajad. Osa on tupikud, osa ristuvad, on ka mõni ringtee. Mängitakse nagu „matsu“ ehk kulli. Tingimuseks on see, et ainult radu mööda tohib joosta. Ühelt rajalt teisele ei tohi hüpata.
UISKUDEGA VÄRVIMÄNG
Valiti püüdja, määrati kindlaks piirid. Püüdja hõikab mingi värvi nimetuse. Selle peale uisutavad kõik lubatud piirides laiali, püüdja peab kellegi kätte saama. Kui kinnipüütul on nimetatud värv olemas, jääb sama püüdja edasi, kui ei, saab kinnipüütust uus püüdja.
KIVIMÄNG
Seistakse tihedalt ringis, näod sissepoole. Üks, kiviomanik, jookseb ümberringi ja poetab salaja kellegi selja taha kivi. See peab kohe märkama ja hakkama jooksma kivipoetajale vastassuunas. Kumb esimesena augu täidab, on pääsenud. Teine jääb kivipoetajaks.
LIPPUDE VALLUTAMINE EHK LIPUKAS
Kaks võistkonda, umbes 20×30 meetrine maa-ala. Meie mängisime suurel muruplatsil. See oli keskelt pooleks jaotatud mahalaotatud pajuokste abil. Maa-ala tagumises servas oli kummalgi võistkonnal oma lipp. Tavaliselt oli selleks mingi umbes 50 sentimeetrine vits, mis oli otsapidi maasse torgatud. Eesmärgiks oli röövida vastasvõistkonna lipp. Kes võõral maa-alal kinni püüti (puudutusega), jäi lipu lähedusse vangi. Teda valvati hoolega. Päästa sai samuti puudutusega. See mäng nõudis palju osavust, samuti meeskonnana koostegutsemise oskust: üks päästab vange, teine katsub lippu kätte saada, kolmas tähelepanu endale tõmmata jne. Lippu tohtis üle tuua vaid üks mängija, käest kätte ei tohtinud anda. Võitsid need, kel õnnestus vastase lipp ära röövida.
PALLIKOOL
Mängiti vastu seina või toas vastu esiku ust. Mõeldi välja hulga viise, kuidas palli vastu seina visata ja seejärel kinni püüda. Näiteks:
1. Viska vastu seina ja püüa kohe kinni.
2. Viska vastu seina, lase üks kord vastu põrandat põrgata ja püüa kinni.
3. Viska vastu seina, tee kätega plaks ja püüa.
4., 5., 6., jne.
Üks mängija viskas seni, kui tal viga tuli, siis oli järgmise kord. Kui järjekord jälle temani jõudis, jätkas ta sellest klassist, kuhu pooleli jäi. Võitis see, kellel kõige enne õnnestus kõik klassid puhtalt ära teha.
KOLLITAMINE
Seda tegi minust neli aastat noorem õde oma eakaaslastega. Pika ridva otsa meisterdati nukk ja sellega kollitati. Tavaliselt kollitati teise korruse elanikke (siis oli lihtsam märkamatult põgeneda). Toimus enamasti pimedatel sügisõhtutel ja oli vanemate poolt keelatud mäng.
KEKS
Asfaldile joonistati kriidikiviga kekskast (vaata joonist). Ristkülik, milles kõrvuti viis väiksemat ristkülikut, kokku kümme kastikest. Igal mängijal oli oma väike, soovitavalt lapik keksukivi. Alustati vasakpoolsest alumisest kastist ja liiguti üles, siis paremale ja alla tagasi. Viimaseks kastiks oli alumine parempoolne. Kivike visati esmalt vasakusse alumisse kasti nii, et see piiri ei puudutaks. (Kui läks piirile, tõmbas keegi näpuga täpselt mööda piiri ja kui kivike liikus sissepoole, võis mängu jätkata. Kui kivike läks kastist mööda, läks mängukord järgmisele lapsele.) Seejärel hüpati ühel jalal samasse esimesse kasti, võeti kivi üles ja hüpati samal jalal läbi kõik kastid. Hüpates ei tohtinud piiri puudutada, see oli aps ning viskekord läks järgmisele. Nii tuli läbi visata-hüpata kõik kümme kastikest. Kui see edukalt tehtud, oli võimalus „kodu“ saada. Selleks kükitati kasti ette, selg keksu poole, ja visati oma kivi üle õla kasti. Sinna kastikesse, kuhu kivi maandus, joonistati mingi kuju (seen, lill, sarv jne). See sai nüüd lapse koduks. Sinna enam kivi ei visatud. Koduomanik võis sellesse oma mängukorra ajal kahe jalaga astuda, teised pidid sellest üle hüppama. Igal lapsel oli oma kindel kodupilt: kui esimesse kodukastikesse joonistasid seene, pidid ka järgmise kodu saamise korral sinna seene joonistama. Mäng kestis seni, kuni kõik kastikesed olid kellegi kodud. Võitis see, kellel oli kõige rohkem kodusid.
Kui mõni lastest ei jaksanud teiste kodudest üle hüpata, joonistati keksu kõrvale üks väike abikast, kuhu hüpates jaksas mängija neist mööduda. Kui kodu viskamise ajal juhtus, et kivike kukkus kekskastist välja või maandus mõnda kodusse, võis proovida veel kaks korda visata. Kui ka siis ei õnnestunud kodu saada, jäid seekord ilma ja tuli uuesti viskamist-hüppamist alustada.
NUMBRIKEKS
Asfaldile joonistati kriidikiviga suur ruut ja see jagati üheksaks väiksemaks ruuduks – 3×3 ruutu (vaata joonist). Nüüd kirjutati suvalises järjekorras igasse ruutu üks number ühest üheksani. Mängija astus kahe jalaga number ühe peale ja pidi sealt jalgu keeramata hüppama, jalad koos, number kahe peale, ja nii kõik numbrid läbi. Joone peale hüppamine oli „aps“ ning järjekord läks teisele lapsele. See oli osavusmäng. Tuli mitu hüpet ette mõelda: mispidi kasti jääda, et üldse oleks võimalik järgmisele numbrile karata. Muidu võis juhtuda, et pidid tagurpidi üle mitme kasti kargama ja see osutus võimatuks.
KUMMIKEKS
See mäng jõudis meie kanti siis, kui käisin viiendas-kuuendas klassis. Mängisime seda esmalt koolis ja hiljem kodus noorema õega ja minuvanuste või nooremate sõbrannadega. Vajamineva pika pesukummi saime vanade püksikummide kokkusidumise teel. Sobiv lõpp-pikkus oli umbes neli meetrit, selline kumm siis ühendati lõpuks otstest.
Mängu alguses astusid kaks last kummi sisse, eemaldusid teineteisest nii kaugele, et kumm oleks pingul (näod vastamisi) ja maast umbes pahkluude kõrgusel, ning seisid, jalad koos. Kolmas laps hakkas hüppama klassist klassi. Need olid näiteks sellised:
1. Mängija hüppab parema jalaga kummi sisse, vasak jääb välja. Siis parem jalg paremale küljele välja ja vasak sisse. Seejärel hüppab üles ja püüab maanduda nii, et kummagi jala alla jääb kumm (parema jala alla parempoolne, vasema alla vasakpoolne).
2. Hüppaja seisab näoga kummi poole. Hüppab nii, et haarab jalgadega hüppehetkel eesmise kummi kaasa ning maandub teisele poole tagumist kummi. Nüüd taganeb kummide sees veidi maad, astub enda taga oleva kummi peale, hüppab üles ning püüab maanduda endale ligemal oleva pingul kummi peale.
Nii mõeldakse välja hulga klasse. Iga varianti hüpati kolmel erineval kõrgusel. Esmalt nii, et kumm oli hoidjatel pahkluu kohal, siis poole sääre kõrgusel ja siis põlvede kohal (hüppaja põlvede kõrgusel). Apsu korral läks hüppaja hoidjaks ja teine asus kargama. Toas, kui mängijaid oli kaks, asendas teist hoidjat tool.
MATS
„Mats“ on sama mäng, mis mujal tuntud kui „kull“.
Üks laps oli „matsuks“, kes pidi teisi kindlal maa-alal püüdma. Kui mats kedagi sai puudutada, hüüdis ta: "Mats!" ja puudutatu pidi hakkama püüdjaks. Otsekohe ei tohtinud uus mats eelmist püüdma hakata.
PIME RÄTSEP
Tuppa tõmmati üles nöör ja selle külge seoti niidiga kõiksugu väikseid asju. Siis seoti ühel mängijal silmad kinni, anti talle suured käärid kätte, keerutati teda mitu tiiru ringi ja siis pidi ta minema ja lõikama omale ühe riputise. Käega ei tohtinud katsuda, ainult kääridega lõgistada. Kui õnnestus midagi alla lõigata, sai lõikaja selle omale.
Seda mängisime enamasti sünnipäeval külalistega.
LAUAMÄNGUD
Mängisime palju järgmisi lauamänge: „Tsirkus“, „Reis ümber maailma“, „Tõtta-tõtta“, „Trilma“, male, kabe, nips kabenuppudega, doomino.Kaardimängudest olid olemas "Must Peeter" ja "Tihid". "Musta Peetri" kaardid joonistas meile ema, "Tihid" joonistas-trükkis õde Tiiu.
Tavalisi mängukaarte meil kodus polnud ja nende mängimist ei peetud meie peres sobilikuks. Salaja sai naabrilastega siiski mängitud näiteks "Perekonnatola", "Linnade põletamist", "Eeslit".
TRÜKIKODA
Pakuti välja üks pikem sõna, nt. „teerull“. Iga laps kirjutas sõna omale paberile ja nüüd tuli teatud aja jooksul selle tähtedest moodustada võimalikult palju uusi sõnu. Need pidid olema ainsuse nimetavas käändes. Asesõnad, inimeste ja asulate nimed ning nootide nimed läksid samuti arvessse. Kui ühel sõnal oli mitu tähendust, võis need kõik kirja panna ja iga eest sai punktid. Nt."tee" tähendab nii jooki kui jalgrada.
Kui aeg täis, hakati järgemööda sõnu ette lugema. Kui kellelgi teisel oli ka sama sõna olemas, sai selle eest viis punkti, kui mitte, anti kümme punkti. Mängu võitis laps, kes kogus kõige enam punkte.
ÜLESPOOMINE
Seda mängiti kahekesi. Kirjutati paberile sõna algus- ja lõputäht ja teine pidi hakkama arvama, mis sõnaga tegu. Selleks pakkus ta tähti. Kui see oli sõnas olemas, kirjutati see puuduvale kohale, kui mitte, hakati joonistama võllast ning seejärel seal rippuvat kriipsujukut. Iga vale täht karistati ühe joonega võllal. Hästi oli siis, kui sõna suudeti ära arvata enne lõplikku ülespoomist.
SÕNAMÄNG TABELIGA
Seda mängiti mitmekesi. Igaüks joonistas omale tabeli, nt. järgmiste pealkirjadega:
TAIM LOOM LINN RIIK NIMI RAAMAT
Nüüd hakkas üks lastest mõttes tähestikku lugema ja teine ütles mingil hetkel: "Stopp!" Täht, milleni lugeja jõudis, sai algustäheks, ja sellega pidid kõik tabelisse kirjutatavad sõnad algama. Nüüd asuti mõtlema-kirjutama. Kui kellelgi said reas kõik lahtrid täis, pidid kõik lõpetama ja nüüd loeti sõnad ette. Teise mängija sõnaga samasuguse sõna eest sai viis punkti, erineva eest kümme punkti. Rea lõppu kirjutati punktide summa. Nüüd hakkas jälle keegi mõttes tähestikku lugema ja mäng kordus.
Kui tabel täis, arvutati kõik punktid kokku ja selgus võitja.
RAAMATUPEALKIRJADE OTSIMINE
Seda mängisime enamasti siis, kui olime haiged, juba oli hea olla, aga ikka pidime voodis olema. Meil oli toas suur raamaturiiul. Üks meist ütles teisele raamatuseljale kirjutatud pealkirja ning teine pidi selle üles leidma. Kõik käis silmadega, riiulile ligi minna ei tohtinud.
VEEL ERINEVAID TEGEVUSI
Suviti tegime puude otsa onne, kõrkjatest punusime parte ja laevukesi. Kevadiste sulade aegu oli tore põldudelt tulevas ojas paberlaevukesi ujutada. Vanadest vihikutest tegime lennukeid ja lennutasime neid õues ja toas suure lustiga. Õlekõrtega puhusime seebimulle. Isa meisterdas meile kõmbid (kargud), millel kõndimine sai kõigile selgeks, ja muidugi võistlesime ka nendel. Sulgpalli sai mängitud ja korvpalliga pargis erinevaid mänge.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Märgin siia üles need mängud, mida mängis minu ema Riita Sarv (snd. 1930) lapsena. Ta kasvas üles Tartu linnas aedniku perekonnas. Mängumaadeks olid suured aiad, kus kasvatati linnaelanikele köögivilja ja lilli. Juba kirjeldatud mängudest mängisid nad Tagumist paari, Kapsast, Värvi, Mädamuna, Maade vallutamist, Heeringat, Keerukuju, Trihvaad, Kulli e Matsu, Varast ja Võmmi, Keksu, Pimedat rätsepat. Lisaks neile meenusid talle järgmised mängud:
1) KAALUMINE
Kaks last lepivad omavahel kokku, kumb on „kurat“, kumb „ingel“. Seejärel keeravad end näoga vastamisi ja võtavad kätest kinni. Ülejäänud mängijad võtavad rivvi ja esimene rivis olija hüppab käte peale kõhuli. Ta kaalutakse ära. Ootamatult lastakse käed lahti ja laps kukub maha. Üks kahest, kas kurat või ingel, ütleb (mängija ei tea, kumb on kumb): "Tule minu selja taha." Kui kõik mängijad on kaalutud, siis on nii kuradi kui ingli taga lasterodu. Algab rebimine. Kes enne käed lahti laseb, on kaotaja. See tähendab, et on välja selgitatud, kumb jääb peale, kas taevas või põrgu.
2) MUST MEES
Kolm piiri. Keskmisel seisab „must mees“. Ühe piiri taga seisavad ülejäänud mängijad. Must mees hõikab: "Kes kardab musta meest?" Kõik vastavad kooris: "Ei keegi," ja kohe peavad kõik püüdma joosta üle keskmise piiri mustast mehest mööda teise piiri taha. Must mees peab ühe kinni krabama. Kui see õnnestub, saab ta oma ametist lahti.
3) KNIPSKI
Knipski kive oli valitud 8...10. Need olid umbes viiekopikalise suurused lapikud õhukesed kivid. Knipski oli osavusmäng. Algus: istudes võtsid maast kivi, viskasid õhku ja kui kivi oli õhus, pidid sama käega võtma maast uue kivi ning jõudma kinni püüda õhusoleva kivi. Edasi viskasid juba kaks kivi õhku ja pidid sama käega haarama kolmanda jne.
4) PIMESI LILLEPOTI TABAMINE
See mäng oli ilmsesti ainult aednikulastel võimalik.
Maha pandi tavaline lillepott. Mängijal seoti silmad kinni ja anti kätte puust kaigas. Seotud silmadega pidi ta kõndima umbes nelja meetri kaugusel oleva potini ja selle kaikaga puruks virutama. Enamasti see ei õnnestunud, aga nalja sai palju. Vanemad ei tohtinud mängust muidugi teada.
5) NUMBRITE PEITMINE
Riitast kaheksa aastat vanem vend koos oma sõpradega lustisid vahel pisematega. Selles mängus kirjutasid nad salaja aia erinevatesse kohtadesse numbrid. Seejärel sättisid suured poisid endid kuhugi mõnusasti istuma ja kutsusid pisemad oma juurde. Nüüd öeldi neile esimene number ja selle asukoht. Näiteks number kuus on kasvumaja uksel. Lapsed tormasid otsima. Number oli väga kavalasti ära peidetud (nt. ukse ja piida vahele kirjutatud). See, kes numbri leidis, jooksis kohe ütlema ja sai teada järgmise numbri asukoha. Kes väikestest kõige enne numbrid üles leidis, sai auhinna. Selleks võis olla näiteks üks saiakäär.
6) TÄHELEPANU ARENDAMISE MÄNG
Mängujuht joonistas käega õhus ja samal ajal ütles näiteks: "Ma joonistan kuu, silmad, nina ja suu. Tehke täpselt järele, mida mina teen." Kõik mängijad peavad olema märganud ütleja eranditult kõiki liigutusi, ka nt. ninakirtsutust, ning seda järele tegema. Kes täpselt ei tee, langeb välja.
7) MÄNNIKOOREST LAEVUKESTE TEGEMINE
Kodust mitte kaugel oli saekaater ning sealt sai ilusaid pakse männikorpasid. Nendest voolitud laevukesi ujutati aedade kastmistiikides.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Lapsena mängisime noorema õega palju nukkudega. Meile kummalegi kingiti ühel aastal jõuludeks isa-ema meisterdatud nukumööbel. Seal mängisime tillukeste nukkudega peamiselt kodu. Kui nukkudel oli sünnipäev, tegime moosiga küpsisetorti, võileivakesi jne. Kummalgi meist oli ka üks ilus kammitavate juustega nukk. Nendele sai soenguid teha, riideid õmmelda jne.
Aeg-ajalt tegime nukuteatrit. Triikimislaud sai kaetud tekiga. Ise pugesime selle taha ja laua peal käis näitemäng. Enamasti etendasime mõnda muinasjuttu või "Lastesõnast"[2] lühemaid lugusid.
Vahel mängisime kooli, poodi, arsti jne. Klotsidega oli tore mängida. Pabernukkudele tegime riideid. Mõni auto oli meil ka, aga eraldi mängisime nendega vähem. Suviti ehtisime ennast aiamajas vanade kardinatega ja mängisime printsesse või Tuhkatriinut ja kurja võõrasema.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Õuemänge mängisid kõik lapsed. Keksu mängisid poisid siiski harvem. Kuna meie peres olid ainult tüdrukud ja külas käisid peamiselt ka tüdrukud, olidki toamängud tüdrukute vahel.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Elektroonilisi mänge mulle ei meeldi mängida, pisut proovinud küll olen.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Olen mänginud "Aliast". Meeldib mängida malet-kabet. Lastega sai palju mängitud erinevaid lauamänge.
[1] Vinüülplaadid laste laulusaadete "Entel-tentel" (1968–1969) ja "Trika-trei" (1970–1971) lauludega. Laule esitas ETV mudilaskoor. Plaadid olid populaarsed ning neid toodeti üle 10 tuhande.
