Siis on veel selline mäng - osavõtjad võtavad ringi ja järjekorras püüavad ükshaaval hüpata kaaslase jala peale. Kui see õnnestub, langeb puudutatu mängust välja. Võidab see, kes välja ei lange. Enne hüpet ja pärast hüpet ei tohi jalgu liigutada.
Meil on üks mäng "Jalahoop". Keegi on "jalahoop" ja ta peab kellelegi jalale astuma, siis on jälle teine "hoop" ja sedasi edasi, kuni tüdineme. Seda mängivad meil koolis tüdrukud.
Me mängime "Jalapedi". "Jalapedi" mängitakse, et kõik panevad jalad ühte kohta kokku ja hüütakse "ÜKS, KAKS, KOLM MITTE". See, kes viimasena ütleb, hakkab hüppama. Ta hüppab kas paremale või vasakule. Kui ta saab teise jalga puudutada, läheb see mängust välja. Nii kaua mängitakse, kui üks jääb järele. See on võitja.
"Jalapedi" mängitakse nii, et pannakse jalad kokku ja hüütakse: "ÜKS, KAKS, KOLM MITTE!" Ja kes viimaseks jääb, hakkab hüppama kas paremale või vasakule. Ja kellele ta jalga puudutab, langeb mängust välja. Mängitakse, kuni üksainus jääb ringi keskele ja see on ka võitja.
"Jalapedi" mängitakse ringis. Võib olla 3–10 või rohkem lapsi. Väljas ja toas võib seda mängida. Üks hüppab ühele jala peale, kuid teine peab eest ära hüppama, et ta pihta ei saaks. Ja kes saab pihta jalale, läheb mängust välja.
"Jalapedis" on nii – pannakse jalad vastakuti ja kui öeldakse: "Läks," tõmbavad kõik jalad eemale, kes hiljaks jääb, saab "pediks", kes alustab. Tema peab üritama hüpata kellegi varbale enda jalaga. Kui ta seda suudab, läheb see, kellele ta pihta sai, mängust välja, kui ei, siis hüppab see, kellele ei saadud pihta, jälle sellele, kes järgmisena ringis on. Mängitakse igal pool.
"Jalapedi" mängitakse niimoodi, et mängijaid on 4 või 6. Võetakse ringi ja proovitakse teiste jala peale astuda. See, kelle jala peale astuti, astub jälle teiste jala peale ja nii edasi.
Meil mängitakse veel "Jalapedi". Mängijaid võib olla 2 kuni 10. Mängus on vaja hüpata teiste jalgade peale. Ja kellele on jala peale hüpatud, see on mängust väljas
Hüppamisega mängitakse ka "Jalatipsu". Selles mängus loetakse mängualustussalm "Essa, tessa, kossa…" jne. See, kes astub varbale, on "tips", ja see, kes pihta saab, see on järgmine tips.
Seistakse ringis ja püütakse teisele jala peale hüpata. Kellele jala peale hüpatakse, peab mängust välja minema. Seda mängivad peamiselt kuni 10-aastased.
"Kalamees" keerutab hüppenööri selle ühest otsast kinni hoides enda ümber u. 30 cm kõrgusel. Teised mängijad peavad sellest üle hüppama, ilma et nad nööri puudutaksid. Kes sellega vastu jalgu saab, hakkab ise "kalameheks".
Peale jõule ja uusaastat mängisid pisemat "Kalameest". Tuli võtta hüppenöör ja keerutada ümber enda, hästi maapinna ligidalt. Teised olid ümber "kalamehe" ja pidid hüppama üles, kui "võrk" tuli. Kui mõni "kala" takerdus võrku, oli see uus kalamees. Seda mängiti vahetunnis. Õige varsti oli kogu koridor lapsi täis 1.-9. klassini. Suurematest põhiliselt tegid kaasa poisid. Kooli direktor ja õpetajad vaatasid imestusega seda pealt. Kui kellelgi oli vaja kedagi leida, siis sellest suurest rahvahulgast kedagi küll ei leidnud. Direktor on 2 m pikk ja temagi hüppas kaasa. Seda tegi ta ainult niipalju, et pääseda koridori teise otsa. Nüüd on see mäng juba mõni nädal ununenud. Suuremad mängivad pinksi, väiksed jooksevad niisama.
Üks mängija seisab ringi keskel, keerutab köit ringisseisjate jalgade alt. RS-d hüppavad üle köie, aga kui kellegi jalad peatavad köie, siis on peataja "kalamees".
Üks mängija on hüppenööriga ringi keskel ja teised mängijad tema ümber ringiratast ning hüppavad, kui keskelolev laps keerutab maa kohal ükskõik kas kiiresti või aeglaselt hüppenööri. Hüppajad ei tohi hüppenööriga pihta saada. Kui keegi saab pihta, siis läheb tema hüppenööri keerutama. Seda mängu ka mängitakse õues. Kõige vähem kahekesi. Kui väga tahad, saad ka üksinda.
