Kekskasti õppisin kooliõdedelt. Võib nimetada ka tasakaalumänguks, sest treenib koordinatsiooni, samuti viske täpsust. Visatav kivike ei tohtinud puutuda piire, muidu läks mänguõigus partnerile. Klaasikild oli parem - ei veerenud. Kild visati alumisse ruutu, vastava jalaga hüpati järele, võeti kild ja - tagasi. Teise ruutu kild, teine jalg teise ruutu, kild üles, hüpates ümberpöörd ja tulema. Nõnda tuli kõik väljad läbi hüpata. "Taevas" oli hea koht: kes sinna jõudis, võis veidi puhata, toetuda kas ühe või kahe jalaga, ringi kõndida. Kes enne puhtalt taevast tagasi sai, oli võitja. Kaaslane jälgis hoolega eksimusi.