[2] Laste sõna. Materjali ettelugemiseks ja jutustamiseks koolieelsetele lastele. Koostanud Lea Nurkse. I osa ilmunud 1960, teine trükk 1965.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Minu lapsepõlve neliteist aastat möödusid Märjamaa lähedal Haimres, kus isa oli Haimre 7-klassilise kooli direktor, hiljem paar aastat samas õpetaja. Mängumaaks oli kogu kooli ümbrus ja lähedalolev mets. Kooli ümbrus oli väga ilusasti haljastatud, oli õppe-katseaed, iluaed, mida käidi vaatamas nii kaugemalt kui lähedalt ja meie oma aed õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega piisavalt, kui olid tehtud tööd, mis peres olid igale lapsele ette nähtud. Mõnikord küll oli ka emaga pahandust, sest töö tegemine kippus jääma tahaplaanile, kui mingi tore mäng oli just käsil.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Mina olin suur raamatulugeja. Lugemise sain selgeks väga varakult, sest elasime koolimajas, kaks minu ristiema olid õpetajad ja mulle meeldis väga käia koos nendega tundides kaasas. Segada tundi ei tohtinud, pidin olema vaikselt ja vaatama-kuulama. Järgnevat lugu ma ise ei mäletanud, aga seda rääkis minu ristiema, kes oli 1. klassi õpetaja. Olin vist nii kahe-kolme-aastane ja klassis õpiti tähestikku. Üks poiss pidi tahvlile kirjutama kõik tähestiku tähed. „Ä“ ei tulnud talle aga meelde. Mina olin istunud õpetaja laua taga, võtnud pliiatsi, koputanud selle otsaga lauale ja öelnud: „Kas sul ükskord meelde ei jää, kui „a“-l on täpid peal, siis see on „ä“.“ Teised lapsed olid väga naernud selle peale.
Aabits oli mul viiendaks eluaastaks juba ammu läbi loetud ja igav. 3. klassis oli minu lemmikraamat A. Makarenko „Pedagoogiline poeem“, mis aeg-ajalt minu käest ära võeti ja kusagile peideti kui eale mittesobiv kirjandus.
Lugesin igal pool ja igal ajal, kus vaid sai natuke omaette olla. Üheks parimaks kohaks oli koolimaja pööning, sest sinna ei julgenud ema redelit pidi ronida ega mind otsida, et mingit tööd anda teha. Kui olin 6. klassis, siis näitas mu ristiema mulle salaruumi, mille isa oli ehitanud nõukogude võimu tulles. Ta oli sinna peitnud ajakirju Laste Rõõm, „„Looduse“ kuldraamatuid“ ja muud vabariigiaegset, mida kooli raamatukogus olla ei tohtinud. Sellest salakambrist sai minu lemmik, kus käisin taskulambiga lugemas tundide viisi.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koolimaja õues olid spordiväljakud, palliplatsid, jooksurajad, ronimispuud, kiik ühe suure papli oksa küljes. Talvel olid eriti populaarsed kohad puidust ehitatud liumägi, kus sai valgest õhtupimedani liugu lasta, ja umbes kilomeetri kaugusel olev väike künkake nimega Oti mägi. See oli läheduses ainus koht, kus sai suuskadega mäest alla lasta.
Meil oli suur ja ilus korter, mille söögituba oli ka meie mängutuba koos paljude mänguasjadega, väikese laua ja toolidega. Mänguasju oli meil tol ajal võib-olla võrreldes talulastega päris palju.
Külas teiste juures mängimas käimist eriti ei olnud. Lähedal olevates taludes ei olnud lapsi. Naabrite juures käisin klassiõe Ehaga, kui ta oli seal oma vanavanematel külas ja seal oli üks tore koht suure reheahju pealne.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Vahetunni ajal sai mängida kooli saalis, mis oli tegelikult küll väike selle laste arvu kohta. Tol ajal oli Haimre koolis ikka oma 130–140 õpilast. Aga ka koridoris sai mängida. Kui ilm oli ilus, siis olime ikka õues nii vahetundide ajal kui pärast tunde. Saalis olid seintele kinnitatud nn rootsi redelid, kus sai turnida, oli lauatenniselaud, pallid.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Meie kool oli hästi sportlik ja igasugused pallimängud olid väga populaarsed. Eriti rahvastepall, laptuu, „Mädamuna“, „Äss-äss, tagumine paar välja“, peitus, võrkpall – neid mängiti tõesti igal vabal hetkel. Suviti olid lapsed kodudes laiali ja abistada tuli vanemaid heinatöödel, karjas käimisel, ka kolhoosis põllutöödel, kooliaias ja ka oma aias. Sel ajal mängisime põhiliselt oma õe, venna ja tädide lastega, kes suveks meie juurde maale saadeti.
Koolis oli internaat ja kui pärast tunde olid õppetükid pikapäevarühmas tehtud, olid ilusa ilmaga kõik õues kuni pimedani välja.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Esimesed mängukaaslased olid kaks ja pool aastat noorem õde, viis aastat noorem vend, pinginaaber, kelle ema töötas koolis koristajana, ja vennaga ühevanused tädipojad.
Õe-venna ning tädipoegadega armastasin mängida kooli, mina olin loomulikult õpetaja ja sel ajal ma ise veel koolis ei käinudki. Olin nii 5-aastane.
Kõige parem sõber oli pinginaaber Meida, aga tal ei olnud väga palju vaba aega mängimiseks, sest kodus oli tal veel kolm õde ja ema pani Meida tööle igale poole, kus ta isegi tööd tegi. Ka koolis ruumide koristamise juures pidi Meida ema aitama. Aga vabadel hetkedel ikka mängisime temaga. Teine mängukaaslane oli Jaan, kes oli minust pool aastat noorem. Jaani vanemad elasid koolimajas ja seetõttu oli ta peale õe-venna kõige kättesaadavam mängukaaslane kuni kooliajani. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud eraldi treeningugruppe. Kõik tegelesid väikeses koolis mingi spordialaga vastavalt oma huvidele. Grupid moodustusid selle järgi, keda just millise mängu juures parasjagu vaja oli.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Kattusid mõnes mõttes küll, sest Meida ja Jaan olid kõige sagedamini kooli juures nii koolitöö ajal kui suvel. Kokku saime tavaliselt ikka kooli õues, kui mingit kodust tööd polnud vaja teha. Väiksemana mängisime liivakastis, suuremana olid ikka pallimängud. Olenevalt sellest, kui palju meid parasjagu oli, valisime mängu. „Mädamuna“ sai ka kolmekesi mängida.
Kuna pidin ka meie lehma karjatama kodust eemal (ja ka Jaani perel oli lehm), siis koplis oli üheks ajaviiteks puude otsa ronimine ja puuladvaga alla kiikumine. Kord läks lepp katki ja prantsatasin üsna kõrgelt alla, hing jäi hetkeks kinni ja pärast seda see lõbu lõppes. Tegime lõket, küpsetasime lõkkel kartuleid ja sõjajärgsete lastena oli siin-seal padruneid, mida loopisime lõkkesse. Niipalju oli meil siiski mõistust peas, et panime piisavasse kaugusesse ühe paeplaadi püsti ja loopisime selle tagant vaadates ja kuulates, kelle padrun kõvema paugu teeb.
Tore aeg oli heinaaeg, sest siis sai heinu lakas vastu võetud ja heinte sisse koopaid tehtud. Oli lubatud lakas värsketel heintel magamas käia ja hüppasime ka heinte pealt lakast alla heinahunnikusse, kui töö veel pooleli oli.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid-tüdrukud mängisid koos. Teistest rahvustest lapsi meie ümbruskonnas ei olnud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta erilisi tülisid. Võib-olla oli neid noorema õe ja vennaga, kes tahtsid mängu tulla, aga olid meie jaoks liiga väikesed. Väikevend tahtis alati võita ja kui ta seda ei saanud, oli kohe vihane ja keeldus edasi mängimast.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Vanematega mängisime harva ja vaid lauamänge ning sedagi vaid isaga. Isaga mängisin kabet ja ta õpetas mulle ka malet. Samuti oli väga populaarne „Reis ümber maailma“ ja nips. See oli kabenuppudega samal kabelaual teise nuppude maha nipsutamine. Muid mänge küll ei mäleta, et oleks vanematega mänginud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda oli põhitegevus lugemine. Meil oli kodus üsna suur raamatukogu ja sünnipäevadeks kingiti ikka raamatuid.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ei mäleta, ju meie õues kokku saime ja vastavalt sellele, kui palju meid oli, valisime mängu.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
See sai selgitatud lugemise abil. Olid teatud salmid, mida kasutasime.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Populaarne oli „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.“ See oli „Mädamuna“ alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Pallimängudest oli kõige populaarsem rahvastepall. Oli kaks võistkonda, kapten valis oma meeskonna, igal oli üks elu, kaptenil vist kaks. Piirid märgiti kas joonega, mis veeti lubjaga või lihtsalt tõmmati jooned jalaga. Püüti ikka visata jalgadesse, et oleks raskem püüda või visati nn vindiga palli. Esimesed visked visati ikka üle peade, et mängijaid väsitada.
„Mädamuna“ puhul valiti salmi lugemise teel esimene püüdja, kes viskas palli õhku ja luges numbreid, kuni ta selle kinni püüdis. Sel ajal pidid kõik temast võimalikult kaugemale jooksma. Seejärel valis ta kellegi, kelle juurde numbreid lugedes hüppas või sammus, ja pidi sellele palliga pihta saama. Kui see sai pihta ja ei suutnud palli püüda, oli tema järgmine püüdja. Kui ta aga palli kinni püüdis, siis jäi sama püüdja edasi, kuni suutis kellegi välja visata.
Peituse mängimise puhul tuli eelnevalt kokku leppida, millisel territooriumil võis peita. Kooli õues oli mitu kõrvalhoonet ja kogu ala oli väga suur.
Vihmaste ilmadega ja kui koolis oli vaheaeg või nädalalõpp, siis mängisime peitust ka majas sees või kodus ruumides.
Keks oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast – kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates.
Hüppenöörid olid ka, kui olid üksi ja seltsilisi ei olnud.
„Telefoni“ mängisime ka. Istusime rivis ja esimene ütles mingi sõna või lause, mida siis sosistades järgmisele edasi anti, ja viimane pidi kõva häälega välja ütlema selle, mis siis temani jõudis. Harva, kui esimese ja viimase tekstid kattusid.
Sõnamängud olid sellised, et üks kirjutas tahvlile mingi sõna esimese ja viimase tähe. Vahepeal olid kriipsud ja teisel tuli arvata ära tähthaaval, mis sõnaga oli tegu.
Sõnamängudest oli veel sõna arvamine. Lepiti näiteks kokku, et teema on „loomad“. Keegi ütles esimese loomanime ja järgmine pidi ütlema loomanime selle algustähega, millega esimese öeldud sõna lõppes. See oli huvitav, sest sai erinevaid teemasid valida.
Kuna isa ei pooldanud mängukaartide kasutamist, siis neid mänge ma pole lapsepõlves mänginud.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Kooli mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel.
Poodi mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju „müüsime“ ka lepalehtede eest.
Nukkudega ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Võrkpalli mängiti rohkem eraldi poiste ja tüdrukute võistkondades ja vist rahvastepalli ka. Aga alati sõltus see sellest, kui palju oli hetkel osalejaid. Tihti olid segavõistkonnad.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli alles 1990. aastate keskel, arvutimänge pole kunagi mänginud. Mobiili sain vist 2000. aastate algupoolel ja ka sellega pole mänge mänginud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Oleme sõpradega ja pere väiksemate lastega mänginud ikka seda vana tuttavat „Reis ümber maailma“, trips-traps-trulli ja „Laevade põhjalaskmist“. Ka kabet ja harva malet.
Meenutusi lapsepõlvest
Siber 1953–1958
Ma sündisin 14. jaanuaril 1953. aastal Siberis, täpsemalt Novosibirski oblastis Novosibirski rajoonis Voronovo külas. Nimeks sain Zoja. Zoja tähendab kreeka keeles "elu" ja see nimi meeldib mulle, sest just nimi on mind inimestele meeldejäävaks teinud ja koos perekonnanimega kasutades pole sellel terves maailmas teisikut. Ajal, kui ma midagi oma elust mäletama hakkan, olin ma eestlaste Adele-Rosalie ja Juhan Pihlaku perekonnas, kes olid 1949. aasta märtsis inimvaenuliku režiimi poolt Viljandimaalt oma Päri-mail olevast talust Siberisse asumisele küüditatud. Me elasime siis Novosibirski oblasti Kargatski rajoonis Pervomaiskoje kolhoosis. Mu vanemad olid töökad ja ausad inimesed ja mis kõige tähtsam – nad ei joonud. Lapsele on see väga tähtis, milliste inimeste perre ta sünnib. Vanemad soovisid panna mu nimeks Salme, kuid külanõukogus nende soovi ei arvestatud, öeldi, et see on koera nimi, ja nii saingi ametlikult nimeks Zoja. Ema ja isa armastasid mind väga.
Siberis möödusid minu elust viis ja pool esimest aastat. Sellest ajajärgust on mul hulganisti mälupilte. Esimene mälestus on selline, et oleme emaga kuskil aias või pargis, seal lähedal on suurem maja ja meie kahekesi jalutame seal. Arvan, et see oli haigla, kus ma bronhiidi tõttu olin, ja kuna oli soe ilm, lubati meid õue minna. Olin veidi üle kahe aasta vana.
Ka meie pere elas väikeses puust osmikus, mille seinad olid kaetud savi ja lehmasõnniku seguga ning mis omakorda olid nii seest kui väljast valgeks või siniseks lubjatud. Katuseks oli paks mullamätaste kiht. Tavaliselt olid venepärased majad ühe-kahetoalised, tähtsamaks kohaks köök suure ahjuga, kus valmistati toitu. Ahjul oli ka nn. ahjupealne, millel sai külmal ajal magada. Meie majake oli ainult ühe ruumiga, tuba ja köök olid eraldatud pliidi ja ahjuga. Kahjuks meie ahjul polnud seda mõnusat "voodit", kuigi mina oleksin väga soovinud soojal ahjul magada. Kui küsisin emalt, miks nii on, vastas tema: "Ega me venelased ole, et ahju peal magame!" Isa oligi meile ilusad puuvoodid meisterdanud. Minu oma oli väike ja võredega ja voodi jalgade all olid loogad, nende abil sain end kiigutada. Kui suuremaks kasvasin, võeti loogad ära. Mina aga tahtsin kiikuda ja nõudsin neid nutuga tagasi. Siis ütles ema, et koer Muri sõi loogad ära. Ma uskusin seda ja olin Muri peale pahanegi.Toas oli veel riidekapp ja väike lauake, mille peal oli raadio ja mis töötas kahe suure patareiga. Mäletan, et raadiost kuulasin hommikvõimlemise saadet, tegin ka harjutusi vahel kaasa, rohkem küll vehkisin niisama käte ja jalgadega. Muidugi olid kõik saated venekeelsed. Köögi poolel oli söögilaud, mis asetses akna all ja pliidi läheduses seisis toidunõudekapike ning välisukse läheduses pink veeämbritega. Kõik need asjad oli isa ise meisterdanud. Ja oligi kogu meie elamine. Meie väikese pere jaoks piisas sellest täielikult, vähemalt mina arvasin nii.
Kuigi meie kodu oli pisike ja vilets, oli seal puhas ja soe. Tänu töökatele vanematele oli kõht alati täis. Meil olid ka loomad, ilma nendeta polnud elu üldse mõeldav, sest poes müüdi ainult elementaarseid asju: tikke, seepi, ämbreid, sitsiriiet, kalosse, viina, harva ka suhkrut. Elumajaga ühise katuse all oli loomalaut, kus olid lehm, siga, kanad.
Vaatamata kehvadele oludele oli minul siiski mitmeid mänguasju. Mul oli nukk, kelle silmad käisid kinni-lahti ja kes ütles "emme", mul olid nukutoidunõud, väike lõõtspill, kolmerattaline jalgratas ja muidugi ema õe, tädi Mahta Eestist saadetud lasteraamatud. Raamatud olid ilusate realistlike piltidega, ka jutud või luuletused neis olid õpetlikud ja lastepärased. Kõik oma raamatud tõin ma Siberist kaasa ja nad on mul veel praegugi alles. Ka mu lapsed, lapselapsed ja lasteaia lapsed on nende vaatamisest-lugemisest rõõmu saanud. Olen imestanud, kui õigesse kohta teadis minu armas tädi need raamatud saata, ja kuigi ta ise on juba pool sajandit mulla all, elavad tema saadetud raamatud ja teised tema poolt tehtud heateod veel kaua minu mälestustes. Raamatuid olen ma elus tõesti väga armastanud.
Siberis oli lapsi, kellel polnud ühtki mänguasja. Näiteks Ljuba, kellega ma sõbrustasin, mängis ajalehe- ja kasetohutükikestega, riideribade ja tühjade suitsupakkidega. Kui Ljuba minu pool käis, soovis ta alati mängida nukkudele toidu valmistamist. Ema andiski meile veidi tumedamat, nn. seajahu, me segasime seda veega ja vormisime väikesteks kukliteks, siis küpsetasime neid pliidil ja hakkasime nukke söötma. Kuid alati sõi Ljuba enamuse kukleid kiiruga ise ära, öeldes, et tema kõht on rohkem tühi kui nuku oma. Ma ei saanud siis veel aru, et inimese kõht võib tühi olla.
Toon ühe näite loost, mille isa mulle aastaid hiljem jutustas. Lähim suurim asustatud punkt meie kolhoosile oli Kargati linnake, kus leidus rohkem toidu- ja tööstuskaupu kui maal, ka mitmeid vajalikke ameti- ja kultuuriasutusi oli seal. Kargatis oli ka fotograaf, kus nii mõnigi minu kullafondis olev pilt tehtud on. Ühel suvepäeval 1956. aastal sõidutati töölised, sealhulgas ka minu isa, lahtisel veoautol sellesse linnakesse. Aeti "asju", käidi poes ja õhtupoole sõideti koju tagasi. Teel hakkasid kõik näitama, mida nad ostnud olid. Ikka magusat saia, tükksuhkrut, naised pearätikuid, sandalette jne. Muidugi ei puudunud meesterahvaste kotist üks või isegi paar pudelit viina, mida peagi ka maitsma asuti. Minu isal olevat kott pungil olnud, aga tema ei rutanud seda avama. Varsti hakati hüüdma: "Ivan Ivanovitš (Juhan Juhani poeg), näita, mis sinul kotis on!" Isa avas koti ja seal sees oli minu jaoks suur ilus nukk, mille eest oleks saanud mitu pudelit viina osta. Autotäis inimesi jäi paugupealt vait, lõpuks sõnas üks mees: "Вот это да!" (See on alles midagi!)
