Kummikeksu olen ma põhiliselt mänginud 1–3 klassis. Seda me mängisime põhiliselt kolmekesi. Alati kui hakkasime mängima, hüüdsid kõik: "Mina essa", mina tessa!, mina kossa!". See tähendas, mis järjestuses me mängima asusime. Essa, tessa, kossa – esimene, teine, kolmas.
Kummikeksuks oli vaja umbes kolme meetri pikkust pesukummi, mis seoti otstest kokku. Kaks mängijat seisid vastakuti, ka nende säärte ümber oli kumm. Esimesena hüppaja ees oli nagu kaks paralleelset kummipaela.
Mäng hakkas peale I klassiga. Kummipael oli veel hästi allpool jalgade ümber. Järgmine oli juba II klass, kus kummipael tõsteti poolde jalasäärde. Mängija pidi kummipaela juures sooritama mitmeid sammusid: seest läbikäimisi, pealehüppeid. Kui mängija tegi apsu ja hüppas kummipaelast mööda, võis järgmine mängija asuda tema asemele, alates oma teed I klassist. Apsu teinud mängija läks tema kohale seisma.
Peale teist klassi järgnes III kl. Kui mängija tegi apsu, astus mängu jälle järgmine mängija jne. III klassis oli kummipael juba ümber põlvede.
Järgmine aste oli "porgand". Vastastikustest seisvatest mängijatest üks seisis jalad õlgade laiusel harkis, teisel oli kummipaelas ainult üks jalg. Selline asend moodustas "porgandi". Ka "porgandi" juures oli sellises asetuses I, II ja III kl. Järgmine mänguaste oli "kaalikas". Mõlemad vastastikku mängijad seisid jalad hästi harkis. Sellele järgnes "pliiats". Kus kummipaelas oli siis ainult üks jalg. Järgnes "tibu e. pime". Kus pidi silmad kinni hüppama. Viimane aste oli "maasikas", kus seisvad mängijad hüppasid koos kummiga eest ära, kui hüppav mängija sooritas oma hüppeid. See oli kõige raskem.
Iga järgu juures oli traditsiooniline I, II, ja III kl. Kes kõige esimesena jõudis need järgud läbi, sai võitjaks.
On võetud tavaline kummikeksukumm ja mängijad moodustavad ringi. Kumm on pingul mängijate ümber nii, et kõik mängijad peale ühe on kummiringi sees. Üks käib ringi ümber ja räägib mingit lugu. Kui ta ütleb: "Luukere," peavad kõik mängijad võimalikult ruttu kummist välja hüppama. See pole sugugi kerge, sest kumm jääb tavaliselt jalgade taha kinni. Viimane väljahüppaja hakkab uueks loorääkijaks.
Mängisime sageli asfaldile joonistatud keksusid. See keks on mõeldud ühel jalal hüppamiseks. Kõigepealt viskad kivi ruutu nr. 1. Kui kivi jääb ruudu sisse, siis sul on õigus läbida maa kuni kümneni ja tagasi. Ruutudesse 3, 4, 6, 7 ja 9, 10 peab hüppama kahe jalaga. Seejuures peab tähelepanelikult jälgima, et jalad ei astuks ruudust välja. Niipea, kui oled ruudustikust välja hüpanud ja sealjuures apsu teinud, läheb mängukord teisele võistlejale. Kui oled selle teekonna 1–10 läbinud ilma viperusteta, siis võid heita kivi ruutu nr. 2 ja nii hakkab seletatud tekst uuesti otsast peale.
Kummikeksu mängitakse erinevat moodi. Kummikeksu sorte on kohutavalt palju. Mina ei jõua kõike üles kirjutada, aga ka kõik ei olegi meeles. Esimene nimetus on "Kolmik". Seda keksu mängitakse nii, et kaks hoiavad kummi ja üks hüppab. Igasuguseid hüppeid, näiteks "Kits", "Joodik", "Maasikas", "Soolikas", "Mets", "Raske", "Tagurpidi kolmik", "Porgand", "Kaalikas", "Pliiats", "Kristall", "Prints" jne.
"Luukere" mängitakse nii: kummi sees on mängijad ja nad teevad ringi ja üks mängija on jutustaja. Jutustaja peab midagi jutustama ja kui ta ütleb "luukere", siis peavad kõik kummi seest välja hüppama. Kui keegi ei jõudnud välja hüpata, siis see on jutustaja. Kui see, kes jutustaja oli ja jääb veelkord, siis temal on teine klass.
Mänguks läheb vaja kummi. Kumm sõlmitakse otsast kinni. Mängijad seisavad ringis kummi sees. Üks mängijatest jutustab. Ja kui ta ütleb "luukere", siis peavad teised välja hüppama. Kes saab viimasena välja, see hakkab nüüd jutustama.
Ka kummikeks oli parajalt paeluv tegevus. Tavaliselt osales kaks paari. Kaks hoidsid kummi, kaks hüppasid. Kõrgem oli neli või viis. Esimene kederkondi [pahkluu] juurde, teine põlvekõrgusel, kolmas puusadel, neljas keskkohal ja viies kaenla all või õlgade peal. Suuremad profid hüppasid ka kuuendat – kõrgus, mis oli kaela ümber. Oli kolm põhiharjutust: 1) makaronid e. makra; 2) keska; 3) ülehüppamine e. perekas (venekeelsest sõnast перелёт – ülehüpe. Kui kõik viis (neli) kõrgust olid hüpatud, siis tuli järgmine klass. Kitsas klass – kumm on ainult ühe jala ümber, kolmanda kõrguse ajal hoitakse kummi ühe näpuga, neljas kolme näpuga ja viies rusika laiusel. Stopikute klass – hüppaja käib kummi juures ringi ja kui kummihoidja ütleb: "Stop!", siis tuleb jääda seisma ja sealt kohast hüpatagi, kus seisma jäid, sealt hüppadki. Piim – makraid hüpatakse nii:ja teiselt poolt samamoodi. Keefir – makraid hüpatakse algul lähemale kummile ja siis üle teise kummi. Hobukesed – kõik hüpatakse nagu kapates. Pallikesed – kõik hüpatakse pidevalt veidi hüpitsedes. Segamisklass – pidevalt püüavad kummihoidjad eest ära minna, et ei saaks korralikult hüpata. Lai klass – kummi hoiakse väga laialt. Porgand – üks hoiab kummi jalalaiusel ja teine hästi laialt. Vaikimisklass – kogu hüppamise jooksul ei tohi naerda, kuigi kummihoidjad püüavad pidevalt naerma ajada. Kordagi ei tohi kätega maad puudutada. Kui üks hüpe läheb kummist mööda s.t. nt. kitsal klassil, siis on see viga. Paariline võib parandada teist ainult selles harjutuses, mille ta ise veatult sooritas. Kummikeksu hüppasime kodus ja majahoovis. Umbes 11–14 a.