Üks mängija hakkab teisi taga ajama ja kui ta ühe kätte saab, siis võtavad nad omavahel käest kinni ja ajavad kahekesi teisi mängijaid taga. Ja kelle nad jälle kätte saavad, see võtab jälle ühe käest kinni. Seni püütakse, kuni laste rivi on juba pikk ja on jäänud üks mängija. Kes üksi järele jääb, see on võitnud. Kes esimesena kätte on saadud, see on järgmine tagaajaja.
Me mängime tavaliselt kehalise kasvatuse tunnis või klassiõhtutel. Kehalise kasvatuse tunnis mängime me hästituntud mänge, nagu matsi, kula jne. Aga me mängime ka vähem tuntud mänge. Ühe mängu nimi on "Karud ja pojad". Selle mängu õpetas meile kehalise kasvatuse õpetaja. See käib nii: üks õpilastest on "karu" ja ülejäänud on "karupojad". Karu ajab karupoegi taga. Kui ta karupoja kätte saab, siis võtab ta karupojalt käest kinni. Siis ajavad karu ja karupoeg koos teisi karupoegi taga, kuni on kõik karupojad kinni püütud. Uus karu on see, kelle karuema viimasena kinni püüab.
Liiklemismäng. Tegelasi on 10 ja 5 inimest. Kümme inimest kogunevad ritta, käest kinni võttes, neid nimetatakse noodaks. Ja viis inimest on kuldkalad, nad jooksevad eest ära, nii et noota ei kuku. Kui noota kukud, siis pead ise noodaks minema.
Täisviide
ERA II 106, 699 (3) < Urvaste khk., Kärgula v., Sulbi al., Sulbi t. – Erna Kets, Kärgula algkooli õpilane < Anna Kets, s. 1887 (1935)
Osavõtjate arv: vähemalt 15. Mänguväli: ruumiks saal või õu, mille otsad – „kalade kodud“ (kõrkjad) – piirjoontega on ära märgitud. Mängu korraldus. Üks mängija määratakse „kaluriks“, teised kõik on „kalad“. Kalur asub keset mänguvälja (merd). Kalad lähevad ühele poole mänguvälja otsa kõrkjatesse. Mängu käik. Kalur hüüab: „Kalad merre!“, mille pääle kõik kalad kõrkjatest välja tulevad, et teisele poole merd kõrkjatesse ujuda. Kalur püüab, ja kelle ta kätte saab, see hakkab tema abiliseks. Esimene ja teine abiline võivad kalu jooksmisest ainult rinna ja väljasirutatud kätega takistada. Niipea aga, kui abilisi kolm juba, võtavad nad teineteise kätest kinni ja moodustavad „nooda“. Noodaliste ülesanne on jooksul mõnd kala ümber piirata, kuid sellejuures ei tohi nad kala kätega haarata. Kala on noodas, kui tema ümber kolm abilist, kätest kinni hoides, ringi sünnitavad. Kalal on luba noodast välja rabeleda, kuid sellejuures ei tohi ta jõu abil noota purustada, s.o. ta ei tohi väevõimul piirajate käsi lahti murda, vaid ainult alt nende läbi tükkida, kuni kalur temasse veel pole puutunud. Neljas ja viies abiline takistavad jällegi üksikult, kuni neile kuues lisaneb, ja nõnda teine noot moodustub. Ja nii ikka edasi: igast kolmest abilisest saab uus noot.
Täisviide
ERA II 98, 552/5 (4) < Tartu l. – Endla Pall, Tartu l. VI algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
On kaks piiri. Teised lähevad ühe piiri taha, paar tükki lähevad keskele ja hõikavad: „Kalakesed võrku!“ Teised pistavad jooksma. Need, kes keskel on, peavad käest kinni hoidma. Ja nii hoidma, et ei lähe käed lahti ja ei pääse ka see läbi, kelle nad kinni said. Kelle kinni said, see hakkab ka otsa ja on ka „võrk“, jne. Kes viimaseks jääb, see läheb keskele ja hõikab: „Kalakesed võrku!“ ja hakkab uuesti kalasid võrku püüdma.
Täisviide
ERA II 98, 213 (1) < Maarja-Magdaleena khk., Kudina v., Vaidavere k., Veidra t. – Salme Peets, Kudina algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks mängija oli „kala“, teised moodustasid käsist hoides „nooda“ ja püüdsid kala. Kui kala astus vette, ei tohtinud noot temale järgneda. Kuid vette võis kala jääda ainult seniks, kuni loeti kümneni.
Täisviide
ERA II 108, 23 (54) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Mängitakse hulgakesi. Algab nii, et üks mängija hakkab teisi kinni püüdma. Kelle ta kätte saab, võtab tal käest kinni ja hakkavad uuesti püüdma. Iga kord, kui kätte saadakse, võetakse käest kinni. Seda nimetatakse „võrguks“ ja teisi „kaladeks“. Mäng lõpeb, kui kõik kalad on kinni püütud.
Täisviide
ERA II 104, 485 (9) < Jüri khk., Rae v., Pajupea k., Kesa t. – Elmar Kesa, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängijaid ükskõik kui palju. Üks mängijatest on „karu“. Karu hakkab teisi taga ajama. Kelle ta kätte saab, sellel võtab käest kinni ja püüdmine läheb kahekesi edasi. Püütakse kõik kinni peale viimase. Viimane peab jääma karuks.
Täisviide
ERA II 91, 374 (31) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lepiku k., Abo t. – Helmi Lepik, Nehatu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)