Iseäralisel moel tuli mu ellu veel üks hirm. Nimelt, ema õde, tädi Mahta, saatis meile Eestist jõuludeks paki ja minu jaoks oli seal sees Siima Škopi joonistustega raamat "Lumivalgeke". Mäletan, et istusin isa süles ja ta luges mulle seda raamatut ette ja mina vaatasin pilte. Kui isa selle lehekülje avas, kus oli pilt nõiaks moondunud ja õuna mürgitavast võõrasemast, kes suundub kohe ilusat ja head Lumivalgekest tapma, hakkasin üle keha värisema ja mu hüsteeriline nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tänapäeva lapsed, kes telerist palju vägivallafilme näevad, ei saa võib-olla aru, mida kurjus minule tähendas. Lõpuks peitsid vanemad selle raamatu mu eest ära ja uskuge või mitte, uuesti julgesin "Lumivalgekese" kätte võtta alles 12-aastaselt.
Siberi talved olid karmid, lund sadas palju, tihti olid tuisud, mis võisid kesta mitu päeva. Kui ma hommikuti söögilauas istusin ja mannaputru sõin, ei näinud ma tihti aknast muud kui suurt tuisuvaalu, mis maja räästani ulatus. Õhtuti pimedas piilusin kardinate vahelt ja lootsin ka mõnd hunti näha, kuid peale tähistaeva ei paistnud sealt midagi. Hiljem rääkis ema, et harva, öösiti, oli ta siiski hundi ulgumist kuulnud.
Isa tegi mulle puust kelgu ja väikese lumelabida, sain oma õues kelgutada ja lund kühveldada. Ema terane pilk valvas mind toaaknast, sest väravast väljaminek oli mulle rangelt keelatud. Millegipärast tahtsin väga lund süüa, kuid iga kord, kui lund suhu pistma hakkasin, koputas ema aknaklaasile ja viibutas näppu. Vaevasin pead, et kuidas küll saaksin lund nii süüa, et ema ei näeks. Ja mõtlesingi välja! Lasin kelguga ühest lumehunnikust alla, kuid tegin nimelt nii, et kelk ümber kukuks. Selle ajaga, kui lumes sumasin, ahmisin ruttu lund suhu. Küll maitses hea! Eks pärast tuli nii mõnigi päevake köhaga toas istuda.
Suurim püha oli ka Siberis aastavahetus ehk näärid. Jõulusid avalikult ei peetud, sest kristlikud pühad Nõukogude Liidus ei olnud soovitatavad. Meie külas toimus nääripidu koolimajas ja sinna olid oodatud ka kodused lapsed. Ema pani mulle tutid juustesse ja ma olin põnevil, sest käisin suuremas seltskonnas harva. Enamik lapsi olid mulle võõrad, kuid oma sõpra Vasjat ma tundsin ja temaga seal ringi jalutasingi. Olin arg, kuna koolimajas polnud ma veel kordagi käinud. Saalis seisis kuuse asemel kõrge raagus kask, sest meie lähemas piirkonnas kuuski ei kasvanud. Kaske kaunistasid kommid, küpsised ning laste omavalmistatud paberehted. Koolimajas oli ka elekter, kuid see toimis nii: paarkümmend minutit oli valgust, siis see korraks kustus, generaator lülitati ümber ja peagi oli taas valge. Nii oli ka sellel peol. Istusime kõik mõne minuti pimeduses, kuni saabus valgus ja ... suur ehmatus! Vähemalt minu jaoks. Nääripuul, nii kõrgelt kui inimkäsi ulatas, polnud enam ühtki maiustust, vaid mõni paberhelbeke lehvis veel. Siis hakati ringmänge mängima, kuhu Vasja ka minu viis. Ma ei osanud ühtki laulu ega mängu, liikusin lihtsalt teistega kaasa ja maigutasin suud. Peagi saabus näärivana, õigemini külmavana – vene keelest otsetõlkes (Дед Мороз). Kuigi ma vene keelt oskasin, oli ema mulle mitu eestikeelset salmikest õpetanud. Tuli minu kord näärivana juurde minna. Suur mees maani kasukas võttis mu põlvele, lugesin talle ühe oma salmidest ja tema andis mulle selle eest kaks kommi ja kaks präänikut. Kuigi kõik lapsed said ühepalju maiustusi, olin ma ikkagi nii väikese kingituse pärast pisut solvunud. Ütlesin näärivanale, et ehk saan mõne kommi juurde, kui ühe salmi veel loen, kuid tema ainult naeris, viibutas kelmikalt sõrme ning sõnas: "Kaval tüdruk oled! Rohkem ei saa, teised lapsed tahavad ju ka! Järgmisel aastal tulen jälle, siis toon rohkem!" Järgmised jõulud-näärid tulid mulle aga hoopis Lätimaal.
Üks suur arusaamatus tuli mul veel lahendada. Nimelt, mu vanemate jutus kõlas tihti sõna "Eesti". Kui küsisin, et mis koht see on ja kus ta asub, näitas ema käega metsa suunas ja ütles, et seal ongi Eesti. Sain täiskasvanute jutust aru, et Eestis on kõik parem, ilusam, seal elavad tädi Mahta ja vanaema, seal on üldse kõik kõige, kõige, kõige ... Muidugi hakkasin ka mina seda imedemaad igatsema. Iga kord, kui tuli juttu Eestist, jäi aga ema kurvaks. Mina püüdsin teda lohutada nii: "Kui see Eesti selle metsa taga on, läheme siis sinna!" Kuid ema selgitas, et Eesti on metsast palju kaugemal. Sain veel aru, et keegi nagu keelaks meil sinna minna.
Saabuski 1958. aasta suvi ning me saime loa Siberist lahkumiseks.
Lätimaa 1958–1960
Niisiis, 1958. aasta augustikuu Eestis, täpsemalt Viljandis, kus ema õde Mahta meile oma väikeses korteris esmast peavarju andis. Aga minu vanematel polnud kuhugi minna. Tegelikult polnud neil ju Eestisse elama asumise lubagi.
Varsti me asusime elama ema-isa endisesse tallu, mis asus kohe Viljandi külje all Päris ja oli nüüd loomalaudaks kohandatud. Kuid seal oli siiski mõni tuba veel elamiskõlblik ja me asusimegi sinna elama. See oli vanemate poolt läbimõtlematu samm. Aga meil polnud ju kodu. Kui elulugu oleksid kirjutanud minu vanemad, oleks see olnud hoopis teine jutt. Siis oleksid lugejad teada saanud, kui raske oli neil uuesti oma eluga edasi minna, kui palju vintsutusi, alandust ja hingepiina pidid need ausad ja töökad inimesed läbi elama, kuni nad jälle endale kodu said.
Minule saabusid seal head ajad. Olin ju alles viie ja poole aastane, täis elulusti ja mänguhimu. Ma vajasin omasuguseid lapsi. Õnneks leidsin kohe endale sealt mängukaaslase. Ta nimi oli Heino Murumets ja ta oli mõned aastad minust vanem. Heino oli sõbralik, ka ta ema oli väga lahke ja andis tihti mullegi head ja paremat maitsta, mida ta küpsetanud oli. Heino võttis mind kaasa põnevatesse kohtadesse, nagu näiteks Raudna jõe ja Päri häärberi ümbrusesse, lähedalolevasse suurde õunapuuaeda ja mingitesse koobastesse, isegi metsa. Kuigi mängisin seal veel mõne teisegi lapsega, oli Heinoga koos olla kõige huvitavam. Sain esimest korda elus maitsta õunu, tomateid, seeni, metsamarju. Terve päev möödus meil naerdes ja joostes!
Saabus sügis ja koos sellega ka pikad ning pimedad õhtud ja ööd. Ühel sellisel ööl põrutati kõvasti meie uksele. Ärkasin minagi. Unisena topiti mind riidesse, ema nuttis ja isa kordas talle aina: "Ole rahulik, naine, ole ainult rahulik!" Õues seisis veoauto, võõrad mehed tassisid meie voodid, laua ja toolid autokasti. Meie emaga istusime autojuhi kõrvale kabiini, isa kahe vormiriides mehe vahel taha autokasti, algas sõit Lätimaa poole. Nii elasin minagi küüditamise üle. Õnneks lapsena ei saanud ma kõigest aru. Kuid vanematele oli see taas väga raske ja alandav aeg. Sellel ööl vuras veel teisigi autosid Eestist, eriti Viljandimaalt, Läti poole.
Meie koduks sai Lätimaal Valmiera rajoonis Seli külas asuv maja, mis nähtavasti oli kunagi olnud väike häärber ja ka samuti omanikult natsionaliseeritud, nagu minu vanematelt nende Viljandimaa talu. Sellesse majja paigutati nüüd kolm eesti peret. Meie saime esimesele korrusele väikese toa suurema köögiga.
Kas ema ja isa seda koduks pidasid, seda ma ei tea, kuid mina tundsin seal ennast koos oma mänguasjade ja armastavate vanematega hästi. Minu suurim mure oli kodu vahetades alati, et kas mulle mängukaaslasi leidub. Õnneks elasid selles majas kaks poissi – Jaan ja Andrei, esimene eesti, teine vene poiss. Kuna me oskasime Jaaniga ka vene keelt, sest Jaangi oli koos oma emaga Siberis elanud, käiski me mäng vene keeles, sest Andrei eesti keelt ei rääkinud. Poisid olid mõlemad sõbralikud. Kõige rohkem meeldis meile selle elumaja pikast ja käänulisest trepikäsipuust alla lasta.
Mulle meenuvad mitmed lustakad tembud, mida me Jaani ja Andreiga tegime Ühel päeval oli Andrei, kes putru süüa ei tahtnud, oma toas nurka pandud. Ta vanemaid toas polnud, kuid uks oli irvakil. Piilusime Jaaniga ukse vahelt ja Andrei märkas meid ning kutsus tuppa,kus näitas, et laual käteräti all on ema küpsetatud õunakook. Muidugi tegime kolmekesi kiiresti maitsvale koogile "päkad". Meie Jaaniga jooksime oma tubadesse tagasi, sest saime aru, et kooki poleks vist süüa tohtinud. Varsti tuli Andrei ema koju ja üleval algas hirmus kisa ja karjumine. Sellel päeval Andrei nurgast välja ei saanudki.
Lätimaal elades tuli minu ellu muinasjutt. Sellest ajast saadik on see jutustuse liik mind saatnud läbi elu. Asi oli nii. Ühel päeval tuli meie majja üks eesti mees, kes pidi midagi seal remontima. Ema ja isa olid tööl ja meie Jaaniga muidugi kohe juures, et mis onu see on ja mida ta teeb. Onu oli lastesõbralik, tööd tehes selgitas meile kõike, näitas lähemalt tööriistu jne. Järsku aga ütles meile: "Lapsed, kas te Hansu ja Grete muinasjuttu teate?" Meie muidugi ei teadnud. Siis ta rääkiski õest ja vennakesest, kes lumisesse metsa eksisid, koduteed otsides aga piparkoogimajja sattusid, kus kuri nõiamoor elas. Nõid oli inimsööja ja tahtis lapsigi ära süüa, eelnevalt neid paksuks söötes. Oma juttu illustreerides tegi mees mitmeid matkivaid liigutusi: ta lonkas kui nõid ja nuttis kui laps, kord oli ta tooli all, kord peal, siis koputas pahaendeliselt uksele ja naeris ning rõõmustas koos meiega, kui kõik hästi lõppes. No oli selles esinemises alles väge! Me seisime Jaaniga kui lummatult, julgemata õieti hingatagi. Hiljem, töös lastega, püüdsin selle mehe esitatut neile ligilähedaseltki korrata ja üllatusin – laste reaktsioon oli alati samasugune nagu tol korral meilgi Jaaniga.
Hakkasin tasapisi ise jutte välja mõtlema, sest jäin üksi, kuna nii Jaani kui Andrei pered kolisid meie majast ära. Jutustasin emale oma lugusid, kus peategelaseks oli keegi poiss Albert. Mis seal kõik juhtus, ei mäleta enam, kuid lood lõppesid alati nii, et ma abiellusin Albertiga.
Varsti leidis meie pere endale head sõbrad, kohaliku pere, kes elas vaid poole kilomeetri kaugusel meie majast. See oli perekond Mägi. Pereisa Ferdinand (hüüdnimega Ferri) oli eestlane, kuid tema abikaasa lätlanna. Neil oli neli last, vanim neist tütar Mara, ja pojad Aivars, Janis ja Aaris. Mara oli minuvanune, poisid veidi nooremad. Nad olid sõbralikud, eriti Mara ja Aivars, nooremad poisid vahel isegi segasid meie mängu. Läti keelt ma ei osanud ja kuigi uute sõprade isa oli eestlane, rääkisid lapsed ainult läti keeles. Kuid see ei seganud meie mängu ning umbes kahe kuu pärast oli minul läti keel suhtlustasandil selge.
Peagi saime uue "pereliikme", sest meile osteti RAADIO. Kirjutan selle sõna nimelt suurte tähtedega, sest ta väärib seda. Tänu raadiole laienes ka mu muinasjutumaailm. Kuulasin raadiost nüüd lastesaateid, ka kuuldemänge, mis enamuses muinasjutuainelised olidki. Eriti on meelde jäänud kuuldemängud "12 kuud", "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", "Pöial- Liisi", "Kolm põrsakest", "Kullaketrajad", "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" ja palju, palju teisi.
Kui olin üksi, ja seda juhtus tihti, joonistasin palju. Võisin tundide kaupa istuda laua ääres ja värvipliiatsitega joonistada. Põhiliselt püüdsin paberile panna oma lemmikraamatutes nähtud pildikesi, kuid alati tegin sinna juurde ka omapoolse lisa: umbes nii, kuidas see lugu oleks võinud edasi minna. Minu joonistuste jutukestes sündisid Lumivalgekesel ja Tuhkatriinul kindlasti pärast pulmi lapsed ja neil kõigil olid ilusad riided ja muud ilusad asjad. Õhtuks üks vihik täis joonistada, see oli minu käes nö. käkitegu. Lugeja ehk märkas, et kujutasin oma muinasjutukangelastele lapsed, ei, mitte ühe, vaid ikka mitu last. Ma olin juba märganud, et minul polnud õdesid ega vendi, olin üksi ja selle üle olin väga kurb.
Saabus 1960. aasta märtsikuu, kui taas pakkisime oma vähesed asjad kastidesse, tõstsime voodid, kapi, laua ja toolid autole ning algas sõit Eestimaale. Vanemad olid uueks elukohaks valinud ikkagi endile koduse Viljandimaa, seekord tolleaegse Abja rajooni, hilisema Viljandi rajooni Lilli küla. Maja, kuhu meid elama paigutati, kutsuti Kõnnu häärberiks. See oli tõeliselt aristokraatlik elamu ning asus vaid kilomeetri kaugusel Lätimaa piirist.
Lilli küla 1960–1963
Siin algas minu kui 7-aastase lapse üks ilusamaid eluperioode, mida olen naljatamisi lausa maapealseks paradiisiks nimetanud, sest nii palju avarust, vabadust ja rõõmu ei ole mul elus enam kunagi olnud. Ja kuigi kestis see kõik vaid kolm ja pool aastat, oli ta minu jaoks piisavalt pikk, et olla õnnelik.
Esimeseks peatuspaigaks sai meie perele ilus Kõnnu häärber, mis asus Läti piirist vaevu kilomeetri kaugusel ja kus meil olid kasutada väike köök ja suur tuba. Minu mureks oli, et kas on siin lapsi, kellega mängida. Õnneks oli. Maapiirkond oli siis veel täies elujõus ja kuigi elu oli keeruline, olid lapsed veel "moes". Selles majas elas perekond Kirbits, kellel oli kuus last – enamik küll juba suured ja kodust läinud, kuid Elfriede (hüüdnimega Riida) ja Valve olid veel kodus. Ja ühel varakevadisel päeval, just nn. munadepühade laupäeval, kui ka minu armas tädi Mahta meil külas oli, kohtusin ma õues oma uute sõpradega. Valve oli veidi minust vanem ja käis juba Nuias koolis, kuid Riidaga olime peaaegu üheealised. Sellest kohtumisest sai eluaegne sõprus, mis ei unune, ja tänu internetile oleme taas kõik kokku saanud ning meenutada on palju! Kuid varsti pidi meie pere siiski sellest majast lahkuma.
Jah, Kõnnu häärberis saime me elada vaid mõned kuud. Siis selgus, et seal polnud vaba lauta, kus loomi pidada, kuid ilma loomadeta maal tol korral üldse võimalik elada polnud. Nii me suundusimegi elama 4 kilomeetrit eemale, Ruhijärve kaldale, kus asus vesiveski. Seal oli ka suur karjalaut, kus mu vanemad tööd leidsid ning ka oma loomi pidada võisid. Kaks tuba ja köök, meie uus kodu, asus veski teisel korrusel. 1960. aasta suvi ja kooli alguski möödusid mul seal.
Ka seal oli ilus loodus, mille tegi omapäraseks muidugi järv, millel oli veski juures pais, kust järvevesi kõva vahu ja kohinaga järsult alla kukkus, et siis edasi voolata juba pika jõena kaugele-kaugele. Paisu kohalt läks ka sild üle, aga see oli tol korral nii halvas seisukorras, et ema keelas mul üksi sellele mineku. Muidugi oli veski lähedal veel metsi ja karjakopleid, viljapõlde ja heinamaid, kus mitut sorti lilli kasvas. Need olid ju meie, laste, põhilised jooksu- ning mängumaad.
Miks kirjutan ma nii palju loodusest? Aga sellepärast, et enamik inimesi elas siis veel käsikäes loodusega. Kuigi tehnikarevolutsioon oli maailmas toimunud vähemalt sajand tagasi, ei jõudnud see nii ruttu inimeste igapäevaellu. Näiteks elektrit polnud maal veel paljudes majapidamistes. Peale selle annab elu ilusa looduse keskel inimesele häid emotsioone, mis muudab nii lapse kui täiskasvanu rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mul on kahju praegustest linnalastest, kes veedavad oma vaba aega kaubanduskeskuste koridorides valjusti kisades või siis toas arvuti taga mõttetuid mänge mängides. Meie olime looduslapsed!
Peale mängumaa oli mulle tarvis ka mängukaaslasi. Kui oli veski, siis pidi seal ju ka mölder olema. Ja oligi. Ta nimi oli Ants Tammist ja tal oli suur pere – naine ja viis last, neist kolm nooremat, Toomas, Reeta ja Silva sobisid parasjagu mulle seltsilisteks. Nagu lapsed ikka, saimegi sõpradeks.