Seda mängitakse hüppenööriga. Mängijad võtavad ringi ja üks neist jääb ringi keskele. Tema ülesandeks on keerutada täispikkuses hüppenööri. Ringisolijate ülesandeks on püüda hüppenöörist üle hüpata. Keerutaja peab seda keerutama senikaua, kuni üks mängijatest jääb nööri taha kinni. See, kes kinni jäi, peab minema keerutajaks ja nii edasi. Mängitakse suuremas tüdrukute seltskonnas või tüdrukute kehalise kasvatuse tunnis.
Taiplikkuse mäng. Võtke mängu jaos 10 last. Üts naist lätt tõiste ette ja hakkas ütlema, kas kallas, vesi, maa. Tuu, kes ei tee nii nagu üteltas, lätt mängust välla. Võitja om tuu, kes jää ütsinda ehk viimasena platsilõ.
Mängitakse õues. Mängijaid kaks vähemalt. Joonistatakse maa peale keks.
Keegi viskab klaasitüki esimesse ruutu ja läheb ise hüpates teist külge mööda teda ära tooma. Ruutudes võib olla ühe jalaga, „taevas“ kahega. Nii teeb ta kõikide ruutudega. Ka teise ruutude reaga. Siis viskab ta taeva ja läheb hüpates (keksil hüppamisjäljed), tagasi tuleb samuti. Siis viskab ta klaasitüki „põrgu“ ja toob selle ka sealt hüpates ära (muidu samuti kui taevaski, aga selg ees, s.o. tagurpidi). Siis paneb selja keksi ruutude poole ja viskab. Missugusesse ruutu klaasitükk langeb, sääl on ta „maja“. Sääl võib ta ise kahe jalaga olla, kuid võõras peab üle hüppama. Siis paneb ta klaasitüki 1) jala, 2) käe pääle – ja läheb käib ümber põrgu ja tuleb tagasi. Siis algab uuesti mängu, kuni ta jälle „maja saab“. Kui kusagil valesti läheb, näiteks astutakse kahe jalaga, kus ühega peab, või läheb visates klaasitükk valesse ruutu, hakkab teine mängima. Kellel rohkem maju, on võitja. Kahte maja ühte ruutu ei saa.
Täisviide
ERA II 93, 96/8 (22) < Pühalepa khk., Kärdla al. – Agnes Laud, Kärdla algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijaid võib olla kaks. Nad teevad niisuguse piiri, nagu joonis näitab. Mõlemad võtavad kivi. Mõlemad panevad kivid esimesse ruutu. Üks hakkab ühe jala peal hüppama ja katsub kivi ühe jala peal ära võtta. Siis paneb ta selle samasse ruutu tagasi ja lööb jalaga selle teise ruutu. Kui see läheb kolmandasse ruutu, siis on mäng hukas ja hakkab jälle teine. Kui see mängija jälle hukka läheb, siis hakkab teine. Kes kõige enne saab 8. lahtri peale, see on võitja.
Täisviide
ERA II 93, 469 (87) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Koki k., Aandi t. – Johannes Vakrem, Taritu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Keks oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast - kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates.
Täisviide
ERA, DK 127, 4/5 (5.1) < Lahemaa < Märjamaa khk., Haimre k. - Anne Kurepalu, s. 1946 (2013).
Asfaldile joonistati kriidikiviga kekskast (vaata joonist). Ristkülik, milles kõrvuti viis väiksemat ristkülikut, kokku kümme kastikest. Igal mängijal oli oma väike, soovitavalt lapik keksukivi. Alustati vasakpoolsest alumisest kastist ja liiguti üles, siis paremale ja alla tagasi. Viimaseks kastiks oli alumine parempoolne. Kivike visati esmalt vasakusse alumisse kasti nii, et see piiri ei puudutaks. (Kui läks piirile, tõmbas keegi näpuga täpselt mööda piiri ja kui kivike liikus sissepoole, võis mängu jätkata. Kui kivike läks kastist mööda, läks mängukord järgmisele lapsele.) Seejärel hüpati ühel jalal samasse esimesse kasti, võeti kivi üles ja hüpati samal jalal läbi kõik kastid. Hüpates ei tohtinud piiri puudutada, see oli aps ning viskekord läks järgmisele. Nii tuli läbi visata-hüpata kõik kümme kastikest. Kui see edukalt tehtud, oli võimalus „kodu“ saada. Selleks kükitati kasti ette, selg keksu poole, ja visati oma kivi üle õla kasti. Sinna kastikesse, kuhu kivi maandus, joonistati mingi kuju (seen, lill, sarv jne). See sai nüüd lapse koduks. Sinna enam kivi ei visatud. Koduomanik võis sellesse oma mängukorra ajal kahe jalaga astuda, teised pidid sellest üle hüppama. Igal lapsel oli oma kindel kodupilt: kui esimesse kodukastikesse joonistasid seene, pidid ka järgmise kodu saamise korral sinna seene joonistama. Mäng kestis seni, kuni kõik kastikesed olid kellegi kodud. Võitis see, kellel oli kõige rohkem kodusid. Kui mõni lastest ei jaksanud teiste kodudest üle hüpata, joonistati keksu kõrvale üks väike abikast, kuhu hüpates jaksas mängija neist mööduda. Kui kodu viskamise ajal juhtus, et kivike kukkus kekskastist välja või maandus mõnda kodusse, võis proovida veel kaks korda visata. Kui ka siis ei õnnestunud kodu saada, jäid seekord ilma ja tuli uuesti viskamist-hüppamist alustada.
