Kui kivi juurde jõuti, katsuti teistest ennem kivile astuda. Kes sai ennem kivile, see ütles teisele: „Mina kivi kuningas, sina maavalitseja.“ Siis hakkas teine kivilolijat sealt maha tõukama. Tõugeldi, kuni tugevam kivile jäi. See jäigi võidumeheks-kivikuningaks.
Täisviide
ERA II 104, 517/8 (3) < Rapla khk., Raiküla v. < Ambla khk., Roosna m., Uustalu t. – Magda Lambot, Raiküla lastekodu algkooli õpilane < Marie Birkenthal, üle 60 a. (1935)
See mäng on samasugune nagu kivikuningas. Üks on kivi otsas ja teised ronivad kivi peale ja hoiavad, et kivi peal olev mees neid ei saa puudutada. Kellele kivikuningas käega pihta lööb ja ütleb: „Uss!“, siis läheb see kivi otsa ja on uss.
Täisviide
ERA II 93, 466/7 (84) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Koki k., Aandi t. – Johannes Vakrem, Taritu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Kännukuningat mängisime õega karjas olles raiesmikul (meie ütlesime: raismik). Kes jõudis enne kännu otsa hüpata, see hüüdis: "Mina kännukuningas, sina sitalabidas!"
Täisviide
EFA I 168, 42 (3) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Kivide juures mängiti "Kivikuningat". Kõik teised lapsed olid igaüks oma kivi peal, ainult püüdja oli maa peal ja jälgis teisi. Tal oli tarvis tabada keegi, kes ei oleks kivi peal. See oli raske, vajas kiirust ja osavust. Teised mängijad veel õrritasid ka: "Mina olen kivikuningas, sina oled sitasitikas!" Ja kui ühe kivi pealt teise peale jooksid, siis õrritasid: "Tont palja moa pial, tont palja moa pial!" Kui keegi õnnestus maa pealt tabada, hakkas see püüdjaks ja sina said ka kivikuningaks, said kivi peale ja õrritama.
Täisviide
ERA, DK 124, 6 < Tallinn < Muhu khk., Suuremõisa k. - Maret Lehto, s. 1940 (2013).
Ema rääkis, et seda mängu mängisid nad lapsepõlves karjas käies. Kui kusagil kive oli, siis kes esimesena kivi otsa jõudis, hõikas teistele: "Mina kivikuningas, sina sitalabidas!" Teistel lastel tuli teda siis kordamööda püüda maha lükata, et ise "kivikuningaks" saada. Lapsepõlves (aga ka noorukieas) oli ikka komme, kui sõpradega mõne kivi juurde sattusid, ronida kivile ja hüüda: "Mina kivikuningas!", kuigi keegi sind sealt maha tõukama ei kippunudki. Tihti oli kiirus tähtis - et kes esimesena kivile jõudis. Veel täiskasvanunagi vahel mõne kivi juurde jõudes tuleb tahtmine sellele ronida ja hüüda: "Mina kivikuningas!"
Täisviide
ERA, DK 126, 16 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).
Kuna meie kodu aia taga oli hobusekoppel ja seal palju kive, siis käisime seal mööda kive hüppamas. Et aga lõbusam oleks, mängisime "kivikuningat". Kes kivi peale jõudis, hüüdis: „Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ See viimane ei tahtnud keegi olla, nii et oli jooksu küllaga.