Suvi edenes ja ühel päeval ütles ema, et peame minema kooli mind kirja panema. Peraküla Algkool oli see armas punane puust maja, kus selle piirkonna lapsed õpetust said. Ma kartsin veidi, kuid kui õpetaja Luule Veevo lahkelt minuga rääkis, hirm haihtus. Ma kirjutasin tahvlile oma nime ja veel tähti ja numbreid ja õpetaja kiitis mind, ainult küsis, kuidas ma küll nii väike ja kõhna olen – kas ma söön vähe. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ise arvasin enese suure olevat. Ei osanud ma siis uneski näha, et side oma esimese õpetajaga kestab 35 aastat, kuni tema surmani 1990-ndate keskpaigas.
Suvi kestis veel ja meie mängud ka. Enamiku ajast me mängisime Reeta ja Silvaga kodumängu, vihmastel ilmadel joonistasime, ja kuna Reeta oli hea lugeja, luges ta meile muinasjuturaamatutest jutte ette. Kui väljas oli äike, pugesime voodisse ja sosistasime koos väikesi riimuvaid salmikesi, nagu: "Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!", "Kui välgutab ja müristab, siis vanajumal armastab!" või "Vihma hakkas sadama, lapsed tuppa magama, teki alla pugema, ajalehte lugema!" Kuigi ma kartsin äikest, ajasid lõbusad salmid meid naerma ja hirm oli väiksem. Põhiliselt me mängisime siiski õues, aasal aga liikumismänge, nagu "Laisa püüdmist" – kes kätte saadi, see laisk oli ja teisi püüdma hakkas. Käisime ka jões ujumas. Mina sulistasin kalda ääres, sest ma ei osanud ujuda. Kuid poisid läksid kaugele, vahel olid nad nii kaua vee all, et mul tekkis juba hirm, et nad on uppunud, kuid peagi tõusid nad vett puristades veepinnale ja naersid mu arguse üle.
Jüri ja Toomas tahtsid tihti "luurekat" mängida, siis meie, tüdrukud, pidime end osavalt peitma ja mitte end neile kätte andma. Nemad olid sakslased, meie venelased. Lõpuks leidsid poisid meid ikkagi üles ja viidisid "vangi", kust me ruttu põgeneda püüdsime. Nii võis mäng kesta mitmeid tunde.
Vahel polnud mul aga kellegagi mängida, sest Jüri oli ühes peres karjaseks ja Toomas käis kolhoosi põllul peete kõplamas, ka käisid nad oma emal laudas abiks ning Reeta ja Silva pidid aias peenraid rohima. Kui mul sõpru parajasti käepärast polnud, istusin õues suure kivi peal, vaatasin järve sillerdavat vett, hingasin sisse erilist lõhna, mis tuli järve ääres kasvavatest kalmusejuurtest, ja mul oli palju aega nii omaette mõtisklemiseks ja ilmaelu uurimiseks. Tegelikult on kõik lapsed väga tähelepanelikud ja uudishimulikud, sest nad alles õpivad maailma tundma. Ka mina olin üks selline terane vaatleja.
Üks etapp minu elus oli jälle lõppenud. Kui lugeja arvab, et kõik siinkirjutatu oli liiga ilus, siis vastan: "Jah, see oli minu lapsepõlveparadiis!"
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Olen 1961. aastal sündinud naine. Minu lapsepõlv möödus Järva-Jaani lähedal Metstaguse külas. Elasime küla keskel ühes suures majas (kaheksa korterit). Teine samasugune oli kõrval. Üks oli ahiküttega, teine keskküttega. Algselt elasime ahiküttega majas ning kui teine valmis sai, kolisime sinna (olin siis üheksa ja poole aastane). Pidevalt oli majade ümber umbes 10–12 last vanuses kuus kuni neliteist-viisteist aastat. Kui vanemad lapsed kasvasid juba mängueast välja, tuli nooremaid asemele. Poisse ja tüdrukuid oli enam-vähem võrdselt. Kasvasime kõik kodudes, lasteaeda ei olnud. Kui sain juba kooliealiseks, valmis Järva-Jaani alevis lasteaed, kuhu said minna ka kolhoosi lapsed. Osa nooremaid lapsi pandi sinna. Lapsed sisustasid oma päevast aega ise. Kõik külainimesed hoidsid lastel silma peal. Iga väiksemgi pahandus oli vanematel juba õhtul teada (roniti seal, kus ei tohtinud, ei teretatud kõiki jne.).
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega piisavalt, eriti suvel. Ka talvel mängisime palju väljas, kuid siin pani piirid pimedus. Külma pärast küll toas ei oldud. Suuremana oli vaja rohida oma pere väheseid peenraid. Viiendast klassist alates pidime suve jooksul teatud arvu päevi käima kohalikus kolhoosis tööl . Kuna päevade eest ka maksti, siis sai ikka rohkem päevi tööl käidud. Õhtud olid vabad ja jõudis mängida küll.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Väiksena ikka mängimine, 12–13-aastasena avastasin enese jaoks lugemisemõnu. Igal laupäeval tõin raamatukogust neli kuni kuus raamatut (olenevalt paksusest) ja vahetasin need järgmisel laupäeval uute vastu välja. Tollal oli raamat minu jaoks ainult kõvade kaantega raamat, õhemaid ma ei vaadanud.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Meie põhiline mängukoht oli majade ümbrus ja kuuritagune (olenes mängust). Oli suur kivi ja kuuri taga puuriidad.
Toas mängisime põhiliselt vennaga, ehitasime elutoa suure laua alla koopaid, pimendamiseks olid tekid.
Palju mängisime ka kolimist. Meil oli vahva tigudiivan. Panime diivani asju täis, ise istusime käetoele, vend võttis midagi rooliks kätte, minul oli nukk (laps) süles ja nii me muudkui sõitsime. Mäng seisneski asjade diivanile kuhjamises ning sõitmises, mingit kohalejõudmist ega asjade paigutamist ei olnud (ei mäleta?).
Sõbrannaga mängisime trepikojas kontorit. Meie mõlema emad töötasid kohaliku kolhoosi kontoris ja meie olime palju seal viibinud ning nende tööd näinud. (Meile tundus, et see seisneb paberitele kirjutamises ja paberite üksteisega vahetamises). Meil oli suur hulk aegunud blankette, mis olid lastele mängimiseks antud. Nii me siis tõstsime lauad (taburetid) erinevatele trepimademetele (erinevad toad) ja töötasime: kirjutasime paberitele ja vahetasime neid.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Ma ei mäleta, et meie klass oleks vahetunnil mänginud. Küll mängisime sõbrannaga koolist koju minnes. Põhiline mäng oli see, et murdsime endale teeäärsest pajupõõsast pikad ridvad ja neid siis enda ees kõnnitades matkisime kahte eriti vastikut õpetajat (tänitasime, õiendasime, sakutasime). Konkreetselt meiega nii ei käitutud, aga halb tunne jäi sisse ja me ilmselt ei osanud end muud moodi kaitsta.
Algklassides mängiti pidude ajal laulumänge. „Kes aias“, „Me lähme rukist lõikama“, „Rits-rats rungipung“, „Otsin sõpra“, „Üks peremees võttis naise“.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Peamiselt mängiti suvel, päeval oli üks seltskond, siis mängiti ühtesid mänge, õhtul teisi.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Meie sõpruskonna moodustasime mina oma sõbrannaga ja kaks meist aasta nooremat tüdrukut. Neljakesi moodustasime tuumiku, mille ümber koondusid meist nooremad lapsed. Kui olime ise nooremad, jõlkusime suurematel sabas. Ilmselt tänu sellele, et minu sõbranna õde (neli aastat vanem) ja teise tüdruku vennad (neli ja viis aastat vanemad) kuulusid vanemasse seltskonda, saime ka meie sõbrannaga nende tegemistest osa, nooremaid nad enda kampa ei võtnud, nemad võisid eemalt vaadata. Minul on kaks aastat noorem vend.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Sõpruskond ja mänguseltskond ei kattunud. Lapsed lihtsalt läksid õue (kogunesid), siis otsustati, mida teha (mängida vm.).
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid koos. Vanemaid poisse oli tunduvalt rohkem kui tüdrukuid, vastupidine olukord valitses nooremate hulgas. Nii et ei olnudki valikut – kui tahtsid mängida, pidid sellega leppima. Meil olid peaaegu kõik eestlased, ainult ühes perekonnas oli ema venelane. Selle perekonna vanem laps rääkis natuke vigadega ja aktsendiga eesti keelt, kaks nooremat rääkisid ilusti.
Ühel suvel viitsisid suuremad poisid meie, väikeste tüdrukutega pikemalt tegelda. Nad ehitasid meile mängumaja. Majas oli kaks tuba, uks oli ees ja katus peal. Aknaaugud olid sisse saetud. Maja ei olnud suur ega kõrge, kuid muidu nagu päris. Kahjuks oli ta kuuri taga, akendest suurt midagi ei näinud ja meie ei osanud seal midagi peale hakata. Palju vahvam oli auto, mille nad ehitasid. See nägi välja nagu puukast, millel rattad all. Rattad olid pakust välja saetud, aga rool oli ehtsa auto oma. Autojuht sai ainult rooli keerata ja autot õigel teel hoida, mootoriks oli mõni suurem poiss. Ausalt öeldes ei olnud seal mõnus istuda, sest auto põrutas koledasti. Aga me kannatasime ära, sest tähtis ei olnud mitte auto, vaid suured poisid.
Talvel (ilmselt sellele suvele järgnenud) kaevasid poisid suure lumehunniku sisse koopad, kus sai küünaldega olla. Lumehunnik tekkis platsi äärde traktori poolt teelt kokkulükatud lumest. Sinna lükati lund pidevalt juurde. Ükskord ehitasid poisid tiigile jääkarusselli, kus said jälle väiksemad lapsed sõita.
Aga kui poistel sai väiksematest villand, siis saadeti väiksemad lihtsalt minema, mingit passimist ega nuiamist nad ei tahtnud kuulda.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Konfliktid tekkisid sellest, et ei tahetud reeglitest kinni pidada (joosti üle kokkulepitud joone, valiti ühtesid ja samu lapsi, visati palliga meelega liiga kõvasti). Ega vabandust eriti ei palutud ega oma käitumist muudetud – kellel oli probleem, see lahkus. Vanemad laste tülidesse ei sekkunud, neile ei maksnud kaevata.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Meie ajal vanemad laste mängudes ei osalenud. Küll mängisin vanemana emaga ja vennaga kaarte, doominot, lauamängu „Tõtta, tõtta“.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängimist eriti ei olnud. Küll on meeles, et panin nukud magama, riietasin ja käisin temaga jalutamas (lemmiknukk).
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Kui oli paras seltskond koos, siis mõeldi, mida teha. Üks pakkus ühte, teine teist mängu. Milline mäng sobis vastava meeleoluga, ajaga, mängijate arvuga, seda mängiti.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Kui teisi tahtjaid ei olnud, sai selleks see, kes soovi avaldas või keda teised välja pakkusid. Tavaliselt autoriteetsem. Tihti kasutasime liisusalme.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Kaks liisusalmi, mis kõlbasid mitme mängu alustamiseks.
1. Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Mitu seppa seda peavad parandama,
seda ütled sina, väike tatinina.
See, kes jäi tatininaks, pidi ühe numbri ütlema. Nüüd luges liisusalmi lugeja sealt vastava arvu edasi ja kellele näpp pidama jäi, see oli püüdja, otsija, müüja, perenaine vms.
2. Üks kirju kukk
istus kirikutorni katusel.
Mitut värvi olid tal sabasuled,
seda ütled sina, väike tatinina.
Edasi läheb nii, nagu eelmises liisusalmis.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Lisas
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Lisas
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Sõbrannaga mängisime väga palju kodu. Alguses puukuuris. Tegime süüa ja käisime külas. Söögiks segasime liiva või saepuru või turvast veega, korjasime sinna sisse väikesi kivikesi. Vasikalaudast saime mõnikord ka lõssi ja praaka. Meie maja juures oli saekaater ja saekaatri juures suur saepurumägi, millel kasvas s...seeni, neid me kasutasime ka mängusöögiks. Salaja käisime kolhoosi väetiselaos, kust tõime punast ja valget väetist, millest sai ilusaid sööke. Maja juurest leidsime ka natuke lupja, millest veega segades tegime piima. Valmistasime (täidetud) kalu: hernekaunte sisse panime turbamöksist täidise. Kalu „püüdis“ meile minu vend: tühjakssöödud hernekaunad viskasime aiamaa kastmisvanni, sealt õngitses vend nad välja.
Kuna elasime maal, siis saime väga harva jäätist. Kuid sellest ei olnud midagi. Lapsed on ju leidlikud. Kurgihooajal asendas jäätist kurk, porgandihooajal porgand. Neid oli meil sõbrannaga mõlemal võtta. Käisime õues ringi, nukud süles, ja „sõime jäätist“. Andsime ka nukkudele: hammustasime otsast väikese tükikese, panime nuku suu juurde ja siis tõmbasime pea kehast veidi eemale ning paluke läks nukule kõhtu. Nii sai nukk terve suve süüa, kuni läks seest hallitama ja haisema. Ema viskas minu nuku minema, ilmselt sõbranna ema tegi sama. Järgmisel suvel hammustas nukk ainult mängult „jäätist“, meie ise sõime ära.
Kümneaastaselt kolisime mõlemad kõrvalasuvasse uude majja ja avastasime sealt keldriboksidest veidi eemal veel ühe ruumi, millel oli ka võti ees. Võtsime selle kohe endale. Seal oli meie kodu päris mitu aastat, kuni me sellest mängust välja kasvasime. Muretsesime koju kardinad, mööbli (päris kodust välja visatud), tegime voodid (saagisime ise pakud parajaks ja lõime lauad peale), lõime vaheseinte jaoks naelad seina. Ega meil kummalgi polnud veel oskust, kuidas naela kiviseina lüüa (et vaja ka tüüblit), meie lihtsalt tagusime haamriga. Kui selgus, et nael ei jää siiski pidama, taipasime, et on segu vaja. „Laenasime“ ühelt ehituselt veidi tsementi ja segasime selle vähese veega pudruks. Saadud segu toppisime koos naelaga auku. Lõpuks kivistus ikka ära, kuid mitte väga ruttu. See kodu oli meie varjupaik, kuhu keegi sisse ei saanud. Seal hoidsime oma salaasju ja rääkisime salajuttu. Eriti huvitas see poisse. Küll käisid nad akna taga ja kolkisid uksele. Võti oli meil kindlas kohas. Kui saime suureks, lõppes meie jaoks see mäng. Jätsime ukse lahti ja võtme ette, et palun, nüüd on teie kord.
Sõbranna vanema õe eestvõttel mängisime „Horoskoopi“[1]. Meie nelja tüdrukuga olime lauljad, tema ja vanemad lapsed olid publikuks. Nuiasime kodudest vanad kardinad ja tegime neist endale esinemiskostüümid.
Mõned nukud olid ka. Mul olid neil kõigil nimed, söötsin nukke ja panin neid magama. Mulle meeldis nimi ANU, see oli lausa kolmel nukul.
Kui olin üheksa-aastane (talvel), nägin kord mänguasjapoes suurt nukku. Ta oli aastase lapse suurune. See nukk meeldis mulle kohutavalt ja ma nuiasin seda vanematelt kangesti. Aga vastus oli, et nii suured tüdrukud enam nukkudega ei mängi. Kuid kui suvel sain kümme, oli mu rõõm otsatu, sest mulle kingiti nukk. Mitte küll see nukk, vaid teine, mis oli ka suur ja armas. See nukk muutus mu lemmikuks. Tal oli palju riideid, käisin nukuga õues jalutamas. Tundsin end emana.
Mängisime sõbrannaga "daamesid" ja „tegime suitsu“. Suitsuks olid parajateks juppideks murtud makaronid, mis mina panin vanaemalt saadud eestiaegsesse maniküürikarpi. Karp ise oli rohelise plüüsiga ja veidi kulunud välimusega. Maniküürivahendid kui mittevajalikud viskasin minema, oluline oli karp ise. Tegime suitsu ja ajasime peent juttu, mõnikord ka "vene" keeles. Kuna makaron läks suus pehmeks, siis hammustasime/sõime otsa ära ja nii sai varsti suits otsa ning võtsime uue.
Tegime endile võilillest pikad juuksed. Pika varrega võilillel lõhestasime varre neljaks, siis läks natukeseks vette, kus need mõnusalt lokki tõmbusid ja siis toppisime need juuksed mütsi või räti alla. Hea tunne oli seljal lokke raputada.
Kurereha kroonlehed kleepisime süljega küüntele – jälle peened daamid.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Liikumismänge mängisid poisid ja tüdrukud koos.
Poisid mängisid palju sõda, kus olid sakslased ja venelased, laskmine ja vangide võtmine. Jooks käis ümber majade, puuriitade ja kuuri. Oli kõva kisa, kõlas vene- ja saksakeelseid käsklusi. Vange natuke ka piinati: seoti käed selja taha kokku ja siis neid käsi tõsteti üles. Päris hulluks asi ei läinud, kui vang ikka hädaldama hakkas, lasti ta käed vabaks. Poistel olid kõigil püssid, valdavalt ise tehtud, sest poest polnud eriti saada. Minu vennale saagis isa lauajupist automaadi, mis nägi päris ehtne välja. Tüdrukutele olisõjamängus ette nähtud sanitari/medõe roll, aga kuna keegi ei tahtnud haavata saada, siis läks tüdrukutel passimine igavaks ja nad lahkusid sellest mängust. Poisse see ei seganud, eks tüdrukud olidki selleks mängu lastud, et nad ei viriseks ja tunneksid end ka osalistena mängus (ise teavad, kas mängivad või ei mängi).
Tüdrukud mängisid ikka rohkem kodu, samuti selliseid mänge, mis poistele tundusid igavad. „Telefon“, „Pallikool“ jt. rahulikud mängud.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti ja telefoniga ei mängi.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Neid mänge ei mängi.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Praegu, täiskasvanuna meeldivad erinevad lauamängud. Mängime koos abikaasaga, kuid rohkem laste ja nende kaasadega.
LAPSEPÕLVEMÄNGUD
VÄRVID (VÄRVIPOOD)
Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.
Mängu käik. Ostja tuleb poodi.
O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“
M.: „On küll.“
Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.
O.: „Palju maksab?“
Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.
Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.
Reeglid:
Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).
KAPSAS
Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V. „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V.: „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“
Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.
P.: „Mis suppi sa keedad?“
V.: „Kapsasuppi.“
P. :“Kus sa kapsaid said?“
V.: „Turult ostsin.“
P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“
V.: „Lähme.“
Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.
Reeglid:
TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA
Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.
VANAISA VANAD PÜKSID
Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.
HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM
Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.
MOORAMAA KUNINGAS
Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.
Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“
Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“
Lapsed: „Tööd otsime.“
Kuningas: „Mis tööd te oskate?“
Lapsed: „Kohe näitame.“
Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).
Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.
Reeglid:
KEERUKUJU
Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.
Reeglid:
MÄDAMUNA
Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.
Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.
Reeglid:
UHKA-UHKA, MINA PRII
Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.
TALLED-TALLED, TULGE KOJU
Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.
Ema: „Talled, talled, tulge koju!“
Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“
Ema: „Mis ta teeb?“
Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“
Ema: „Tulge ikka.“
Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.
Reeglid:
PALLIKOOL
Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.
Ülesanded olid sellised:
Sellega oli esimene klass lõpetatud.
Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.
Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.
TELEFON
Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.
Reegel:
VAATAME TÕTT
Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.
Reegel:
[1] Populaarne Eesti Televisiooni saade “Horoskoop” (1968–1973), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed seal kõlanud laulud said väga tuntuks.
LAPSEPÕLVEMÄNGUD
VÄRVID (VÄRVIPOOD)
Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.
Mängu käik. Ostja tuleb poodi.
O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“
M.: „On küll.“
Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.
O.: „Palju maksab?“
Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.
Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.
Reeglid:
Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).
KAPSAS
Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V. „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V.: „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“
Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.
P.: „Mis suppi sa keedad?“
V.: „Kapsasuppi.“
P. :“Kus sa kapsaid said?“
V.: „Turult ostsin.“
P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“
V.: „Lähme.“
Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.
Reeglid:
TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA
Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.
VANAISA VANAD PÜKSID
Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.
HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM
Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.
MOORAMAA KUNINGAS
Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.
Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“
Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“
Lapsed: „Tööd otsime.“
Kuningas: „Mis tööd te oskate?“
Lapsed: „Kohe näitame.“
Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).
Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.
Reeglid:
KEERUKUJU
Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.
Reeglid:
MÄDAMUNA
Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.
Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.
Reeglid:
UHKA-UHKA, MINA PRII
Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.
TALLED-TALLED, TULGE KOJU
Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.
Ema: „Talled, talled, tulge koju!“
Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“
Ema: „Mis ta teeb?“
Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“
Ema: „Tulge ikka.“
Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.
Reeglid:
PALLIKOOL
Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.
Ülesanded olid sellised:
Sellega oli esimene klass lõpetatud.
Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.
Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.
TELEFON
Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.
Reegel:
VAATAME TÕTT
Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.
Reegel:
Minu lapsepõlvemängud
Olen sündinud 1957. aastal ja kasvanud Haapsalus. Elasime väikses hoovimajas Komsomoli tänaval, mis asus Aafrika ranna ja lossipargi lähedal. Nii et mängumaa kulges õuest randa või siis õuest lossiparki. Lasteaias käisin ainult ühe aasta ja kuna mulle seal eriti ei meeldinud, siis ma jäin vanaemaga koju. Mängimiseks aega jagus küllaga. Meie naabrimajas elas minuvanune tüdruk, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Temaga sai mängitud tüdrukute mänge (kodu, arsti jne.)
Kui ma sain 5-aastaseks, kinkis tädi mulle saksa nukubeebi. See oli nii ilus ja armas! Seljas roosad beebirõivad, peas väike roosa mütsike, ja kui pöörasin nukku, kostis: "Mamma!" Suus oli kaks hammast ja ta lõhnas imehästi. Niikaua, kui suured inimesed teises toas pidutsesid, otsustasin mängida hambaarsti. Kui vanaema natukese aja pärast vaatama tuli, oli nukul juba palju parem, sest ma tõmbasin ühe hamba välja ja ta ei öelnud enam "Mamma!". See nukk on praegugi alles ja kaunistab diivanit. Selle nukuga on mänginud minu poeg, tütar ja pojapoeg.
Minu tädi ja vanaema sugulased elasid Tallinnas. Nii oli sealt pärit eestiaegne vitstest punutud nukuvanker (kahjuks see ei ole säilinud) ja plüüsist väike pruun mängukaru (minu kaisukaru), mis on tänini hästi säilinud. Mul oli roosast plastmassist nukumööbel, mis koosnes lauast, kahest tugitoolist ja peeglist.
Eriti uhke oli saksa portselanist nukuserviis. Seal oli supitirin, taldrikud, vaagnad, tassid ja kannud. Nendega ma mängisin harva, sest vanaema kartis, et ma lõhun need kiiresti ära. See serviis on praegugi pööningul kohvris, oodates väikest mängijat.
Igapäevaseks mängimiseks olid mul platsmassist nukunõud. Veel mäletan ma sellest ajast paberist nukke (poiss ja tüdruk). Karbis oli nende riiete garderoob (alates talveriietest ja lõpetades suveriietega).
Armsaks mänguasjaks oli mulle nukk nimega Priit. Tal oli kummist pea ja riidest täistopitud keha. Ta nägi välja peaaegu nagu Sipsik, aga ometi oli ta poiss – nukk Priit – ning ma tean kindlalt, et ta rääkis minuga, kui teised pealt ei kuulanud.
Väiksena ei osanud ma kaua aega ütelda „r“-tähte. Ema ja vanaema lubasid mulle osta rongi, kui ma tähe selgeks saan. Ühel päeval, kui olime linnas, nägin poe aknal oma kallist rongi, ütlesin: "Ema, palun osta mulle RONG!" See tuli põristades ja kogu oma ülejäänud elu põristan „r“-i edasi. Rongi ma sain – see oli puidust tehtud ning ma võisin tundide kaupa sellega mängida.
Kui ma sain 6-aastaseks, kingiti mulle puidust konstruktor. Vaat see oli mäng! Sai ehitada terveid linnu, külasid või kolhoose. Seal oli puid ja põõsaid ja loomalautu jne. Seda sai mängitud üksi, naabritüdrukuga või Tallinnast tulnud onupoja ja onutütrega.
Vanasti asus prügimägi praeguses Krahviaias lossi lähedal. See oli meie Aarete saar. Sõbrannaga korraldasime sinna mitmeid retki. Sõjasaagiks sain sealt portselanist teekannu ja PUNASE KLAASIKILLU. Me olime lummatud, sest läbi värvilise klaasi avanes meile uus muinasjutuline maailm.
Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. Nendest suvedest on meeles takjasõda, luurekas, pallimängud.
Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde.
Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus – oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.
Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.
Veel mängisime rahvastepalli ja mädamuna. Kui mu mälu ei peta, siis mädamuna reeglid olid sellised: üks lastest viskab palli kõrgele õhku ja hüüab kellegi nime, näiteks: „Maie!“ Maie püüab palli kinni ja ütleb: „Stopp!“ Mängijad ei tohi enam joosta, vaid on paigal. Palliga mängija valib enda jaoks kõige lähemal oleva lapse, tõmbab kingavarbaga joone ja teeb kolm hüpet ning viskab palli seisva mängija suunas. Kui see ei suuda palli püüda, on tema "mädamuna" ja ta peab palli uuesti mängu panema (seekord ilma nimeta, sest ta on mädamuna). Kui mängija on palli kinni püüdnud, hõikab ta palli üles visates juba kellegi teise lapse nime.
Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks:
1) Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Ütle, mitu seppa seda peavad parandama.
Ütle sina, väike tatinina!
See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni.
2) Punaste pükstega politsei,
ütles mulle: "Idii damoi!"
Mina ei mõistnud seda keelt.
Pöörasin selja ja näitasin keelt.
Kui ilmad olid vihmased, siis mängisime lauamänge („Reis ümber maailma“, „Lend Kuule“, „Tsirkus“, „Suusaretk“ või „Kirbumäng“). Sageli mängis lauamänge ka vanaema ja siis sai alati nalja. Vanaema läks hasarti ja süüdistas onutütart, et see teeb sohki. Mina ei saanud aru, mida see „sohk“ tähendab. Eks siis teised seletasid mulle. Kõik need mängud said mängitud aastatel 1962–1966.
1966. aasta suvel kolisime vanaemaga uude kohta, mis asus Komsomoli tänava lõpus. Maha jäid endised mängukaaslased ja armas koduhoov. 1967. aasta suvel olin paar nädalat Metsapoole pioneerilaagris, mis asus Läti lähedal. Seal toimus esimene öine häire, mis oli väga põnev. Röövitud oli meie lemmikkasvataja. Tänu suuremate kaasabile leidsime oma kasvataja pimedast metsast üles. Veel meenub laagrist üksteise pasteerimine. See tähendas seda, et kui kõik magasid, võtsid oma hambapastatuubi ja tegid naabrile mõnusa näomaalingu. Oli ka juhuseid, kus pasta sattus juustesse ja hommikul võis kuulda korralikku hädakisa kannatanult.
1968. aasta sügisel sai minu uueks kooliks Haapsalu I Keskkool. Sain tuttavaks oma klassi mõne tüdrukuga. Meist moodustus 5-liikmeline seltskond, kellega koos sai nii mõndagi põnevat mängida. Koolis, vahetundide ajal, olime pioneeride toas. Sinna oli toodud uus lauamäng (jalgpall – puust keeratavate mängijatega). Pidime peale passima, sest mängida-tahtjaid oli palju ja alati toimus seal ka rüselusi. Poisse oli alati rohkem ja nende jõud käis meist lihtsalt üle.
Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist." Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli – ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: "Oo, Valge Täi, sinna majja käi!"
Mõnikord mängisime garaažide vahel "Mary Poppinsit". Ka see mäng oli ülimalt populaarne ja tekitas vaidlusi, sest Mary Poppins sai olla ainult üks meist. Vahel harva tulime tagasi nukkude juurde. Nendega sai mängitud ühe tüdruku juures pööningul.
Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile.
Koolivaheajal käisid vahel Haapsalus nii onupoeg kui onutütar. Olime juba suuremad ja lauamänge enam nii väga ei mänginud. Peamisteks mängudeks said kabe ja kaardimäng. Vanaema ja meie pidasime lausa turniire. Kaardimängus oli vanaema kibe käsi ja ülimalt hasartne. Sageli läksime riidu või lõppes mõni mäng lausa nutuga. Lemmikmäng oli mul kaardimängudest "Perekonna tola". Veel mängisime "Paaris turakat", "Botkitnoid", "Linnade põletamist" ja "Bismarckit." See viimane oli lausa teadus, mis õpetas mõtlema.
Peale selle sai nii koolis kui ka kodus mängitud "Laevade pommitamist". Ruudulisel lehel on joonistatud kast, kus on märgitud külgedele tähed ja numbrid. [JOONIS] Kasti sees on laevad (ühe-, kahe- või kolmekohalised). Mängija küsib tähe ja numbri kombinatsiooni. Näiteks „a1“. On tabamus ja öeldakse: "Pihtas ja põhjas!" ning värvitakse ruut ära. Võitjaks saab see mängija, kes laseb kõik laevad põhja.
Sugulastega sai mängitud ka kopkamängu. Selleks oli vaja väikest taskukammi ja 1-või 2-kopikalist. Kammi servaga vajutati kopikat, püüdes tabada 5-, 10- või 20-kopikalist. Võitja pidi aga raha alati vanaemale tagasi andma.
Sünnipäevaks oli mulle kingitud lotomäng. See koosnes õhukesest papist tehtud mängukaartidest, mille peal olid numbrid ja kott puust numbritünnidega. Mängujuht võttis kotist tünni ja ütles numbri. Võitjaks sai see, kes oma lehe kõige kiiremini numbritünnidest täis sai.
I korrusel elas kaks poissi. Kui neil oli väga igav, siis kutsusid nad mind enda juurde mängima. Põhiliseks mänguks oli jalgpall (metallist mängijatega ja kuul oli jalgpalliks). Iga mängija oli vedruga ja tuli omada käteosavust ja tunnetust, et teha sööt õiges suunas.
Nende mängude periood hõlmab aastaid 1967–1971. Ja siis saabus üleminekuiga, kus mängud ja mängumaa libisesid minevikku ja ees terendas mäng „Täiskasvanuks saamine“.
Oma lastega olen mänginud lauamängu "Reis ümber maailma" 1990-ndate aastate keskpaiku ja ka natuke kaarte. Aga need emotsioonid ei olnud enam nii kirevad, kui lapsepõlves vanaemaga mängides. Ainult oma viieaastase lapselapsega olen taas pöördunud lapsepõlve mängudemaale. Mängin temaga trollide-kollide mängu (tekk on koobas, vanaema on troll-koll ja lapselaps on trolli vang). See mäng on täis hasarti, kartust ja põnevust. Vahel arvan, et teen lapsele liiga, aga poiss tuleb siis kavala näoga ja ütleb: "Vanaema, mängime trollimängu! Eks!" Ja muidugi jalgpall meie kahe vahel. Ning taas olen ma väravavaht ja kesktormajaks 5-aastane Gregor.
Praeguses kiires ja tehniliselt modernses maailmas on kindlasti omad mängud. Ma usun, et ka tänapäeva lapsed mängivad sama fantaasiarikkalt ja huvitavaid mänge kui meie omal ajal. Jah, võib-olla ei saa iga laps taguda hoovis palli või mängida mõnda muud huvitavat mängu, sest ta elab magalarajoonis. Kuid ma arvan H. Männi luuletuse "Muinasjutujänesed" sõnadega…
_ " _
Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad,
tegin kaasa kõik seiklused
kuumas Aafrikas
kollasel Hiinamaal
minevikus ja tulevikus.
_ " _
Aga jänesed elavad laste juures edasi.
Ma ei näe, aga tean seda,
ma ei kuule, aga aiman seda,
sest lapsed ei saa ju üksi
nii rõkatavalt naerda ja kilgata.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Sündisin Tallinnas, kuni viienda eluaastani elasime Veerenni tänaval ehedas agulimiljöös. Väike ahiküttega korter, kahekorruseline puumaja, mille hoovil oli tsementpõranda ja suure katlaga pesuköök ja veel üks "hoovimaja" (tagaküljega hoovi poole? – mäletan, kuidas selle hoovimaja ja plangu vahele jäi kitsas vahe, millest läbi hiilida sai). Hoov oli tallatud rohuga ja tolmune, tagaosas kasvasid sirelid ja marjapõõsad ning olid peenrad, servad laudadega piiratud, sinna aga lastel oma mängudega asja ei olnud – muidu tuli pahandus. Tänaval oli suurtest paeplaatidest kõnnitee, maja ja tänava vahel kõrge plank.
Kui olin viieaastane, kolisime uude neljakorruselisse kolme trepikojaga majja praeguses Uues Maailmas. Rajoon oli endiselt samasugune vana armas agul kui enne, kuni raudtee ja Lilleküla jaamani. Meie maja taga oli suur hoov, mille keskel liivakast, ühes küljes garaažide rida ja tagaosas pesunöörid. Hoovi ümber oli roheline lippidest tara, millest oli päris hea üle ronida, ülemise põikpuu peal sai isegi istuda. Hoovile järgnes lasteaed ja selle hoov, mis õhtuti samuti ümberkaudsete majade laste mängumaaks muutus.
Samal ajal oli mul lapsepõlves paralleelmaailm, kus veetsin kõik nädalavahetused, koolivaheajad ja suved – vanaemade juures Tuhalas Harjumaal. Väike asunikutalu mäekünka otsas, kuiva jõesängi kaldal, allikad, lepik, hobused, lehm, lambad, kanad, heinategemine ja lammaste köietamine. Vanaisa suri, kui olin 10-aastane, vanaema, kui olin 15. Sinnamaani lugesin oma tegelikuks koduks ikka seda paika päikese all. Majal oli puutrepp, kus hea istuda, trepikojast läks lai redel-trepp pööningule ja uks tahatuppa ning sahvrisse, otse uks kööki, mille tagumisest osast pääses vanaema-vanaisa magamistuppa. Põrandad olid laiadest laudadest, seintel ülaosas tapeet, all puitbarjäär. Pliidi ees vanaisa eluajal raiepakk ja haokubu, hiljem vanaema enam hagudega ei kütnud. Maja ümber aed (mille nurgas otsaga vastu küüni vana palkait), sellest väljas kummelise õuemuru ümber kõrvalhooned: küün, tall ja laut – viimased otsakuti koos. Ümberringi metsad ja heinamaad.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Linnakodus oli õhtuti ikka paar tundi mänguaega, kuna õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Talvel lumega hoovis väga tihti ei mängitudki, aeg kulus rohkem lugemisele, vahel käidi kelgutamas ja liuväljal.
Maal olid mänguaeg ja -vabadus peaaegu piiramatud. Oma voodi ära tehtud ja toa põrand allikaojasse kastetud lehisvihaga puhtaks pühitud, võis mängudele ja metsaretkedele pühenduda, kuni tühi kõht end meelde tuletas. Tööd olid ikka ka, aga rohkem heinaajal. Muidu vast kokku pool tundi kuni tund päevas: lehmaketti edasi tõsta, tuppa puid tuua, kanadele ja seale kartulitest rohtu kitkuda.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Lugemine, lugemine, .... lugemine. Lisaks "ekspeditsioonid" metsa, onnide ehitamine, ilusate kivide ja kivististe otsimine, ujumine, lugude väljamõtlemine, mida mõttes või tegelikult läbi mängida.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Linnas oli esimeses kodus mängupaigaks hoov, tänavale ei tohtinud minna ja toas oli kitsas, sinna ei saanud kedagi kutsuda. Hiljem oli mängupaigaks oma maja hoov ja lasteaia õu seal kõrval, liivakast. Õues olid tagumiste sissepääsude juures paeplaatidest kattega müüri moodi piirded, seal peal sai istuda-turnida. Korter oli kahetoaline, seal saime küll 5 aastat noorema vennaga mängida, aga mitte sõpru külla kutsuda. Lasteaia hoov kõrval oli karussellide, ronimisredelite ja suurte liivakastide tõttu ihaldatud mängupaik, aga sealt tuli olla valmis kiiresti põgenema – tegelikult seal mängida ju ei tohtinud.
Maal oli mängupaiku lõputult, kuid lemmikuteks olid maja taga kuivas jõesängis kasvav lepik, kus voolas allikas; kunagine hobusetall oma latrite ja põnevate vanade esemete ning tööriistadega; karjamaa kuiva jõesängi nõlvadel, kus all orus kasvasid kullerkupud ja üleval metsmaasikad ja muulukad.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Kooliga ei seostu küll ühtegi mängu, vahetundides pidi jalutama kahekaupa rivis ja peale tunde lidus igaüks koju, et siis hiljem võib-olla uuesti kokku saada. 1. klassis käisin endises 22. keskkoolis, sealt tulles jäi koduteele suur puust liumägi, millest allasõitmine tihti kojujõudmise hilja peale venitas.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Linnas ikka õhtuti, aga pimeda peale jääda ei lubatud, ainult liuväljale vahel. Maal võis mängida igal ajal ja kohas, kuigi talvel pimedas ikka rohkem toas.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Onupoeg, onutütar ja teised sugulaste lapsed ning nende sõbrad sünnipäevadel. Neil oli üks emapoolne sugulane, meist 3–4 aastat vanem tüdruk, kes meile (mäletan seda alates 5–6-aastasest kuni 13–14-aastaseni välja) igasuguseid mänge organiseeris.