Täisviide
ERA, DK 100, 8/9 (5.1aa) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
Joonistada asfaldile ruudustik: kaks üksikut ruutu, siis kaks ruutu kõrvuti, üks üksik ruut, kaks ruutu kõrvuti, üksik ruut, lõpuks kaks ruutu kõrvuti. Ruutudesse numbrid ühest kümneni. Mängija viskab kivikese esimesse ruutu, siis hüppab ta ruudustiku läbi: üksik ruut ühe jalaga, kaks ruutu kahe jalaga. Hüppama peab täpselt ruutudesse. Kui hüppamine või kivikese viskamine ebaõnnestub, läheb järg teisele mängijale. Mängitakse, kuni kivi on visatud kõikidesse ruutudesse ja tagasi.
Täisviide
EFA I 169, 145 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013).
Väiksemad tüdrukud armastavad mängida keksu ja "Kodu". Keksul tehakse kümme kasti. Võetakse kivi ja visatakse kasti. Kui saad kivi kasti, siis võid hüpata kasti lõpuni ja tagasi. Tagasitulekul tuleb kivi kaasa võtta. Ja nii kuni 10. kastini.
Keksu mängitakse nii: Kõigepealt joonistatakse kastid 10-ni. Seejärel tuleb otsida kivi või limpsipudeli kork. Kõigepealt tuleb visata number ühte [kasti], siis kahte ja nii edasi. Kui joone peale või astud kastist välja, siis on see aps. Kui unustad kivi maha või hüppad siia, siis on see ka aps.
Mängisime sageli asfaldile joonistatud keksusid. See keks on mõeldud ühel jalal hüppamiseks. Kõigepealt viskad kivi ruutu nr. 1. Kui kivi jääb ruudu sisse, siis sul on õigus läbida maa kuni kümneni ja tagasi. Ruutudesse 3, 4, 6, 7 ja 9, 10 peab hüppama kahe jalaga. Seejuures peab tähelepanelikult jälgima, et jalad ei astuks ruudust välja. Niipea, kui oled ruudustikust välja hüpanud ja sealjuures apsu teinud, läheb mängukord teisele võistlejale. Kui oled selle teekonna 1–10 läbinud ilma viperusteta, siis võid heita kivi ruutu nr. 2 ja nii hakkab seletatud tekst uuesti otsast peale.
Keksumänguks on vaja kriiti ja asfaldit. Asfaldi peale tuleb joonistada selline joonis: [vt lk 54] Võtta endale üks parajas kivi, millega visata. Visatakse nii: algul peab viskama ruutu nr. 1, kui joonele läheb, peab viskama silmad kinni. Kui läheb ruutu, peab hüppama nii: kui on 1 ja 2 ruut ühe jalaga kolme ja nelja peale nii, et üks jalg on kolme peal, teine nelja peal, viie peal ühe jalaga, kuue, seitsme peal nii, nagu nelja ja kolme pealgi. Kaheksa peal ühe jalaga, kümne, üheksa peal kahe jalaga. Siis tuleb hüpata ringi ja tagasi tulla, ainult selle numbri peal tuleb kivi ära võtta ja nii kestab see kuni kümnenda ruuduni. Siis algab II klass. Iga numbri peal tuleb hüpata üks kord minnes ja tagasi tulles. Kui kivi maast võtad, siis ei tohi teist jalga maha panna ega käega toetada. Jalg ei tohi joone peale minna. Muidu tuleb aps. Siis hakkab järgmine hüppama. Kolmandas klassis peab ka kivi viskama, aga tuleb hüpata iga numbri peal üks kord kahe jalaga. Kümnendas ruudus võib puhata, aga muidu tuleb hüpata kiiresti. Kes esimesena lõpetab, see võidab. Kui peale seda, kes lõpetas, on veel kaks või rohkem mängijaid, mängivad nad niikaua edasi, kuni üks viimane jääb kaotajaks.