Maal mängisime põhiliselt neljakesi: meie onutütrega olime ühevanused, onupoeg aasta noorem, minu vend 5 aastat noorem - eelkoolieas pigem segaja kui mängukaaslane. Kodus kahekesi mängisime ka vennaga, siis teisi lihtsalt polnud.
Linnas hoovis oli meid tosina jagu, igas vanuses ja igasuguseid. Korraga muidugi nii palju tavaliselt õues ei olnud, aga vahel juhtus sedagi. Lapsi oli majas rohkem, aga mõni ei saanud tervise pärast mängudest osa võtta ja mõned olid veel liiga väikesed. Need kes juba liiga suureks said, jäid ka aegamööda mängudest kõrvale.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Osaliselt kattus. Head sõbrad olime onupoja ja onutütrega, kellega koos ka palju mängisime. Linnas kohtusime põhiliselt sünnipäevadel ja perepidudel, maal vanaema juures ka niisama.
Oma klassikaaslastest sõpradega koos eriti ei mänginud, ka pinginaabriga, kellega olime eriti head sõbrad. Käisime kinos, jalutasime linnas, arutasime-jutustasime.
Oma tänava ja hoovi lastega mängisime hoovis ja tänaval, kodus külas käis mul ainult allkorrusel elav paralleelklassi tüdruk. Hoovis oligi ainult mänguseltskond, muul ajal nendega sõprust ega läbikäimist polnud.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid minu mänguseltskondades küll koos, kuid "venelaste maja" lastega koos ei mängitud, pigem kakeldi ja vahel päris tõsiselt. Naabertänavas asus nimelt sama suur neljakorruseline maja kui meie oma. Kuna kortereid sai töökoha kaudu, siis elasid meie majas ainult eestlased, naabermajas aga mingi tehase venelastest töötajate pered. Põhiline lööma käis lasteaia hoovis mängimise õiguse pärast, aga vene poisid kiusasid igapidi ka tänaval. Sõimasid muidugi fašistideks ka!
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Tülid tekkisid põhiliselt siis, kui keegi arvas, et sohki tehti. Vahel oli see tõsi, aga vahel ka mitte. Näiteks keegi piilus peitusemängus või pimesikus, luges "pidamise" ajal valesti – mitte viiekümneni, nagu tavaks vms. Tavaliselt eitas süüdlane kõike, aga kui teised ei leppinud ja jonni edasi ajasid, siis järgnes: "Te olete lollid, mina teiega enam ei mängi!" ja tönnides tuppaminek. Järgmiseks korraks oli kõik unustatud ja mängiti edasi.
Kodus ja maal tulid tülid põhiliselt sellest, et vend oli meist palju noorem, ei suutnud meiega sammu pidada ja virises. Siis vahel panime tema eest plehku, aga saime riielda, sest pidime ju väiksema järele vaatama.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Isa mängis meiega kabet ja käis vahel suusatamas, "maadles" ja müras, eriti vennaga, kui see väike oli. Emaga mängimisest pole küll ühtegi mälestust.
Ise mängisin lastega, kui nad väiksemad olid, igasuguseid ise väljamõeldud muinasjutumänge – filmidest ja raamatutest pärit süžeede edasiarendusi. Saunas käies oli meil abiks kuri nõid tädi Rumpumpel, kes ei näinud lapsi, kui nad olid seebivahuga kokku tehtud või juuksed šampooniga hõõrutud. "Immuniteet" kestis ka pärast loputamist.
Nüüd, kui lapsed suured, mängime perega kokku saades tihti lauamänge, kuna vanem poeg on suur lauamänguhuviline ja tal on neid päris palju.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin palju. Väikesena karvaste mänguloomadega, nukke mul eriti polnud ja nende riietamine mind ka ei huvitanud – rohkem olid nad koos loomadega mingi loo tegelased.
Maal ehitasin onne ka üksinda, kui teisi polnud, korraldasin 1-liikmelisi ekspeditsioone tundmatutesse metsasügavustesse ja mõtlesin endale kaaslasi ja seiklusi välja.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Linnas tuli keegi õue, siis lisandus veel keegi: "Mängime midagi!" – "Mida?" Keegi tegi ettepaneku ja kui teised nõus olid, siis läks lahti. Kui meid mängu jaoks väheks jäi, siis lasti all selle korteri uksekella, kus mõni mängukaaslane elas, see pistis pea aknast välja ja siis karjusid kõik: "Tule õue mängimaaaa.." Enamasti pistis siis pea välja ka mõni vanem majaelanik ja hakkas hurjutama, et mida te röögite!
Maal olin ettepaneku tegija tavaliselt ma ise, vahel ka teised.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Minu mänguseltskondades mängisid poisid ja tüdrukud koos, tuttavate juures tuli kuulu järgi ette ka seda, et tüdrukud mängisid näiteks ka paberist nukkudega ja poisid midagi muud.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Ma elasin trammitee kõrval Kalamajas, inetus pruunis puumajas nr 28 korteris 5. Alguses oli tänava nimi ja iseloom nõukalik: Kalinini. Miilitsad jõlkusid siin tihti, sest asotsiaalset kontingenti oli palju. Majal oli suur hoov ja selle ühes servas pesuköök katlaga – kila-kola täis, kuid aeg-ajalt seda siiski kasutati (tänaseks on see unikaalne abiruum kahjuks lammutatud). Hoovi teises servas olid puukuurid ning meie briketikelder oli hoovimaja all. Oma maja kelder oli õõvastav: pime, hallitanud, külm. See-eest asus katuse all põnev pööning pesunööride, tuvide ja ümmarguse aknaga. Tagaaed metsistunud tikripõõsaste ja plärutavate vanameestega oli koerakakat täis. Vahtrapuu, mille lehed koputasid aknale ja vahel ehmatasid, jagas lahkelt tasuta lelusid, lehti ja "ninasid". Kalamaja õhustik. Vanaema elas ka lähedal, Köie tänavas, nii et mängisin rohkem tema juures (väiksem suletud hoov ja tagaaed, madal köögiaken, kust mul silma peal hoiti, puhas õuemuru, kuhu sai teki laotada ja lugeda luuletusi ja muinasjutte, maikellukesed ja metsmaasikad). Ka vanaema maja juurde kuulus tore pesuköök suure katlaga, kuhu sai sisse ronida ning peitust mängida. Ka see on lammutatud. Õue kõrval toomingal laulsid ööbikud, kuid puu nuditi ära, kuna vajas naabermaja päevitamist armastavate mamuljade eest päikese. Mõnikord oli Kalamaja ka hirmutav – tulekahjud, mida kartsin nagu vanatühi välku.
Kuid pool minu aastast möödus Viljandis, kus elas teine vanaema eramajas koos aiaga (aed on siiamaani džungel ja ergutab samavõrd fantaasiat). Vanaema pidas ka loomi: kanu, muskusparte, varem kalkuneidki ja angooraküülikuid. Mängisin ainult õues. Lemmikmäng oli "Laseme leebet, nii et keegi ei tea, kus me päev otsa oleme". Teate seda mängu? Ma võitsin iga kord. Palju vaba murupinda ja põnevad hekialused käigud umbtänavas. Kummaline on see, et järgmise aasta (2014) Viljandi Pärimusmuusika Festivali teema on samuti „Mäng“. Viljandis oli ja on lähedal ürgorg oja, saarekese ja suure Piraadikiviga (selle nime panime ise, aga kuna tal mingit ametlikku nime pole, võiks see ju jäädagi...), ujumiskoht mänguväljakuga, väiksed kunsttammid/kosed, kust sai närvikõdi himustades üle lipata, parditiik, palju plõksutaimi, hundinuiasid ja paraku ka nõgeseid. Vanasti olid linnapiiril lehmad, praegu on samas kohas uusrikkad, aga suurt vahet pole.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Piiramatult, aga ma tegin heameelega tööd ka (rohisin, käisin metsas marjul ja tampisin kanadele söödaks naate ja nõgeseid). Töö on ka mäng – sul on vastutus, oled suurem kui muidu, tähtsam kui tavaliselt. Kuna mind "paigutati" Viljandisse eest ära, siis mis mul muud teha oli, kui mängida ja metsas luusida.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Seigelda ja uidata mööda ümbruskonda ning kujutleda end metshaldjaks, mereröövliks või maadeavastajaks. Või spiooniks, musketäriks, robinsoniks.... meeldis linde narrida (vilistades) ja turnida puude otsas.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Mängupaigad linnas.
1. Lasteaia hoov. Ronimispuud ja liivakastid.
2. Koduhoov. Pori. Seal ma eriti ei mänginud, sest nii võis kogemata joodikute korteri aknast välja lendavate taldrikutega pihta saada. Mulle meeldis pööning, kus oli ka nahkhiiri, tuvisid, kuivasid naabrinaise kahe meetri laiused roosad trussikud ja rinnahoidjad, mida oleks saanud kasutada võrkkiigena, samuti oli pööningul kelkusid ja suuski, raamatukaste ja mõned hiirelõksud. Ning kummikuid. Ning mõnikord oli seal ka Vasja. Ja siis me saime enda pere kasutusse ka huvitava keldri, mis oli kuulunud teatrikunstnikule ning seal vedeles maske, tüllseelikuid ja pitsilisi musti vihmavarje. Aga keldris ajas solgikaev vahel üle ning sellepärast see ei olnud nii lahe kui pööning (kuigi võis mängida, et oled merehädas ja vanast lehvikust parvel üle kobrutava halli mere mandrile ujuda). Isver, mänge oli nii palju! Kelder oli ka vanu ajakirju täis ning sealt võis pilte välja lõigata ja kleepida muinasjutuks kokku a´la Onu Raivo, mängida tasapinnal multikat. Pööningut ma ei kartnud, ainult selle treppi, mis kägises ja oigas nagu vaim.
3. Mu oma toa nurk. Toas peamiselt joonistasin, ehitasin paberist suuri muinasjutulinnasid ning meisterdasin nukke, loomakesi ja igasugu koledaid elukaid.
4. Lasteaed, toas ronimispuud, lai põrand, toolid.
Mängukohad maal.
1. Aed. Aed oli huvitav nii suvel kui talvel. Suvel olid seal lilleõied, herned ja murtudsüdamed, millest said rüütlid ja haldjad, kalkunid, keda sai kiusata, ja pardid, kes kiusasid mind. Varem oli meil ka kass Kiki ja koer Bella, aga nad jäid järgemööda auto alla, ning rohkem meile kasse-koeri ei toodud. Olid ka Taivo ja Mari, üleaedsed, aga ma pigem eelistasin siiliga mängida...
2. Viljandi surnuaed. (Ojaa, mul oli seal palju sõpru. Kummitusi.) Viljandis on Metsakalmistu ja Riia mnt. surnuaed, mõlemad on vahvad kohad. Omamoodi mäng oli ka see, et sai kujutada ette, kuidas kividele raiutud nimede taga peituvad inimesed välja nägid ja mida nad ütleks inimeste kohta, kes iga päev neist mööda tatsavad.
3. Paala järv. Seal sai ujuda ja võistelda, et kes kapitaalsemalt kaldamudasse kinni jääb või kelle peale kalamehed esimesena karjuma hakkavad. Mõned võistlesid ka nahale rantide päevitamises, kuid mina isiklikult vihkan päikest, sest ma olen selle vastu allergiline.
4. Lossimäed. Seal sai ümber varemete joosta ja kiljuda ning rippsilla kiirületamise südikuses võistelda.
5. Loodi põrguorg. Metsamängud. Marjadest keede tegemine. Sipelgad ja kuklased ning koopavaimudele hõikamine ja lillede ning marjade ohverdamine.
6. Lilli küla, sugulaste juures. Kiikumine suurel külakiigel.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Palju. Vahetunnis keksu, kummikat[1], aga kuna mu pahkluud üldse hüppamist ei kannata, siis ma seda kaasa ei teinud – kohe väänasin jala välja... Esimeses klassis oli meil pikk vahetund peale lõunat, siis meeldis kõige enam joonistada stseene ühe enda välja mõeldud tegelase, Kõps-karu elust. Tegime seda koos klassiõega niikaua, et jäime matasse pool tundi hiljaks. Hiljem sai mängida laevade pommitamist... Minu jaoks oli koolis õpitav piisavalt põnev ja pani mu fantaasia kappama, nii et mängida polnud enam vajagi. Siiski jäin mõnikord tunnis fantaseerima, mängima kujutluspiltidega, näiteks kuidas kassid koolis käiks või kui õpetaja oleks draakon...
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Kui tuju tuli. Ümbritsev ei omanud mingit rolli. Kõik said mängu kaasa tõmmatud. Ka loomad, kuigi see ajas neid vahel segadusse. Mind ei takistanud eriti miski, olgu paduvihm või lumetorm või semestri tähtsaim kontrolltöö.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Õdesid-vendasid mul ei ole ja sugulastest elasin kaugel. Noh, Mustamäe on ju kauge. Kodus mängisin enamasti üksinda. Naabrilastest mul kunagi üks mängukaaslane oli, Margit oli vist tema nimi. Ta oli raskest perest ja selline pisut räpakas. Lasteaiakaaslastest Raivo ja Kristjan. Raivo oli prullakas ja endassetõmbunud, teised temaga ei mänginud. Me mängisime rallikaid. Mul oli Žiguli ja tal Moskvitš. Raivo oli tore ja heasüdamlik. Kahjuks teda enam pole, ta lahkus elust vabatahtlikult. Kristjan oli minuga ühel ja samal päeval sama tunni sees sündinud. Tema sai alati kutsu pildiga tordi ja mina kiisu pildiga, aga ma uuristasin enda omasse kohe hiireaugud sisse ja siis me sõime Kristjani oma.
Viljandis oli meil selline oma jõuk umbtänava lapsi, kes korraldas igasugu aktsioone ja lehvitas õhtuti tänavaotsas loojuvale päikesele. Aga seiklema neid koos minuga ei lastud, nad viidi pigem suure Volgaga vanaema põllulapile peete rohima.
Minu tädipoeg oli ka mängukaaslaseks, aga ta on minust oluliselt noorem ning palju vähem pöörase fantaasiaga. Temale meeldis, kui raamatuid ette loeti ja iga tegelase häält eri viisil tehti. Nii ma siis etendasin tervet Vahtramäe Emilit. Vanaema mängis hobust.
Koolikaaslastega mängisime rohkem sünnipäevadel. Olid sellised standardsed mängud, viktoriinid jne, kuid lavastasime ka muinasjutte ja võtsime neid linti kassettraadioga. Meil oli oma (mustast huumorist nõretav) Punamütsike, absurdihõnguline Lumivalgeke ning anarhistlik Saabastega kass.
Minu esimene pinginaaber Annika armastas väiksena alati kaarte mängida. Minule tundus kaardimäng hirmus igav. Liiga raamides, liiga palju numbreid.... koos mängisime algklassides Soome suusatajaid. Me teadsime Marju Matikainenit, aga rohkem naissuusatajaid ei teadnud. Mõtlesime ise välja. Nii sai minust Helmi Hetikäinen ja seal me siis suusatasime koolistaadionil ning lällasime soome keeles.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Ei, mul on alati vähe sõpru olnud. Õigemini nii palju sõpru, et ei jõua sõbraks õieti saada. Tüdinen inimestest kiiresti. Võib-olla näen nendeski mänguasju? Mul on paar sõpra tegelikult ja ülejäänud on head koolikaaslased ja mõttekaaslased lihtsalt.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Aeg-ajalt käis Viljandis ka üks mustlane meiega mängimas, aga eriti segunemist ei olnud. Ma olin ise ehk kõige ebatavalisema välimusega. Kalamajas ma venelastega üldse ei mänginud. Nad olid kõik vanemad, jõid õlut ja ei sallinud ka eestlasi eriti.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Kunagi tahtsime minu sünnipäeval Leonardo Da Vinci vaimu välja kutsuda, aga üks tüdruk tahtis hoopis Ayrton Sennat ja siis me loopisime üksteisele torti näkku, aga pärast leppisime ära.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Mängisime näiteks isaga täringumängu, kus tuli erinev arv punkte visata. Mitte kunagi ei mänginud kaarte. Lemmikuteks olid tähe- ja sõnamängud: sama-tähe-mäng, kus tuleb leida lind, loom, lill, linn, söök, riideese ja masin sama tähega. Või siis poomine. Millegi kirjeldamine toas kehakeele abil. Mõistatused. Õues meeldis meile käia kõige enam tuisu ja tormiga. Siiani läheme esimese lumetormiga õue (eriti, kui linnavõim selle eest hoiatab või ära keelab) ja teeme lumes mustreid, fotolavastusi ja kaadreid jõulukaartide tarbeks. Oleme kehastunud kaameliteks lumes ja hiina päkapikkudeks. Samuti mängisime kreeka-rooma maadlejaid.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Mängisin, et loomad vallutavad maakera ja rajavad oma ühiskonna. Mängisin tulnukat, piraati, kummitust... Et olen arhitekt (kuigi ma seda keerulist sõna ei teadnud, aga tahtsin linna ehitada), või olin kapten, või detektiiv. Tihti olin lihtsalt üks metsik tegelane, kes oskab moonduda puuks, järveks või draakoniks, lennata kuule ja seigelda loodusteadlasena mööda kontinente.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Töö oli tehtud ja aega oli üle. Mõnikord, teistega koos mängides, tehti otsus selle põhjal, kui kaua vanemad või vanaema poes käia võiks. Natuke seikluslikumaid mänge ju sai mängida vaid siis, kui täiskasvanuid polnud.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Isver, ei mäleta selliseid hierarhilisi asju, polnud nii tähtis.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Emme-maritsu flore, emmeri, emmera, tšiki tango, tšiki tango, one-two-three! See oli vahetunnis tolle mängu salm, mida allpool kirjeldan (astute jala peale "Three!" juures kellelegi).
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Viljandis mängisin elulõnga õitsenud nupsudega: värske toores nups oli prints ja kohev, kuiv nups oli vana kuningas. Prints abiellus floksiprintsessiga, aga siis üks erksavärvilisem floks muutus kadedaks ja palkas hulga kannikestest sõdureid, kes röövisid printsessi ära. Prints kogus kokku sõjaväe. Võitluses hukkus paarkümmend elulõnganupsu. Aga siis vana võlurist kuningas käratas, et aitab jamast, ja läks tädi Luule kilpkonna Dorudi´ga laia ilma rändama...
Metsapiigade mäng Viljandis, Ueveski orus. See käis nii, et sa hiilid kodunt välja ja lähed orgu. Siis kõnnid ja uitad ja kui näed lille või lindu või mutukat, pead ütlema: "Tere, ... (vint, kuklane, tulikas jne)." Kes valesti ütles, pidi leidma 5 samasugust eset (kivi, käbi, tõru jne.) Üldjuhul metsapiigad lihtsalt uitasid ja läksid igalt poolt läbi – võsa, hein, muda, kivine jõgi, lirtsuv sammal, ei tohtinud nina kirtsutada. Kuna me kartsime kaane, siis... jõgi oli pisut hirmuäratav.
Üksiku saare mäng Ueveski orus. Seda mängisime siis, kui käisime jõe ääres pesu loputamas. Orus oli jõekäärus suur lõhkine kivi, üle kivi sai pisikesele saarele. Siis olin mina Robinson ja tädipoeg oli Reede. Õigemini Neljapäev, sest pesupäev oli ju neljapäev. Kivist üle ronimises käis võistlus, samuti jõe ületamises kivilt kivile hüpates. Mõnikord mängisime lihtsalt üksiku saare elanikke, vahel tulid naabripoisid saart vallutama ja ajasid meid minema. Me kasvatasime saarel tigusid ja sipelgaid.
Toomine. Riukalik mäng. Istute rivis, silmad suletud või kinni seotud ja keegi toob midagi oma aiast ja paneb teile suhu. Vahel on see maasikas, vahel on see nõgeseleht või vihmauss, aga sa pead suu vähemasti kinni panema kuni tooja kümneni loeb. Kui enne välja sülitad, siis oled uus tooja. Ma sain kaks korda vihmaussi, mida ma ei sülitanud välja, aga siis topiti mulle suhu tükk piimašokolaadi ja seda ma vihkan. See lendas asfaldile...
Hekiluurekas. Viljandis elas igasugu imelikke inimesi ja kõik meile umbtänava piraatidele ei meeldinud. Näiteks üks naisterahvas, kes käis lilla parukaga ja mukkis end jõhkralt. Siis oli meil hekivaritsus, sest umbtänavas oli üks hekk seest õõnes, ta oli hästi tihe. Mõnes kohas olid hüppeavad, siis me hüppasime heki seest välja ja ehmatasime Silvia ogaraks. Selles me saavutasime juba meistritaseme. Oleksime peaaegu meistrivõistluste alaks pakkunud...
Mängisin peamiselt poistega ja lemmikmäng oli "Sõidame laevaga Soome!" Praam käis 4 korda päevas, sõita said, kui olid meremees või Pipi (mul on punased juuksed, ma sain kogu aeg sõita, sest see oli ju Pipi isa laev...) ja Soomest tõime banaane ja kinkisime kõigile. Ükskord tõi Kristjan minu mäletamist mööda sigareid, kasvataja kuulis ja tuli ilge jama...
Samuti oli lasteaias tore mäng see, et tõused vaikse tunni ajal üles ja proovid välja hiilida, nii et kasvataja ei märka, tuua garderoobist saapaid ja pista neid kaaslastele teki alla, nii et nemad ei märka, enne kui üles ärkavad.
Mõnikord mängisin floksiõite missivõistlust. Olid lausa erinevad voorud: kuidas värv särab päikse käes, kas ta maitseb kalkunile, vastupidavus ja pidulik kõne. Kirju floksiõis võitis tihti.
Oli mingisugune mäng kooli koridoris, kus minu arust sai ka haiget, sest tuli kellelegi varba peale astuda, ja sinna juurde kuulus see salm (4.3.), hüpeldi salmi lausudes ja "three" juures... aga ma ei mäleta rohkem. Klassiõde vastas järelepärimisele, et mingeid reegleid ei olnud, tuli olla lihtsalt kiire.
Marju Matikainen, Helmi Hetikäinen (ja kui rohkem mängijaid, siis ka Harri Kirvesniemi ning Matti Puntti) võistlesid omavahel vigursuusatamises koolistaadionil.
Maastikumängud Viljandis, koduümbruses. Midagi luureka taolist mängisime me küll, jättes maastikku tähiseid ja joostes mööda orgu. Rohkem ei mäleta.
Pimesikk. See oli ainult sünnipäevamäng. Meie tegime nii, et sa pead kobamise peale leidma enda arust õige inimese ja näiteks ta nina pigistama vmt.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud mingeid hierarhilisi rolle, rohkem oli tegu fantaasiamaailma sukeldumisega. Vaba mõttelend. Avatud Ringi põhimõte.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mänguasjadest meeldisid mulle rohkem ehitusklotsid, konstruktorid. Poodi, kodu ega arsti ma ei mänginud. Mängisin loomaaeda, koertekasvandust (laua all, hammustasime ka laua ääres istujaid jalast). Mõnikord mängisime õukonna vastuvõttu, tondilossi või moedemonstratsiooni. Kuna mu ema armastas õmmelda, oli tal palju kangaid, mida sai endale ümber drapeerida ja siis uusi moode tutvustada. Nagu öeldud, mänguasjad tulid peamiselt loodusest või tegin need ise. Ja need ei olnud nunnud ja viisakad, pigem üsna ebatavalised.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Me mängisime kõike koos, kuigi mind teiste tüdrukute mängudesse eriti ei kutsutud. Seal oli tingimuseks nt teatud nuku (Barbie) olemasolu ja meil peres nende jaoks raha polnud. Kui ma lõpuks endale Barbie sain, ajasin ta esmalt kiilaks ja panin punkari riided selga... Tihti olid mu mängukaaslasteks just poisid, sest mul on liiga rahutu loomus ja ülevoolav kujutlusvõime, et rahulikult nukkudega mängida.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Siis, kui mina laps olin, neid veel eriti polnud. Vist 7. klassis puutusin ema töökohas kokku arvutiga, kus sai mängida sellist ampsaja-mängu, et kollane pea sööb pallikesi ja teda ennast varitsevad haid ja draakonid. Saavutasin 4. taseme, aga see oli igav. Mul oli tunne, et kui istun ekraani taga, saab mind kontrollida. Ma ei ole vaba. Mobiiltelefoni sain alles aastal 2004 :-))
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?Ei. Aga oleksin väga tahtnud Hugot mängida, mida näidati Yle TV2st[2] – seal jooksis väike troll ringi ja kogus kullapotte. Mööda raudteed, lennukiga, metsas, kaevanduses. Sai telekapuldiga juhtida. Eestis sai ainult vaadata, kuidas soomlased mängivad, jube kadedaks tegi. Muidu mulle videomängud ei meeldi, need on liiga lärmakad, ma ei kuule omi mõtteidki. Ja mis mäng see õieti on, kus sa ise ei mõtle, vaid ainult reageerid. Ma tahtsin ise oma fantaasiamaailmu juhtida.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Praegu on minu mängukaaslasteks – fantaasiarännakute kaaslasteks, kellega argirutiini peletada naljatamise ja luiskelugudega – töökaaslased Lennusadamas. Tore ja vaimukas seltskond. Tavasituatsioonidest muuseumis saavad meil isekeskis montypythonlikud absurdikillud. Mängin kujutluspiltidega. Kirjutan praegu raamatut ühest rebasest... ja kummitustest, maa-alustest linnadest jmt. Keel, folkloor, maastik, ajalugu – need on mu mänguasjad. Minu sõprade head ja veidrad omadused. Ja palju muud. Ma pean lihtsalt pidevalt fantaseerima ja nalja tegema ja näen kogu elu läbi mänguliste prillide. Loodan, et ma seda pikka küsimustikku täites päris prille ei saa...
Minu lapsepõlve mängumaa
Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.
Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.
Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi "Barbie" valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda.
Talved olid tollal väga tuisurohked ja pakaselised. Aiaäärtesse tekkisid kõrged hanged, mis tundusid hiigelsuurte valgete patjadena. Kui ilmad läksid sulale, hakkas hange alumine külg tasapisi tilkuma ning sinna moodustus kristallist loss! Imepeened jääpitsid ja klaasjad läbipaistvad seinad andsid toitu lapsemeele loovusele näha seal hoopis kalliskivides säravaid saale… Talvel olid minu võlumaailma tegelased jäätunud puuoksad või pulgakesed, aga ikkagi printsid ja printsessid. Ma elasin enda loodud maailmas ja mängides ei märganud külmetavaid sõrmi.
Minule kingiti ka poest ostetud mänguasju. Sünnipäevadeks sain karvase koera, metallist hoburakendi, millel istus kutsar; mul oli plastmassist paat ja nuku pea, millele vanaema kaltsunuku keha juurde õmbles. Onu meisterdas puidust loomakujukesi ja tegi kondivurri.
Kui kätte jõudis kooliaeg, pidin tagasi koju pöörduma. Mäletan, et tundsin suurt hirmu teiste lastega suhtlemise ees ja hoidusin omaette. Kodumajas elas mitu peret, kus olid minuvanused vene poisid. Kuna ma tookord vene keelt ei mõistnud, ei võetud mind kaua ka omaks. Tasapisi hakkasin mõnda sõna oskama ja vanuse kasvades hakkas minu arglikkus kaduma. Mingil hetkel kutsuti mind juba nende mängudesse kaasa.
Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima.
Teine lemmikmäng oli jalgpall, mida tagusime metsalagendikul pimedani, kuni enam palli ei näinud. Poisid ajasid mind tihti väravavahiks. Kui ei viitsinud koduõuest kaugemale minna, mängisime hoovis laua taga kaarte, kabet või doominot. Tuli aeg, kui kõikidele osteti jalgrattad. Kambavaim mängis suurt rolli ja nii me põrutasime ratastel jõe äärde ujuma või sõitsime metsa liivaluidetele rallima. Poisid tuunisid jalgrattaid kodarate külge kinnitatud traadiga, mis tegi mootorratta põrinat matkivat häält.
Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja.
Kõik meie maja poisid sõitsid kes varem, kes hiljem koos peredega mujale. Mina jäin siia ning elan oma lapsepõlvekodus tänini. Vahel tuleb see kauge aeg meelde, mis on jäänud 50 aasta taha!
Mängumälestused Tallinnast
Mustamäe uues neljandas mikrorajoonis aastatest 1974–1979
Lapsepõlv möödus hoovis mängides. Oli palju mängukaaslasi, sest paljudel vastvalminud paneelmajadesse kolinutest olid enam-vähem ühevanused lapsed. Ja hoovis neli maja.
Lasteaiaealistena mängisime palju KODUMÄNGU hoovis. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta – enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud).
5–7-aastastena mängisime enamasti liikumismänge ja mängus oli päris palju hoovi lapsi (kümme kuni viisteist).
„UKAKAS“ oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: „Uka-uka, mina prii!“ Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda – siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: „Uka-uka, Priit kotis!“
Meie hoovi laste lemmik-pallimängudeks olid „Rahvaste pall“ (mängijaid 10–16) ja „Koer“ (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada – alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata.
Ühel suvel sai pikalt mängitud „Punaste ja Valgete rooside sõda“. Mängijaid oli 10–20 last. „Valged roosid“ olid alati hoovi poisid ja „Punased roosid“ siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud „Detektiiv Kalle Blomkvisti“ raamatust[i]. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud.
1979. aastal hakkasid meie hoovi 8–9-aastased poisid mängima pesapalli. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud.
P.S. Meie hoovis elasid pisike Juhan Ulfsak, tulevane jalgpallur Risto Kallaste, hiljuti Põlvamaale kolinud ajakirjanik Indrek Sarapuu, Jaan Talts oma perega ja paljud teised tänased tublidtegijad. :)
[i] Esimesed eestikeelsed Astrid Lindgreni jutustused „Kalle Blomkvist“ ja „Kalle Blomkvist elab ohtlikku elu“ ilmusid 1960. aastal.
Mina võin öelda, et kogu mu elu on möödunud mängides. Ja mulle meeldib tänaseni mängida. Lapsena mängisin palju naabri- ja külalastega, hiljem koolikaaslastega, ja edasi juba lasteaias kasvatajana töötades ja seltskonnas võtan alati rõõmuga mängudest osa, sageli neid ise eest vedades. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ainult istuvad laua taga ja vaatavad tegevust pealt. Sündisin ja kasvasin Lääne-Virumaal KILTSIS. Koolis käisin kaheksa klassi Kiltsi mõisakoolis. Elasime raudteejaama lähedal. Sel ajal oli Kiltsis elav elu. Rongid tõid kaupa, Kiltsis laaditi maha. Olid suured kaubalaod ja edasi veeti kaup laiali rajooni poodidesse. Kiltsis töötas lauatehas, leivatehas, olid oma poed (nii toidu- kui tööstuskaup), raudteejaamas söökla-puhvet, oli ka apteek ja arstipunkt, raamatukogu ja rahvamaja, kus näidati ka kino. Koolis oli sel ajal üle 200 lapse ja nii jätkus ka lapsi-mängukaaslasi.
Elasin Vahtra tänavas, mis lõppes Turu tänavale ja põhiliselt nende lastega ka suhtlesime, aga kokku saime ka Pika ja Jaama tänava lastega.
Siis peeti veel paljudes peredes LEHMI ja ka minul ja vennal tuli oma MAASIKUGA karjas käia. Aga see oli vahva, kui välja arvata varane tõusmine, sest ka teised lapsed tulid oma lehmadega ja siis me seal ka mängisime; vastavalt sellele, palju lapsi kohal oli. Üks suurem poiss ERNST õpetas meile pulkade löömise mängu („12 pulka“). See oli vahva jooksu- ja peitusemäng. Karjas mängisime veel peitust, pimesikku, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Matsu“ (kulli) erivariante (puu-, kivi-, kükikulli). Tegime ka mustlasmaadlust, „Leiva ahju viskamist“, vägikaikavedu ja sõrmekoogu vedu; veel kivikeste viskamist peopesast käeseljale.
Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad.
Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva!
Karjas meeldis meile veel ka puulatvadega alla laskmine ja kiikumine. Eks vahel sai kukutud ka, kui mõni puu murdus.
Mängisime ka plaksumängu (kahekesi vastakuti käte plaksutamine) ja sõnade mängu "Too vett", "Millega?", … jne. ja "Kell üks – muna küps". KODUS ÜKSI OLLES meeldis mulle joonistada ja oma nukkudega mängida. Nukke oli mul palju (umbes 10 ringis), põhiliselt väiksed, osad olid kõvad, ühes tükis, osadel käed-jalad-pea liikusid, olid kummiga ühendatud. Kui sain 5-aastaseks, kingiti mulle üks suur NUKK LEENA (naabrite sugulane Leningradist tõi). Leena oli siis üle küla nukk, oskas öelda "mamma" ja silmad käisid kinni-lahti. Õmblesin ise oma nukkudele riideid, tekke ja patju ema antud riidetükkidest. Mängisin veel ka paberinukkudega, riietasin neid ja joonistasin ise ka riideid juurde. Üks naabritädi, kes mind nukkudega tihti mängimas nägi, arvas, et mul saab küll kunagi palju lapsi olema. Noh, ja saigi. Olin kogu elu lasteaias kasvataja. Omal on siiski vaid üks tütar.
Mängukohad: naabermajade õuedes, tänaval, sõprade juures kodus, vahel vihmaga mängisime meie heinalakas ka kaarte ("Musta Notsut", "Eeslit"…)
TÄNAVAL mängisime rahvastepalli, „Mädamuna“, „Pallisõda“, „Matsu“ (kulli), „Kekskasti“.
TURUPLATSIL oli üleval võrk ja seal mängisid suuremad võrkpalli, väiksemad said palli järele joosta ja tagasi tuua. ÕUEDES mängisime peitust, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Keerukuju“, „Tagumist paari“, pimesikku.
VÄRVIMÄNGUS panime mängijatele huvitavaid nimesid: sirelililla, taeva- või potisinine, kanapasakollane, titeroosa, karukakamust, lumivalge…
PIMESIKUMÄNGUS tuli leitud kaaslane ära arvata kompimise teel või hääle järgi (tuli teha mingi looma või linnu häält).
TOAS, sünnipäevadel, kui rohkem lapsi koos oli, mängisime "TELEFONI", mängu "Vanaisa vanad püksid" (eksijatelt võeti panti ja pärast oli vahva pantide lunastamine).
ASJA PEITUS: peitsime kokkulepitud asja (nt. võti, tikutops, väike mänguasi). Peita võis ka kuskile alla (nt. padi) või kuskile sisse (vaas, saabas…) või panna kellegi taskusse, põue, soki sisse… Märku andsime otsijale sõnadega: "Külm, jääkülm, soe, soojem, kuum, kõrvetab…"
KES ON KADUNUD? – üks lastest peitis end ära, teised vahetasid omavahel kohad.
KÄÄRIMÄNG: kõik istuvad ringis toolidel ja käest kätte antakse edasi käärid, öeldes samal ajal: "Annan otse, võtan risti." Tähtis polnud kääride asend, vaid see, kuidas olid jalad sel ajal, otse või risti. Mõnel mängijal läks taipamisega väga kaua aega, teistel nalja kui palju, kui nägid, kui püüdlikult teine kääre setib[1].
JOONISTAN KUU: ringi keskele joonistati kuu, ise öeldes: "Joonistan kuu, silm-silm, nina, suu," ja siis anti pulk edasi järgmisele kõrvalistuvale naabrile. Nipp oli selles, et joonistamise ajal tuli pepu toolilt üles kergitada, joonistamine polnud üldse tähtis. Aga kui mängija seda polnud ära tabanud, püüdis ta väga hoolikalt kuud joonistada.
Neid kaht viimast tähelepanumängu õpetas mulle ema.
MÄNGUD TOAS LAUA TAGA
I. LAUAMÄNGUD: „TSIRKUS“, KABE (isa õpetas), „REIS ÜMBER MAAILMA“.
II. KAARDIMÄNGUD: „MUST NOTSU“, „EESEL“.
III. MÄNGUD PLIIATSI JA PABERIGA: „TRIPS-TRAPS-TRULL“, „LAEVADE POMMITAMINE“.
KIRJUTA paberile (igal mängijal paber ja pliiats):
1. Tüdruku nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
2. Poisi nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
3. Kus kohtusid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
4. Mida tegid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
5. Mida teised neist arvavad? |
|
Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju!
LIND, LOOM, LILL… Mäng, kus tuli öelda sõnu kokkulepitud tähega – võivad olla erinevad küsimused, nt. maiustus, veekogu, linn, auto, koeratõug jm.
Igal mängijal on paber ja joonistab sellele (grafaa) tabeli, 6 veergu + 1 punktide jaoks
Järjekorras ütlevad mängijad ühe tähe („K“, „L“, „M“ jne). Iga õige vastus annab 10 punkti. Kui ka teisel mängijal on sama vastus, saab 5 punkti. Lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kel kõige rohkem punkte.