Keksu saab mitmet moodi teha ja hüpata, kiviga jm. Keksu saab hüpata hüppenööriga. Kaks hoiavad otstest kinni ja üks hüppab. Kui aps tuleb, siis vahetate kohad.
Keksu mängitakse [nii]: tuleb võtta kriit ja joonistada esimene kast, teine kast tema peale, siis tuleb kaks kasti kõrvuti ja sinna peale üks kast. Ühe kasti peale joonistad jälle kaks kasti kõrvuti, siis üks ja jälle kaks kasti kõrvuti. Selle järel tuleb joonistada "suur taevas". Kui keks on valmis, siis tuleb numbrid kirjutada. Esimesse kasti kirjutad [number] ühe. Teisse kasti kirjutad kahe. Kõrvuti kastidesse kirjutad kolme ja nelja. Üksikusse kasti kirjutad viie. Kõrvuti kastidesse kirjutad kuus ja seitse. Üksikusse kasti kirjutad kaheksa. Kõrvuti kastidesse kirjutad üheksa ja kümme. Kui keks valmis on, siis tuleb hakata hüppama. Tuleb võtta kivi ja visata esimesse kasti. Esimesse ja teisse kasti tuleb hüpata ühe jalaga. Kõrvuti kastidesse kahe jalaga. Ühte kasti ühe jalaga, kõrvuti kahe jalaga. Ühte kasti ühe jalaga, kõrvuti kastidesse kahe jalaga ja [kui] "taevasse" hüppad, võid jalgu puhata. Tagasi tuled samamoodi, aga kui sa jõuad esimesse kasti, pead võtma kivi ära. Aga kui sa ei võta kivi ära, siis on sul aps. Edasi tuleb visata number kahe peale, hüpata samamoodi ja tagasi tulles võtad kivi ära. Kui saad viimase kasti ära hüpatud, siis viskad "taevasse" ja hüppad "taevas" ühe jalaga enda vanuse [arvu], silmad kinni. Kui on ära hüpatud, siis teed silmad lahti ja võtad kivi ära ja hüppad tagasi samamoodi, kuidas kogu aeg hüppasid. Siis viskad jälle kivi esimesse kasti ja hakkad hüppama ühe jalaga kogu aeg, ainult "taevas" võid panna jala maha ja tagasi tuled ka ühe jalaga ja võtad kivi ära sealt kastist, kus ta sul on ja kui paned teise jala maha, siis on sinul "aps" ja teine laps saab hüppama hakata, kuni tuleb teisel lapsel aps. Siis saad sina jälle edasi hüpata. Kui sa saad ühe jalaga hüpatud, siis hakkad uuesti nagu teisedki, ainult jalad on ristis ja, kui sa lähed taevasse siis hoiad sa jalad ristis ja silmad kinni. Hüppad enda vanuse ja teed silmad lahti, võtad kivi ära ja hüppad ristis jalgadega tagasi. Kui see on hüpatud, hakkad "triikrauda" hüppama. Triikrauda tuleb hüpata joone peale ja tagasi, kui jalad lahti lähevad, on aps. Kui oled taeva jõudnud, siis hüppad jalad koos ja silmad kinni enda vanuse ja teed silmad lahti, võtad kivi ära ja hüppad tagasi ja oled võitnud.
Üks keks käib niimoodi, et teed palju kaste üksteiste peale ja sellest välja tuleb ruut. Siis sina teed sinna ükskõik kuhu numbreid, kui palju neid kaste seal on, siis hakkad hüppama numbrite järgi, kuni lõpule saad, siis hakkad ühe jalaga hüppama kuni lõpuni. Edasi hüppad sa jalad risti kuni ka lõpuni. Siis hüppad "triikrauda" ka kuni lõpuni ja kui oled lõpetanud, siis oled sa võitnud.
Keksu mängiti oksa või puupulgaga kõvaks trambitud kõnniteele või kriidiga betoonkiviteele joonistatud kastides. Ühe jalaga hüpates ei tohtinud vahepeal teist jalga maha panna ega kasti ääre peale astuda. Hüppasime nii nagu hüppenöörigagi ühe jala peal, kaks jalga koos või jalad risti, nii edaspidi kui ka tagaspidi. Olid ka kombinatsioonid, mis järjekorras kastid läbida tuli. Võitis see, kes kõige puhtamalt hüppas ja vigu ei teinud.
Täisviide
ERA, DK 135, 4 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013).
Koolieas põlevkivimaal mängisime põhiliselt keksu, peitust, mingil määral palli. Keksu mängisime maanteel, kus oli asfalt. Kriidiga joonistasime kastid ja hüppasime.
Täisviide
ERA, DK 387, 4 < Tartu linn < Lüganuse < Jõhvi; Hargla, Kiviõli l., Sompa k. - Varje Sootak, snd. 1946 (2016).