MÄNGISIME ka KODU, POODI, ARSTI, KOOLI
Meelde on jäänud, kuidas kord mängisime HOBUSE TAPMIST. „Hobune“ seoti nööriga kummulikeeratud metallkäru peale ja siis keerati käru ratast raginal ringi ja puust noaga lõigati. Just sel ajal, kui mina olin hobune ja tapalaval, lendas üks lennuk hirmus madalalt koleda mürinaga üle meie kuuri, kus taga me mängisime. See kohutas küll nii ära, et mäletan seda tänaseni. Siis, kui hobune oli tapetud, keerati käru külili ja seoti hobune lahti. Miks me seda mängu mängisime, ei teagi, aga eks ikka tapeti peredes ka loomi.
Tegime ka näppude peal KASSIKANGA KUDUMIST ja vahel jala kaela taha panekut. Kätega sai mängitud veel mängu „KITS KAEVULE JOOMA“. Käed laialiaetud näppudega asetati teineteise peale, keskmiste sõrmede vahele jäi kaev. Siis tuli „kits“, pistis oma keskmise sõrme kiiresti kaevu. Kaev aga surus sõrmed kokku ja püüdis kitse kinni saada.
KOOLIS. Väga palju mängisime vahetundidel saalis laulu- ja ringmänge. Mäletan neid tänaseni.
"Maja teen ma metsa tamme alla…"
"Üks ühte ja kaks ühte…"
"Me lähme rukist lõikama…"
"Need tondid tulivad kaugelt maalt…"
"Peeglike" ("Sõpradena ringis käime, rõõmsad lapsed oleme, ringi sees, mis teed seal sina, võime meie korrata"
"Kaks sammu sissepoole…"
"Bingo"
"Üksinda kõnnin ma..."
"Need kosjad tulid Saarest…"
"Rits-rats-rundibumm…"
"Tehke järel…"
Veel mängisime koolis "Kassi-hiirt", "Haned-luiged", "Hunt kraavis", "Tuli, õhk, vesi, maa". Peale tunde jäid kooli internaadi-lapsed, nemad mängisid ping-pongi.
Veel liikumismänge koolis: rahvastepall, pallikull, mats (kull), tagumine paar, pallisõda, köievedu.
Koolis klassiõhtutel:
„Silmapilgutamine“
„Marss toolidega“
„Pikk nina“
„Kes on kadunud?“
„Seale saba taha panek“
Pimesikk
„Täidan-täidan laeva…“
Kapten käsib (Täidad ülesannet vaid siis, kui öeldakse: "Kapten käsib – joosta, pikali ...“ jne.)
Lind lendab (Siga lendab!) kui "LIND", siis lehvitad tiibu. Eksijatelt võeti panti.
Mängud ÕUES TALVEL: sula ilmaga LUMESÕDA, LUMEMEMME tegemine, KINDLUSE ja KOOBASTE ehitamine, KELGUTAMINE (ka koer kelgu ees), SUUSATAMINE, võimalusel ka UISUTAMINE (tee peal).
KEVADEL olid tüdrukute lemmikud VÕILILLED. Punusime pärgi, vartest tegime ehteid – kette, sõrmuseid ja kastes pooleks aetud varred vette, saime ilusad krussis lokid, mida kinnitasime juustesse. Siis olime nii ilusad "preilid". Taat tegi meile kevadel PAJUVILED. Sõbrannaga mängisime vahel suures toomingapõõsas linde, munadeks otsisime ilusad ümarad kivid ja pesad tegime rohust ja samblast. Siis haudusime oma mune ja pärast lendasime lindudena ringi, tehes vastava linnu häält.
SUVEL, kui tulid linnatüdrukud maale, siis nad õpetasid meile PALLIKOOLI, KEKSKASTI ja HÜPPENÖÖRIGA hüppamise keerulisemaid harjutusi ja ka KOOLIMÄNGU (ER 93[2]).
Meil olid ka oma kambad, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks.
Mänge alustasime ikka LIISUSALMIDEGA.
Kõige kiirem ja lühem:
"Trips-traps-trull,
sina oled kull."
Salmi lugemise ajal olid kõik kas reas või ringis ja mängujuht kas tonksas igat mängijat käega või olid kõigil mängijatel käed ette rusikasse sirutatud ja siis loeti käte pealt. Kelle peal salm lõppes, sai ühe käe selja taha ära panna, mängu alustajaks sai see, kellel esimesena mõlemad käed selja taha said.
Liisusalmid on vist üldiselt tuntud ja sellepärast ei hakka ma neid välja kirjutama. Nad on olemas kenasti raamatutes: Aleksander Kalamees "Eesti rahvamänge" (Tallinn 1973) ja Mall Hiiemäe "Virumaa vanad lastemängud".
Meie lugesime selliseid:
1. "Punaste pükstega politsei…"
2. "Auto TAKS, number kaks…"
3. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…"
4. "Rätsep-meister Kakaduu õmbles mulle palitu…"
5. "Peeter pervõi peeretas…"
6. „Impel-pimpel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua… Kokk oli keskel, maitses praadi, mampsel valas šokolaadi. Mina praadi maitsema, mampsel mulle kulbiga, mina ahjuroobiga. Mampsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, matsin mampsli maha."
Nüüd seltskonnas mängin heameelega seltskonnamänge ja organiseerin neid ka ise. Kui on ruumi vähe, siis mängime lauas istudes:
I. KINGI MÄNG
Sosista paremale naabrile kõrva üks kink (nt. TORT) ja vasakule naabrile, mida sellega teha (nt. ära süüa), ja lõpuks ütlevad kõik mängijad siis järjekorras, mida nad kingituseks said ja mida peavad sellega tegema (nt. said lillekimbu ja pead selle ära sööma…).
II. HAIGUS
Ütle paremale naabrile mingi haigus (nt. kõhulahtisus) ja vasakule naabrile, kuidas seda ravida (söö kõva muna). Kokku saab jälle naljakas lugu (nt. kõhulahtisust – ravida silmatilkadega…) jne.
III. VANASÕNADE MÄNG
Sosistad paremale naabrile ühe vanasõna (nt. "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub."). Kui kõigil on vanasõnad, siis mängujuht hakkab küsimusi esitama ja vastama peab antud vanasõnaga, nt.: "Mida sa mõtlesid, kui pruudi kätt palusid?“ – "Kes teisele auku kaevab, see…"
Viimati, minu juubelil, kui seda mängu mängisime, lasin igal mängijal võtta karbist valmis kirjutatud vanasõna, millega tuli vastata. Nt. küsimus minu elukaaslase tütrele oli: "Mida siis mõtlesid, kui su isa minu siia majja tõi?" ja vastus oli: "KOERALE KOERA PALK." Nalja kui palju!
LIIKUMISMÄNGUD SELTSKONNAS:
"LAPADUU", "MUL ON ÜKS TORE TÄDI", "TINNA", "KAKS SAMMU SISSEPOOLE", "KALLE-KUSTA", "ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA",
ringis SEISTES asja edasi andmine (lillekimp või puukulp…), kui muusika katkeb, lahkub mängust see, kelle käes asi parasjagu oli. Viimane võidab!
Lauas, kelle kätte asi jäi, saab mingi ülesande: nt. laula üks laul või räägi üks anekdoot või tee naabrile pai või süga sünnipäevalapse selga jne…
KÜSIMUSTE-VASTUSTE MÄNG
Iga mängija tõmbab mängujuhi käest lipiku ühe küsimusega ja esitab selle ühele seltskonnas olijale. Nt. küsimus: "Kas sulle meeldib katsuda meesterahva karvast rinda?" Vastaja tõmbab mängujuhi käest lipiku ja saab vastuse, nt.: "Ei, ma kardan oma elu pärast…"
MÄNGUD TOOLIDEGA (vajalik pillimees!)
1. MARSS ÜMBER TOOLIDE
Toolid paigutatakse seljatugedega vastakuti ja üks mängija on ilma toolita. Liigutakse vastavalt muusikale valsitaktis, polkarütmis, joostes, marssides. Kui muusika katkeb, kõik istuvad. Kes jääb ilma toolita, lahkub mängust ja võtab kaasa (laua taha) ühe tooli. Mäng lõpeb, kui on järel üks tool ja kaks mängijat. Võidab see, kes jõuab esimesena toolile istuda.
2. SILMAPILGUTAMINE
Mängijad on paaris. Üks istub, teine seisab. Toolid on ringis, üks mängija, kes seisab, on ilma toolita. Teeb kellelegi silma ja meelitab ära toolil istuja. Tema taga seisja püüab teda takistada, haarates kätega. Käed peavad enne olema selja taga.
3. KOMPOTT (toolid ringis, kõik istuvad, mängujuht seisab)
Mängujuht paneb igale toolil istujale ühe puuvilja nime (nt. ÕUN, PIRN, PLOOM, KIRSS). Kelle nime mängujuht hüüab, need peavad kohad vahetama (nt. ÕUNAD). Samal ajal püüab mängujuht omale koha leida ja istuda kellegi kohale. Toolita jäänu hakkab edasi hüüdma. Kui hõigatakse "KOMPOTT!", peavad kõik kohad vahetama.
Tore on mängida KIRJANDUSLIKKU VALSSI. Iga mängija saab lipiku ühe tuntud tegelase nimega ja siis peojuht hõikab paarid põrandale tantsuks kokku.
Nt. Kunksmoor ja Kapten Trumm, Lumivalguke ja Prints, Must ja Valge koer, Kaštšei surematu ja Imeilus Vassilissa, Pr. Ilves ja härra Ilves, Okasroosike ja Kuningapoeg, Toots ja Teele, Krokodill Gena ja Potsataja. (Seda mängisime ka koolipidudel.)
TANTS HARJAGA (või LUUAGA)
Kõik tantsivad, üks on ilma partnerita ja tantsib harjaga. Muusika katkemisel viskab harja maha ja püüab kellegi endale partneriks rabada, sest teised kõik samal ajal vahetavad paarid. Kes jääb üksi, jääb jälle harjaga tantsima.
KAPTEN KÄSIB v. PEETER KÄSIB (sünnipäevalaps).
Peeter käsib: "Sammu marss." "Parem käsi pea peale."
Peeter käsib: "Käed puusa!" jne. Kui ette ei öelda "Peeter" ja keegi täidab käsku, läheb mängust välja või annab panti.
PUDELIMÄNG: mängijad istuvad ringis ja kelle peale jääb pudelisuu, kui pudelit keerutatakse, peab vastama küsimusele, mida temalt küsitakse. Siis on vastaja kord pudelit keerutada.
ELEKTROONILISED MÄNGUD
minu ellu ei kuulu. Kodus internetti ei ole, on vaid läpakas piltide salvestamiseks. Minu esimese mobiiltelefoni kinkis mulle tütar 55.-ks sünnipäevaks. Nüüd on teine mobiiltelefon, mida kasutan vaid helistamiseks ja SMS-ide saatmiseks. Vastan nt. "Ristiku" ristsõnamängus (raadio Elmaris) ja igasugustes küsitlustes, nt.: "Kes on sinu lemmiklaulja, -pillimees, -ansambel, -raamat?“ ja hääletan meeldivama artisti poolt, nt. saadetes "Tantsud tähtedega", "Su nägu kõlab tuttavalt" jms.
HASARTMÄNGE ei mängi. Loteriipileteidki ostan haruharva.
Veel meenub, et kui olin laps ja vanaisa juures olid sünnipäevad, mängiti seal lauas laulumängu "Mu mütsil on kolm nurka…" ja eksijatelt võeti panti, pärast lunastati.
ÕUES mängiti kaikaga vana pange pihta löömist. Mängijal seoti silmad rätiga ja ta pidi astuma pangest 10 sammu eemale. Siis keerati teda 3 korda ringi ja nüüd pidi ta minema tagasi 10 sammu pange suunas ja võis 3 korda proovida kaikaga pange tabada. Oli nii naljakas, kui mängija läks ikka lausa võssa ja vehkis seal oma kaikaga tühja õhku.
Tehti ka SAAPA või KUMMIKU viskamise võistlust.
Nüüd vist on küll kõik.
Ah jaa, veel laulame sünnipäevadel ikka ka "ÕLLEPRUULIJAT" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas – varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.)
Veel meeldib mulle SÜNNIPÄEVADE aastaring. LAULDAKSE: „Kes JAANUARI (VEEBRUARI, MÄRTSIKUUS…jne) on sündinud, see tõusku üles nüüd ja täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani. :,:Joo, joo:,: oma õnne terviseks!" Vastaval kuul sündinud tõusevad siis püsti.
Toredalt on ka välja kukkunud KIRJAD SÜNNIPÄEVALASTELE. Mängujuht on eelnevalt koostanud kirja, mõeldes sellele sünnipäevalapsele ja kokkutulnud seltskonnale, ning jättes teksti tühikud, kuhu lisab siis sünnipäevalistelt saadud omadussõnad saamise järjekorras.
Näiteks KIRI AARELE (I)
KAPRIISNE sünnipäevalaps AARE! Oleme nii ILUSAD, et kutsusid meid oma KALLILE sünnipäevale. 66 on ÜKS ütlemata KÕRGE arv. Oled mees, kes on parajalt JONNAKAS, SOE ja LÕBUS. Sinu jaoks ei jätkugi KARVASEID kiidusõnu, ka VÄGEVATELE lastele oled sa MUST ja KARVANE vanaisa. Ja oma RASKELE naisele, Vaikele, oled ikka olnud JULGE mees. Vahel viskad ka AGRESSIIVSET viina ja see ei tee sulle VÜRTSIKAT hingepiina. Vahel kääksutad oma EPUTAVAT akordioni ja tõstad SEXIKAT lauluhäältki. Nüüd oleme kõik LUSTILISELT laua taga ja naudime IMELIKKE sööke ja MEELDIVAID jooke. Kõht on juba MÕISTATUSLIK ja pea LUSTILIK. Homme meenutame LOBISEVAT pidu ja Sind, VALELIK, HAISEV AARE.
Nii tore, et said 66! Proosit!!!
(Mängitud Põlvas, aprillis 2012. a.)
KIRI MALLELE (II)
LAHKE sünnipäevalaps MALLE! Täna on jälle kokku tulnud Sinu SIIRAD sugulased ja KARVASED tuttavad, et soovida Sulle KIBEDAT õnne ja MAGUSAT pikka iga. Kohal nagu ikka on KONDINE onu ARVI ja ISANE tädi ELLEN. Lauas on koha sisse võtnud ka HAPU KÜLLI. Ei puudu ka LUKSUSLIK ÜLLE, ja HEA naabritüdruk MALLE. Kaugelt sõitsid kohale oma PIKSELISE autoga VÄRVILINE EHA ja MUST Jaak. UHKE sünnipäevalaps MALLE nägi kindlasti JOBU tordiga palju vaeva ja ta NIPSAKAS ema tegi KURJE salateid, mis viivad keele alla. Aga mida tegid Sina, EMANE VEIKO?! Lõid PONTSAKAT lulli?! Ees on jälle terve KISKJALINE aasta, et siis jälle su HAMBUTULE juubelile tagasi naasta.
Põlvas, aug. 2011. a.
Meenuvad veel mängud, mida olen palju mänginud lapsena, noorena ja vahel veel nüüdki sobivas seltskonnas.
MIS LAULU ME LAULAME?
Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras.
Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?"
1. vastus: "MEIE vanaisa juures.“
2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?"
2. vastus: "KIISUL jäi piima järele, seda sõingi." jne.
Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid.
MUUDA KUJU!
Tuppa jäävad 2 mängijat, teised lähevad ukse taha (teise tuppa). Üks on KUJUR ja teine SAVI. Kujur teeb savist mingi kuju, setib käsi, jalgu, pead mingisse asendisse. Nüüd tuleb esimene mängija ukse tagant ja talle öeldakse: „Sina oled nüüd kujur ja muuda seda KUJU, nii nagu sa soovid,“ – mida keerulisem, seda parem. Kui kuju on valmis, siis tuleb tal endal seesama asend võtta. Plaksutamise peale tuleb järgmine mängija ja saab jälle oma kunstiteose teha ja nii jätkub mäng, kuni kõik on kuju teinud.
NAERUMÄNG
Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas.
TÕTT VAATAMINE – tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas.
VEEL MÄNGE, mida mängisime paberi ja pliiatsiga.
I. JOONISTA INIMENE, mis koosneb 10-st geomeetrilisest elemendist ▲,●, ■
Võid kasutada vaid 1 elementi või kõiki.
Vaid mängujuht (MJ) teadis kujundite tähendusi. Paberid joonistustega toodi MJ kätte ja siis selgus, kui palju oli kellelgi ARMASTUST ▲, SEXI ● ja MÕISTUST ■. kokku 100%
Nt. [JOONIS]
40 % sexi
50 % armastust
10 % mõistust
II. Mis laulu sa laulad? Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav.
Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…"
2. "Meie kassil pojad…"
3. "Suur on mu armastus…"
4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…"
Laulud paberil said MJ kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis.
1. Esimesel kohtamisel laulis (Anne): "Aias vaikne kõik…"
2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…"
3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…"
4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…"
Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda.
III. KIRJUTA paberile 5 looma-, linnu- või putuka nime.
Nt. 1. ORAV → TÖÖL
2. OINAS KODUS
3. TUVI ARMASTUSES
4. VIHMAUSS ISE ARVAB
5. KALKUN TEGELIKULT ON.
Paberid MJ kätte, nimi peale, ja siis MJ loeb ette. Nt.: (ENN) on
1. TÖÖL nagu ORAV,
2. KODUS nagu OINAS,
3. ARMASTUSES on nagu TUVI,
4. ISE ARVAB, et on VIHMAUSS,
5. TEGELIKULT on KALKUN.
IV. JOONISTA oma paberile RIST ja selle peale 4 ringi: esimesse ringi paiguta numbrid 1–4, teise tähed K, A, S,T, kolmandasse omadussõnad ja neljandasse mingi linnu või looma või putuka nimi.
[JOONIS]
MJ loeb tulemused ette:
1. kohal on (EPUL) (K) – KODU. Seal on ta nagu LOKKIS LÕVI.
2. kohal on EPUL SEX (S). Seal on ta nagu SININE HOBUNE.
3. kohal on EPUL ARMASTUS (A). Siin on ta nagu KARVANE ROTT.
4. kohal on Epul töö (T). Siin on ta nagu HAISEV KASS.
Mängisime ka TAALRIMÄNGU. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia:
"Laske taaler lennata
ja valeraha rännata.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal.
Armas laps, kas oled pime
või su ümber sünnib ime.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal…“
Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks.
Vahel (nt. jõulude ajal) mängisime ka "PIMEDAT RÄTSEPAT" (ER 139).
Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms.).